Hommikul annan kodus töötamisele uue võimaluse.
Mõnel üksikul päeval saan oma tööasjad niimoodi sättida, et mu füüsiline kohalolek pole oluline, piisab arvutiklaviatuuri lõhkumisest. Heal juhul pole isegi telefoni vaja.
Selle päeva eelduseks on kahtlemata vähemalt paar päeva tihedat seltsielu teiste inimestega. Paljude inimestega. Mõnikord kitsas kehvasti ventileeritud ruumis, mõnikord veidi lahedamates oludes, nii lahedates, et isegi õlad ei pea kokku puutuma.
Minust on saamas sotsiopaat.
Samal ajal olen end aina sagedamini leidnud avastamas üksildust. Ei ole hea.
Küllap see on asjade loomulik areng. Tulevik oli eile ära, nüüd on üks lõputu viimane täna. Ma tean, et päeva pikkus on enda valida. Hea seegi.
Kodukontor niisiis.
Kuidagi inetu tundub oma kodu tööga pilastama hakata. Ei kujuta ette, kuidas oma köögilaua peale laotada laiali õlised ja otsast pisut roostet pudisevad kirjad, fotod, väited. Kindlasti ma viilin vahepeal natuke ja käin oma dinosauruseid kantseldamas, kolmveerand neist on minu majapidamises alles kollanokad, paar päeva koos vanade olijatega õrt jaganud.
Kanad käituvad nagu naistevangla asukad ameerika filmis. Paar laiade õlgadega butch'i küna juures laiamas, kamp hädapätakaid kuudi nurga taga suitsu kimumas, mõni niisama ringi jalutamas. Keegi saab peksa, keegi jookseb munele.
Aga seda ma tööl ei maini.
Kodukontor. Kõik kaheksa tundi jutti, loooooomulikult....
Munaputru tahab keegi?
Või pannkooke?
Homme teen. Olge jaol.
Et nagu päriselt kanad majapidamises? Ma ennist poolnaljaga mainisin seda ideed aga varsti peab vist tegelt ette võtma. Meil nimelt linnas seadusega lubatud kanu pidada.
VastaKustutaKodukontori koha pealt on ilmselt maitsed erinevad, minu kaasale meeldib iga päevaga üha enam.
Ma elan maal.
VastaKustutaAjal, mil tehases tööd alustasin, oli mul viis lehma, mullikad, vasikad, kanad, haned, kalkunid, sead, lambad ja küülikud.
Läks aastaid, kuniks see kari kokku kuivas.
Nüüd on jälle kanad, teist aastat ja kui kusagilt kaks põrsast saaks - silm ka ei pilguks!
Ma võin seaks hakata! Põrsaks paraku enam ei kvalifitseeru...
VastaKustutaKonnakesekene, sel ma kardan, et sel juhul hindaksid sa kiiresti ümber jõulude olulisuse aasta tähtpäevade seas.
VastaKustuta:D
VastaKustutaNo saaks vähemalt jõuludeni siga olla!
Mina olen see inimene, kes praegust olukorda naudib st ei pea isegi kohtumistel ja komandeeringus käima.
VastaKustutaaga mõtle nii.
Inimesed tuunivad aastaid oma kodu, et see oleks mugav, äge, ilus jne Sada ajakirja ja nõuanderubriiki..
aga nautida saavad nad seda ilu ainult nädalavahetustel.
Nüüd on võimalus oma tööde vilja ka kasutada, ehk siis ülimugavast kodust viimast võtta.Kodul ka hea meel, lõpuks keegi ometi tegeleb temaga
Mugavast kodust viimast võtta...
VastaKustutaIstun siin köögilaua taga, tahvel oma meelelahutusega ees ja läpakas tööasjadega taga, ikkagi helistatakse aina ja seda just siis kui mul suu on munaputru täis.
Kodu vaatab ja tunneb end nagu mees, kelle naine ei katkesta kudumist isegi siis, kui mees teda suudleb...
Lähen vaatan dinosaurused üle.
Ma olen aastaid vabakutselise elu elanud, vahepeal aastake taas kontoris olnud ja ikkagi kodutöö on etem. Eriti heaks läks siis, kui saime suurema elamise, nii et üks tuba muutus kabinetiks. Peas käib kohe klõps, kui sellesse tuppa läksin – nii, nüüd hakkan tööle. Rutiin tegelikult sellest väga ei muutunud, tööle eelneb ikka u tunnike-kaks uudiseid, meile ja FB-d, aga endal oli mõnusam.
VastaKustutaEks ta on igaühele oma, mõni ei suuda kodus töötada, mõnele on hoopis kontor häiriv ja ahistav. Häda ongi selles, et valdav osa tööandjaid hindab endiselt pigem tagumikutunde, mitte seda, et töö oleks tehtud (ükskõik kus ja millal).
Töö ja kodu segunemise muret pole ma kunagi mõistnud, miks seal üldse mingid ranged jooned peaksid olema? Kas me oma muid elu tahke samamoodi hirmsa täpsusega eristame? Probleem on alles siis, kui tajutaksegi probleemi – töö segab või kodu segab, aga seda häda ei välista ka kontori ja kodu eraldatus. See pole ju probleem, kui ma vahel õhtul tööd teen. Mõnel teisel päeval ma jälle ei tee eriti tööd, tsüklid ongi erinevad ja jällegi, tähtis on vaid lõpptulemus.
Minu töö ei luba kodukontorit just tihti. Töö iseloom nimelt, ikka peab näppima ja sorkima kohapeal ka.
VastaKustutaVahel,nagu näha, saab. Ja nagu näha - siis ma virisen.