Palav

Äikesepilvi ei olnud kusagil näha, aga ilm hautas juba hommikust saadik, oi kuidas hautas. Koer ei tulnud aida alt välja isegi siis, kui Tsopatalo Ossi setukas vaiksel samul värava taha astus.  Isegi siis, kui Oss kõva häälega „Pernanõ, ae, tulõ nüüd esi kaema, mäntsit potte tänä on, mul on servist juntlikatsõ eräle siu jauks kõrvalõ pantu!", isegi siis ei viitsinud Möku rohkem ennast esitleda kui paari tolmuse suuga köhatatud haugatuse läbi.

No sai ikka penile õige nimi pandud, mõtles aidas salve servalaudu sobitav Eedu omaette. Nagu ta ise koerast etem oleks olnud, aida jahedast õue lõõma ei läinud temagi, vaatas niisama ukse vahelt väravas seisva potisetu poole. Küll naine sehkendab, mehe asi pole kausse valida.

Naine  juba sammuski aeglaselt lähemale. Mis selle leitsakuga rabeleda.

„On sul seal siis täna miskit teistmoodi kui mineva aasta?"

Elevust ei tohtinud välja näidata, kauba hind oli kohe kallim kui perenaise silm liiga põles või samm veidi väledam oli kui sünnis.

„No tule vaata, kausid on seekord kõik ilusad ja õhukesed, triibud servas ja.."

„Kes neid õhukesi tahab, puder jahtub laua peal kohe ära, vot paksud kausid peavad hästi sooja sees."

„Ei jahtu, pole nii õhukesed ju ka, parajad paksud on, kört on mitu tundi sees nagu just pajast võetud"

„Nii kaua kuum kohe, kunas need lapsed siis paja juurde lubada saab, kõrvetavad veel mokad kärna"

„Ei se asi nii hull ka pole, nende lauda tulemise ajaks on paras, saavad su ilusad lapsukesed kõik parajat süüa"

„Ah et jahtub ikka ära? Ja kui vanamemm nurgast lõpuks laua manu jõuab, on kõik puhta külm, kas pole?"

„Oi, perenaine, memmele osta pisike kauss, viid talle pudru sängi juurde, ei pea ootama kuni kärbsed kördi sisse upuvad..."

„Mis sa seletad, kus see jutt nüüd kõlbab, et mu kört nii vedel on, et kärbsed sisse upuvad!"

Oss ohkas hingepõhjast. See eit juba oskas kaupa maha teha.  Ei tulekski siia väravasse, aga iga müüdud pott või liud oli ju jälle setukale vähem vedada ja kukrus rohkem kanda, polnud parata.

„Oi perenaine, sina juba tunned hea kauba ära," viis Tsopatalo Oss jutu kaubale tagasi, „tule ja vali nüüd ilusate seast kõige kaunim endale välja, kui hea valiku teed, annan memmele kausi nõndasama kauba peale!"

Palav, kurat, hobu saputas higist nahka ja lahmis sabaga parmusid laiali.

Eedu nägi, et kaubategemise põnevam osa oli läbi saanud ja pööras end aida vilus uuesti töö poole. Silmad olid õue jäänud, natuke aega ei näinud lauaservagi õieti.

Ega kaua ei olnud asjagi aida sees toimetada, ühtäkki oli õues kuulda veel teise vankri kolinat. Kuidas sa siis ei vaata, ikka vaatad, seda enam, et teine kolin ja sellega kaasas käivad hõiked ja laste  kilked olid äratuntavalt Maddissooni Tiito killavoori omad.

„Eeh, perenaine, näe, sa väljas! Tahad, ma näitan sulle, mida ilusat mul sulle müüa on?"

Eedul olid silmad jälle väravaaugus, egas mustlased siin tihti käinud. Neil oli vankris peale karja laste ja paksu moori alati igasuguseid kulinaid ja peegleid naistele  ja rauakraami meestele.

Peaks ka välja minema, arutles Eedi omaette. Palav. Ja kas oligi nii väga vaja, riistad olid kõik terved ja naelu toksis ta vajaduse järgi tanuma tagaservas asuvas sepikojas ise valmis. Hobusel ka kõik korras, alles sai kapju lõigata ja uued rauad alla lüüa. Ei olnud vaja ühti kuuma kätte ronida, aidast paistis kõik niigi hästi kätte.

„Kus sa, hull, ronid, näed ju, et perenaist sinu kilinad ei huvita, tee, et lähed siit!"

„Ei taha perenaine su saviplönne, mul on asju, mis teda ennast kaunistavad, mitte lobi jaoks kokku plätsitud pole!"

„Ah sina, mustlane, ütled, et perenaine pole ilma su klaaspärliteta ilus või?" Oss haistis võiduvõimalust.

„Ei no tule taevas appi, perenaine, kuulsid, mis setu su kohta ütles? Ütles, et sa pole ilus, kuulsid! Näe, vaata peeglit, ma müün selle sulle peaaegu ilma eest, see teenib sind elupäevad ja ilus oled selles veel saja-aastaselt, andku taevas sulle elupäevi!"

Setu tundis, et mustlane trumpas ta seekord üle.

„Perenaine, ära kuula seda nässi, aus setu ütleb sulle, et sa oled ilus nagu maasikas ja just seepärast saad kaks väikest kaussi liuaga kaasa ja liua annan ka poole hinnaga!"

Perenaine ise ei olnud vahepeal rohkem teinud kui vahetevahel ainult pead ühe kaupmehe poolt teise poole keeranud. Las kemplevad, kes selle kuumaga veel kaasa kõõrutada jõuab. Ja üleüldse ei olnud neid kausse ega kulinaid seekord niiväga vajagi.

„Ära setut küll usu, tema kausid on nii jämedast savist, et lähevad külma veegagi katki, mis me kuumast kõneleme!"

„No näed, ma ütlen, et perenaine on ilus kui maasikmari ja mustlane ütleb, et ma valetan!"

Seekord oli Tiitol tunne, et Oss oli kiirema mõtlemisega.

Kisma kaupmeeste vahel kestis ja kestis. Juba lubas setu liuaga kaasa anda kolm kaussi, samal ajal kiitis mustlane oma peegleid taevani ja näitas pikka pärlikeed, mille peegliga ühes lubas anda.

„Hea küll!"

Perenaine tegi üle tüki aja jälle häält. Kaupmeeste kisa jäi üsna äkki vakka.

Juba ammu näpu vahel olnud münti välja siirutades sõnas naine „ma võtan..."

Potisetu oli oma liua koos kaussidega varem juba värava kõrvale seakummeli varte vahele vaatamiseks ladunud, nii ta siis käe sirutas ja mündi enda pihku võttis ise kiites, kui hea otsuse perenaine ikka tegi, samal ajal surus mustlane peeglit ja helmeid naisele teise kätte ja hakkas raha setu käest ära kiskuma, kisades, et ega siis perenaine savi tahtnud osta, vaid tema ilusa kauba vastu münti pakkus.

Mis ikka, kui ikka nii pakutakse.. perenaine võttis ka Tiito käest kraami vastu, kummardus, korjas nõud aia veerest üles ja õõtsus väärikalt toa poole. Ei pannud kaupmeestest kumbki tema minekut tähele, kaklus käis kui laadapäeva õhtul.

Eedu oli oma tegemised aidas puhta ära unustanud, sellist vaatemängu ei näinud iga päev. Lõbu lausa koju kätte  toodud.

Ei pannud neist keegi tähele, et augustilämmatises olid pilved ennast vahepeal torni kerinud ja päike kadus selle kuhja taha aina kiiremini ja kiiremini. Kaklus käis hooga, kord oli münt ühe, kord teise käes, mustlase lapsed hammustasid Ossi säärtest ja vanamoor kisas niisama kaasa, veel hetk ja setu kaevas saapasäärest väitsa järele ning mustlane sakutas vöö pealt pussi...

..kui korraga lajatas välk otse samasse lepikusse nii, et pilpad lendasid mustlasmoori taguotsa ja setu hobuse pihta. Kõik olid ühtäkki kurdid, Möku jooksis aida alt nagu tuulispask tarre, peremees aidas lendas perseli naelakasti otsa, hea veel, et need puhta püsti polnud, mustlase hobune kappas hirmsa keeruga teed pidi ajama, Tiito ohjepidi järel ja lastekari kisades sabas, Ossi setukas tuletas meelde, kuidas noore täkuna sai tagajalgadel perutada, Oss koperdas tee peal sabistanud kana jalgupidi kaasa krabades kuidagi risti vankrisse ja kadus tolmupilve üles lüües teisele poole kiiremini kui auruvedur.

Ainsamaks pauguks see jäigi.

Ei tulnud vihma ei sel ööl ega järgmisel, ega sest lugu polnudki.

Eedi mõtles,  et välk tuli heal ajal. Küllap issand nägi, et muudmoodi ei oleks verelaskmisest pääsenud.

Maddissooni Tiito vaatas pihus olevat münti ja leidis, et poleks välku olnud, oleks münt viimati veel Ossile jäänud. Hea, et müristas, issanda abi olgu kiidetud.

Oss katkus kaasa rabatud kanal juba esimesel ööl suled maha ja lasi linnul hea maitsta. Las Eedu pere arvab, et mustlane võttis, see oli kindlasti issandale meelepärane tegu.

Peranaine pani helmed kaela, vaatas end peeglist ja läks jahuputru lauale panema,  soolasilgud passisid ilusasti väikesesse kaussi, mis uue liuaga ühes tuli. Polnud ju neid silkusid niikuinii ülearu. Ah, ega siis rannakalurid niipea tulemas ei olnud, parem kokku hoida.