Sajab

"Ei ole nimekirjas! Ma vaatasin mitu korda ja ei ole!"
"Vaata veelkord, kaamel, karu, kana...kusagil enne karu ja pärast kaamelit, kas tõesti ei ole? Vaata kui armas ta on, kindlasti on ta ju kusagil kirjas...on, no vaata....."
"Ma olen MITU KORDA vaadanud, EI OLE!"
"Hea küll, sa ei saa võtta kaasa seitset looma, millegipärast kitsi ja veiseid said sa seitse võtta, sa ei saa võtta kahte looma - kuigi isegi madusid võtsid sa kaks, aga võta ükski, üheainsa kinglooma pistsid sa ju purki, nimekirjas oli üksainus! Miks siis...."
"Aitab, see jutt on nüüd läbi!"
Noa keeras papüpruserulli raginal kokku. Kaua võib selle naisega vaielda, no tõesti, kaua võib! Muidugi oli loomake armas, temaga oldi harjunud, puhtust pidas ta ja, aga ....
Ega Noa seda nimekirja koostanud, see anti talle kõigi jooniste ja juhenditega kaasa. Kui ikka kirjas pole, siis sõidule ei saa, olgu tal või kümme elu nagu kõik teadsid kassil olevat.
"Luugid kinni!"
"Kass välja!"
Elukas oli ikkagi kusagilt sisse lipsanud. Noa viskas ta laevast eemale. Kass turtsatas ja näugus nii haledalt, et Noa naine nuuksatas.
Pojad keerasid talide peal jooksvate kettide raginal rattaid, rambid tõusid, tellingute viimased harkjalad kukkusid ja jäid paduvihmaga kogunenud loikude pinnale loksuma. Noa tõmbas tõrvaämbrid lähemale, naised toppisid juba rambi pilusid takku täis.
Täiesti viimane aeg, veel enne, kui tõrv kuivas, hakkas laev loksuma. Põhjast lahti, selge see.

Oli see vast sõit.
Tühja sest vihmast, vihm oli küll võimas, ent kui vesi ligi poolteise kuu pärast viimased mäetipud kattis, jäi sadu järgi.
Tuul.
Merehaigus.
Seejärel päikeselõõsk, taevas kui põrguleegis põlev kõrb.
Kuni tuvi tõi saja viiekümne päeva pärast õlipuuoksa.


Kõigel, millel on algus, on ka lõpp.
Araratti pidi laiali liduvad loomad ja meremehe kõnnakul uut eluaset kohendama tõttavad naised olid puhkus Noa silmadele. Juba käis vikerkaar üle taeva, leping sai sõlmitud ja elu läks edasi.

Mõni kaljurahn eemal vedeles rannas pisike pulstunud tomp.
Liigutav tomp.
Vaevaliselt lohistas kass oma kõhna keha mööda kive merest eemale. Ta vihkas vett, südamest, vihkas kõigi oma üheksa järelejäänud eluga, oma pisikese hinge põhjast.
Noad vihkas ta natuke vähem. Noad ta lihtsalt põlgas.
Niikuinii tervitab Noa pere ta naasmist rõõmuhõisetega, lihtsalt karv tuleb pisut kohevamaks ajada ja kuningliku näo ning sammuga kohale ilmuda.
Küll selle Noaga ka ükskord tegeleda saab. Susse ta ju kannab? Küllap need mõnikord lohakile jävad, oli kass kindel.