Lehed

▼

pühapäev, 14. aprill 2019

Vesi



Õhtul jätan nüüd tule põlema
Et ei oleks meil hirmusid unes
Nii näeme me kindlasti mõlemad
Kui üks meist kord taas siia tuleb

Mitte kunagi enam ei kiirusta
Õhk aeg vesi voolamas mööda
Kes teab mitmenda ajatiiruga
Alles tahame midagi öelda

Seni vaikides pisut vanemaks
Palju targemaks kasvame ise
Me muutume üheks ja siis see üks,
Valib kevadel veeks sulamise


at

11 kommentaari:

  1. Emmeliina15. aprill 2019, kell 07:16

    Palun, kas ma tohin selle 20.aprillil (venna minekupäev) oma FB seinale panna (muidugi autorile viidates)

    VastaKustuta
  2. Kaamos15. aprill 2019, kell 09:07

    Jah, loomulikult võid.
    Kahju, et nii kurval puhul.

    VastaKustuta
  3. Ingvar15. aprill 2019, kell 10:04

    Sõnadel on siin kitsas.

    VastaKustuta
  4. Kaamos15. aprill 2019, kell 12:26

    Õhku ei jagunud tõesti.

    VastaKustuta
  5. Morgie15. aprill 2019, kell 12:37

    Jah.

    VastaKustuta
  6. Emmeliina15. aprill 2019, kell 14:34

    Aitäh, see lihtsalt on nii hea luuletus

    VastaKustuta
  7. Kaamos15. aprill 2019, kell 16:24

    Aitäh teile kõigile.

    VastaKustuta
  8. väga väga naine15. aprill 2019, kell 16:24

    Ühinen kiidukoorigA.

    VastaKustuta
  9. Kaamos15. aprill 2019, kell 19:32

    Aitäh.
    Ise imestan, et kuidas see mulle nii tähtis on.
    Aga näe, on.

    VastaKustuta
  10. notsu16. aprill 2019, kell 18:48

    Kas see luuletus ja haldjajutt, mis talvel oli, on omavahel seotud?

    VastaKustuta
  11. Kaamos16. aprill 2019, kell 19:37

    Ei ole, poleks osanud neid ise sidudagi.
    Võibolla oli meeleseisund lihtsalt sama.

    VastaKustuta