Tore päev muidu

Kurat teab, kuidas  see täpselt juhtus, aga õngekonks oli taguotsas kinni mis kinni.

Pets ja Hesa olid juba proovinud konksu otsa Valentini kannikast niisama välja sikutada

„Te kuradi lollakad, lõpetage ära, aiiii..aiii... ma löön teid kohe maha, kui see konks väljas on!"

Prooviti haaknõela otsaga nahka nakitseda, aga pärast uut sõbrapoolset põrsakisa maeti ka see idee maha.

Siiani oli ainus edasimineku tunnus pükstest selle lapi väljalõikamine, millest konks läbi minnes Valentini õrna ihu tabanud oli. Väga konksu lähedal ei saanud Valentini ähvarduste ja haleda niutsumise pärast kääridega urgitseda, riiet haugati suure ringiga, nii alukaid kui sajataskulisi kalamehepükse.

Hea paks riie oli.

Hirmus suur auk jäi.

Tühja neist pükstest, sõbra perse oli ikka veel konksutatud.

„Oota, ma naiselt.. küsin naiselt .."

„Mida sa teed?"

„Pilti tegin"

„Tõbras, lõpeta ära, kui ma kusagil seda  pilti näen, saad surma!"

Äh, Valentin oli juba nii palju teisi surmaga ähvardanud, et meestel oli nüüdseks üsna ükskõik.

„Naisele saadan, need teavad haavadest rohkem, äkki on abi"

Pets  ja Hesa hakkasid järsku hirnuma nagu loomad. Vaenulikud loomad. Ebasõbralikud kiskjad.

„Mida, mida ta röögite?"

„Naine küsis, kas me elussöödaga püüame kalu või mis põhjusel sa landi küles tolkned"

Valentin oigas ainult. Sõbrad..jaa, pole tal neid enam, sõpru nimelt.

„Oota nüüd, ära ohi naine ütles, et kõigepealt peab riidelapi ära lõikama"

Hesa kükitas, käärid peos haavatu kõrvale ja naksis heleda kisaga esitatud protestitiraadist hoolimata mõlemast püksipaarist jäänud lapid konksu ja ihu vahelt katki.

Nüüd jäi näha ainult suur roosa kannikas väga ilusa Sebile landiga keset lagedat välja.

Hesa luges edasi.

„Järgmiseks võta ettevaatlikult landi konksust kinni..."

Hesa kükitas uuesti, ohkas ja võttis kahe näpuga konksust kõvasti kinni.

„Ettevaatlikult, sulle öeldi ju, ettevaatlikult!!!!"

Karje lõi paadi lausa kõikuma.

„Ettevaatlikult landi konksuosast kinni ja..."

Raksti!  surus Hesa konksu läbi naha. Teiselt poolt välja. Nüüd oli Valentin ametlikult haagitud, niimoodi kinni jäänud kala võis end ainult lõhkirebimise hinnaga lahti sipelda. Kalad, sealjuures, ei oleks nii roppude sõnadega sajatanud.

„...kinni ja ära vigastatule midagi ütle, suru konks läbi lihase nii, et konksu ots teiselt poolt välja tuleb"

Valentini sõimusõnad ei olnud veel otsa saanud ja kannikat pidi hakkas jooksma peenike helepunane veretriip.

Kostus ootamatu sulpsatus. Või mis sulpsatus, rohkem nagu plärtsatus, selline, mille tekitab üle parda kukkuv mees.

Pets toibus vees kohe.

Päästevestid olid mõistlik idee.

Keegi ei osanud arvata, et Pets vere nägemise peale minestab,  õhtut plaanides ei olnud ka Valentini kannikast aadri laskmine üldse kavas. Spontaanne lõbustus,  Petsi enda organiseeritud, kalapüügiriistad olid tal head, aga viskeoskus jättis ikka kõvasti soovida.

„Pärast konksu läbi naha surumist lõika näpitsatega konksu terav ots maha..."

Pets ulpis paadi kõrval vees, käsi pardas kinni.

„Minu landi lõhud ära? Mees, on sul aimu, kui kallis see asi on?"

„Edaspidi loobid õnge,  Valentin konksu küljes või mis?"

„Kas ta kannikat ei saa lõhki lõigata, saaks konksu..."

Seda lauset tal lõpetada ei saanud.  Valentin lubas ta kõigepealt ära uputada, siis põlema pista ja lõpuks üles puua. Või oli see kuidagi teises järjekorras?  Pole oluline, igal juhul neelas Pets lauselõpu alla ja leppis konksu lõhkumisega.

„Anna näpitsaid!"

„Ee..hmmm...autosse jäid."

Et sellel Valentinil ka hääl ära ei läinud.

„Tõmba koomale, käsutas Hesa aerupingil upakil olevat lõugavat Valentini."

„Kuhu ma lähen,  ise ei näe või, et mul on lant perses kinni?"

„No kui sa teise kohta minna ei taha, siis hakka aerutama."

Hädised niuksatused saatsid haavatu loivamist vöörikapi poole, et ta seal edasi lösutada saaks.

Valentin võttis ahtriplangust kinni ja kiskus end paati, vesi varrukatest ja püksisäärtest voolamas. Ta hoidus pingsalt Valentini roosa, pisut verenirese tagapale poole vaatamast

„Hea, et järv pole maantee, keegi vähemalt ei näe..." jõudis Pets mõelda enne, kui ta paadisillal inimesi märkas.

Neidusid.

Binoklitega.

Kuradi linnuvaatlejad...

Esimene kättesattunud asi oli Valentini enda seljakott, selle sättimine roosa ihu peale oli arvestades mitte eriti koostööaldist Valentini päris keeruline. Alles paadisillal seisva vastuvõtukomitee kirjeldamine vaigistas kisa ja vingerdamist. Üldjoontes võis tulemusega siiski rahul olla, kõigest selgitust Valentini kummalise poosi kohta ei olnud võimalik usutavaks muuta.

Ega piigad suurt midagi küsinud ka. Vaatsid ja itsitasid niisama.

„Mine too näpitsad ära! Autovõtmed on...kus?"

„Mhm. Taskus."

Järgmiste mõtete vahele tekkis pikk paus.

„Märjad?"

„Ligumärjad."

„Ma panen sinu nimel küünla, kui need töötavad!"  Valentini hääl oli seekord nutuselt anuv.

„Kuhu?"

„Mida?"

„Kuhu sa küünla paned?"

Auto pole asutav Pets ja paadis istuv Hesa irvitasid, nägu paadisillalt lahkuvate tüdrukute eest peites.

Valentin kaotas jälle pidurid.

„Te kuradi tõprad, ma mõtlesin kirikut, aga teie auks ma sinna enam ei mõtlegi küünalt panna, ajage aga kannikad uppi, saate kiriku kroonlühtri juraka endale sinnasamusesse!"

Poleks pidanud karjuma. Ornitoloogid keerasid silaotsast tagasi.

„Mida te teete, kas sõber on haige või mis?"

„Haige."

„Äkki on kiirabi vaja?"

„Ei"  Valentin ägises seda öeldse, kujutledes, kuidas kirabibrigaad ta kannika kallal urgitseb ja kommenteerib..

„Olete ikka kindel?"

„Jah"

„Saame ehk meie aidata?"

„Ei"

„Olguuuuu..."

Tüdrukute samm oli palju aeglasem kui esimesel korral ära minnes

„Kui sa veel karjud ja nad tagasi tulevad, siis võtan seljakoti maha!"

Valentin sisises ainult

Kõigest pool tunnikest ja kolm tuhat kuussada kolm sääske hiljem – ning peab mainima, et kannilihast ei olnud need sääsed enne mekkinud ning magus see neile näis – oli kuulda Petsi lärtsuvaid samme.

Juba kaugelt hõiskas ta rõõmsalt, vehkides pihku surutud näpitsatega.

Hesa võttis mobiilis oleva juhendi jälle ette.

„Desifntseerige konks ja viga saanud koht"

„Millega?"

„Viinaga"

„Viina pole"

„Mismoodi viina ei ole?"

„No pole, me võtsime ju ainult õlut. Ise ütlesid, et teeme vahelduseks ühe viisaka kalalkäigu."

„Ahjaa.. Kuule, alko on alko, õlu on ju ka alko?"

„On. Justkui. Helista igaks juhuks naisele"

„Ära tee nalja, kuidas ma talle ütlen, et me oleme kalal ja kained nagu kirikuõpetajad?"

Hesa koukis ahtrikapist purgi Alexandrit.

„Ära seda võta, see on minu mark..ma ei saa seda pärast juua, Valentini perse on kogu aeg silme ees"

Hm. Loogiline

Saku heledat ka ei tahaks, see on ju minu õlu, mõtles Hesa.

„Võta Melnitsat, see on Valentini õlu, ta oma taguots, olgu tema õlu ka"

Kork plumpsas paadipõhjas  loksuvasse vette. Mulksuv õlu voolas üle kannika, leides ruttu tee looduse poolt uuristatud jõesängi.

„Ära mässa, mul saavad püksid märjaks"

„Pole sul enam midagi kaotada, auk on püksiperses niikuinii", valas Hesa märjukest edasi. Veel paar mulksu ja pudel oli tühi.

„Näpitsad!"

Nagu kirurg. Päris mõnus tunne oli, tähtis ja oluline.

Valentin prigises ja kiunus, hambad ristis, suuremat häält ta teha ei julgenud, mine neid linnuvaatlejaid tea.  Hesa muudkui pitsitas ja koukis midagi, äkki läbis Valentini piinatud keha lõikav valusööst.

„uuuuuuuuuuuuuuu........uuuuu"

Ta tõesti püüdis. Lihtsalt jube valus oli.

„Plaastrit!"

„Seda sa tuua ei käskinud"

Olgu, need kaks täppi kanni otsas kannatasid autoni ka ilma plaasterdamata minna.  Õnn, et ornitoloogid seda kisa ei kuulnud.  

„Korras, hakkame minema. Aja-aja ennast püsti, käed-jalad otsas"

Valentini kondid olid pika koogutamise peale päris kanged, püksid õlut täis ja kannikate peal pükstes kahe pihupesa suurune auk. No muidu oli tegelikult kõik ju korras.

Pets oli vahepeal kalapüügiriistad kompsu korjanud, hapu näoga keris ta viimasena veel lõhutud landiga spinningu kokku.

Lant perses ja konks pooleks, aitäh, sõbrad.. pomises ta omaette.

Auto poole komberdades tegid Pets ja Hesa Valentini tagapoolele parklas pingil istuvatest linnuvaatlejatest möödumisel katet.

„Sinikael-part"

„Rabakana"

„Linavästrik"

„Hüüp"

„Kus sa hüüpi nägid?"

„Ei näindki, aga seda „uuu-„ mäletad? Mis see sinu meelest siis oli?"

„Olgu, hüüp"

Piigadel oli õnneks tegemist, nähtud-kuuldud lindude nimekiri vajas täpsustamist.

„Sitavares" sosistas Pets auto esiistmele maandudes

„Raisakotkad" kommenteeris end kõhuli tagaistmele sättinud Valentin vastu.

„Palvetage parem, et meid politsei tee peal kinni ei peaks.  Valentini olekut on keeruline kommenteerida.  Mees,  kas paned küünla, kui rahulikult koju saame?"

Jep, Valentini sõnavara ei olnud veel ammendunud. Läbi kinniste autouste ei kostnud välja õnneks midagi.

Tore päev hakkas läbi saama.