Jutuajamine

"Tere vanaisa!"
Näh, Nigul juba kodus.
"Hallo! How are you?"
Sõber kaasas ja...jälle mingi väljamaa poiss...
"Mis ta küsis, Nigul?"
Toonist oli ju mõista, et küsis miskit.
"Küsis, et kuidas sul läheb. He's ok, Bryan. Taat, ma käin duši alt läbi, me läheme täna kambaga Riiga, laupäevaks olen kodus! Wait a bit, it take just few minutes! Be here with grandpa until i..."
"Ok. What's your grandpa's name?"
"Rein. Vanaisa, tema nimi on Bryan, ta ei hammusta, ma tulen kohe tagasi."
Nigul kadus tahapoole, tubade uksed plaksusid, kapiuksed kiunatasid ja nii nad siis istusid teine teises tugitoolis üksteist piieldes.
"Ah, et sinu nimu on Praian? Mina olen Rein. Nigul-poisi vanaisa olen."
Noormees noogutas taadi jutule kaasa. Noogutamine tundus kuidagi õige olevat. Taat oli kõhna, soonine lausa, Bryan tundis ületamatut kihku teda joonistada. Miks mitte...kotis olid nii pliiatsid kui skitsivihik.
"Can i..?" näitas ta vihikut taadile.
"Ah kohe üles tahad kirjutada? Ei mul pole selle vastu midagi," noogutas taat nõusolevalt.
Bryan sattis ploki põlvedele, ja võttis pliiatsi sõrmede vahele. Esimene joon andis end pisut oodata.
"No millest ma sulle siis räägin õige? Tahad, räägin, kuidas ma Nigula vanaemaga tuttavaks sain? Või oot, äkki räägin, kuidas me kooperatiivkorterit ehitasime? Ah, need on sihukesed lood, et küllap oled samasuguseid oma vanemate käest kuulnud.
Las ma räägin parem ühe kalamehejutu, see on huvitav. Ära sa teiste meeste jutte usu, need muud ei tee kui valetavad, mina räägin seda lugu juba kolmkümmend aastat ja ikka ühtemoodi, mind võid uskuda!"
Bryani käsi pliiatsiga hakkas juba hoogu sisse saama, paar esimest lehte keeras ta kiiresti edasi, umbes kolmanda juures tundis, et jah, see on õige.
"Mul oli tollal mosse ja kummipaat, need olid suured asjad. Kui aga isu tuli, nii sai kohe järve äärde sõidetud. Isu tuli päris tihti. Kodus olid kaks pisikest poissi, naine oli neist nii vsinud, et oli ilmast ilma oma jorinatega mul turjas kinni...mis mul muud üle jäi, mehel peab oma rahulik paik olema. Garaaži kippus naine juba järele, seal enam olla ei saanud. Mõistad?"
Bryan tajus pisikest ootuspausi Reinu jutus ja noogutas. Lihtsalt igaks juhuks. Paistis, et läks täppi, jutt läks edasi. Rein. Milline veider nimi üldse. Kas paneb mehele nimeks vihm? Aga miks ka mitte?
Noormees vastas taadi jutuelevil nägu ja oma krokiid. Tõepoolest hea modell!
Lehe pööramise krabin oli ainus, mis taadi jutustamist segas. No tegelikult ei seganud, ilmestas pigem.
Taat vastas oma jutupartnerit. Nii tore poiss, kuulab korralikult ja kirjutab üles. Nigul, näe, ei viitsi enam ammu kuulata, nii kui aga alustan, nii hakkab itsitama ja mu lauseid lõpetama. Endal kõik valesti meeles, võta või seesama kalalkäigujutt. Oot, kuhu ma selle jutuga nüüd jäingi...
"....ja kui ma lõpuks - aga see kestis neli tundi, sest see hiiglane vedas poole ajast mind järve tagasi - paadinina kaldale lohistasin, olime mõlemad ikka ropult väsinud. Mina puhkasin röötsakil paadi najal ja tema ei tõmmelnud ka sugugi.
Ma sain ennast enne kokku võetud. Panin paksu kinda kätte, kerisin tamiili ümber kämbla hakkasin kiskuma. Tuli! Vahepal rapsis jälle, aga tuli!
Ja tead, kui ma neud lõugu sealt paadi kõrvalt kalda poole nihkumas nägin, siis oli ikka õudne küll. Pea oli vist mõla pikkune, keha paadist pikem ja mul oli kahemeetrine paat, saad, poiss, aru, kahemeetrine! Haug oli paadist pikem, haugi kere üksi oli paadist pikem! Ma ei jaksanud seda vaala kaldalegi vedada, ega ta alla kuuekümne kilo kaaluda saanud ja ma olin päris väsinud juba.
Mõtlesin siis, et tiriks tiriks mossega.
Nii kaugele lohistasin liiva peale, kui jaksu oli ja siis lidusin auto järele.."
Bryan vaatas rahulolevalt viimseid skitse. Papi oli vahepeal hästi elavaks muutunud, käed muudkui imiteerisid mingeid tegevusi, lõpuks meenutas rütm suisa loitsu ja silmis oli säde nagu kolmekümneaastasel. Selliseid pilte saab ainult pärismaalaste juures kätte, linnainimesed on kuidagi kustunud ja maskidega.
Poiss keeras uue lehe ette.
"...ah kirjutad veel? Kirjuta, kirjuta."
Taadi pilku ilmus äsjase elevuse asemele midagi uut. Tuhm helk vanast murest.
"Mossega kalda ääres, siis. Ega ma munenud, kiiresti tegin. Haug oli vahepeal ka kiire olnud.
Läinud oli mu Leviaatan. Pool randa oli tema püherdamisjälge täis ja kummipaadi küljest oli suur tükk väljas.
Ja mitte kuradi keegi ei usu. Mitte keegi!
Kas sina usud?"
Voh, see pilt sai parim, mis iganes Reinule praegu ka ei meenunud, aga nägu muutus tal kuidagi tohutu kurvaks ja silmis olnud säde kustus peaaegu pisaraläikes..
Oot, toonis oli nagu küsimus?
Bryan noogutas igaks juhuks tõsiselt Reinu jutule kaasa.
"Näed, sina saad aru, sulle oli kohe hea rääkida...."
Kappide uksed kiunatasid, tubade omad plaksusid.
"Ega sul igav polnud, taat? Miks nii tõsine nögu?"
Nigulast õhkas roosat küürimislõhna. Pf, vanasti sai pesuseebiga...
"Ei ole häda midagi, see Praian on väga tore poiss, ka siin rääkisin talle vanast ajast ja tema muudkui kirjutas kõik üles. Mitte nagu sina, ei kuula kunagi..."
Nigul napsas Bryani käest ploki. Vaatas üht pilti, teist...
"Kalast rääkisid jälle, jah?" Neid näoilmeid ei saanud millegi muuga segi ajada. Ära sa märgi, Bryan tabab põhilise pildile ju hilgavalt!
"Kalast muidugi, ise loed ju, et kalast! Millal sina ükskord selle jutu ära kuulad...."
"Vanaisa, ära hakka, ma olen kuulanud küll, kui ma väike olin, oli kala meetripikkune, praeguseks on juba kolm?"
"Ah...!" Vanaisa hääles kõlas tüdimus. "Nagu seinaga räägi...."
"Kuule, mida me siin toriseme, taat, las nüüd olla. Me siis läheme? Paari päeva pärast olen tagasi. Ole kõva!"
Läinud nad olidki.
Reinule meeldisid Nigula sõbrad. Posid olid suuremalt jaolt head kuulajad ja tüdrukud olid jälle viimseni kenad vaadata. Isegi prillidega. Parem oligi igaks juhuks prillidega vaadata, ilma nendeta ei saanud teinekord aru, kumb seal teispool lauda on parasjagu....