Kaks saia, üks leib

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Mingi rütm sai neisse sõnadesse sisse mõeldud, muidu poleks mõttetu täherida kauem meeles seisnud kui esimese elektripostini.

Külatänav oli tolmune, üksikud kivid pehme lenduva tolmu sees olid kui pilkuvad silmad – kord, kui tolm neid kattis, olid silmad kinni, kui aga paljas lapsepäkk tolmu maha pühkis, avanes silm hetkeks. Maapõues oleva koletise silm. Hea, et valge oli, pimedal ajal olid sellel teel kindlasti ka maigutavad näljased lahtised suud.

Ettekujutus ammuli suudest pani tüdruku keksima. Peaasi, et jalad hästi vähe maad puudutaksid.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Poeni oli veel hea mitu postivahet lipata. Raha kõvasti kokkupigistatud pihus hakkas juba higist kleepuma. Tüdruk proovis – kui ta käe lahti tegi, ei kukkunud münt kuhugi, pööra kätt kuidas tahad. Serviti. Teistpidi serviti. Pihupesa allapoole.

Aih, ikkagi kukkus, pihupesas oli vaid jälg rahast, selline, nagu  läbi õhukese paberi münti pliiatsiteraga kõdistades paberile jäi.

Teetolmust kerkis pisike pilv. Hea, et niigi läks, mõtles piiga münti tolmust näpuga õngitsedes, oleks veerema läinud, siis ei leiakski.

Higine pihk oli nüüd paksult tolmuse mündi ümber kõvasti kinni.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Poeputka trepp oli pinnuline. Imelik, trepid olid ju muidu siledaks kulunud ja lohkus, see oli vist väga uus trepp.

Aa, muidugi, seda see tädi jutt otse poodi sõitnud Lavrentist tähendas. Noh, et ikka lausa otse poodi. Sisse lausa, poe uks oli ka hööveldamata laudadega paigatud. Tüdruk tundis veel korra seda õuduse ja põnevuse segust värinat, mida ta tundis ka siis kui tädi toda lugu poolsosinal vanaemale rääkis. Pidi ikka õudne olema, et isegi täiskasvanud täie häälega öelda ei julgenud.

Pood oli seest ootamatult pime. „silmad jäid õue", nagu vanaema ütles. Tüdruk tardus ukse ees, nägemata kohe, kuhu ta astuda võiks, laealusest aknast paistis viltuses päikesekiires keerlevad külameeste suitsupilved, kusagil seal leti najal nad Marfaga lõõpisid. Kõrvad tulid ju ometi poodi kaasa, mitte nagu silmad. Uks avanes selja taga, keegi samasugune pime nagu seisma tardunud tüdrukki koperdas lapsele otsa ja kirus häälekalt.

Piiga ehmus ja astus leti poole, häälte suunas pidi see ju olema. Tasapisi hakkas silm juba ka ruumi seletama.

„Nu, tševo tebe?"

Marfa teadis, et piiga on võõras, pika juttu ei olnud tollega mõtet teha.

Tüdruk astus letile lähemale, käsi mündiga pikalt ees püsti.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

„Bulki netu,  vazmi tri hleba!"

Midagi oli valesti. Tüdruk teadis, et ta pidi saama kaks saia ja leiva, aga tädi lajatas letile kolm saia.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Hääl kiskus natuke nutuseks.

„Idi damoi, idi!"

Sellest sai tüdruk aru.

Korraks veel proovis ta oma mantrat

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

„Damoi!" Tädi surus talle kolm kandilist saiapätsi kaenlasse ja lükkas last õlast ukse poole.

Rohekem ei olnud vaielda mõtet, sellest sai laps isegi aru.

Kodutee oli sama pikk kui tulek, kuid tundus pikemana. Pätsid olid suurd, piiga väike. Lisaks veel mure teadmisest, et poest ei antud täpselt seda, mida tädi tahtis. Pätsisid jõudis veel kanda, mure oli raske. Nii raske, et sundis tüdrukut vahepeal tee äärde kraaviservale istuma ja tolmuste sõrmedega pehmest saiast suutäiesuurusi tükke murdma. Mõni pisargi viirutas tolmu põsel. Kedagi nägemas ei olnud, nutta eriti mõtet seepärast ei olnud ka, pisaraid sai vast mõni üksik.

Tagasitee oli lõpuks pea veerand pätsi pikkune.

„Kus sa nii kaua kadunud olid? Mis selle leivaga juhtunud on? Saia poes ei olnudki või unustasid sa ära?"

Siinkohal tundis tüdruk, et talle tehakse ülekohut. „On ju saia, leiba hoopis ei olnud!"

Tädi naeris. Isegi naerdes tundus ta kuri.

„See ongi leib, teil seal Eestis on leib teistsugune, meil on jälle selline",

Tüdruk ei saanud hästi aru. Leib on leib, see päts leib küll ei ole. Päike on ju ka alati päike, keegi ei öelnud, et küünal on päike. Või et siis suhkur on sool. Tädi ajas midagi segamini.

Tüdruk avas hoogsalt suu, kuid pani selle plaksti igaks juhuks kinni, ta teadis, et tädiga pole mõtet vaielda.

Olgu siis leib. Mida see tädi ikka teab. No ja ega saia vastu polnud piigal ka ometi midagi.

Mündi jälg pihupesas püsis veel hulk aega.