Päeva pikkus on praegu kuus tundi ja viis minutit.
Veel viis päeva on päev sama lühike, päike on praegu pesas, homme on päikeseseisak. Solstiitsium. Milline peen sõna pimeduse kohta.
Kuuendal päeval lisandub valgele ajale terve minut. Kuuskümmend sekundit.
Enne kui aasta läbi saab, oleme saanud valget aega juurde rohkem kui kaheteistkümnendiku tunnist.
Lihtsalt...et endal meelest ei läheks. Mõnikord tundub pimedus igavene olevat.
Lohutav
VastaKustuta:)
Soltiitsium. Kui see nüüd kuidagi meelde ka jääks...
VastaKustutaAitäh!
Kirjaviga oli mul seal: solStiitsium.
VastaKustutaÖösel on näpud kobad, kirjaveaaltid.
Praegu on öö isegi päeval.
See solstiitsium ilusas eesti keeles on "Päike on pesas".
VastaKustutaMikk Sarv on selle kohta ilusti kirjutanud: "...jõuluaeg ja jaaniaeg.
Vanarahvas teadis, et neil aegadel on päike oma pesas. Jaanipäeval suvepesas ja jõuluaegu talvepesas. Pööripäevast edasi neljal päeval, nii suvel kui talvel tõuseb päike idakaares täpselt samast kohast – suvel kirdest hommikul kella nelja paiku, talvel taas kagust kella kümne paiku."
Mhm. "Päike on pesas" - kirjutasin selle ise ka välja, enne kui tolle umbepeene alguses valesti kirjutatud võõrsõna.
VastaKustutaSolstiitsium lihtsalt kõlas nii naljakalt, nagu solgutaks keegi päevatera.
Vabandust, millegipärast arvas blogger esimese soojaga, et eelmine kommentaar on spämm. No pole ju!
Oo, pildi peal on sul päikesekoer (peenema nimega parhelion). Õigemini lausa kaks koera. Mul oli kaks tükki taevas paar päeva tagasi, talvisel pööripäeval, täpselt päeva pööramise ajal.
VastaKustutaSee nimetus oli mul sootuks meelest läinud, aitäh mälu värskendamast!
VastaKustutaUudishimu ajas otsima nimetuse "päikesekoerad" päritolu ja meeldima hakkas põhjamaade mütoloogiaga seotud legend, kus olulist rolli mängib Fenrir, päikese õgimine tema poolt, uue päikese sünd vahetult enne seda ja vahepealne pimedus. Kuidagi pööripäevale kohane on kogu see vana valguse surm ja uue sünd.