Keegi on mu silmad sohu unustanud
Ega vist kõrb olla poleks sugugi parem, aga praegu ei oska võrrelda.
Või, noh, soo see pind ehk pole, kus mu silmad pilguvad, pigem on hing ja süda õhupalli sisse topitud oasis, vett piripardani täis. Astub kergi kergelt südame serva peale nõriseb kohe vesi ripsmetesse, lajatab keegi kurikaga hinge - sest ta lihtsalt saab! - voolab vett ja tatti üle lõua kaelale ja põue.
Teate, kui sant on niimoodi autoga sõita? Mitte pillimise pärast, vaid see rõve tatt..? Oleks siis põhjused löristamiseks mingid eepilised sündmused või tunded, ei, maailma mõõtkavas on tegemist prügiga. Isegi kahe aasta taguse minu mõõtkavas on tegemist tavalise elu tavaliste nüketega (kui see kurikakasutaja, kes lihtsalt naudib haiget tegemist, võrrandist välja võtta).
Muidu on elu lill.
Mõtlesin (teraapiline kirjutamine, no andke andeks, on tõeline isase veise väljaheide, on mu veendumus peale seda "mõtet"), et paneks oma aasta kuu-kuult, miks mitte nädahaaval kirja. Olgu või ainult endale.
Ei tule välja.
Aasta on nagu vanatüdruku voodilina.
"See oli juba mu vanaema oma, emalt sain ja kestab veel minu elu lõpuni nagu uus!"
Paigatud, nõelutud, eri jämedusega niidid, eri kangast paigad, tuvastatavad pleegitatud plekid, tuvastamatud valgendatud laigud, ühendamas kanga ultusäär ja palistused, needki kohati katkenud. Kuidas midagi sellist kirjeldada?
Jätan vahele. Võibolla kunagi kuuekümne aasta pärast ehk siis ei iial.
***
Lugesin seda.
Meelde tuli jutt Siberi eitedest, kes läksid talvel, kirves põues, metsa, sest mees oli sõjas ja tares oli kuus suud, kes kogu aeg süüa tahtsid. Metsas oli magav karu. Kusagil. Karu tuli leida enne kui kohalik metsavaht leidus kirvega eide. Salakütt ju, kohest surma väärt. Enne kui lapsed tares nälga surid. Enne kui tare maha põles, sest lapsed ju... Enne, kui külm küti hange tarretas, enne kui...
Enne sadat võimalust untsu minna.
Kui õnnestus, oli lootust vähemalt mõnda oma last suureks kasvamas näha.
Kui veel enam õnne oli, saabus suvi, mil mees sõjast naases. Suvi. Soe päike, peenramaalt korjatud juurikad, kitsepiim ja kondiste kanade munad olid laste, nende allesjäänute, põsed priskeks pressinud, eidel oli puhas hame ja kasitud tare ette näidata, mehele-kallikesele kanti marjapirukaid ja piimasuppi lauda ning kuulati tardunud pilguga põrandat puurides küsimusi "Mida sina siin aaastaid teinud oled, mina, näed, võitsin sõja, aga sina õgisid mune ja õunu, lapsigi ei mõistnud elus hoida?"
***
Tööpäev.
Narva, ma tulen!
(Veel parem: tooge see pagana Narva kuidagi siiasamasse, lähedale...)
