Kirju

Kas sa armastad mind?

Kas ma peaksin?

Võiksid

Miks?

Lihtsalt niisama. Sellepärast, et tahad armastada.

Sind?

Miks ka mitte.

Ma ei tea. Ma pean mõtlema.

Aknast paistis öö. Ei, mitte öö ei paistnud, öö vaatas aknast sisse. Tuba oli umbne, kuid kumbki ei julgenud akent avada, just seepärast, et praegu öö ainult vaatas, kuid avatud aknast oleks öö võinud tuppa pääseda.

Hinges oli niikuini hämaravõitu.

Nad istusid kõrvuti, kuid ometi oli see sama kui seljaga teise poole istumine. Oli tunne, et ka teineteisele silma vaadates oleksid nad jäänud seljad vastamisi.

Ma tahan, et keegi mind armastaks.

Sul on ju laps.

See pole see. Laps armastab mind, mina armastan last, nii lihtsalt on. Keegi ei armasta mind lihtsalt minu enda pärast.  Sina võiksid seda teha.

Ma ei tea. Kas niisama ei saaks, ilma selle sõnata?

Jah, saaks, kogu aeg on saanud. Kogu aeg on armastuse kaev olnud tühi.

Jah. Võibolla.

Kuidas siis jääb?

Ei. Las olla nii nagu on.

Jah. Olgu.

Nad tõusid korraga. Tuba jäi tühjaks. Sõna jäi ütlemata. Järgmine jutuajamine jäi olemata.

Rohkem sellest ei räägitud.

Üksindus jäi omaete tühja tuppa kössitama, lahkujad ei olnud enam kunagi temaga.  Oma lapsed – valu ja süütunde – oli ta minejatele seltsiks kaasa andnud.

Armastusega.