Röögib

Ööbikud on kohal.
Luscinia luscinia.
Kevad nihkub tasapisi vasakule, suvi tahab rohkem ruumi.
Kummaline. Ma ei saa praegu muusikat kuulata, mitte mingisugust muusikat, tunded löövad enesevalitsuse paigast ära. Kui kuulan, siis lasen meeled igaks juhuks juba ette lukku, et mitte loiguks valguda.  No ja nüüd on selle tühjaks lükatud platsi täitnud linnud.
Täna tundub, et pean ka nemad enda peast välja lülitama.
See kestab ja kestab ja kestab...
(Lähen ööbikut kividega loopima)