Teemad, mis moel või teisel räägivad tundetajumisest.
Siin ja seal ja kural ja heal ja üleni ja ootamatult.
Leitmotiivina läbiv eeldus, et tegemist on hea omadusega.
Mõni vaidleb vastu ka.
Arvamuste pluralism, enesestmõistetavalt.
Aga aga AGA mis saaks olla hullem kui tundetajujast manipuleeriv psühhopaat.
"Ma tean, mida sa tunned, kuigi sa seda mulle ei ütle. Ma tajun seda. Sellepärast tean ma, kuidas sind panna tegema asju, mina mina tahan, et sa teeksid."
Ja me ei saa arugi.
Või kui teisel pool aeda oleme me ise, siis nemad ei saa arugi.
Ise sa ka ju paned meid lugema oma lugusi nagu ise tahad,
VastaKustutatõmmates ühtesid tillist ja kõditades teiste e-tunnet :D
Vaata, kes siin räägib :D
Mea culpa. Mea maxima culpa.
VastaKustutaVõi mida ma nüüd öelda tahtsingi......
Jah, niisuguse nunnaladinaga see kevad tavaliselt tulebki :D
VastaKustutaMeenub see jutt "Algernoni" raamatust ("Lilled Algernonile", noh), kus tegelasele anti algul võime tajuda kõigi teiste tundeid, lootes, et temast tuleb eriti hea inimene.
VastaKustutaPärast tehti ümber.
Ahh, see viitamine on nii nõme,
VastaKustutajustkui me kõik siin näriksime
maailmakirjandust hommikust õhtuni.
Kaamos on kadunud tänasel päeval.
Süülisuse tekitamise reeglid on:
kas sa SEDA lugenud oled?
ei, millest ta siis räägib?
issake, sa ei ole siis SEDA lugenud!!!
jah, ma ei ole SEDA lugenud, aga siiski...
kui sa ei ole SEDA lugenud, millest me siis räägime!!!
sisust, pakuks, räägime asjast, millest juut on...
millest juut, oled sa lollakas või teeskled, me
räägimene ju SELLEST asjast, lollakas, Update'i oma vidin!
juttu jätkub pikamaks (see ei ole Gevalia reklaam)...
Me ei tea ega saagi teadma millest niisugune äge jutt käis.
Mis jutt, ''Lilled Algernonile''pole ju mitte lihtsalt kogumik, vaid The Kogumik.
VastaKustutaNii, et...
Kadunud pläma ei olnud äge, oli järjekordne itk, mida hommikuses kurbusepohmeluses häbenetakse ja proovitakse sellele muda ja mulda peale ajama. Las ollagi nii.
see "Algernoni" raamatu jutt on TÄPSELT teemasse. tänu viitamisele on huvilisel võimalik seda lugeda ja ma hoidusin põhjalikumast spoilerdamisest just arvestusega, et teised pole veel lugenud ja nii on neil võimalik seda teha nii, et ikka veel põnev oleks. kui keegi arvab heaks iga lugemissoovituse pärast kompleksitada, on see tema mure.
VastaKustutaennetavalt - sama käib nende kohta, kes otsustavad solvuda, kui keegi kasutab mõnda sõna, mida nad ei tunne. sest kahtlemata on teiste sõnakasutus otse nende solvamiseks mõeldud.
Kujutlusvõime saadus võib muutuda omaette reaaalsuseks, mida aju mõttega enam tundetajust ei erista.
VastaKustutaJah, Anomaalica, selle jutu nimi on "Tont number viis". Jalgratas on leiutatud ja nii pildile (Goya) kui raamatusse pandud.
VastaKustutaNotsu, ma'i leia raamatut oma riiulist üles,äkki on keegi ära laenanud. HÄSTI loll küimus: kas se netis ka üleval on?
Hen Zen, raamatutele viitamine ei saa olla kedagi riivav. Või saab? Ei saa ju?
Raamatule viitamine lõhestab meie maailma :D
VastaKustutaMungad, kes enne keskaega raamatuid kirjutasid
ei tohtinud oma nime kuskil mainida, sest see oli ju jumala sõna.
Viitamine, ja möliseja isiku esiletõstmine, on seotud autoriõigusega.
Kari erakliku kirjaniku näljaseid sugulasi avastas äkki võimaluse:
autoriõigused, honorar, tasu läbimüügilt... sisu ei ole olulile.
Selle asemel, et õelda mida sul öelda on, viidatakse "teosele"...
Muig... olgu, siis oleks mõistlik loobuda ka Newtoni nime seostamisest õuna pudenemisega maa poole, ega's tema seda sündmust korraldanud. :)
VastaKustutaKui keegi on kunqgi kusagil öelnud midagi tunduvalt paremini kui ma seda iial suudaksin, on mul suur au viidata tollele ütlejale. See, et ma nimede meelespidamisega suur saamatus ise olen, on täiesti omaette teema.
Ema, tead mida õpetaja meile täna õpetas?
VastaKustutaJah, kullake, räägi
Tead, et 2 + 2 0n 4
Jah, kullake, seda rääkis juba minu õpetaja...
...nad ei ole mitte midagi juurde õppinud...
Ma sirvisin esmalt oma eksemplari läbi ja selgus selline kole lugu, et seda lugu, mis minu mälu järgi oli kindlasti sealt pärit, seal ei olnudki. Ja nüüd oleks väga huvitav teada saada, mis kogumikus siis oli. Selline mitme eri autori juttude kogumik oli. Autorit ei mäleta, ainus kindel tsitaat, mis meeles on, on see, et viimased sõnad olid "oma ristile naelutatud".
VastaKustutaGuugel aitas: oli ikkagi autorikogumik. Silverbergi "Maa teine vari". Loo nimi oli "Kärbsed".
VastaKustutahttps://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?11008
Baasis on arvustusi ka, aga spoileritega:
http://baas.ulme.ee/?autor=22&teos=1182
Sellised manipulaatorid on suhtes olemiseks kõige kohutavam variant. Nad võivad vabalt tüli üles keerata sellest, et "ma tean, et sa olid minu peale pahane, sest ma nägin, et sa ei räägi minuga" (kui oled kolm korda öelnud, et olid lihtsalt oma mõtetes, siis lõpuks oledki pahane ja siis on teisel ju õigus ja nüüd oledki süüdi). Kõige hullemal juhul nad ise usuvad ka, et nende tunnetus on täiesti täpne ja vaidle siis sellisega.
VastaKustutamul on tunne, et see, mis Rents kirjeldab, on lihtsalt lollus ja ülemõtlemine.
VastaKustutaja et Kaamos pidas silmas neid, kes reaalselt _saavadki_ aru, mida teine mõtleb-tunneb, ja oskavad seda ära kasutada. Ja välja muidugi ei ütle, st ma lugesin tema postitust nii, et "Ma tean, mida sa tunned," on manipulaatori sisekõne, millest ohvrid teada ei saa. Sarmikate psühhopaatide keiss.
A eks Kaamos oskab ise paremini täpsustada.
Rents kirjeldas ehedat manipulaaturit. Selline ei pruugi olla empaat, tema sadism peitubki oma mõtete teise pähe istutamises. Notsul on ses suhtes õigus, et ma pidasin silmas empaati, kes kasutab oma võimet sirgelt enda kasuks, hoolimata, mis see teistega teeb. Noh, lihtsalt mu mõte jooksis suunas, et empaatiavõime olemasolu ei ole inimese headuse garantii. Julm empaatiavõimrline sadist saab lihtsat lisanaudingu võimaluse.
VastaKustutaNagu näha, on midagi siinilmas siiski igavene. Kirjavead nimelt.
VastaKustutaokei. ma lisan kindluse mõttes täpsustuse, et me räägime sel puhul kognitiivsest empaatiast. (afektiivne empaat ei saaks teisi ära kasutada, sest ta elab ise teiste tundeid liiga kõvasti läbi).
VastaKustutaEriti Afektiivne Empaat on Morotško "Te teate mu nime" peaosaline, kui juba ulme teemasse sisse sõitnud on. Huvtav, et kunagi see jutt isegi meeldis mulle. Nüüd.. sihuke "ehm.."-efekt tuleb.
VastaKustuta