Me vaikime omade vahel
Ei räägi ei vaata ei puutu
Nii tundubki vahetevahel
Et oleme silmitud suutud
Üksi hirmunult ekseldes ehas
Me otsime endile hinge
Ses pimedas vaikivas kehas
Ust kobades jookseme ringe
Ei küsi, ei võta, ei palu,
Umbeuhkena omaette
Keegi lohutamist ei talu
Peites nukruse vihmavette
Ei me usalda võõraid iial
Ja jäämegi üksi kui kivid
Kõigil olema peaksid tiivad
Praegu lamame muldade ligi
ma panin juba 30 aastat tagasi teksti niiviisi,
VastaKustutama ei mäleta viimased 20 aastat, et keegi oleks
oma sõnumi niimoodi vormistanud tekstikeskkonnas.
noh, rännak kõrbes võttis ja 40 aastat aega...
ikkagi, võtab põleva põõsa sõnatuks.
Vorm peaks teisejärguline olema. Kas on?
VastaKustutaJah, vorm, raamat on teisejärguline.
VastaKustutaSisu või sõnum on kahjuks kolmandajärguline.
Turundus, ehk kirik, on tähtsuseselt esmajärguline.
...
kui sul ei ole FBs gruppi ehk kirikut, siis ei ole su sõnumit olemas.
...
Seega olen ma lihtsalt liivatera rannas. Enda jaoks üks, ainus, unikaalne, eriline ja teiste jaoks absoluutselt olematu.
VastaKustutaTäiesti ükskõik ja samas ei ole ka ükskõik.
Jah, sa oled liivatera, aga
VastaKustutamitte meie rannas vaid meie meeles,
mis mõnusalt mõtet kriibib enne uinumist.