"Lapsed, sööma!“
Enne kui viimase „a“ kaja haihtus olid viis puuni silmapaari laua ümber koos nagu nööbid jahimehe mundri küljes. Lihtsalt ilmusid, ei mingit müdinat ega krõbinat, naksti ja paigas.
Ema muheles.
Minusse, mõtles ta.
„istuge paigal, kohe tõstan prae lauale!“
Vadina otsa tegi lahti noorim, teistega küll pea ühesuurune, kuid pisut püsimatu ja lõpmata uudishimulik poeg. „Kus vanaema on?“
„Kohe jõuab, istuge paigal. Mõni hetk kannatust!“
„Süüa tahame!“
„Mis täna süüa on?“
„Räägi muinasjuttu!“
See viimane oli nii ootamatu, et laua ümber istujad vakatasid ja vaatasid algul küsijale, seejärel emale üllatunud nägudega otsa. Mõte ei olnud ju paha...
„Muinasjuttu jah, räägi... räägi Punamütsikesest!“
„No ma ei tea..“ kõhkles ema, „ see on nii kuri jutt“
„Me oleme juba suured, meile võib!“ Häältes ei olnud raasugi kahtlust.
Ema vaatas ahju, sorkis praadi pisut tikuga..mnjah, üks pisike muinasjutt kuluks venitamiseks ära küll.
„Olgu siis. Punamütsike“
***
Elasid kord ema ja tütar, tütar oli just eas, kus ta oma ema pea oli oma eputamiste ja kangekaelsusega halliks ajanud, ema oli vanuses, kus ei olda veel vananemiseks valmis. No aga mis sa teed ära, närvid kogu aeg pingul ja üks kodutüli ajas teist taga. Kogu aeg vaja moodsaid riideid ja ega siis koju ka alati kella peale tuldud, mõnikord ootas ema end juba päris tigedaks enne kui tütar koju jalutas.
Ema unistas vabast ajast. Sellisest, mis ei kuluks selle pöörase lapse järele jooksmisele ja tema kapriisidega tegelemisele, vaid oleks ainult tema päralt. Saaks juukseid soengusse seada ja palesid õhetama ajada.
Õnneks oli Punamütsikesel teisel pool metsa, mille veeres ta oma emaga elas, ka vanaema täiesti olemas. Vanaema oli küll vana ja hall, kuid natuke ükskõikne olme pisiasjade ja muu selllise vastu. Keetis endale päevast-päeva värskeid kartuleid söögiks ja rüüpas koduõlut peale, peenemat rooga ta teha ei viitsinud.
Mis sa teed ära, koduõlu oli ehk natuke kangem ka kui peenemate roogade vaaritamiseks vajaminevas konditsioonis püsimiseks hea oleks olnud.
Tema tütar, Punamütsikese ema, ei saanud endale juba Punamütsikese pärast nii lihtsat elu lubada. Näe, eilegi küpsetas kuhja moosipirukad valmis – Punamütsike sõi neist pooled ja teisel päeval enam ei tahtnud, nõudis lihapirukaid. Moosipirukaid niisama hukka lasta oli ka nagu narr ja nii otsusts ema olla korraga hea nii enda, oma tütre ja oma ema vastu.
„Mine vanaema juurde, vii talle pirukaid. Kui sa üksiti juba seal oled, siis võid nende küla simmanile ka minna, eks tule siis homme koju!“
Just. Tütar majast välja, las pidutseb, emale pirukaid ja endale vaba aega. Kolm ühes. Ah, las viib emale pudeli mullusuvist õunaveini ka, varsti tuleb uus peale ja küll tüdruk homme tühja taara tagasi toob. Vanaemal on see pudel vaid korraks rüübata ja läinud vein ongi.
Kena oli kohe vaadata, kuidas tütreke metsarada pidi silmist rohelise müüri sisse haihtus.
Siuh põll nurka ja kamm juustesse..
Punamütsikese pea oli keerulisi mõtteid täis. Kas Hans, suur priske noormees vanaema külast, tuleb teda tantsule paluma või jõuab (oh, oleks see nii!) Gunnar, jahimees, Hansust ette? Kas vanaema annab Punamütsikesele ka veini mekkida? Kas ema saab teada, et nad vanaemaga koos veini limpsinud on? Kas Gunnar võiks äkki hoopis õhtul Punamütsikesele lausa järele tulla, et siis koos läbi pargi simmaniplatsile jalutada? Miks see elu-elukene nii keeruline peab olema?
Rada läks kui lennates, juba oli vanaema maja läbi puude näha, juba ei olnud puidki enam ees ja ennäe – Punamütsike astus kolksti kambriuksest sisse.
Vanaema tuba oli hämar ja imelikku lõhna täis.
„Äh, see tema odav õlu jälle!“ taipas Punamütsike. Aina hullemaks kodus vaaritatud kesvamärjuke vanaemal läks, maitse ei olnudki enam esmatähtis, õllesse keedetud vikat oli oluline.
Punamütsike istus vanaema sängiservale, eit magas, proteesid suus klõbisemas ja õllevinesed nortsatused vaikust lõhestamas.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“ Punamütsike itsitas. Ta kummardus pirukakorvi poole ja võttis sealt veinipudeli. Sakutas korki pudelikaela otsast ja samal ajal küsis: „Vanaema vanaema, miks sul nii suured (plärtsti! tuli kork pealt ja magaja ärkas pilkselt) silmad on?“
Vanaema kohendas väledasti proteesid suus otseks, kaevudes selleks käe peaaegu küünarnukini suhu.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suur suu on?“ Nüüd oli Punamütsikese nägu juba laial naerul.
„Selleks, et šu pirukaid nahka panna!“ vanemagi nägu oli laia naeru täis.
Ajaks, mil Gunnar Punamütsikesele järele jõudis, olid mõlemad naised – nii noor kui vana – silmini veini ja koduõlut täis. Punamütsike kirus koledate sõnadega prisket Hansu ja vanaema oleks peaaegu kaevu kukkunud, jalad ei kandnud enam sugugi. Gunnar ohkas, veeretas kaevule suure kivi kaaneks peale, et õnnetust ei juhtuks ja läks tagasi. Hansu õde Grete oli küll sama paks kui vend, kuid ei joonud vähemalt nii pööraselt kui Punamütsike.
Vanaema ja Punamütsike vedelesid õuel hommikuni, tõsi küll, kui Punamütsike hommikul ärkas, oli vanaema kadunud. Kaevu peal kivi nähes meenus Punamütsikesele ähmaselt mingi vahejuhtum eide ja kaevuga, kuid mälestuspilt oli udune ja katkendlik. Siiski – vanaema oli ju kadunud! Ka Hansu külaskäik oli Punamütsikesel uduselt meeles., see oli nii hullult piinlik, et... oli kohe piinlik. Jube.
Nuttes kodu poole joostes pani Punamütsike meenutustest kokku seletuse, et vanaema oli joomase peaga kaevu kokkunud ja Hans, nägemata, et eit kaevu plärtsatas, pani kivi kaevule kaaneks, et loomad või Punamütsike sinna ei komistaks.
Lugu oli nii kole, et Punamütsike koos emaga otsustasid mujale elama kolida ja nad tegid seda kiiresti, igatahes nii kiiresti, et kohalikele jäigi segaseks, kas ehk ka vanaema pole nendega koos ära kolinud. Lugu kaevukukkumisest nad kuulnud ei olnud seda enam, et peale kivi raketelt minema veeretamist leiti sealt alt ilus selge vesi.
***
„Vot niisugune kole muinasjutt. Praad on nüüd valmis“
„Tahan vanaema“ tihkus noorim.
„Kohe saad“, lohutas ema ja tõstis prae lauale.
„Näe siin on sulle vanaema. Kitsetalledega täidetud, kas pole kena?“
Hundikutsikad unustasid sööki nähes koleda muinasloo kohe, peaasi, et kõhud täis saab. Vanaema liha oli tänu ohtrale õllejoomisele veel pealekauba mõnusalt taarise mekiga.
Enne kui viimase „a“ kaja haihtus olid viis puuni silmapaari laua ümber koos nagu nööbid jahimehe mundri küljes. Lihtsalt ilmusid, ei mingit müdinat ega krõbinat, naksti ja paigas.
Ema muheles.
Minusse, mõtles ta.
„istuge paigal, kohe tõstan prae lauale!“
Vadina otsa tegi lahti noorim, teistega küll pea ühesuurune, kuid pisut püsimatu ja lõpmata uudishimulik poeg. „Kus vanaema on?“
„Kohe jõuab, istuge paigal. Mõni hetk kannatust!“
„Süüa tahame!“
„Mis täna süüa on?“
„Räägi muinasjuttu!“
See viimane oli nii ootamatu, et laua ümber istujad vakatasid ja vaatasid algul küsijale, seejärel emale üllatunud nägudega otsa. Mõte ei olnud ju paha...
„Muinasjuttu jah, räägi... räägi Punamütsikesest!“
„No ma ei tea..“ kõhkles ema, „ see on nii kuri jutt“
„Me oleme juba suured, meile võib!“ Häältes ei olnud raasugi kahtlust.
Ema vaatas ahju, sorkis praadi pisut tikuga..mnjah, üks pisike muinasjutt kuluks venitamiseks ära küll.
„Olgu siis. Punamütsike“
***
Elasid kord ema ja tütar, tütar oli just eas, kus ta oma ema pea oli oma eputamiste ja kangekaelsusega halliks ajanud, ema oli vanuses, kus ei olda veel vananemiseks valmis. No aga mis sa teed ära, närvid kogu aeg pingul ja üks kodutüli ajas teist taga. Kogu aeg vaja moodsaid riideid ja ega siis koju ka alati kella peale tuldud, mõnikord ootas ema end juba päris tigedaks enne kui tütar koju jalutas.
Ema unistas vabast ajast. Sellisest, mis ei kuluks selle pöörase lapse järele jooksmisele ja tema kapriisidega tegelemisele, vaid oleks ainult tema päralt. Saaks juukseid soengusse seada ja palesid õhetama ajada.
Õnneks oli Punamütsikesel teisel pool metsa, mille veeres ta oma emaga elas, ka vanaema täiesti olemas. Vanaema oli küll vana ja hall, kuid natuke ükskõikne olme pisiasjade ja muu selllise vastu. Keetis endale päevast-päeva värskeid kartuleid söögiks ja rüüpas koduõlut peale, peenemat rooga ta teha ei viitsinud.
Mis sa teed ära, koduõlu oli ehk natuke kangem ka kui peenemate roogade vaaritamiseks vajaminevas konditsioonis püsimiseks hea oleks olnud.
Tema tütar, Punamütsikese ema, ei saanud endale juba Punamütsikese pärast nii lihtsat elu lubada. Näe, eilegi küpsetas kuhja moosipirukad valmis – Punamütsike sõi neist pooled ja teisel päeval enam ei tahtnud, nõudis lihapirukaid. Moosipirukaid niisama hukka lasta oli ka nagu narr ja nii otsusts ema olla korraga hea nii enda, oma tütre ja oma ema vastu.
„Mine vanaema juurde, vii talle pirukaid. Kui sa üksiti juba seal oled, siis võid nende küla simmanile ka minna, eks tule siis homme koju!“
Just. Tütar majast välja, las pidutseb, emale pirukaid ja endale vaba aega. Kolm ühes. Ah, las viib emale pudeli mullusuvist õunaveini ka, varsti tuleb uus peale ja küll tüdruk homme tühja taara tagasi toob. Vanaemal on see pudel vaid korraks rüübata ja läinud vein ongi.
Kena oli kohe vaadata, kuidas tütreke metsarada pidi silmist rohelise müüri sisse haihtus.
Siuh põll nurka ja kamm juustesse..
Punamütsikese pea oli keerulisi mõtteid täis. Kas Hans, suur priske noormees vanaema külast, tuleb teda tantsule paluma või jõuab (oh, oleks see nii!) Gunnar, jahimees, Hansust ette? Kas vanaema annab Punamütsikesele ka veini mekkida? Kas ema saab teada, et nad vanaemaga koos veini limpsinud on? Kas Gunnar võiks äkki hoopis õhtul Punamütsikesele lausa järele tulla, et siis koos läbi pargi simmaniplatsile jalutada? Miks see elu-elukene nii keeruline peab olema?
Rada läks kui lennates, juba oli vanaema maja läbi puude näha, juba ei olnud puidki enam ees ja ennäe – Punamütsike astus kolksti kambriuksest sisse.
Vanaema tuba oli hämar ja imelikku lõhna täis.
„Äh, see tema odav õlu jälle!“ taipas Punamütsike. Aina hullemaks kodus vaaritatud kesvamärjuke vanaemal läks, maitse ei olnudki enam esmatähtis, õllesse keedetud vikat oli oluline.
Punamütsike istus vanaema sängiservale, eit magas, proteesid suus klõbisemas ja õllevinesed nortsatused vaikust lõhestamas.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“ Punamütsike itsitas. Ta kummardus pirukakorvi poole ja võttis sealt veinipudeli. Sakutas korki pudelikaela otsast ja samal ajal küsis: „Vanaema vanaema, miks sul nii suured (plärtsti! tuli kork pealt ja magaja ärkas pilkselt) silmad on?“
Vanaema kohendas väledasti proteesid suus otseks, kaevudes selleks käe peaaegu küünarnukini suhu.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suur suu on?“ Nüüd oli Punamütsikese nägu juba laial naerul.
„Selleks, et šu pirukaid nahka panna!“ vanemagi nägu oli laia naeru täis.
Ajaks, mil Gunnar Punamütsikesele järele jõudis, olid mõlemad naised – nii noor kui vana – silmini veini ja koduõlut täis. Punamütsike kirus koledate sõnadega prisket Hansu ja vanaema oleks peaaegu kaevu kukkunud, jalad ei kandnud enam sugugi. Gunnar ohkas, veeretas kaevule suure kivi kaaneks peale, et õnnetust ei juhtuks ja läks tagasi. Hansu õde Grete oli küll sama paks kui vend, kuid ei joonud vähemalt nii pööraselt kui Punamütsike.
Vanaema ja Punamütsike vedelesid õuel hommikuni, tõsi küll, kui Punamütsike hommikul ärkas, oli vanaema kadunud. Kaevu peal kivi nähes meenus Punamütsikesele ähmaselt mingi vahejuhtum eide ja kaevuga, kuid mälestuspilt oli udune ja katkendlik. Siiski – vanaema oli ju kadunud! Ka Hansu külaskäik oli Punamütsikesel uduselt meeles., see oli nii hullult piinlik, et... oli kohe piinlik. Jube.
Nuttes kodu poole joostes pani Punamütsike meenutustest kokku seletuse, et vanaema oli joomase peaga kaevu kokkunud ja Hans, nägemata, et eit kaevu plärtsatas, pani kivi kaevule kaaneks, et loomad või Punamütsike sinna ei komistaks.
Lugu oli nii kole, et Punamütsike koos emaga otsustasid mujale elama kolida ja nad tegid seda kiiresti, igatahes nii kiiresti, et kohalikele jäigi segaseks, kas ehk ka vanaema pole nendega koos ära kolinud. Lugu kaevukukkumisest nad kuulnud ei olnud seda enam, et peale kivi raketelt minema veeretamist leiti sealt alt ilus selge vesi.
***
„Vot niisugune kole muinasjutt. Praad on nüüd valmis“
„Tahan vanaema“ tihkus noorim.
„Kohe saad“, lohutas ema ja tõstis prae lauale.
„Näe siin on sulle vanaema. Kitsetalledega täidetud, kas pole kena?“
Hundikutsikad unustasid sööki nähes koleda muinasloo kohe, peaasi, et kõhud täis saab. Vanaema liha oli tänu ohtrale õllejoomisele veel pealekauba mõnusalt taarise mekiga.
Su muinasjuttude tööriistakast on igatahes ägedam
VastaKustutakui see kevadine luuleuputus, mis...muidugi on sama
märjuke samast vaadist, aga siiski veidi tummisem.