Nõrkade jutt.
''Tahaks õnnelik olla. Kuidas küll....''
Haledate kaotajate põlvkond.
Sinilind? Olemas!
Ükssarvik? Siinsamas!
Südametuli? Lõõmab nagu inferno!
Kõik mida õnneks vaja.
Siruta vaid käsi.
Õige pisut peab ise ka vaeva nägema.
Sinilinnu suled ja sooled maha ja välja.
Ükssarvik hakkab kindlasti natuke vastu kui sa ta sarve murrad.
Ole tugev, sa oled õnne väärt, sinilindu ei saa torgata suvalise orgi otsa!
Seejärel võta südametuli.
Alguses on rinnus tühi ja külm.
Sellega harjub.
Tähtsaim on, et sa sinilinnu kõhna tompu kohe söeks ei kõrveta.
Pärast on lihtsam, tuli jahtub kiiresti.
Hiljem.
Oh, hiljem elad edasi ja meenutad, kuidas täis kõhu rammestus sooja tule paistel sind ses ajahetkes õnnelikuks tegi.
Ära unusta ükssarviku sarve veel miilavatele sütele visata.
Sa ei vaja seda enam kunagi.
Edaspidi osta jäätist.
Kaunis.
VastaKustutaVäsimus, ükskõiksus ja kurjus on praegu mu omanikud.
VastaKustutaSee on nende kirjutatud....
:(
Kirsioksad on ka nõrgad,
VastaKustutaaga nõrkus on ka tarkus.
Kui lund ikka sajab ja sajab...
siis ei ole mõtet vastu punnida,
sest lumekoorma all võid ju murduda.
Nõtkus on see tarkus, mis appi tuleb.
Anna järgi, lase lõdvaks, lumi pudeneb.
Säilenõtkus on selle meetodi nimi tänapäeval.
/koolituse lõpp, kõik tõusevad, ja algab vaba sumin/
Kuule! sa oled ju ka sellest kaotajate põlvkonnast...
no ütle nüüd, nimi ei tule meelde, vabandust, aga see
polegi oluline, oluline on see, et me ikka elus oleme :D
Jah, muidugi..
Kesse tsikk oli kes sul kätt niikaua hoidis ja rääkis?
President.
Muidugi, muidugi, muidugi :D Kuule, teeme ka midagi või?
Muidu me jäämegi siia rääkima, suu kuivab juba jutu järele.
Väga hea.
VastaKustutaMa oleks hea meelega kirsioks teiste seas, kandmas lund, mis mulle määratud.
VastaKustutaAga saatus ütleb, et ma pean kinni püüdma ka hange, mis on määratud mu all kasvava takjatupsule pähe langema.
Takjad ei paindu. Need murduvad.
Kui kirss ei kata.
Kirsioks oli nüüd muidugi kaugelt laenatud,
VastaKustutaaga takjas oleks tõesti hoopis parem näide
kohaliku koolituse tarbeks kui nakkav elujõud.
Esiteks, ilma takjata sa jalutuskäigult ei naase.
Teiseks, takjas ei ole kunagi lumega kaetud, sest
lindudel on seal tegemist ja ei lase lumel pähe sadada.
Suvel on ta ka isegi ilus, kui õitseb.