Meeles on

Istun trepil. Õigupoolest ei olegi see trepp, tegemist on lihtsalt välisukse ette tõstetud paeplaadiga, aga ma olen alles kahe aastane. Võimalik, et kolmene, igatahes piisavalt väike, et too paeplaat oli mu jaoks siiski trepi staatuses. Selja taga on avatud uks, ma tean, et põrand lävepaku taga on pisut madalam kui trepiaste õue pool künnist. Küllap põlved mäletavad mõndagi käpulikukkumist.
Olen näoga värava poole, taamal paistab noor männik. Minust vasakul on vist liivakast ja kindlasti on seal välja suvitama toodud kummipuu. Kusagil sealsamas on ema, ta koorib kartuleid.

Männipuude kohale taevasse on ilmunud sinine mündikujuline litter, sel on peal mingi kujutis. Hilisemates unenägudes olen näinud, et see kujutis meenutab tsaariaja müntidel olevat kahe peaga kotkast, aga olen kindel, et see pildi ''teravustamine''on omalaadne soovmõtlemine. Lihtsalt teadvus tahab, et kõigel oleks kuju ning nimi, aga mälu luiskab.

''Ema, vaata!''
Lapse lalin, ega ma isegi poleks täiskasvanuna aru saanud, mida ma just vaatama peaksin.   ''Jaa, ilus!''
Või mingi muu loogiline oma tegemistega hõivatud suure inimese reaktsioon.
Samal ajal veeres litter Mustamäe metsa taha.
Meeletu rahu oli sel hetkel minus.

See on peaaegu esimene lapsepõlvemälestus.

Paljudes blogides kirjutatakse praegu lapsepõlvest.
Läksin vooluga kaasa.
Natuke teistmoodi küll.....aga miks mitte.