Jooks

Käsi väravalingil tardus vaid sekundiks, seda oli raske isegi märgata, murdosa sekundi murdosast.  Järgmisel hetkel lendas puu vastu puud ja veel enne kui aiavärav pea sama hooga, millega avanes uuesti kinni plaksatas oli Kirsi teel.
Eemale, ära, kaugele siit. Minema sellest  ahtaks elatud elust.
Kuhu?
Mis vahet seal on, Peaasi, et kaugemale. Kuhugi silmapiiri taha, metsast läbi, mägedest mööda, sinna, kust teda ei leita, otsidagi ei teata.
Peaaegu joostes algas see minek. Ees ootas pikk tee ja keha rahunes, samm muutus rahulikumaks. Jõudu pidi jatkuma kauemaks kui  esimeseks sööstuks.
Selg kerkis sirgeks, pilk tõusis maast. Ees oli lootus ja vabadus. Võimalus valida uus rada kui vanast saab villand, Teed, mida ei olnud jalg veel käinud. Seal kust ta tuli olid Kirsi jalad juba mitte enam õuetolmu, vaid ka põrandalaudadesse kulutanud kohud ja vaod, nii pikalt oli neud käidud. Iga kivi ja oksakoht oli valusalt tuttav.
Oo, uued kivid, varbad tervitavad teid!
Veel rahulikumaks ja vabamaks muutus kõnnak, iga sammuga tuli sellesse kergust ja õhku, mida kõndija ei olnud tundnud enam aastaid.
Aina kaugemale selja taha jäi tunne, et tal pole häält. jah, ta teadis, et hääl on olemas, kuid keegi ei kuulnud teda niikuinii, kuuldi sõnu, kuid mitte mõtet ja sõnugi kuulati vast ainult siis kui midagi tähtsamat teha ei olnud. Üha sagedamini oli midagi tähtsamat teha. aina tihedamini jättis Kirsi sõnad ütlemata. Vaikimine oli sõbralikum kui kuulajad.
Käed lõikasid kõnnaku taktis õhku. Kergelt, kohati riivates raja kõrval kasvavaid raudrohu õisi. või riivasid õied hoopis käsi? 

Ei tea, tegelikult ei olnud juba ammu keegi neid käsi puudutanud. Võibolla riivamisi, ainult siis, kui midagi oli vaja neist võtta.
Jahedalt.
Aina vähem hoolis Kirsi andmisest. Võtku lauanurgalt, kapist. Toolileenilt. Kust iganes, peaasi, et keegi ei puudutaks teda, et ei jääks külma ja niisket konnanaha tunnet. 
Peast hakkasid hajuma hallid pilved. mõtetesse tekkisid sirgeid jooni, klaare mustreid. Nagu saunas peale leiliruumist hange hüppamist hakkavad aurupilve hajudes paistma udutombust väljasulvad hangeladvad ja omaenese käe oksjas muster. Nagu pliidi ääres pajakaane alt sahmatanud aurupilvest  poevad läbi supipotis tantsivad porgandirattad ja kartulikuubukud...
Supipada.
Armas taevas, see jäi ju pliidile!
Mis sellest. Ees ootavad mets ja mäed ja palju ristmikke. Võõraid oodatud kive ja uusi mineviku paatinast puhtaid kohtumisi.
Ees ootas uus elu.
Kui see supp ainult kõrbema ei läheks.
Maja läheb algul suitsu silmini täis. Kõik magavad alles, hiiliv ving teeb une veel sügavamaks, surub silmisse une, mis ei lahkugi.
Käed tõmbusid kergelt krampi, sõrmed ei silitanud enam umbrohuõisi, rusikad lõikasid aina kiiramas liikumises ühku.
Alguses õrnast suitsust saab mustjas rulluv tahmapilv, esimene tuleleek, mis sealt läbi lõikab meenutab erkpunast ussi. Siug tabab kohe oma esimese keerutusega sinnasamasse pliidi kõrvale rippuma jäänud põlletaskut.
Jalgesse tekkis tinane raskus, põlved olid kui roostes ja puusades liiv. Kõikuv samm ja tühja õhku rabavad käed tundusid aeglased nagu unes läbielatud põgenemised.
Leegist neelatud põll kukub seinalt maha otse kolde ette vastselt tuppa toodud puudekorvi peale, kasehalgude tohune nahk läheb särinal leegiga kaasa, juba kisub tuli seinalt värvi maha...
Värav. Värav paistis. 
Käsi ei kõhelnud hetkegi, sama hooga, millega väravahinged Kirsi sisse lasid, lendas see ka kinni.
Kõõgis oli vaikne.
Tuli pliidi all oli kustunud. Kõik majas magasid alles.
Kirsi vaatas üle õla aia poole. 
Aed. Pikk sirge tara. 
Ei mingit väravat.
Lihtsalt tara.
Rusikasse surutud käes olid veel mõned raudrohuõied.
Tibatillukesed üksikud karikakrad, kõigil paarisarv õielehti...

Lumetu

Köögilauale jahumandala
piparkookidest maha jäi.
Mõte libiseb tasa rändama
Trepile astun paljapäi.

 Tuulde sosistan soovi suurima:
"pööripäev, tule, muuda meelt!"
Huulde haukab tuul sama iiliga,
taipan-oodata vähe veel.

Ühel hommikul, tean, on päiksetõus
õige raasuke varasem.
Seda oodates olen täna nõus
salmi lugema tuulele.

 ***

vaikus kõuehäälne, sügavöine, tume
kõrvu lukku löövalt täitnud kogu ruumi
valgus laualambis, ootamatult sume,
silmapaistmatu, kuid ulatumas kuuni

 ***

Sel aastal teeme nii, et talve üldse pole
jääb töötuks lumelabidas ja kelk ja suusk
külm kuuris halgusid ei söö ja veel, mis tore:
üks puu jääb laibaks raiumata - jõulukuusk.

 ***

mu jaoks on pööripäeva ime puhtas rahus
viiv paigalseisu keset tavapöörasust
ei usuks, kui ei näeks, et tuppa mahub
nii palju kõrvulukustavalt vaikset hämarust.

 ***

Tulge siia, kallid vildid, lähme teeme pisut tööd
labidaga seome sõlme kuuritee kui hamevöö.
Homme sula sõlmib lahti paelad, mida täna tegime,
susside väel risti-rästi üle õue sebime.

Udujas

Olin just unenäos.
Ärkvelolekus kannatan seltskonnahirmu all, unenäos sõitsin rahvarohkele üritusele parema puudumisel Levio s-tõstukiga, võttes kurve nagu rullnokk.
Sain just istekoha, vastasin viktoriinilaadsele küsimusele, kelle pilt seinalt puudub kindlameelselt "Anton Hansen Vilde pilt on puudu" - vastus osutus õigeks, seejärel võtsin ette lehe ruudulist paberit konspekteerimiseks kui tundsin, et hakkan ärkama.
"Palun oodake natuke, ma tulen kohe tagasi," palusin aina tuhmimaks muutuvate nägudega seltskonda, "mul ei lähe kaua..."
Nüüd olen ma siinpool ja nemad sealpool. Tagasi ei saa, vähemat sama tunde sisse enam mitte.
Uned on viimasel ajal elusamad kui elu ise.
Nüüd tundub, et piir nende kahe seisundi vahel laieneb ja hägustub.
Lahe.

Tulevik. Seekord siis sedasi

Nii lõbus on mõnikord masinaid mõttes inimesestada.
Linnas käies olen üllatavalt tihti trehvanud nägema pakirobotite dresseerimist, ilmselt on tegu kuulekuse ja osavuse (agility?) lihvimisega, ega ma täpselt küll tea, ehk hoopis tegeletakse luude-lihaste arstliku kontrolliga... Robot ees ja inimene tipatapa kannul.
No eksole.
Et siis tulevikus tellin endale Stockmannist krevette servjuugamarjaga otse treppi. Hommikul antakse Cleveronile aadressilipik näppu, topitakse pagasiruum delikatesse täis ja siis ta muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... Vahepeal väsib ära, tellib Kosel burksi ja kokat, puhkab omasuguste seas ratast ja muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb....
Trepi ees, kui ma olen oma kodinad kätte saanud jääb veel hetkeks tippi ootama, aga minusugune kitsipung ei täi midagi anda.
"Järgmine kord võtan selle moori pakist korraliku lõuatäie, ei hakka burksi tellimagi.."
Ja siis ta, vaeseke, muudkui läheb ja läheb ja läheb....

Luikede talv, prosta ja proosaline

Eile hommikul tervitas mind õues luikede tuututamine.
Ei, nad ei ole lõunamaalt tagasi.
Ei, nad ei ole kergel einepeatusel teel lõunamaale.
Nad on juba teist kuud paterdamas mööda naabrimehe orast nagu lestadega muruniidukid. Kardan, et neid ahtreid enam ühe paari tiibadega maast lahti ei vinna.

Aga muidu....kena talve teilegi!

Romantikatapja

„Teeereee..Kas teie nimi on %%%? Mina helistan teile firmast nimega #“¤%&#“#, kas teil on hetk vaba aega? Me tegeleme sellise asjaga, et.. me viime läbi uuringuid, mis...“

„Kas te müüte midagi?“

„Ei,. Me viime läbi uuringuid üheliikmeliste leibkondade kohta...“

„Minu leibkond on paar korda suurem“

„Ahah, siis vabandust ja ilusat päeva!“

„Sama teilegi!“

Kollegid kõrvalt: „Loll, see on uus lantimisviis, jõmm vaatab – naise nimi, ehk on üksik, niiiii üksik ja helistab. Aga sina! Romantikast jäid just ilma!“

Juba läheb ära. Aasta

Selle aasta pööripäevaeelne aeg on kulgenud täiesti ilma jõululõhnadeta,  leebelt ja hüsteerilisest sügisest välja tegemata.

„Ma olen talv! Ei, nüüd olen ma kevad..ikka sügis, noh! Talv olen, talv!!“

Otsusta juba ära. Või siis ära otsusta ja siple suveni välja, mul üsna ükskõik.

Kui ainult sellest väsimusest võitu saaks.

Ehk polegi see väsimus, äkki on tegemist hoopis eskapismi kõrgema tasemega, mil keha teeskleb väsimust, et jumala pärast mitte teiste inimestega suhelda..? Tulen koju, teen kohustusliku perenaise-eeskava lühidalt ja nurki sirgeks joostes läbi ja vajun magama. Öösel ärkan, aga viimasel ajal, kuna majas pole ma nüüd nüüd mõnda aega üksi, ei saa ma tihtipeale muud teha kui vaikselt hingates uut und oodata. Ükskord ta tuleb. Seni kuulan tuult või vihma või tuisku või vaikust ja kuuvalguse haldjahääli. Varsti ma juba mõistan seda keelt, veel viiskümmend tühist aastat ja hakkan ise nendega rääkima.

Pööripäevapidu siiski tuleb, pere pisemaid ei saa ilma jätta uue valguseaja tulemise peota. Päris kuuse ja hirmuäratava jõuluvanaga. Sotsiaalne surve, eksole.

Pealekauba saab pere vähemalt kord aastas peaaegu täies koosseisus kokku, ülevaatus või midagi selletaolist.

Mis edasi saab?

Üleüldse, eluga ja olemisega?

Kui paljudest ustest olen elu jooksul läbi tulnud, veel enam on neid, millest mööda kõndisin. Meelde on jäänud vaid need uksed, mille taga on koputatud, kraabitud ja püherdatud ja mis ikkagi suletuks jäid – nende avanemise ootamine on olnud ilmselt teadlik valik, ülejäänud lihtsalt juhtusid tee peal ees olema.

Olgu siis niimoodi, ehk, EHK ei olnudki nende taga midagi head.  (Need olid pahad uksed, need olid pahad uksed, need olid pahad uksed. Mantra.)

Ma ei anna endale uusaastalubadusi. Ma ei anna endale üldse mingeid lubadusi. Niikuinii ma neid ei pea, ebausaldusväärne ja kõikuva meelega nagu olen. Muretu eksisteerimine, teate, ei jää lubaduste koorma alla ellu. Praegugi on te selline...veerandlelus, kolmveerandkoolnud. 

Ok, aitab, itketud sai piisavalt. Interneti pampersõlg kannatab kõike..

Püsti, seelik ropsuga sirgeks, suunugad üles, õlad alla ja edasi.

Kuhu?

A tont teab.

Lasen end elul üllatada.

Üks osa õnne lahustada

Tühjusesse

Mis on täidetud ootustega

Põnevusega

Ärevusega

Lahja jääb

Liiga lahja, ütleb elu

Paneme värve ka, ütleb elu

Ja muudkui paneb

Musta värvi pimedust

Ja

Valget värvi pimedust

Saab halli päeva

Kuu

Aasta

Elu

Elu ise muutub kõige hallimaks.

Ma ise pean sellele nüüd maalima oma elu, võttes värvideks

ootuste helesinise

põnevuse tumerohelise

ärevuse kirka punase.

Ma olen laisk

Või väsinud, tont teab

Las olla hall, hall on ilus ja pehme värv

Köögimõtted

"....oli ta juba kuus aastat niimoodi kahe vahet lasknud ja kummastki ausat naist ei teinud, kui siis Milde tõmbas poe ees moskvitsi ukse lahti ja käratas kõvasti üle platsi Ilsele "lits masinast välja!" ...Madis ei liigutanudki ennast rooli taga, istus, nägu tuim nagu kivi.  Aga näe - sügiseks kosis Milde ära ja.."
Selg kuumas, pliit oli juba kella kuuest puid õginud ja köök oma lõhnade ning muttide vadaga meenutas lõunamaist turgu. Mitte, et Taisi oleks lõunamaa turgusid just üleliia palju näinud, aga midagi muud võrreldavat ei tulnud pähe.
"Mis sa jälle unistad seal, pane need vormid nüüd palaka peale nõrguma ja tule aita salatikartulid ära pesta,  varsti peab sülti puhastama hakkama!"
Kõike need Suurmamma ja Väikemoor ka nägid, pruukis korra mõttesse vajuda ja kohe piits laksus.
"...ütles Tõnule, et oi mida ta küll unes nägi - nagu oleks suur karvane ämblik naabrinaise sahvriaknast koidu ajal välja roninud ja Tõnu rumala peaga käratas kohe, et kus kurat sa olid, et nägid, nii ta vahele jäigi..."
Lõugutamine läks edasi nagu poleks vahepealset käsklust olnudki.
Üks mamslitest vatras oma lugu edasi, teine kummardus süldipaja kohale, mekutas puukoosta servast leemekest maitsta ja nentis valjuhäälselt "Mage on!", sahmas seinalt vakast pihuga jämedat soola ja puistas patta.  "Lähen toon sahvrist munad sooja, muidu keevad pärast lõhki"
Teine lõpetas pika lause, mis oli alguse saanud umbes tema ema kooliminekuga ja lõppes vallaliste külameeste elukommete arvustamisega, rapsas käed põlle sisse puhtaks, tõusis, pomises, et "ei sült tohi magedaks jääda!" ja kahmas kõva pihutäie soola samast vakast, kust esimenegi.
"Ei ole mage!"
"Ole vakka, kas sina maitsesid!"
"Suurmamma pani juba juurde...." Taisi lause lõpp kõlas soola sulpsatusega üheaegselt.
Munarestidega tuppa astunud Suurmamma sajatused ja Väikemoori hädaldamine täitsid köögi laeni. Suures lärmis ei kostnud Taisi hääl alguses kuidagi, alles siis, kui ta köögikapi ustega kolistades Suurmamma riisipurgi keset lauda lajatas ja kõvemat häält tehes suuremat marlijuppi nõudis jäid mamslid vakka.
Ega kaotada ei olnud midagi, sült oli niikuinii soolane kui seenesoolamisvesi.
Taisi keeras kolmekordsesse marlisse pakitud riisi nutsakuks ja laskis selle keevasse süldipatta nagu patuseid põrgukatlasse kastetakse. Veerand tunni pärast oli süldileem juba päris parajalt mage ja laual kausis  kuhjus suur hunnik auravat riisi.
"Mida paganat me sellega pihta hakkame?"
Vaikus oligi juba liiga pikk olnud.
"Pirukaid teeme. Lihaga ja kapsaga, teeme nii, et küll saab!"
Taisi tundis ennast seda öeldes kui sangar. Kohe nägi ta sedagi, et pirukate idee meeldis mamslitele.
"Sina tüdruk too jahu sahvrist ja sõelu kaussi, tee seda siinsamas pliidiserva peal, et soojaks läheks! Me Väikemammaga puhastame süldiliha luude küljest lahti, sa sõtkud seni taigna ära, me ütleme kuidas! Noh, hakka liigutama, ega meil aastat aega pole!"
Oh.
See kauss oli suur.
SUUR.
"....ei noh, kui nad tülis olid, siis ikka kaklesid ka, Veera jooksis kodust äragi teinekord, aga ega ta väga ruttu ei jooksnud, ikka nii, et Evalt oma haige jalaga järele jõuaks..."

Seinalt sõela võttes tundis Taisi kiusatust käsi soolavakka suruda...

Rütmist väljas

Hetk mil kõrvitsad muutvad haldjateks

kõik printsessid mil kuhtuvad hiirteks

kurjast hiiglasest koorub suur naljamees

kellatornid, näe,  voolavad hiiteks

päike mustaks jääb, kuu annab sooja

meri kuivab ning maa upub ära

mürk ravib köha ja pilv läheb looja

savikild ehtes rubiinina särab

siis vast tunnen end tõeliselt vabana

tunnen tähtsana, maailma nabana

kuskilt ei tule keeldudeks  sõnagi

lendan rongana maailma kohale

tüüne pilk vaatab heale ja kurale

aeg on paigas: see ei tule kunagi

Miks ma nüriks jäänud olen

Delfi on imbunud blogiilma. Uks veel peab, aga lamedusel on võime imbuda läbi pisimagi prao.
Nimetud ja näotud trollid käivad oma pesemata näppudega käperdamas võõraid mõtteid, omistades neile iseeneste rikutud mõtlemuse pussuhaisu. End vähe viisakamaks pidavad targutajad käituvad lihtsalt üleolevalt, tehes kommentaari objektile selgeks, kui rumal, piiratud, arenengupeetusega, käitumishälvetega ja välimuselt inetu ta on.
Kuhugi on kadumas oskus arutleda. Arutleda teravalt, sisukalt, oponenti austades.

Trollid. Reeglina anonüümsed pärdikud koledatest mõtetest kokku pandud raskete nuiadega. Mõnes blogis on olemas isiklikud stammlamisejad, mõnesse satub juhuslik hädaline, mäkerdab kuidas jaksab ja kaob rahulolevalt ohkides.
(Mu isiklik lemberoppsuu on vist terveks saanud.  Jäägugi nii!)
Ka minus on oma nuiakangelane peidus, olen isegi aastate eest lõrisenud ja võõrasse säärde kihvadega kinni karanud, kes mäletab, see mäletab. Samas...kuidagi teisiti olid need asjad siis.
Või kas olid ikka?
Kes olen mina, et sel teemal targutada....
Vähemalt pole ma olnud anonüümne troll.

Ah, et mis selle mõte nüüd oli...
Hmmm...
Ma tean küll!
Pai teile, kes te avalike kommentaariumite treeninglaagri karastusega tuhnuste poolt jäetud hunnikutega peate tegelema. Pai teile, kes te oma isiklike nimme haigettegijate kommentaaride pärast võpatate.
Tean seda tunnet, kui räpane lause lööb kui muda näkku ja ka seda, mis tunne on olla tükkideks lõigatud sõnade poolt.

Seepärast ma üritangi vältida teemasid, mis tõmbavad ligi teiste inimeste mõtteid. Üritan käituda muna või meduusina. Aastaid tagasi ei mõistnud ma inimesi, kes nii tegid, nüüd ma tean,  kuidas inimesed niikaugele jõudsid.
Võidad midagi, kaotad sama palju.
Võidan näilise hingerahu, kaotan mõtlemapanevate kommentaaride köisredeli, mida pidi oli nii kerge uute mõteteni ronida.

Muig. Mu sisemine kastan on koore kaotanud.
Julgematel on veel mõni okas alles...

Vanad printsid

Üks hobu tassib printsi.  Prints on vana
Ka mära pole enam  ammu noor
Selg sadula all kiskund kumeramaks
Ning  printsile, kae,  selga kasvand küür

Printsesse napib päris ammu ilmas
Kes päästetud, kes vananenud eideks
Üksainus lossitorn veel printsil silmas
Teab külarahvas: seal on keegi peidus

Neid magavat nüüd juba aastat sada
Prints sudib ratsut, ei või hilineda
Üks tee viib mäkke, nõnda kitsas rada

Nii ahas triip, et näeb vaid see, kes loodab
Et  teises otsas suudlust printsess ootab
Ei saa! Prints tahab ainult tukastada...

Võtavad üle

"Fidel Castro on surnud."
"Kes?"
"Castro, noh! Kuubast, teate küll..?"
Vaikus.
Vaikus.
Vaikus.
"Aaa... SEE. Vana ka juba, mida ikka oodata. Mis selles nii erilist siis on?"

Jajah. Põlvkondade vahetus on toimunud nii, et ei märganudki....
Nad on nii teistsugused...
Mitre halvemad. Lihtsalt uuemad.

***

Vana mees teeb kaarditrikke
Tänavanurgal. Keegi ei näe
Paelteta kingad ja suletu kübar
Kulunud kaardipakk kuivetund käes
Trikid on lihtsad, kuid petavad silma
Jokkeril natuke  kulunud serv
Papi ei hooli, et publikust ilma
ammugi jäänud ja teenistus harv

Kunagi oli mees laatade liider
Kaardid ja täringud olid ta leib
Kasinalt trikke, mis meeles on nüüd veel
Peatuvad käed - olemata jääb lein

Minekuaeg

Talv tuli, mürgeldas ja lasi jalga.
Sügisel oli naastes vist sama tunne, nagu inimesel, kelle kodus on murdvargad laamendanud. Kõik on ära lörtsitud, pilastatud, osa kodukraami lihtsalt läbi käpitud ja maha visatud, osa ära lõhutud.
Esimese hooga tahaks kohe koristama hakata, ehk tuleb kodusus tagasi kui asjad jälle kappidesse laduda, killud minema visata ja põrandad puhtaks pesta...
Mitu päeva juba peseb.
Algul lootusrikkalt ja usinalt, mida päev edasi, seda meeleheitlikumalt ja raevukamalt, tänaseks on sügis loobunud lootusest ja vaid mõned resigneerunud nuustikutõmbed meenutavad paari päeva tagust indu.
Õunad, mõtleb ta kindlasti, need võib vabalt maha kanda. Puuladvust alla need ei jõudnudki.
Muru pole samuti mõtet üles soputada. Puude otsa ununenud lehti, neid sügis veel rebib. Ükshaaval, iga üksiku langeja liuglevat teekonda lõpuni jälgides.
Tuleb vist kohvrid pakkida, näib ta arvavat.
Järgmisel aastal proovin uuesti, siis saab puhtalt lehelt alustada, on ta vist kindel.
Küll kevad kunagi kraamib...

Petismees

Meestega on mul endiselt pahasti, muudest meestest pole mõtet kõnelda, aga üks on ikka eriline petis, klassikaline siga ja liiderlik reetur.
Ärge keerutage siin midagi silmi ja ohkige. Küllap te teate teda ise samuti ja ma olen kindel, et peaaegu kõik naised on temaga aeg-ajalt tülis olnud.
Heidan õhtul voodisse ja seal ta on, ootab sängiserval. Tegelikult on ta mind terve päev jälitanud, täiesti sobimatutel hetkedel mõtteid seganud ja sundinud südamesoove alla suruma. Tõesti, igal pool ja igal ajal lihtsalt ei sobi, pole viisakas, inimesed ei vaata niisugusele asjale sugugi hästi.
Oi, vabandust, saage tuttavaks: jutt käib Unematist (tuntud ka kui Une Mati, ma ise eelistan liitsõnalist aliast).
Niisiis: õhtul on ta just seal, kus ta olema peab. Teeb oma liivapilduri mehetöö ära ja läheb edasi.
Edasine on juba natuke segane teema, ma ei tea, kas jääb õhtul liiva väheks või mis, aga kell kolm on enamasti ärkamishetk. Oleks siis, et see käiks lihtsalt - naksti silmad lahti ja hopsti värskus kohal! Ei,  ärkamine on nagu asfaldivannist väljaronimine, isegi füüsiliselt raske, peaaegu, et valus ja veniv.  Traadid uneilma ja pärisilma vahel katkevad ükshaaval heledalt pinisedes ja laksuga tagasi lüües, esimesena hakkab tööle see ajuosa, mis musti mõtteid genereerib. Omamoodi hea, et just sedapidi, siis sunnin ma ennast sellest kleepuvast ollusest kiiremini välja ronima, et mõistus päris hullu ei paneks.
Aga ma tahan edasi magada! Ma pean edasi magama! Kella viieni tapan mõtteid.  Kirjutan. Istun. Kõnnin. Kui üksi kodus olen, siis koristan. Kell pool kuus tuleb Unemati jälle, joostes, hingeldades, käed värisevad, mõõdutunne kadunud ja lajatab liivapangega otse lagipähe.
Aga kell pool seitse on äratus.
Uh, ma vihkan seda meest. Zombie-filmid on ilmselt tehtud inimeste poolt, kellel on Unematiga samalaadne kogemus ja kes deduktiivselt eeldavad, et Liivahannus (tuntud ka kui Liiva Hannus) oma tööd sama lohakalt teeb.
Täna on puhkepäev. Täna, olge lahked, see siga ei tule.
(Tegelikult tuleb küll, kell kümme-üksteist on kohal nagu viis kopikat. Lähen parem ja kasutan ärkvelolekuaega produktiivselt, selmet siin kiruda.)

Teelistest

Ema viis hälli heinamaale

Ja sinna ta selle unustas

Läks laps üksi pikale teele

Tee oli künklik ja kulukas

Kulusid jalad ja rohkesti raha

Hing kulus ääretult härdaks

Niitmata ädal jäi seljataha

Õisi polnud ei kimbuks, ei pärjaks

Tee tegi ringi ümber ilma

Üks äkine kurv tõi ta tagasi

Väsinud jalad tõsised silmad

Ja tilluke häll kus kord magati

Spordist. Selleks, et edaspidi edevuse lõksu vältida

Nagu juba varemgi tunnistanud olen on mu sportlik vorm lähedaseim Rubensi modellide võimele läbida täispikk triatlon ja seega ei tohiks ühe matkakatse mürtsuga läbikukkumine olla eriti suur pettumus.
Paraku elus asjad nii loogilised pole. Viimase elamusretke läbimise üritus põrus koletu fiaskoga enam-vähem umbes-täpselt esimese kolmandiku lõpus.
Või pisut varem.
Või raasuke hiljem.
Pettunud olen paraku siiani.
Mul on lühikesed jalad nagu urukoeral ja samme tuli sellest hoolimata kõigest näkased paarkümend tuhat.

Kohe alguses lõi meie tempotegija vungi nii üles, et ma oma nisajalgadega pidin praktiliselt sörkima, et teistel kannul püsida.
Tulemuseks oli juba paari kilomeetri läbimisel nii kõrgele aetud pulss, et ilmselt plõksusid mu silmamunad sellega samas rütmis kolba seest kümmekond sentimeetrit välja. Napi puhkepausi ajal jõudsin vaevu teistele järele ja lidumine läks jälle lahti, nii ma siis jooksin ja süda lammutas ribisid.
Elamuse ma sain (elamusretk ikkagi), selline surmalähedane elamus lausa. Mõistust õnneks ei kaotanud, teatasin teistele, et aitab, mina loobun, võtsin autovõtmed ja jalutasin tagasi. Sain seda tehes isegi ringi vaadata, enne oli ainus vaade eeslippaja säärejooks, et tempos püsida.

Hiljem kuulsin, et meie grupp oli kolmel  korral jõudnud paarkümmend minutit varem startinud kambale järele ja hull tempo olevat ka füüsiliselt tunduvalt kabedamas vormis olnud seiklejatel tossu välja võtnud.
Tundub, et niikaua kui vanurite jalutuskäike kahe saatja käevangus ja tuuletu mõõdukalt sooja päikese paistel ei organiseerita viskan ma oma matkasaapad häbiga voodi alla peitu ja rohkem end narriks tegema ei lähe.

Miks ma seda kirjutan...eks ikka selleks kui keegi jälle mingile retkele kutsub oleks hea meelde tuletada kuhu eelmine edev üritus maandus.
Eh... Niuks..

Vesi

"Kas see on lahkumisavaldus?"
"Mhm.."
Direktori sõrmed surusid paberilehte nurkapidi vastu lauda.
Mine tea, äkki võtab tagasi, kortsutab ära, rebib katki...
"On sul juba uus koht välja vaadatud?"
"Ei. Aga ma leian."
"Jajah, seda küll, seda küll.."
Vaba käsi haaras pastaka.
"Tahad juba kahe nädala pärast minna? Nii kaua oled veel tööl, meil on ju see Hiina investorite visiit ees ootamas, kas sa teed oma osa seal ikka ära?"
"Teen, kokkulepe on kokkulepe."
"Hea küll, " direktor ajas selja sirgeks,"teeme siis nii, ära pikka viha pea!"
Allkiri oli lühike ja lihtne.
Mõlemal pool lauda kostis kergendusohe. Pikalt kogunenud pinged olid leidmas lahenduse, kahe mehe omavaheline koostöö oli niikuinii juba pikemat aega kidunud. Kumbki ei suutnud enam meenutada millest vimm alguse sai, ajapikku oli see lihtsalt kasvanud ja kosunud nagu tülikas karvapall kõutsi kõhus. Nüüd lihtsalt pidi kergemaks minema. Direktor meenutas mitmeid kokkupõrkeid tolle lahkuva konstruktoriga, teise poole põikpäiseid jonniajamisi ja proteste.. kerge kihvatus käis ta südame alt läbi.
"Oota!"
Teine mees oli just kabinetist väljumas, hõige sundis teda tagasi pöörama.
"Ma usun, et sa ikka saad aru, et kuna andsid lahkumisavalduse enne projektile viimaste allkirjade saamist, ei saa ma sulle seadmete vastuvõtmisega kaasas käivaid preemiaid määrata?"
"Miks? Ma olen oma allkirjad projektile andnud, minu poolt on kõik lõpetatud?"
"Minu oma on veel puudu, ma ei saa sulle preemiat anda lõpetamata asja eest."
Magus rahulolu..
Konstuktor seisis tardunult ukse vahel.
"Mõtle enne kui nii teed. See on ebaõiglane, ise saad ju ka aru."
"Siin on kõik on seaduslik, õiglusega pole siin midagi pistmist."
"Täpselt."
Ukse vahel seisev mees tundus isegi hinge kinni pidavat, see oli valus löök... Ootamatult ta naeratas.
"Hea küll, kahe nädala pärast olen ma läinud. Ma teen oma töö ära täpselt nagu peab."
Direktor muigas. Nendega oli alati nii lihtne. Sellepärast oligi tema siin ja nemad seal.



"Ja siin näevad meie koostööpartnerid.. tulevased koostööpartnerid, andke mu ajas etteruttamine andeks, meie linna reoveepuhastite viimast osa, basseine, milles olev vesi on täiesti puhas ja lastakse loodusesse tagasi. Vesi on nii puhas, et tegelikult võiks selle lasta linna veevärki, hahaahaaa... Et meie kallid investorid ei kahtleks selles.. kas härra peakonstruktor aitaks mind pisut?.."
Stsenaarium oli hoolega läbi mõeldud, paika pandud, kõik teadsid oma rolle. Konstruktor kummardus, klaas käes, üle basseini ääre, selle serva varjus torude vahel oli teine, puhta pudeliveega täidetud klaas, mille ta pidi direktorile ulatama, et see saaks hiinlastele oma firma triumfi tõestada. Pudeliveega.. kraanivesi poleks päris julge valik olnud, kuude kaupa kestnud kollatõvepuhangud ei olnud kraanivee kasutamist julgustav tõdemus.
Niisiis.. konstruktor kummardus, kahmas klaasi basseinist vett täis ja ulatas selle direktorile.
Hiinlaste nägudel oli siiras vaimustus, käed olid tõstetud aplodeerimisvalmis, silmad naelutatud direktorile.
Veeklaas konstruktori väljasirutatud käes.
Hiiglasliku investeeringu lootus ja solvunud mees.

Lumi

Paljasõlgeselt paljajalu lume sees,
helbed kui sulgpehmed huulepuuted.
Kiherhaaval sulab räitsak hernesveeks,
lumi kõrvetab, mul hakkab aina kuumem.

Piimakohvi värvi öös on helbeid veel,
kõik ei ole mulle. Kõik ei ole siin.
Kuuman üleni, las maandub viimane,
siis vast ärkan lummast, endaga nad viin.

Viin need piisad kaasa, igaveseks
nagu aaret seda tunnet kandma jään.
Hetkest kõik, ka lume langemise hääl

muutub osakeseks minust enesest
ja kui tahan piimakohviöösse taas...
Sulen silmad, tunnen  helbeid sulamas...

Üks

Meis kõigis keeb võõras veri

Kord kardab metsa, kord ihkab,

Kord ihaldab jõge, kord vihkab

On nii õnnistatud kui neetud

Täna tuliuus, mis eile peetud

Võõrad mõtted ja võõrad soovid

Võõrad väravad, oma hoovid

Meil kõigil on võõrad silmad

Ainult üks on meil ühine ilmas

Liitev lahkuviiv  maailmameri

Kiusujutt (pealkiri pole sisule vastav)

"Teie nimi?"
"Jehua"
"kus te olete sündinud? Teie vanus?"
Ametnik ei tõstnud arvutiekraanilt pilku, küsimused oli rutiin, teab mitmes kord juba korratud.
"Liibanon. Ma olen kolmekümne kolme aastane."
"Aga teie dokumentides on kirjas, et tulete Süüriast?"
"Jah, ma elasin seal."
"Miks te oma sünnimaale tagasi ei läinud?"
"Mul on missioon."
Sumisevklõbisevat ruumi haaras äkki tardunud vaikus. Senine küsimuste-vastuste monotoonne muster sai läbi lõigatud, pilgud tõusid, pead pöördusid.. hämaraist nurkadest valgus ruumi hirm.
Ametnik vaatas oma ees seisvat Meest esimest korda.
Ei midagi seninähtust erinevat. Sama hallikasmust jume, lillakad huuled, kammile allumatu soeng. Üsna näotu, aga Ametnik oli poole aastaga juba harjunud. Ega nad pidanudki talle meeldima, tema asi oli vaid ankeet täita, otsavaatamine ei kuulunud töökohustuste hulka.
Pilk langes taas klahvidele. Vaikses ruumis kõlas vaid Ametniku hääl.
"Mida te sellega öelda tahate?"
Mees teisel pool lauda ei olnud vist vaikust hoomanudki. Ta oli selleks liiga väsinud, liiga harjunud küsitlustega, liiga teadlik tulevikust...
"Ma ei saanud Liibanoni tagasi minna, sest mu misioon ei pidanud toimuma seal. Ma pidin siia jõudma."
Ametniku käsi libises lauaserva alla. Paanikanupp oli hea mõte, kuidas küll ülemused oli selle vastu -  aga näe, nüüd on vaja...
Kabineti uksed prahvatasid lahti, turvamehed juhatasid teiste laudade taga istunud ja seisnud inimesed kiiresti välja, ainult Ametnik ja Mees jäid keset ruumi. Tühjana tundus tuba suur, tagaseina äärde rivistunud turvameeskond tundus Ametnikule olevat kaugel. Liiga kaugel.
Ankeediga peab jätkama, peab, see on ta ülesanne... "Mis on teie missioon"... aega peab võitma, aeg on elu...
"Ma tulin siia surema, ainult see päästab inimkonna igavesest hävingust"
Oli näha, kuidas uksele kõige lähemal seisnud turvameeskonna liige libises külg ees uksest välja ja kadus. Keegi hüüdis väriseva häälega "keskus, meil on probleem.. keskus, saatke abi, meil on probleem..."
Nüüd see siis juhtus, mõtles Ametnik, meid on hoiatatud sellise võimaluse eest, siiani olid nad kõik nii vaiksed, väsinud. Pidin see just mina olema?
"Millal teie missioon ...ee... toimub?" hääl ei värisenudki väga. Kui ehk siis õige pisut.  Ametnik tundis isegi pisut uhkust oma vapruse üle.
" Ma pole päris kindel. Lähiajal, ma usun."
"....ja milline teie missioon välja näeb?"
"Mina suren."
"Aga teised?" Ametnik teadis, et see on õige küsimus.
"Teised pärivad igavese elu."
Kabuhirm ilmus kusagilt sügavalt, võimalik, et kuklast, võimalik, et kõhust. Kõik kaotas värvi, külm hakkas, käed toksisid masinlikult klahve edasi, käed olid veel liikumises, jalad juurdusid põrandasse.
Kusagilt maja trepikodade sügavisest oli kuulda raudsaabaste kolinat.
"Pommimeeskond on kohal" taipas Ametnik.
"Miks te seda teete?"
"Mida?"
"Seda surma-värki..."
"Isa soovil. Maailmaga on halvasti, on aeg"
Ametnik kahetses, et ta üldse midagi küsis. Ta tahtis lihtsalt aega venitada, et profid jõuaksid temani, kuid vastused küsimustele olid ta meelest kohutavad. Jõuga sundis ta end tõusma, kahe käega pidi ta end lauaservast üles suruma... huvitav, Mees teisel pool lauda ei olnudki väga suur, pigem selline... lühike ja kõhnapoolne.
Ametnik ajas selja sirgu.
"te ehk vabandate mind, ma käin korraks toast väljas"
Tagaseina ääres ei olnud enam kedagi. Tühjus.
"Loomulikult," Mees tundus olevat üllatunud, e ta ees üldse vabandati. Viimastel kuudel ei kuulnud ta viisakaid sõnu just sageli.
"Ma arvan, et teiega tegelevad nüüd teised inimesed..." pobises Ametnik end laua tagant lahkuma sundides, "teised".
Mees tundis äkki kohustust tänada Ametnikku,  kes just oli temaga viisakalt kõnelenud. Viisakuse pärast, ei millegi muu.
"Ma õnnistan sind ja su peret!" tõstis Mees oma käed Ametniku poole.
Käed tema poole.
KÄED TEMA POOLE.
K Ä E D  T E M A  P O O L E!

Kui terrorivastane rünnakkomando tuppa jõudis, seisis Ametnik keset tuba, purunenud kaanega läpakas käes ja värises, Mees lamas toa teise seina ääres. Mehe peast oli näha, kuidas arvuti katki oli läinud.
Komando juht patsutas Ametnikku rahustavalt õlale.
"Sa tegid õigesti. Neid ei tea kunagi uskuda, sa käitusid patrioodina!"
"Missioon on läbi!" hõikas ta koridoris ootel olevatele sõduritele.
"Kõik lõpes hästi!"

Tühjakshingamine

Haned, ae, majas aken on avali
Mul teile ühes on midagi anda
Võtke kaasa üks nutsakas tavalist
Pulstiks vanunud kurbust kanda

Haned, ae, hinges väravad vallali
Samad uksed, mis võtavad vastu
Kõigi ängid mis poetanud laiali
Need kes lähedalt mööda on astund

Haned, ae, enam juurde ei mahu ju
Võtke palun ja kaasa kõik viige
Ei pea kaugele lendama arutult:
Pea näete elava leegiga hiide

Sinna pillake komps pisut tavatu
Siuhti libiseb leekidest läbi
Pilguks tuhmub loit, keegi ei näegi...
................................................................
Tulge, katkised, olen taas avatud....

Öö. Vol 20353

sina oled lumesadu 

          luba, olen sinu tuul

nüüd sa äkki kerkid  leegiks 

          olen söena hõõguv puu

kui sind kohtan vibu kandmas

          peibutan ma nagu hirv

oled kõrb, mis anub vihma

          olen tormi kandev pilv

tahan olla taevas sulle

           ole minus lendav lind.

Vedru

Ärge rääkige mulle muru niitmisest! Kui just peate, siis teeme seekord õige nii, et kasutame vikateid, sirpe, minugi pärast kasvõi kääre, aga mitte muruniidukit!
Hing on veel nädalavahetusest hell.
Mul on maja ümber ju poole jalkaplatsi jagu muru, pole teab mis palju, aga siiski piisavalt, et muruniidukist asja on.
Mul on hea muruniiduk, aus pill. Päris mitu aastat juba vastu pidanud. Ma hoolitsen ta eest korralikult. Kui vaja õlitan, kui tarvis, vahetan mõne kulunud pudina välja. Reedel oli tööl lühike päev, mõtlesin, et niidaks õige sel aastal viimased ringid ja paneks masina kuuri alla ära. Teeservad puhtaks, siis ei kogu esimeste lumesadudega vaalusid tuulega tee peale.
Iga aasta saanud sedasi teha. Harjumus.
Vot nii.
Hakkasin niidukit käima tõmbama - ei lähe. Teine kord, jälle ainult koriseb. Kui kolmanda korra tõmbamise peale ka tööle ei hakanud tuli meelde, et viimati sai kanistri põhi paaki valatud, loll tegu muidugi. Küllap oli kanister ammu kasimata ja nüüd hõljus mingi puru karbussis.
Võtsin karburaatori pealt lahti ja, kurat,  vedru läks laksuga lendu. Roomasin mis ma roomasin, kaduma see jäigi.
A ma elan linna lähedal, meil ju muruniidukite-saagide-võrride jaoks eraldi jupipood olemas, teate küll, jaama ristis see punane maja?
Üksiti saab toidupoest ka läbi sõita.
Autosse ja poodi.
Leti taga säänne kena näkk, ilusad lokid ja asjalik nägu peas.
"Tere. Mul selline mure, et muruniidukul karbussi pealt hüppas vedru minema. Nüüd on hädasti uut vaja."
"Ikka saab, vedrusid meil küll. Mis niiduki number on? "
"Mis number? Makita niiduk on"
"Ei, nii ikka ei saa. Mis marki ja mis aasta väljalase ?"
"Ei mina tea, näita kus need vedrud on, ma tean, millist vaja!"
"Kuule mees, nii need asjad ei käi, ma tahan teada millisele muruniidukile sul seda vedru vaja on, igale margile peab õige osa külge panema. Ära hakka siin ise leiutama!"
"Vedru on vaja, üks vedru on puudu, las ma vaatan, mis sul siin poes müügil on!"
"Kui sa ei ütle, millisele muruniidukile sa vedru otsid, siis ei müü ma sulle midagi."
"Punasele! Punasele niidukile! Enne oli mingi tume värv, võõpasin üle, et lõbusam oleks. Kas nüüd müüd?"
"Ära loodagi, teie, mehed, panete mingi suvalise jubina valele masinale külge ja hiljem käite küla pidi kurtmas, et siit poest ei müüda õigeid varuosi. Nii, et: mis marki su muruniiduk täpselt on või lase jalga, mina sulle ei müü!"
Selleks ajaks oli mul müüja lokkidest ja näolapist juba täiesti savi. Soost ammugi. Tissidega madu sihuke.
"Mine õige perse. Kas sa tahad öelda, et kui ma näpuga siin poes mingi vidina peale näitan ja ütlen, et vot, seda tahan, siis sina ei müü mulle seda enne kui ma sulle ette kannan, mida ma sellega teha kavatsen?"
"Täpselt nii!"
"Anna mulle see kirves sealt seinalt!"
Väike  mõttepaus.
"Ei, ma ei saa seda kirvest sulle  müüa, sa oled liiga ärritunud. Vaata kuidas su käed värisevad!"
Ma sain temast isegi aru.
"Näita need kuradi vedrud mulle ette ja läheme rahulikult laiali!"
"Ei. Ütle niiduki mudel ja ma annan selle vedru sulle ise!"
Edasi läks jutuajamine juba väga reljeefseks. Mul pole selle edasiandmiseks piisavalt tähti tähestikus.
Poole tunni pärast lendasin poe uksest välja nagu püssikuul ja hakkasin nurga taga suitsu ette panema, käed värisesid nii, et peaaegu oleksin sigareti suust mööda susanud. Põlema ma seda ei saanudki.
Paar meetrit eemal, poe tagaukse juures olid kellegi poolt parandusse toodud muruniiduk ja paar saagi, nende kallal nokitsev papi vaatas natuke aega, kuidas ma kaks korda oleks peaaegu oma kõrva põlema pannud ja üks kord tukale tule otsa pistsin.
"Käisid poes?"
"Mhm"
"Ta ei müünud?"
"Mhm"
"Mis sul vaja on?"
"Niiduki karbussi pealt lendas üks vedru minema"
"Tule."
Läksime poe tagauksest sisse otse leti ette, enne kui müüja sai sõnagi suust välja, oli papi mu nina alla susanud karbi kuue vedruga. Üks oli just selline, mida osta tahtsin.
Vastasin müüjale otsa.
"Mis see maksab?"
"Ma ei müü sulle!"
"Vali ise, ega ma seda vedru enam käest anna. Kui tahad raha, siis ütle, mis see maksab või ma marsin lihtsalt siit vedru peos minema!"
"Neli eurot"
No see tuli ikka südamest läbi hammaste.
Viskasin viieka letile. Müüja hakkas kassasahtlis sobrama.
"Jäta omale! Selle eest saadan sind veelkord perse!"
Uh, oli vast hea tunne poest välja astuda.

Toidupoes pistsin saiad-piimad korvi, kui maksma hakkasin, vaatas kassiir mulle otsa ja küsis ettevaatlikult : "kas te olete autoga?"
"Mis siis?"
"Kas te olete midagi joonud või on rohud peal või...käed niimoodi värisevad, et...?"
"Eiei, läheb juba üle, ma vihastasin ennist siin üle tee poes"
"Aa, ta ei müünud!"
No ütle kurat, kuidas ta teadis!

Mehed ümber jutustaja naersid nagu loomad. Tuppa astus kolleeg kõrvalttoast.
"Mis see nüüd nii naljakas oli?"
"Edik rääkis kuidas ta linnas saepoes käis"
"Aa, ta ei müünud, jah?"


****
Muide, see on kobalt ümberjutustatud pealtkuuldud tõestisündinud lugu.  Üks kalamees rääkis.
Kohalikud tunnevad ära nii linna kui poe.

Miks

miks päeva pärleid lükid elu keesse
 need säravad , kuid pael on hiirjas, hale
 nõel torkab sõrme, veri tilgub veesse
 nöör pikk ja pärleid tihti üldse pole

 kui kerge oleks krallid heita järve
 pael pane põlema ja viska tuulde
 kes üldse vajab argipäeva värve
 kõik lase käest ja vileks säti huuled

 aeg tuleb, kord vaid tolm on jäänud alles
 saad kirjutada viimaks oma lõpuloo
 veel enne allahüpet võtad üles hoo

kõik pärlid raisatud on elupralles
nüüd tahaks kätte põletatud paela
et pikendada langemiseaega

Niisama

Mind hoiatati: lähed Narva peole, jah? Niimoodi lähedki? Nuu..nunuuu...

See, kuidas sealsed naised peopidamisse suhtuvad, on tõeline kunst. Soengud, meik, maniküür, kleidid.... Ma olin ilmselt isegi oma pulmas rääbakam, kui need naised-noorikud sellel sugugi mitte mingit elulist pöördepunkti tähistaval peol.
Lisaks oskus pidu sellise vungiga käima tõmmata, et Narva linnuse munkade magamistoa seinad võnkusid...

....mis viis mind omakorda edasi mõtteni, et näiteks Rakvere kino on ehitatud kunagise mungakloostri kohale, tolle alusmüürid on koguni põranda all eksponeeritud. Mida küll mungad ise sellest oleks arvanud?  Justnagu pidu selles ruumis, milles aastasadu tagasi põõnasid Narva orduvennad, lastes end putukatest pureda. Meeste, kellel oli siis keelatud isegi naiste poole vaadata, muust, lihalikumast, kõnelemata, söögi- ja magamistoas kiljuvad ja tantsu vihtuvad naised...

Ajaloos paraleele tõmmates saab sellise joonterägastiku, et ka kõige keerulisem meremehesõlm on selle kõrval igav joonlaua etalon.

...kord pärdik boaga kohtus võsas paksus,
boa oli põõsas, veidi räsitud ja salkus.
Ta roosasulelisest kohevusest katkus
ahv mõne sule soengusse ja siis lahkus...

Keskele joondatud tekst on tobe nagu enneaegsed jõuludki

***

Kohe on kuuskede genotsiid ja sigade tapatalgu,
hukka läind kapsast saab delikatess
ja teate, see on alles algus!
Pole rihma me pükstel ja nööbita vest,
küünlakuumuses sült sulab loiguks.
Ahjualuse isu toob pits viinakest-
-üsna pisike, et ruttu toibuks.
Jätta saiale ruumi näib võimatu
ja kuhu veel pirukad panna?
Me ei lobise, hambad on hõivatud.
Tormab palasid kõrist alla.
Homme aega on lõunani magada,
homme taarume kraanist jooma,
homme hakkame kaalusid lõhkuma.
Täna õgime ennast kooma.

***

Täna koperdasin poes jõulukulinate otsa. Mida? MIDA??
Selle tunde peale otsisin tolle jõulusalmi välja. Vot nii!

Aeg

Aeg läheb mööda, vesi voolab maha,
tuul lendab juukseid sakutades üle.
Taas tühja peale raisatud saab raha.
näib, millelgi siinilmas püsi pole.

 Ka kivi kaob, kui seda me ei vaata-
pilk kõrvale ja juba on ta läinud.
Näe, lapsed läevad. Mina pean neid saatma
nüüd sinna kus ma ise pole käinud.

 Kõik läheb. Supp on läinud hapuks ära
ja mina läksin hulluks, lihtsalt nõnda
ma tahtsin, valik oli minu enda.

 Hetk hullumeelsust silmisse toob sära.
Ma naasen sellest jälle tõsisena
Ei keegi teada saa, kus käisin täna..

Öööööööööööööööööö

Ööeit koob pikka sügavmusta salli,
Öölõnga kera kulub pikkamööda.
Öömusta kassi mänguasja kalli
ööeide vardad sametkangaks söövad.

Ja iga rida salli kootult lisab
öömusta kassi kasukasse täpi
luikvalget vööd. Ta muutub. Visalt, visalt
öö kasvab päevaks, mõistan seda äkki.

Nii, nagu õnn ei ole kohe kohal
nii, nagu õun ei kasva minutiga
toob lähemale iga kootud rida

ja valge karv mis näha kassi nahal
just selle hommiku, lõõskkoidu, mida
ootan. Koo, eit, veel rida. Rida .Rida.

Laev

Need õhtud, kui valutavad põlved või haamriga pihta saanud pöial enam laeva kallal toksida ei lasknud olid kõige hullemad.
Ei saanud salata, et ka tihedat ehitamist täis päevadel pigistasid valusad mõtted nagu võru meelekohti, kuid siis oli kergem teeselda, et nad ei sega. Aga õhtuti.. valus oli, pööraselt valus.
Lemeki poeg istus köögis laua taga, vaatas aknast aina lõputut halli vihma. Veel ei olnud sadu nii tugev, et naabrite maja poleks paistnud .
Naabrid.
Varsti neid pole, pole nende maja, õue, mida naabrinaine igal laupäeval kareda luuaga hanesitast puhtaks pühkis ega peenramaad, mis igal sügisel kandis kõige muu kõrval augusti täiskuu valgel helendavaid kõrvitsaid… Naabrinaistki enam ei ole, tema valgetes särgikestes ja tatiste ninadega põngerjad.
Mees pööras pilgu aknalt, ilmselt oli see klaasi taga voolav vesi, mis te silmad pisut punevtama oli ajanud. Vihm oli süüdi kindlasti. Noa oli ju lõppude lõpuks mees. Ta ei nuta, ei, mitte mingil juhul….
„Ma tegin täna lihaga pajarooga, sa oled nii luiseks jäänud..“
Naise hääl oli lohutavalt pehme ja soe.
Nagu toitki.
Nagu naine ise.
Pehme ja soe.

 Öösel ärkas magaja piksemürina peale, juba paar kuud oli igal öösel olnud tugev äike ja tegelikult pidanuks kõik lärmiga juba harjunud olema. Igatahes oli siiski hea oma ärkamist müristamise süüks ajada, olgu, et tegelik põhjus oli hingevalu mahajääjate pärast.
Mees astus trepile. Varikatuse servadest voolas jugadena sooja vihmavett, välgunooled lõid küll ümbruse valgeks, kuid valgus tõi välja vaid  jässaka kuju trepil ja õhtul ukse taha jäänud kassipoja, kes teise sooja keha lähedust otsides surus end vastu inimese pahkluid. Pisike ja kohev.
Mees kummardus ja tõstis loomanääpsu oma näo ette.
Ülearune.
Sest kõigist liikidest lubati võtta vaid kaks täiskasvanud looma. Kassipoeg pidi maha jääma.
Maha pidi jääma ka naabrinaine oma laste, peenramaa ja kõrvitsatega. Eile koorunud kanatibud ja poegade kiigepuu, lapsepõlvesõber koos oma haige isaga.
Juba nädala pärast on nad läinud, kadunud igaveseks.
Noa tundis kuidas kõik mahajääv eemaldus temast kui unes, jättes hinge musta valutava tühjuse.

Kunagi, ta teadis, täidab ta selle tühjuse veiniga.

 Aga mitte praegu, mitte enne kui vihm on lõppenud.

YOLO. Jooolooo, capiche?

Kuidas emakeelne lühend olekski?
REP.
Teeme lühemalt, kui muu maailm.
Rohkem Elusid Pole.

Ei saa midagi edasi lükata.
Pärast teen või ütlen või lähen. Millal pärast? Järgmises elus?
See ei ole peaproov, see ongi kõik. Uut võimalust ei tule, peale tunde ei jäeta.
Ei saa mõelda, et oh, natuke veel ja ma olen valmis ja hakkan elama. Tutkit.
Keegi ei saa valmis.
Elusana vähemalt mitte.
Ja niikaua kui inimene ootab oma valmimist on ta ilmas nagu kivi keset jõge. Kõige kindlam asi jões ja kõige üksikum. Elu voolab mööda, kivi ei jõua kedagi tundma õppida, keegi ei jõua kivi tundma õppida.

Ainus asi, mille järgi jääb kivi teistele meelde on võmmud, mida ta lahkelt jagab neile, keda vool tema vastu viskab.

Lähedal on kogu aeg inimesed, kes ootavad, millal neid ometi kord nähakse.
Väga lähedal.
Mõnikord samas toas.
Ja nad on täiesti üksi, sest kivil on enda sees ringimüttamisega tegemist.

Yolo. Pärast on hilja.
Jah, ma tean, et seda lühendit ei kasutata niimoodi.
Ja siis?

Õhtu

"...pärastlõunal levib alates Kagu-Eestist üle maa mandriosa laussaju front.."
"Mis ta ütles?"
"Sadama hakkab, meil hakkab umbes õhtul sadama või nii umbes."
"Ei saa siis sedasi kohe öeldagi, muidu mingi front ja lauss...midagi" vanaema häälest kostis läbi torina pisike muie.  Eks uudistekeele kallal targutamine oli Gerdal ja Vilmal juba mõnda aega omamoodi ajaviide.
Vanaema vahetas varrast. Sokinina ringid edenesid kannaga võrreldes üsna väledalt.
"Miks sul toas suusamüts peas on?"
Küsimus üllatas Gerdat.
"Pole ju..?"
"Ära seleta, ma juba pool päeva vahin, et tutimüts peas. Mis sa veel talvel teed, kui praegu ilma ei saa?"
Gerda katsus juukseid, vanaema hääl oli nii veendunud, et hetkeks  kahtles naine isegi. Äkki tõesti on müts...
Ei. Ainult krunn keset pealage. Sõrmed jäid korraks seisma, siis Gerda taipas.
Memme prillid ka ei aita enam, käis mõte läbi pea.
Gerda tõmbas juuksekumi peast, salgud vajusid laiali, osa kuklasse, tülikam osa siuhti üle silmade.
"On nüüd parem?"
"Teine asi kohe! No aga äkki on sul tõesti külm,  ära siis alati mind ka kuula..."
"Las olla, eks ma unustasin"
Kevadel saab alles kaelõikusele, tuletas Gerda endake meelde. Kevadel, kui Vilma tervis muidu alt ei vea. Senikaua saab hakkama, lihtsalt..parem, kui vanaemaga tema silmanägemisest juttu ei tee. Naine teadis kui pahuraks see memme võttis, eks ta kartis lõikust, küllap Geda isegi pelgaks pisut.
"Miks sina kunagi mingit näputööd ei tee?"
Vanaema küsimus katkestas uitama läinud mõtted.
"Ma ei viitsi, tööl saab ennast nii rihmaks joostud, et lihtsalt ei taha midagi teha"
"Äkki sa ei oska?"
"Kus ma siis ei oska, sa ise õpetasid. Muud ei olnud kui haruta ja haruta, ma olen sokke vist rohkem üles harutanud kui kudunud, sa polnud kunagi rahul"
"No silmad jooksid ja puha, ega ma siis paha pärast.."
"Ma tean, memm, mis sa nii vabandavalt alati seletad! Sain selgeks, kui vaja, siis koon."
Memm on kuidagi tihti vabandama hakanud. Harva, kui endine sirge ja lühikese jutuga vanaema veel sellest pisikesest pontsakast kehast välja piilus.
Uudised olid läbi saanud, Gerda pani teleka kinni ja võttis laualt raamatu. Lehe pööramise krabin ja vanaema vardavahetuskõlksud olid ainsad helid ruumis.
"Sa mehele ei ole mõelnud minna?"
"Vanaema!"
Gerda lausa karjatas selle sõna endast välja.
"Sa oled üle kolmekümne,  mis sa nüüd selle pärast kisad niimoodi. Pärast oled nagu Helmi. Vaiksem muidugi kui Helmi, aga..ah, said aru küll."
Gerdat üllatas Vilma taktitus. Samas pahasti öelda ka ei tahtnud..
"Pole mul mehele vaja, mul oled ju sina"
Nääh, natuke valesti läks.
Nüüd oli Vilma see, kes kõvemat häält tegi.
"Mis mina? Mina olen vanamutt, mul on plaanis varsti ära surra, mis sa naljatad siin. Mis sa teed siis, elad vanatüdrukuna, võtad karja kasse ja hakkad neid silkudega söötma?"
Gerda kujutles end kümne kassi keskele elukaid näpu vahelt silkudega nuumamas nagu hülgeid. Pilt oli nii koomiline, et ta purtsatas kohatult naerma.
Küllap vanaemagi oli sama mõtteni jõudnud: kass, kilud ja Gerda.
Kahehäälne naer kestis mõned päris pikad hetked.
"Hea küll,  ajame neid meheleminekujutte teine kord edasi, aga seda mina ütlen, et üksi ei tohi sa jääda! Aita mind nüüd selle tobeda tooli pealt püsti, kondid on kangeks jäänud."
Vilma oskas oma juttu nii lõpetada, et sinna otsa targutada ei tundunud enam kohane. Gerda käsivarre ja elegantse spatsiirstoki abil läks Vilma oma tuppa.
Gerda võttis raamatu uuesti kätte, kuid lugemine ei edenenud.
Ütle nüüd memme oma jutuga.
Raamat lendas kolksuga lauale.  Poolik sokk oli jäänud tugitooli käetoele, vardad kui geiša juuksenõelad polenisti lõngakerasse vajutatud.
Gerda rahmas sokipooliku oma kätte, tiris sealt vardad välja ja harutas kuni kannani kõik üles, siis nokkis silmad taas vardale ja hakkas kuduma.
Tänane meheleajamise jutt..see tegi meeled nii erksaks, et näpud liikusid palju rutem.
Gerdale tikkus naer peale.
Vanaema oleks oma ähvardustega vanatüdrukuks jääda eile lagedale pidanud tulema. Kanda oli ju palju tülikam nokkida.

Läheb trenniks

Täiesti ausalt - ma olen füüsiliselt armetus vormis. Sellel tasemel on oma täiesti konkreetne nimi: pudel sülti.
Ainult taara ongi see, mis mind põrandale laiali valgumast hoiab.
Mu sõpradele-tuttavatele olen hoiatavaks eeskujuks, midagi samalaadset kui kolepildid suitsupakkidel suitsetajaid hirmutamas.  Vaatavad vilksti minu poole ja lippavad ruttu kepikõnnile või matkale.
Mis matkamisse puutub, siis ega need ikka päris matkad pole. Albu rahvamatk ja Pitka matk ja Muraste öökolamine ning tuiamine ümber Vasalemma karjääri ning ..äh, ei tule meelde, neid on veel olnud.  Kuna tegemist on matkalaadsete toodetega (puuduvad telk, seljakott, katelok ja kaigas huntide peletamiseks) siis võetakse (loe: lohistatakse) vastupõtkiv, küünistav ja kriiskav mina ka kaasa.
Ehk nagu meie seltskonna lööklause ütleb: mida kõike inimene tasuta supi nimel ei tee!
Nüüd on mul mure.
Lähipäevil on plaanis paarikümnekilomeetrine rabamatk. Paakümmend kilomeetrit tähendab minusuguse lontu jaoks kindlustunde vajadust laibaauto olemasolu kohta.
Rabas sellist teenust pole. Loota saab ainult iseenda peale.
Niisiis: milline mätas sobib öiseks väljapuhkamiseks kõige paremini, kas tarnapuhmas või turbapäts?  Või on terasem kohe signaalpunasesse rõivastuda ja juba matka alguses lennukitele hädamärguandeid andma hakata, harjutamiseks on näiteks reaktiivlennukid head küll?

Olgu-olgu, see saab kõigest holimata lõbus olema.
Saapad või tennised..?

Ei oodanud

No tere siis kah!
Kuidas sul vahepeal läinud on? Ah, et üksikult? Pole midagi teha, ega minagi sind eriti külla ei ole oodanud, ilma sinuta on olnud toredam.
Kohvi, kui sa juba tulid?
Mürki?
Ei taha kumbagi. Olgu, ma rohkem ei paku.
Kauaks siis seekord? Ah ei tea...hommikuks ei taha juba läinud olla? Ma võin ukse vabalt lukust lahti jätta, saad ise välja küll, kui minema hakkad!
Jajah, ma tean, tahad pikemaks jääda. Kas sul oma kodu ei olegi?
Ära hakka, ei ole nii, et mi casa es su casa, ei ole, ära mitte proovigi. Mina pole sind kutsunud...
No mis sa nüüd niimoodi kohe nutma hakkad.
Lõpeta ära.
Näh, võta taskurätik, tee ennast korda.
No tõesti, lõpetad  juba või jäädki niimoodi ulguma?
Anna see taskurätikute karp siiapoole, mul läheb ka silm märjaks.
Nii jube, sul polegi oma kodu, pead sedasi teiste vahet külakorda käima...oleks siis veel, et sind kusagil oodatakse. Ei oodata ju. Mina ka ei oota sind, sa võiksid juba minema...
ÄRA HAKKA JÄLLE ULGUMA!
Olgu-olgu, jää siis natukeseks.  Homme ehk hakkad minema? Ei hakka? Millal siis?...jajah, näed, võta taskurätikuid...
Sa võid köögis magada. Mis mõttes külm, köök on soe! Üksik? Mis siis, mina olen ka oma voodis üksi! Ei, sa ei tohi tulla minu voodi ääre peale.
Jälle..võta taskurätt, võta!
Olgu, ole hästi ääre peal, keera selg...
***
Ja juba on ta mind üleni endasse mässinud, pikad jääkülmad käed ja jalad nagu köidikud ümber minu, raske hingeõhk lämmatamas
Tere, kurbus, vana tuttav.
Ma ei armasta sind, sa tead seda ja tuled sellest hoolimata ikka ja jälle...

Tahan!

Nina on kinni, see hakib magamist nagu vorstiviilutaja.
Kui tulebki mõni imeline suigatusehetk, siis kestab see esimese unenäoni. Unenägu ise on mingi segu sadomasot harrastavate inkuubide rünnakust, kes võrgutamist alustavad kämbla näole surumisega ja illusioonist, et mingi elektrik puurib kahe ja poole millimeetrise puuriga mu kuulmekilesid juustuks.
Noh, lühidalt - unenäolised mehed, eksole.

Nii, sai ära kurdetud.

Ärkvel olles suudan pead hoida tatti ajusügavikesse suunavas asendis.  Eks seal on tühja ruumi omajagu, mahub ära küll.

Haige olemisega seoses (juriidiliselt ebakorrektne väljend, see nohu on siiski vaid öine teema) tuli meelde üks pisiasi kunagi noorena haiglas vedeletud suvest. Keegi oli mulle toonud midagi, mis oli pakitud kummalisse krabisevasse kilekotti. Oi, see oli mu meelest nii ilus kilekott, sest sai aastateks mu jaoks justkui mingi reliikvia. Veidrad ajad olid, kes siis ei mäletaks õllepurkide kogumist ja "Montana"-kirjaga kilekotte, mida hoiti hellemalt kui ma näiteks praegu oma käekotti taipan hoida.
Seda, kui väga ma toda kilekotiräbalat hindasin võib aimata tõsiasjast, et ma tõesti ei mäleta mida mulle sellesse pakituna toodi ja kes seda tegi. Mulle oleks vist piisanud isegi tühjast krabisevast kotist, aastaid oli see mul sahtlipõhjas alles ning koti krabistamine seostus mul täiesti ebanormaalsel moel õnnega. Haiglasse toodud manti sisaldanud kilekott ja õnn..? Praegu on mul seletuse asemel suur tume plekk priske küsimärgiga.
Ea poolest olin ma tollal, muide, juba justkui täiskasvanu.
Selle kõrval pole fakt, et aastaid enne kilekotti, lapsemana, sai kelleltki ostetud (!) ameerika postimüügikataloog hoolimata hellast kohtlemisest lausa tolmuks sirvitud kuigi häiriv, on ju?

Praegu on ajalehtede tuppatoomisele järgnev liigutus küttepuude kasti juures lehtede vahelt reklaamide väljapudistamine.
Jälle üks asi maailmas vähem, mis silma särama võtab.

Ma tahan seda notsut.
Kohe!
(Palun pakkige notsu piimjast kilest, sinise kirjaga ja katsudes kõvasti krabisevasse kilekotti, sest just selline kotiräbal on midagi, mida maailm hädasti vajab!)

Sõber Saksamaalt

Meite küla elektriliinid lippavad sirget postirida pidi taludesse laiali, üks alajaamakesekene ja neli umbes poolteise kilomeetri peale laiali venitatud suitsu.
Täna sõitis agar põllumees ühe posti pooleks nagu tiku, ripub teine nüüd kaablite ja tahtejõu varal mulla kohal nagu ufo.
Valgus on veel majas.
Potid-vannid on igaks juhuks kaevu haljast täis villitud, ilma elektrita peaksime seitsme meetri sügavuselt kõrrega vett imema.
Küllap see post korda tehakse, ma ei muretsegi.

Murtud post tuletas meelde ühe kena inimesega läbi mängitud mõtte: kui internet kaob.
Kaob kõigi oma tarkustega kokanduse, tee-seda-ise õpetuste, seemnest taime saamise ja metsast-toidulauale juhenditega.
Mängumõttes olime me ajas edasi läinud sinna, kus raamatuid on vähestel ja kogu oskusteave on netis saadaval. Mälu pole vajalik, oluline on teada märksõnu, millega endale vajalik info üles leida.

Novot.

Äkki koidab päev, mil arvutiekraanil on vastuste asemel ainult sahin. Ah, mis vastuste, küsimusigi pole kuhugi toksida.
Netiajastul on ring ümber, joon all, rist peal.
Algab anarhia.  Masinad, mis vajavad töötamiseks arvuteid on surnud, autod sesavad keset teed, poed lihtsalt rüüstatakse tühjaks. Elekter..seda ka ilmselt pole.  Mis seal ikka kirjeldada, kaos nagu kaos ikka, niipalju on meil kõigil fantaasiat.
Aeg möödub, ellujäänud moodustavad kampasid (karju?), mis tegutsevad elus püsimise nimel koos. Keegi teab ikka millestki midagi - üks tunneb seeni, teine oskab käsitsi pesu pesta, kolmas teab haavaravist üht-teist.
Tasapisi on levinud info, et leidub vanainimesi, kes teavad uskumatult palju. Nad oskavad peenraid teha, keeta valmis toit, mis ei tule purgist, liha soolamise ja suitsutamise nipid on teada. Kalapüük, ahju ehitamine, õmblemine. Kõik puhta peast, ilma internetist spikerdamata.
Hästi elab see seltskond, kes suudab leida isikliku eriti osava vanuri. Too juhendab, õpetab nippe, lööb ka ise käed külge...


...ja siis, ühel üldse mitte ilusal hommikul, taipab see troonile tõstetud vanur, et vana hea sõber Saksamaalt on kohale jõudnud.
Tere, Alzeheimer!
Kustukumm nühib juba mälu.
Mismoodi edasi olla?

Khm..

Umbes...ammu sain ma teada, et mu lapsed loevad mu blogi.

Töö

Hommik oli vilu ja vihmane, paksemad riided kulusid marjaks ära. Kampsikule teine otsa, kilekeep peale ja kõige otsa suur, aga liru mantliräbal.

Tööl käimiseks head küll.

Õhukese rätiku alla oli paras korralik suusamüts tõmmata, villasukad kalosside sisse.

Nii, nüüd sai vist paras.

Ukse peal  tekkis korraks veel mõte tagsi pöörata, õhk oli külm ja kõle, hakkas naksti põsesarnadest kinni.

Ah, raha oli vaja. Muu pärast ei käikski...

Vilomenja  sirutas hetkeks selga ja võttis end kokku. Liikumahakkamine oli kõige raskem, isu koju ööunest  veel sooja voodisse tagasi pugeda tundus tugevam olevat kui vajadus raha teenida. Teine samm tuli kergemini ja sealt edasi oli tegemist rutiiniga.

Vaata,  Elviire oli juba aegsasti platsis, märkas Vilomenja kohale jõudes. Ei tea, mis teda magada ei lasknud?

„Tere!“

„Tere, Vilomenja!“

Naised jäid külg külje kõrvale seisma.

„Noh, mis täna oodata on?“

„Bussitäis sakslasi läksid just sisse, linnas nägin palju jaapanlasi, soomlased muidugi...“

„Soomlased on kitsid.“

„Mhm“

Vilomenja  vaatas Elviiret. Tollel oli hea mantel seljas, tasku oli musta niidiga nõelutud ja krae hästi kulunud karvaga jänesest.

„Kust sa selle mantli said? Eelmisel aastal olid puhvaikaga!“

„Turu peal oli kaltsukas müügis,  euroste kodinate kastis. Vabakudujatele, noh“

„Sul vedas, et enne kätte said“

Ilus pehme riie oli, sellise oleksid vaibakudujad ruttu omale kaltsuvaiba tarvis ära kahmanud.

„Kuidas tütrel läheb?“

„Kolmas kursus juba, sai linnavalitsusse praktikale. Ta on mul tubli!“

„Ta on sul tubli jah. Näe, mul poeg  jättis kooli pooleli, nüüd on Taanis, ajab torumehena raha kokku“

Vilomenja teadis, et Elviire  ütles seda nimme. Näe, tema poeg on rikas, minu tütar on ikka veel ülelpeetav...

„Mul tütreke tahab ikka riigitööle saada, seal hea karjääri teha. Mõne aasta pärast istub oma kabinetis, puhas ja kindel töö“

Vilomenja hääl oli külm nagu jääpurikas.

Naised olid pisku aega vait, teemad olid veidi libedale pinnale kiskunud.

Pole vaja kohe päeva alguses sedasi kiusu üles jätta, mõtles Vilomenja.

„Elviire, sa kogenud inimene, kuidas te oma korteriühistus  koerapidamisega kokku leppisite?“

Korteriühistu jutuks toomine oli hea mõte. Elviire oli ju ühistu juhatuses, tundis end  seepärast natuke  Vilomenjast  üle olevat. Ega ta siis tegelikult üle ei olnud, aga las ta tundis ennst siis seekord tähtsamana. Tööl ei tohi vngu ja riidu üles jätta, siis ei teeni kumbki..

Elviire pehmenes pilkselt.

„No me otsustasime, et kassi võib toas pidada, aga koera ei tohi, koerad on lärmakad..“

„Oi see oli tark otsus..“

„Tulevad!“

Jutt katkes poolelt mõttelt. Töö ootas.

Kibekähku toppisid naised kilekeepide servad pealistiiete alla peitu, sikutasid kulunud kampsikuvarrukad palitusuudest nähtavale, koukisid põuest välja näritud näoga konservitopsikud  ja lasid seljad küüru.

Kirikuuksest valgus välja selle päeva esimene bussitäis, seekord siis sakslased.  Eh, ega nemad ei olnud kunagi eriti lahked annetajad olnud, aga ikka paremad kui soomlased.

„Annetage vaestele vanainimestele, õnnistagu teid jumal...“

Kogemused,  kogemused olid need, mis lugesid.

Halb ilm oli ainult kasuks.

***

Istusin natuke üle tunni Kuberneri aias, silmad lossiesise platsi poole suunatud. Olid turistid, olid kerjusnaised ja nende kehakeel.

Mõtted sinna juurde on julm fantaasiamäng.

Ilm oli tõesti päris niru.

Kopp ees riigimaskoti otsinguist

Presidendivalimistesse võiks suhtuda tunduvalt fantaasiarikkamalt.
Mul poleks midagi selle vastu, kui ametit üle andev president seisaks seljaga ülesrivistunud, eesootavast suursündmusest elevil ja kahiseva-itsitava-niheleva kandidaatide rea (miline jäme kirjaviga siin ilutses... kandiTaadid.. kas siis naissoost ametissepürgijad on kandimemmed?) ees ja viskaks oma ametiraha lopsti üle õla krahmamisvalmis seltskonna poole.
Tulemus oleks juriidiliselt sama, riigi maskott järgmiseks valitsusajaks leitud ja šõud oleks ikka tõesti kogu raha eest.
Seekord nägime niikuinii peaaegu kõike.
Ma, tõsi küll, kogu aeg ei jaksanud end kurssi viia, seega küsin targematelt: ega trikoovoor ometi ära ei jäänud?

Joonatan tuli meelde

"Üks õun päevas hoiab arsti eemal".
Joonatan teadis seda, aga ta ei olnud kunagi eriti täpse käega viskaja olnud ja noh, õuntest oli ka kahju. Antoonovkaga võiks ju veel arsti peletada, see niisama kohe süüa ei sündinud, aga sügisjooniku nosis Joonatan parema meelega hoopis ise ära.
Kuigi võib-olla oleks siiski pidanud vanarahva tarkuse järgi talitama.
Köha hakkas Joonatani kiusama.
Arst pistis pulga Joonatani keele peale ja kaes kurku.
Ei olnud punane.
"Tore", ütles arst.
Arst pistis peenikese kraadiklaas otsapidi Joonatani põske piiksuma.
Ei olnud palavikku.
"Väga hea", ütles arst.
Siis käskis arst Joonatanil särgisaba üles sikutada ja pani stetoskoobi jääkülma otsa vastu Joonatani luiseid ribisid. Joonatan tegi selle peale ehmunud hiire häält.
"Iiihh..."
"Nonoh, nii hull see ka pole..!" lohutas arst ja kopsis stetoskoobiga kõik Joonatani roided ja nende vahed läbi nii eestpoolt kui seljatagant.
"Huvitav," ütles arst, "mis te ütlesite, kas te kurdate köha üle?"
"Köha kiusab tõesti" oli Joonatan nõus.
"Huvitav." ütles tohter veelkord ja klõbistas stetoskoobiga veel natuke mööda Joonatani selga.
Kurk on korras, palavikku pole, kopsud-bronhid ei sahise...aga kurdab köha... Arst mõtles natuke.
"Millal te köhite?" küsis arst Joonatani mõtlikult.
"Söögi ajal. Iga kord kui söön, kolmas päev juba. Näe, võtsin tänagi võileiva kaasa, aga sööma ei julge hakata, niikuinii tuleb jälle köha."
Ohhoo, mõtles tohter ja ütles "Ohhoo! Aga äkki on teil allergia millegi vastu, mis toidus on?"
"Näidake oma võileiba!"
Joonatan kõhkles natuke. Üks asi oli arsti peletamiseks õun ära raisata - see oli niikuinii naabri aiast pärit, aga võileib oli juba tõsisem ohver.
Kuid tervise jaoks ei tohtinud millestki kahju olla.
Joonatan sikutas tooli alt oma vanaisa portfelli välja ja tegi selle lukud klõpsti lahti. Üks läks kiiresti -klõps- teine võttis pisut aega -lõkalõkslõk..klõps...
Paberisse pakitud priske võileib totsatas lauaservale, Joonatan harutas paki lahti.
Ilus paks lihaviilakas kahe täidlase peenleivaviilu vahel. Kenasti ristikiudu lõigatud praetükk.
"Lihtsalt liha ja leib? Pähkleid, kala, muna, sidrunit pole?"
No mis see arst nüüd...Joonatan hakkas lausa naerma. Pähkleid ja sidrunit? Lihaleiva sees?
"Ei ole, aus lihavõileib on. Liha tegin üleeile ahjus valmis, hea paar päeva külmkapist lõigata!"
Ahsoo.
"Ja köha tuleb siis, kui midagi sööd?"
Pagana ilus lihatükk oli. Just parajalt küps, kerge koorik peal ja mitte liiga kuiva näoga.
"Söögi ajal jah. Läkasta või hing seest."
"Ahsoo...."
Arst jäi mõttesse. Pikk mõte oli, käsi, mis mõtlema hakkamise alguses oli otsaees vajus algul põse peale, sealt lõua alla ja äkki nägi Joonatan, kuidas tohter liha küljest äärmise, just selle kõige mõnusamalt  krõbedaks küpsenud nurgakese lahti sikutas ja lopsti suhu pistis.
Arst ei saanud isegi aru, kuidas see nii juhtus. Lõunani oli tegelikult aega ka ja kõht nurises juba ammu, aga et see käsi nüüd sedasi...
Joonatan ei julgenud midagi öelda, arst ikkagi..
Oleks ta midagi öelda söandanud, poleks ta seda teha saanud niikuinii.
Arst läks äkki näost punaseks nagu peet ja hakkas läkastama nii, et koridori pealt juhtumisi mööda läinud õde arstikabinetti sisse tormas.
"Vett!" kähises arst köhahoo vahele, "ruttu vett!"
"Vot, just, mul on just samasugune köha!"  taipas Joonatan kõrvalt hõigata.
Õde jootis arstile klaasiga vett sisse, kohe mitu klaasitäit läks üles, teist sama palju läks alla arstikitli rinnaesisele ka.
Tasapisi, võttis aega mis võttis, uputas õde arsti köha ära. Mõni üksik kähe köhatus, punaselapiline nägu ja tohtri nabani vettinud kittel olid pea ainsad jäljed, mis toimunut meenutasid.
Ahjaa, võileib lauaserval ka muidugi. Kaks peenleivaviilu nende vahel pikutava ühest nurgast sakutatud lihalõiguga.
"Viska oma praad minema ja su köha on kadunud!" kähistas arst.
"Sa oled sinna kogu alevi pipra vist peale pannud, hull mees!"
Joonatan solvus. Hull ta nüüd küll ei olnud. Ja üleüldse...no läks topsil kaas pealt, siis läks. Sööki pole raisata!
"Sa oled terve nagu hobune," ütles arst, "mine lihtsalt koju ja mata oma praad maha, hoidku jumal, et sa seda koerale ei anna! Looma ei tohi piinata!"
Joonatan solvus veel natuke.
Ta ei saanud küll täpselt aru, ka "hobuse" peale või sellepärast, et liha koerale anda ei tohtinud.

Kodus võttis Joonatan näpitud võileiva kotist välja ja vaatas seda mõtlikult. Ilus võileib oli, magusa leiva ja mahlase praega.
Siis kehitas ta õlgu, võttis kapist kannu, valas pangest selle head külma vasttoodud kaevuvett täis, ohkas ja haukas suure ampsu lihaleiba.

Lihtsalt blogindusest raasuke

Täna öösel oli külm.
Huvitav...paar nädalat on aed olnud täis purjus liblikaid, ikka on ju käärima läinud õunu muru sees peidus, liblikakõrts missugune...kuidas nemad selle öö üle elavad?
Niikuinii tuleb varem või hiljem hommik mil nad enam ei ärka.


Elan peale pikka blogikoomat tasapisi sellesse maailma jälle sisse.  Loen ikka palju, palju enamaid kui kõrvale lingitorni mahub, mõnda põgusamalt, mõnda järjepidevalt. Moe- ja ilublogidega pole mul enam suurt midagi peale hakata, titeblogid tekitavad aeg-ajalt äratundmisrõõmu - ahhaa, saite nüüd, kõik on just nii nagu vanasti! Trenniblogid... ma pole siiani selgeks saanud, mis loomad need väidetavalt füüsilise pingutusega kehas tekkivad endorfiinid on, küllap ei ela nad minu kodukandi metsades.

Jajah. Ving-ving-ving.

On blogisid, mille lingi tõenäoliselt lisan varsti (kui laiskus korraks järele annab) oma nimekirja, on neid, mida loen, kuid salgan. Selle viimase "blogisid"  võiks vabalt ainsuses  kirjutada.

Mul on tunne, et ma jälgin juba alanud rongiõnnetust. Kõik, lõpp, teha pole enam midagi, jube pauk käib kohe, aga mina vaatan ja vaatan, küsi veel hetke õuduses ette sirutatud, nagu see aitaks.
Vaesed kaasreisijad, kes tegelikult ju sündisid sellesse "rongi".
No ja ei saa jätta lugemata ka ...äh, vähemalt ei näri ma küüsi. Las see pahe siis olla.

Õunad

"Kohvi?"
"Teed. Anna teed. Sidruniga, sul on sidrunit ikka?"
"Mhm"
Vaatasin ringi, köögis oli justkui midagi puudu.
"Kus su toolid on?"
"Otsas"
Tõepoolest ei olnud ühtegi istumisalust näha. Imelik. Väga imelik... Toetasin selja vastu seina, kuum tass kõrvapidi näpus. Ootasin, teades, et ta räägib niikuinii.
"Sa mu vanaema mäletad? Karm memm, kui aias oli peenar, siis pidi see olema ideaalses korras, mitte üks umbrohulible ei tohtinud sellel ilutseda. Kahtlustan, et ta ootas nende tärkamist, sõrmed juba haardevalmis. Tilliread külvas ta nööri järgi ja porgandeid harvendas joonlauaga..."
"Nüüd küll liialdad!"
"Ise nägin!"
"Kuule...tore jutt, läheme istume verandale?"
"Toole pole."
"Tuppa?"
Toas oli diivan. Teetassiga lebo muutus kohe tükk maad mõnusamaks.
"Vanaema ei sallinud lohakalt tehtud asju. Ah, sa teadsid teda ju natuke.
Marjakorjamist mäletad? Põõsas pidi tühi olema. Nii tühi, et hoidku jumal kui sealt kaks marja veel leida oli, kohe said laristaja märgi külge..."
Jep. Mind ei tahtnud see pedandist mutt peale esimest katset enam aias kunagi näha.
"Iga õunaviss pidi mahlaks või moosiks saama. Oh pagan küll, sügis oli üks jube aeg. Terve aiaharimiaaeg oli jube, aga sügis...ma proovisin ükskord plekilisi õunu kompostihunnikusse sokutada...kurat, ma sain kõigepealt kere peale ja siis pidin need õunad moosi jaoks ära puhastama! Õunakooreteed ei või ma siiani juua, kogu see terve sügise moosidest ülejäänud pahn kuivatati ära ja joodeti talvel sisse..."
"Mulle küll meeldis sinu juures käies talvel teed juua. Moosiga... "
"Sa ei kujuta ette....kujutle, et sa pead seda iga päev jooma. Iga päev! Kui keeldusid, olid tänamatu tatikas, kui jõid, kuulsid kui kalliks sa talle lähed!"
Jutt muutus ebamugavaks.
"Sa räägi toolidest..?"
"Räägin ju."
"Sa räägid oma füürervanaemast. Räägi toolidest."
"Sama teema ju. Õunad. Ma ei kannata õunu. Ära visata ka ei saa, siis näen öö läbi vanaema unes. Vanaema ja kompostihunnikust korjatud õunu."
"Toolid!"
Paistis, et jutt läheb ilma meeldetuletuseta jälle uitama.
"Nüüd korjan ma õunad kilekotti ja panen värava taha. Maha ei saa ju panna, koerad kusevad täis. Eks ma siis tooliga panen. "
Nägu oli mul vist...nõutu.
"Aga tool varastatakse iga jumala kord ära. Iga kord! Isegi nii on tehtud, et õunad on alles, aga tool lännu."
Viimaste sõnade ajal laiutas rääkija ootamatult oma käsi, see ei olnud isegi nõutuse väljendus vaid pigem nagu linnutiibade rapsak maasttõusmiseks.

Tundsin, kuidas kusagilt sisemusest hakkas välja trügima pupsuv naer. Piinlik oli, kuid pidurdada naeru olnuks sama hea kui proovida meres lainet tagasi ajada. Vaatasin naeru käes luksatades süüdlaslikult võõrustaja poole....ka tema naeris. Alguses vaikselt, siis juba pisut ulakalt ja lõpuks ei suutnud me naerdes isegi pisaraid tagasi hoida....kõht oli valus, hingamine justkui astmaatikutel ja naersime, naersime, naersime...

Kodutee venis pikale, kiiret ei olnud kuhugi ja võõrastesse aedadesse piilumine võttis samuti oma aja. Ilusad aiad olid. Põõsaste ladvus veel mõned marjakobarad ning ubinapuud täpilised kui tähistaevas.
Mõnel tänavanurgal sai jalgu puhata toolidel, mis justkui ei kuulunud sinna. Üksikud hüljatud istumiskohad tühjade tänavate veeres. Nii hea mõte...