Suvine

*

Öö hämarniiske ümbritsemas mõtteid,
õhk sirelitest võrgutavalt raske.
Kuu süütab vihmast jäänud lombis lõkkeid.
Nüüd aken avage ja välja laske

mu kõigil unistustel lendu minna
öösse. Las aplalt varastavad rõõme
maiseid, kuupaiste  lõhnu võtku rinda
ahnelt ja udunestest joogu sõõme...

Ei ole öeldud... homme ehk on kinni
see aken kust ma täna välja pääsen
või sulgub enne koitu kui ma naasen?

Ma jäängi ööse ekslema siis ringi
läen koidu ajal kastega koos pilveks
ning pole mind kui taevas hajub selgeks.