Turistid kiigel.
Mitte suurel külaliigel, kus kiljumine ja plagisevad seelikusabad on kohustuslikult soovituslikud, vaid titekal rõhtkiigel. Kord üks ülal ja teine kolksti vastu maad, siis teistpidi. Näha, et esmakordne kogemus, muidu oleks ju ilma kolksuta hakkama saanud.
Kolksutavad seal omaette ja teevad oma turistiasju. Alguses teeb üks foto teisest hetkel, kui too on just kõva matsuga kiigelaua otsa murusse ramminud. Siis foto samast inimesest kiigelaual kõrgemas asendis kõõlumas.
Järgmiseks samad protseduurid teiselt kiikujalt. Kolks ja foto. Viuh ja pilt.
Lõpuks üliettevaatlik kiigelt lahkumine. Foto riistvarast selle ooteasendis.
Turistid heidavad veel viimase pilgu rustikaalsele tivolile ja vangutavad üsna diskreetselt pead, silmis "ometi räägiti, et see on lõbus"- pilk.
Mulle viirastus, et kiigelauast eemaldudes tegid nad oma reisiplaani linnukese kohale " tutvuda aborigeenide rahvalike lõbustustega".
Tehtud.
Kogu selle tegevuse käigus olid turistid täiesti tõsised. Surmtõsised. See oli nägu, millega maetakse oma unistusi.
Ega see turismitöö kergete killast ole, mis sa seal ikka naerad või oled. Oeh.
VastaKustuta:)
VastaKustuta