Lehed

esmaspäev, 17. aprill 2023

Meie igapäevast hädaldamist anna meile...




Kogemus, mille põhjal kujunes mul arvamus, et Viking Line on nagu Kopli tramm ja Tallink nagu ekspressbuss Tartusse on sügavalt subjektiivne. Mul läheb kaua, kuni ma sellest võrdlusest lahti saan.
Kogemus, et Tallink pargib oma laeva keset Soome lahte ja laseb sealt reisijatel mööda plekktoru mitmeid lõputuid kilomeetreid jala mandrile vantsida on samuti subjektiivne. Vähegi kõbusam inimene ei lonkaks järgmisel päeval nagu preihaige setukas. Mina pole piisavalt kõbus, seda enam, et kui seal torus juba hoog sisse sai jõudsin kapates Mere puiestee Viru ringi poolsesse otsa. 
Kuidas? 
Kuidas saab suunda nii valesti arvestada? 
Ja mis linn see ometi on, millest ma läbi trampisin, sellises pole ma olnud? 
Ma olen ikka täiesti maakaks muutunud.


kolmapäev, 12. aprill 2023

Etendus



 "Meie abielu pühaduse nimel panen ma selle patupesa põlema!"

Tanel  ja Kruuta istusid juba tund aega hiirvaikselt terrassil ja jälgisid etendust.  Naabrinaine oli mehele vahele jäänud, seekord vist oma massööriga. Või oli see juuksur? 
Midagi kindlat polnud, nii massööri kui juuksurit olid nad näinud naabrite tagauksest tihti edasi-tagasi saalimas. Eelmisel korral olid kahtlusalusteks üks tundmatu suurt kasvu neiu, loomaarsti assistent kõrvaltänavas asuvast kliinikust ja ülimas toonuses musklimees tont teab kustkohast. Naabrinaise puhul oli kõik võimalik, sugu, vanus, kasv - miski polnud kivisse raiutud. 
Mees oli valivam, tema külalised olid eranditult lühikesed pikkade juustega blondiinid. Oli neid üks või käis mitu tütarlast kordamööda oli keeruline aru saada, nii kindel oli naabrimehe maitse.
"Pere au nimel vannun, et selles rüvetatud voodis ei maga enam kunagi mitte keegi!"
Vein oli hea, võibolla natuke liiga magus, kuid selle loosungi kõlades sobis üks korralik lonks võtta igatahes. 
Terrassil istujad teadsid juba, mis tuleb järgmiseks. 
Bensiin.
Eelmine kord oli siiski piiritus mängus olnud, tuli neile meelde. Piiritus oli parem, etendust ei häirinud vastik kirbe hais.
Jah, ka seekord kasutati piiritust.
Sinine leek lahvatas üles, naabrid seisid käsikäes põleva voodi ees ja loitsisid peaaegu sünkroonis "põle, patu kodu, puhasta meie tulevik" või muud midagi sellist. Tanel ja Kruuta ei jälginud enam ammu täpset teksti. Kui nad õigesti mäletasid tegid nad kolmanda korra ajal joomismängu, kus klaasist tuli korralik punnsuutäis võtta iga kord kui kõlas sõna "patt", igatahes sai tookord vein enne otsa kui vaatemäng. 
"Kas sa vannud, et midagi sellist enam ei juhtu?"
Ahhaa, küsija oli naine, seega jäi nüüd vahele mees.
"Vannun, kallis, mitte iial enam!"
"Ma andestan sulle, andestan viimast korda"
Viimase korra kohta tuli teadustus iga kord. Kuues? Seitsmes voodi? Arvepidamine oli sassis. 
"Kallis, ma olen sulle tänulik, mitte iial ei maga  Grista enam meie pühas sängis, patt ei tule enam meie kodusse!"
Hm, kas neid pikajuukselisi blonde oli siis tõepoolest mitu, milline neist oli Grista ja kas too on nüüd sealt reast välja lükatud?
Draama veel niipea lõppu ei saa, see oli nüüd küll kindel.
Leek paisus suureks, madratsist tupruv must pilv oli kõrge nagu vulkaan. Viiendal korral oli toss nii kaugele paistnud, et maanteel sõitnud bussi juht kutsus tuletõrje, pidades nähtut mingiks õnnetuseks. Õnnetusega oli tegu muidugi, kui kõike seonduvat arvesse võtta. Naabritel võttis päris palju aega, kuni nad oma ilukõnelises stiilis pritsumeestele asju selgitasid. Noh, et mees oli koju tulles leidnud naise koos võõra tütarlapsega linu kortsutamas ja et see voodi enam neile kahele ei kõlba ja tegu on ohvrilõkkega, mis puhastab nende abielu ja... Tookordne šõu oli eriline, need olid kõik erilised, kui nüüd hästi järele mõelda. Nagu päev, mil naabrid vesivoodit põletasid, näiteks. See kummik ei läinud normaalselt põlema ja kui lõpuks leegid üles saadi puhus tuul tahma otse naabrite ustest, mis voodi välja vedamisest veel selja peale lahti olid, otse sisse ning hiljem oli spetsiaalsel koristajate brigaadil hulk aega tegemist, et nõge lühtritelt ja vaipadest kätte saada. See oligi vist esimene kord?  Hilisemad olid kõik vedrumadratsid, üks oli isegi suhteliselt odav vahtkummist latakas. 
Vahtkummist ja vesivoodist ei jäänud vähemalt vedrusid.  Ikka jäi mõni kuhugi mulla sisse maha ja tuletas end muruniitja karjete saatel meelde.
Tossu tuli juba vähem, mana läks järjest enam sünkrooni, naabrid olid klammerdunud teineteise ümber ja justkui kasvasid teineteisesse kinni.  
Vein sai ka otsa. 
Ilm polnud kuigi soe, oli aeg tuppa minna. 
Järgmine kord on tõenäoliselt umbes septembris, palju üle viie kuu enamasti ei läinud. Peab vaatama, et selleks ajaks kodus head veini on. Terrassile tuleb mõned soojad tekid panna.



teisipäev, 11. aprill 2023

Ilmad soojad, pea soe

 


Virgutusvõimlemist teate? Meelega ei küsi, kas teete, las see olla teie tilluke saladus.

Ma olen natuke segaduses: eilne, esmaspäevane virgutusvõimlemine - kas seda kusagilt uuesti kuulata saab? Tegelikult ei peagi uuesti kuulama kui keegi lihtsalt mäletab, mis muusikat pianist kepslemise taustaks mängis?

No oli ju "Internatsionaal" või olen ma puhta totu?

Edit pärast totude välimäärajaga tutvumist: puhta totu. Viis oli küll revolutsiooniline, kuid mitte NII revolutsiooniline. "Julgesti, vennad, nüüd tööle!" taktis käis tööstusvõimlemine.

See teine võimalus pole absoluutselt välistatud, sest perekooli ajaviiteks lugemisest ma loobusin mõneks ajaks kui olin ühes pealkirjas olevat sõna "lapseisu" korduvalt lugenud kui "laoseisud". 






neljapäev, 6. aprill 2023

Sigudik

 

Õudne.

Ma pidin täna hambaarsti juurde minemiseks uue pluusi ostma ja selle ooteruumi kemmergus selga vahetama, sest seljasolevale lödistasin hiiglasliku mahlamedali rinnale.

Nüüd pole kahtlust, et lapsed, keda ma mõned aastakümned tagasi alevi vahel enne juuksurikülastust küünelakieemaldiga kuusevaigust puhtaks pesin on minu omad. 

Ende põrsapõli, minu emi.....

Vuih.




reede, 31. märts 2023

Öökull

 

Ärge pange pahaks kui ma nüüd mõnda aega aina vingun ja virisen. Oma blogi, teen mis tahan.

Tulin, näedsa, jälle kurtma. 

No ei maga. Kaks (leebet) unerohutabletti sees, teoreetiliselt peaksin ilma nendetagi olema väsinud nagu Lõunanaba vallutama võetud kelgukoer,  aga und pole. Pikemat aega juba pole. Hommikuks on kokku lepitud võrdlemisi varased toimetamised kuhu ma ilmselgelt jõuan vastu põlvi plaksuvate silmaaluste kottidega. Jälle.

Oleks siis, et ärkvel olles tahaks midagi kasulikku teha. Lugeda, võimelda, uusi oskusi omandada.... Täitsa mõtlesin selle peale. Paraku, paraku - esimeste asjadena tulid meelde kunstpeeretamine ja/või täpsussülitamine, nii, et jätan vahele.

Lapsena ootasin imelist aega "kui ma suur olen".

Praegu ootan aega "kui ma välja olen maganud".

Pfff. See esimene tärmin pole veel kätte saadud, ei jõua teinegi kohale.

Nagu tähele panin pole ma oma mures üksi. Mitte, et ma selle pärast rõõmustaks, aga ma vähemalt tean, et keegi on ses öös samuti ärkvel. Kollid, kassid ja unetud. Olge tervitatud!

Aju sumiseb.


neljapäev, 30. märts 2023

Sula




Mul on järgmise kahe kuu peal kolm teatriskäiku plaanis, üks pilet oli küll ammu juba olemas. 
Kas ma saan mina või ei oli piletit ostes väga, väga lahtine. 
Mh, inimesed tulevad oma kaotustega erineval moel toime. 
Tühjuse täitmine. 
Arvaku muuilm mida tahab, minu maailm on selline. 
*
Eile nägin jälle, et mul on imelised lapsed. 
Ma tahan, et nad oleksid õnnelikud, aga imelisus ei taga alati õnne. 
Soovida võib ikka, eksole. Äkki see siiski aitab. 
*
Kevad on käes. 
Kõik sulab lahti. 
Milline talv see oli? 
Leidsin ühe aastatetaguse foto, mis annab möödunud talve olemuse väga täpselt edasi. 
Vastik julm irvitaja. 
Kevade vastu ei saa temagi.













neljapäev, 23. märts 2023

Jah

 

On olnud asju.

Ma sain vanemaks ja pensionäriks ja värki.

Ja mu ema sai vanemaks.

Kevad tuli.

Ja mu ema läks. 

Kevadel on temaga omad plaanid. Valu pole enam, on õied.



esmaspäev, 20. märts 2023

Rrrrrratched minus

 

Erinevalt enamiku kirjaoskajate rahulikust "Juhtub-juhtub!" - meeleolust hiljutise keeleeksituse kirjeldamisel reageerisin ise päris tuliselt.

Sissepoole. Ma ei hakanud laamendama. Aga auru oli kõvasti ja siiani ei ole ma oma zen-i veel tagasi saanud.

Kuna palju on just seda "Juhtub-juhtub!" meeleolu, näisin endale oma pahameeles lausa tsirkusevärdjana. Mida muud, viskusin eneseanalüüsi lainetesse. Palju sukelduma ei pidanud, seletus on lihtsamast lihtsam: teenelise kirjaoskamatuna, puuduliku hariduse ja lünkliku teadmistepagasiga inimesena olen ma alati haritud inimestele alt üles vaadanud. Nad teavad rohkem, nad on minust üle. Seekord paraku nägin üles vaadates, et mõnikord on ka nemad oma haldja hame all püksata. Ma olen oma jumalates pettunud. Tulevikus ootan, et arst hakkab mu peavalu ravima loitsu abil ja õpetaja tunneb esimese asjana huvi lastelaste astroloogilise sünnikaardi vastu. 

Vabandust. Ma ei saa olla keegi teine. 


Pildil on veatu aluspesuga spioon, kelle ma komandeeringus käies võõrale territooriumile jätsin. Kasutu kuju, nüüdseks ilmselt sulan(dun)ud kohalikku voolu.




reede, 10. märts 2023

Jutujaht 15

 


Nii, nüüd on valimistest pea nädal möödas, kehvad kaotajad klopivad oma elektoraati vahtu ja sellest kõigest on... No on! Teate küll.

Marca väljamõeldud poliitikud on kohati elusamad kui päriselus nähtud kumipardid.

"Ma olen alati" ütlevad nad seekord.


Lugegem.


esmaspäev, 6. märts 2023

Iga ahi pole nõrkadele

 


Täna on igatahes üks hele päev. 

Minu valitud inimene ei saanud riigikogusse, kuid tont sellege, ma pole oma südametunnistusega vastuollu läinud ja see on kõige tähtsam. Natse ei valinud, kommuniste ei valinud . Ei, sotsid ei ole kommunistid. Ref ka pole. Kommunistid jäid valitute seast välja, kahjuks said Egiptuse lihapottidesse kulbi sisse lüüa, see on küll üks näotu lugu. Nüüd läheb osa meie maksurahast täiesti seaduslikult impeeriumist unelejatele.

***

Seda ehmatust, mis poole valimisstuudio pealt ekraanilt näkku kargas ei tahaks enam tunda, õnneks oli tegu ajutise seisuga.

Palju õnne meile kõigile, siit saab juba edasi minna. 


***

Rents kirjutas ahjukütmisest, Morgie samuti. Seepeale mõtlen oma kallist paksukesest, leivaahjust. Ei ühtegi tahmaluuki, kahekordne pottvooder, et suvel palav poleks, kõvasti massi, et talvel soe oleks ja siibri asemel kriskad.

Te ikka teate, mis on kriskad? Kaks malmist potikaant, mis sobituvad teineteise sisse, alumine läheb suitsuluugi peale nagu kaas potile ja teine katab juba kinnise luugi hermeetiliselt. Soe jääb majja. 

Kõik on kena, aga mu ahju kriskad on kahe meetri kõrgusel põrandast ja ligi poole meetri kaugusel ahju välisseinast, kostnajala sees, pisikese luugikese taga. Selleks et kriskad maha võtta ronin ma tabureti peale, käärin käise üles ja tõstan esimese kaane serviti suitsukanali seina najale püsti ning seejärel teise kriskakaane samasse kohta juba ees seisva välimise luugi najale. Selleks, et köetud ahju kriskad kinni panna teeen samad liigutused vastupidi ja seda kuumas ahjukeres. nii kuumas, et parimail päevil läheb seal paberitükk tikuta põlema.

Kui ma ükskord jahedal aastaajal pikaks ajaks täiesti ära kaon, siis ilmselt olen ravimas  tahmaga reostunud ja kolmanda astme põletustega kaunistatud lahtist käeluumurdu. Taburet libiseb jala alt ära või miskit. Aa, seejärel põen kindlasti ka mingit külmetushaigust, lasen külmavõetud varbad amputeerida ja nii edasi - sandina seda ahju juba ei küta.