Lehed

pühapäev, 29. jaanuar 2023

Arusaamatu

 

Võtsin Baturinit lugeda.

Vähem kui pool elu tagasi ma jumaldasin tema kirjutatut. Vastselt väljamõeldud sõnad mis tekstis mõjusid nagu ürgkeel, lainetav lause ja tunne, et silitad karu, aga karu karv on ühtäkki pehme ja lokkis nagu lapse juus.

Kõik on sama.

Aga ei meeldi enam. Mitte, et halb oleks või midagi, asi on minus. Pärast lugemist on järelmaitse nagu oleks kahe lusikaga searasvaga segatud suhkrut sisse lahminud.

Mis mul viga on....


kolmapäev, 18. jaanuar 2023

Ööd on meil siin mustad


ah ikka hõljun siin ja miski pole päris
just nabanööri jagu ilmas kinni hoiab liha
ei ole nuga nõnda vahedat ja vihast 
mis lahti lõikaks tunde must mis närib 

 las tühi närib. Valu tahab vahel süüa 
 on kõigel maa peal oma kindel õigus olla 
 koht mõlemale on sellel mustal mullal 
 üks alla mulla, teine üles minna püüab


reede, 6. jaanuar 2023

Elu



Otsustatud. 
Täna oli Joonatani senise elu viimane päev. 
Ettevalmistused selleks kestsid juba pikemat aega, mitu kuud tagasi olid kõik rahaasjad korda aetud, laenatud asjad leidsid aeglaselt aga kindlalt tee omanike juurde tagasi ja vastupidi – vanad võlad sai järjekindlalt teistelt sisse nõutud. Lemmikloomi ei olnud. Majapidamine oli korras viimase kui taskurätikuni, korstnad pühitud, aknad pestud. 
Keegi ei saanud tema kohta kunagi öelda, et temast jäi maha segadus. 
Isegi tolmu ei tohtinud jääda. 
 Isegi tolmu. 
Viimane asi veel, siis jala paari kilomeetri taha linna ja sealt juba bussiga kuhugi kaugele. Mõned kuud kindlasti saab selle sularahaga hakkama mis seljakotti oli topitud, edasi peab mõne lihtsa töö hankima, sellise, kus keegi nime ei küsi. 
Peaasi, et keegi vanadest tuttavatest üles ei leiaks. 
Polnud nagu väga väärt tuttavad ka, lohutas ta ennast. 
Võib arvata, et pool aastat ei viitsi keegi teda otsida. 
Viimane asi veel. Peldik tuleb lasta tühjaks vedada. 
See töö pidanuks juba eile tehtud olema, aga paak ei tulnud eile ei hommikul nagu töömees alguses lubas ega õhtul, nagu ta lõuna paiku sõnumiga üle kinnitas. Ei olnud mürinat kuulda ka tänasel hommikul, aga nüüd, lõunaks, oli ta lõpuks kohal. 
Masin lehkas nagu... nagu see, mis ta oli. Sitapütt ei peagi rooside järele lehkama. 
Majauks oli juba lukus, seljakott õlal, kohe kui töö tehtud, kaob ta siit linna. 
Traktorist astus väravast sisse. 
„noh, kus see kullakaev on siis ka“ 
No eks ta ole, seda nalja polegi ammu kuulnud. 
 Käeviibe. 
„Seal“ 
Luuk lahti, masina lont august alla. 
„Ole meheks, vaata, et ulatub, ma panen käima“ 
Ulatus. 
 Nii hästi ulatus, et luugist tulev purskkaev kastis üle kõik. 
Peldiku. 
Traktori. 
Traktoristi.
Joonatani. 
Maa viie meetri raadiuses. 
Sirelipõõsa peldiku kõrval. 
Alles siis kui masina mürin vaikis oli kuulda traktoristi karjeid. Enamik tema kisast oli kirjamusta mittekannatav, arvesse võttes, mis materjali kohta see käis olid roppused mõistetavad. „Masin oli tühi, just tühjendasin, kuradi pump jäi tagurpidi peale“, oli arusaadav, ülejäänu ... Polnud oluline. 
Peldik oli tühi. 
Ka see polnud oluline. 
Kõik oli ühte värvi. 
Peldik, traktor, traktorist, tema ise, sirelipõõsas peldiku kõrval. Kõik . 
Ka näpus olev raha kemmergu tühjendamise eest. Joonatan surus selle traktoristile pihku, kohmas „aitäh“ ja läks maja poole. 
Kusagil oli survepesur, sauna peab soojaks kütma, seljakoti peab vist ära viskama („Mu hiina termos! Tagavarateksased!“) raha selles tuli vist ka üle küürida. 
Niimoodi ei lasta kedagi bussi peale. 
 Niisugusena ei saa maja maha jätta, mis inimesed minust niimoodi mõtlevad... 
Telefon taskus helises. 
Isegi telefon haises, aga see polnud oluline.
„Mis sa teed? Kuidas elu on?“ 
„Sitt“ 
„Ole ikka, nii pahasti kohe? Kuule, ma tulen homme sinu poole, pole ammu juttu rääkinud, oled kodus?“ 
„Kus mul ikka minna on, haisen siin omaette“ 
„Jutt jätta, tulen!“


***
Palun selle kirjandusporno pärast vabandust, ma hakkan kirjutama - kõik on hästi, olen ise ka rahul nii, et vähe pole ja siis hakkan ennast tsenseerima.
Kõik läheb vussi.
Aga ei saa teisiti. 
(Vaikselt nina alla: raisk)




neljapäev, 5. jaanuar 2023

Jutujaht 13

 


Deemonliku numbriga jutujahi osa.

Kolmeteistkümnes.

Marca loodud poliitikatähtede lend ei ole läbi:

"Sa loed mu mõtteid"

Meeleheiteta koduperenaine pelgab, et on hiljaks jäänud, aga ei, ei ole ta hilinenud :

"Ma juba ise ootan ka"






teisipäev, 27. detsember 2022

Valesti mõistetud

 



Hommikud on õhtutest hellemad, see, kuidas pimeduse saabumine mind tegelikult lämmatab saan tihti aru alles hommikul. Ometi ma armastan pimedust, seda sooja sametist olemist kus oma kodus ei ole vaja tulesid süüdata ja ka öö keskel võib seal pika sammuga astuda kuhu iganes pähe tuleb. Ma lihtsalt tahan, et pimedus oleks mu valik, mitte väline paratamatus.

Kummaline, et suvi, mida loetakse sünni ja kasvu ajaks on tegelikult hetkest, mil ta saabub minek pimeduse poole ja talvepäevad - külma, tardumuse ja arengu peatumise aeg - on liikumine valgusesse.

Valesti mõistetud talv.

##

Igasugused pühad mulle üldiselt sobivad, iga kord läheb kaal raasuke alla. Mitte, et see eesmärk oleks, olen ammu loobunud punnitamast, lihtsalt meeldiv boonus. Ma ei armasta kõveraks vajunud pidulaudu, piisab, kui söömiseks nuga ja kahvel lauale võetakse. Aa, sinna need kaalukribalad lähevad, riistvara kasutamine nõuab lisakaloreid!

Enesetundes see ei kajastu. Ma tean täpselt, mida tunneb pekine kilpkonn: väljastpoolt on kilp täpselt sama, aga sisemine surve ajab juba trummikiled väljapoole kummi.

Valesti mõistetud kaaluprobleemid.

##

Tibu, kes kasvas üles kanana ja kelle munegi ma enda arust teiste kanade munadest eristasin otsustas sugu muuta. Nüüd on mul kaks pahurat isaslindu ja pragmaatiliselt võttes ei lõpe see hästi. Kuramuse soovahetajad!

Valesti mõistetud loodus.





esmaspäev, 26. detsember 2022

Jah

 Päike on viimast päeva pesas. Mööda saab seisuaeg, päevad, mil hinge kinni pidades ja lootes, et ja sel aastal läheb hästi ning kevad kunagi ikka jõuab, igaks juhuks lubame järgmisel aastaringil ikka parem olla ja end hingemustusest puhastades ootame MÄRKI.

Esmaspäeval on päev minuti võrra pikem. Nädala pärast oleme juba kümme minutit valgust juurde saanud.

See on nii ilma ühegi lubaduseta, kingituseta, ilma ühegi ponnistuseta ootajailt. Ka ühegi inimeseta maailma tuleks kevad. 




neljapäev, 22. detsember 2022

Maha see kirsiaed ja pagulusse!



Ma pean vist töölt ära tulema, padrikusse kolima ja seal end elu lõpuni varjama.  Söögiks olgu mul puukoor ja joogiks kasemahl ja parmumehu.

 

Kui ikka saata üsna mitmele inimesele kiri, milles teatan resoluutselt, et „Mootorid on homme mõmmikul testis“, siis pole enam valikut.

Hommikul. HOMMIKUL pidi see sõna olema, ma ei vihjanud testija püknilisele mitte eriti aerodünaamilisele figuurile. HOMMIKUL!!!

Vastuskiri oli päris lakooniline.

„Meelitaja!“

Pildil on mu tulevane aašram, seeni seal ei kasva, marju pole – seega keegi mind ei leia... nuuks..









kolmapäev, 21. detsember 2022

Nogu Sveló! - Happy New Year, my son!




Kauaks ma seda üles ei jäta.
Liiga must.

Las olla. Elus ongi räpaseid lärakaid sees.

reede, 16. detsember 2022

Kohustuslik hangehala



Esimest korda sain haldusreformi käest tagumikust hammustada.

Väikeses vallas sai talvise teedehoolduse küsimused lahendada kohalike talumeeste palkamisega. Arved ei olnud nii suured, et riigihankega siplema oleks pidanud. Ma olen alati, aastaid, olnud meie teehooldusega ülirahul.

Nüüd on vald pirakas ja lume lükkamise jaoks tehti avalik hange.

Loomulikult valiti odavaim pakkumine.

Hinnavahe on kolm eurot.

Tulemus – keset esmaspäevast hingetuisku lükati tee lahti, unustades seajuures küla viimase majani sõita, sinna tuli traktor pärast vallalametnikule tehtud kõnet õnneks kohe tagasi ja ka see asi sai korda.

Kahjuks sõidab masinamees vist navi järgi, osa rajast on põllul ja osa võsas, tee äärtes on lumevallid mullaga pooleks. Olgu, elame üle.

Tuisk tee puhastamisest ei hoolinud, uhas edasi. Paar päeva hiljem puhus tuul teises suunas – väljasõiduteel olid tuisuvaalud nagu kaks vastamisi olevat hiiglase kammi.

Ja mul pole enam auto, vaid autotaoline ese, triikraud.

Aga ikkagi sain tööle sõidetud, asi seegi.

Eile hommikul enam ei saanud, tee oli servast servani 70 cm lumekihi all.

Kõigest kaks kõnet ja kaks sõnumit hiljem (naabrinaisega pooleks) saabus ka traktor.

 

Talv saab põnev olema. Hea küll, mina saan tihti ka kodust tööd teha, naabrinaisel on see võimalus pisike, peaaegu olematu.

 

Olen siiski optimist, ehk on tegu sisseelamisraskustega?

Ja üleüldse – mäletan nõukaaegseid laste nääripidusid, mil viimased sada meetrit sai juba nelja tunniga lahti kaevatud. Meeter puhtaks ja autoga edasi, meeter puhtaks ja edasi, tuisk kleidisaba all sorimas. Ma olin kaevav tööjõud, juhiluba tollal mul polnud.

Ainuke viga, et nüüd olen lihtsalt ligi nelikümmend aastat vanem.

Lumi on raskem ja labidad nürimad, teate küll.

 

Firma ajakirjas ilmus minust pisike persoonilugu. Ma mainin seda ainult seepärast, et mu eriti lihtne eesnimi on loo pealkirjas valesti kirjutatud, arvatavasti kellegi näpuviga. Seega on mul nüüd iga sigaduse korral olemas vabandus, et “see ei olnud mina, see oli minu kuri kaksikõde”. Jess!



 

laupäev, 10. detsember 2022

***

 


Just praegu akna taga.



Võrgutav.