Lehed

esmaspäev, 22. august 2022

Tühitähi jätkub

 


Vahepeal sai siin paar päeva istutud nagu jobu ja iga natukese aja pärast postkasti uuendatud. Mis need kiiruskaamera taksid nüüd sel aastal on ka? Ma ei saanudki teada, silmanurgast tundus, et kaamera pilgutas mulle lustakalt silma aga ju siis ma nii palju talle ikka ei meeldinud.  Kirja ei tulnudki.

Ka illusioon võib tuju rikkuda, seda teadsin ennegi. Või on veel mõni koht, kuhu võiks piiluda, äkki kirjal oli liiga vähe marke ja see ei jõudnud kohale?

***

Paar korda olen kinos käinud, Elvise-film oli muljetavaldav. Veel paar nädalat hiljem on tunne nagu oleks mind entsüklopeediatega pekstud. Inimene filmis kadus info sisse ära. 

Hea film oli. Või, noh, halb ei olnud. Aga väga raske, füüsiliselt mõjus nagu koorem killustikku otse varvaste peale.

Labasemat kraami sai ka vaadatud, "Killerite kiirrongi" näiteks. Ei tea, kas viga on minu ülemõtlemisvõimes või oligi film Tarantino tsitaate silmini täis, kõik kõvasti üle võlli keeratud, farsini välja?

***

Täna sadas vihma.

Eile võtsin kartuli üles, see sai aprillis maha pandud, aitab küll. Esimest korda nägin, et kartul on maa seest võttes natuke närtsinud. Maa on vaevas.

***

Aina kroonikad. Ma pole veel valmis millekski muuks. Võibolla ei küpsegi valmis. Närtsin enne ära.






esmaspäev, 15. august 2022

Suvi

 


Ma ei tea... oma jutte kirjutan ma viimasel ajal sahtlisse, siia topin kaeblemisi ja kroonikaid.

Las siis olla pealegi nii. 





Nädalavahetusel käisin esimest korda elus Hauka laadal. Viimasel ajal on nagu päris tihti selliseid "esimest korda elus"- asju ette tulnud, kõlab nagu unistuste nimekirja linnukeste lappamine.

Intrmeedium: Miks emakeeles on "unistuste nimekiri", aga inglise keeles "ämbriloetelu"? Eelistan unistusi. Ämber on kuidagi.. prosta.

Laadal oli palav. Kuumus tappis kõik ülejäänu. Üks papi oli endale orkestri selga sidunud ja käis trummi lüües, lauldes, pilli pinistades ja suupilli puhudes ringi - mul on lausa mure ta pärast, tea' kohe kuidas ta tervis pärast sellist sauna nüüd on?

Laadaloleku lõpetasime seltskonnaga siis kui kuumusest minestama hakkas ajame, oleks varem pidanud loobuma. 

Ajasime autodega niisama mööda maad ringi, siin-seal kolistasime kirikutes ja parkides, aga ausalt - kuumus. Õhtune menüü nägi ette piknik-kontserti, isegi siis oli veel lootusetult palav, kuid mis sellest. Heaa seltskond ja normist kõrvale kalduv keskkond oli ilus. Jah, ilus, muud juskui ei mõistagi öelda.

Laulja pildil jälgige klahvpillimängija taga olevas puuris toimuvat. Seal on näha kahte  kakluskuke hübriidi - nemad laulsid ka kaasa niikuidas kõrist tuli. Laulja pidi vahepeal pausi pikemaks venitama, muidu poleks tema häält kuuldagi olnud.

Kassi ja papagoide pärast ärge muretsege, keegi ei saanud pildistamise ajal ega ka pärst seda viga. Kass sai papagoide käest küll kiruda, aga kauna ta kandma ei jäänud, ausõna.







teisipäev, 9. august 2022

***



Nädalavahetusel tegi mulle üksja sama laps järjest hästi armsa komplimendi ja esitas reaalsuskontrolli käivitava küsimuse. 
“Sul on väga ilusad silmad!” 
“Miks sul nii pikk nina on?” 
 Ausõna, ma ei olnud vanaema nahka pannud hundi rollis, lihtsalt oli selline jutukas laps.

 Firmapidu, teemaks aeg 30 aastat tagasi, ikkagi asutuse ümmarguse sünnipäeva aasta. Kes tuli üheksakümnendatest pärit autoga sai VIP-iks, vippidele lubati igasuguseid põnevaid hüvesid. Ma tahtsin ka hüvesid, laenasin kolmkümmend aastat vana Audi, sõitsin metsikult hgistades kohale ja – hoppaaa! – hüve(de)ks oli piiramatu alkoholilimiit. Baar ja õlle- ning siidritünnid, baaris nostalgiakokteilid. 
Kas ma selle pärast higistasin? (Pettunud ohe) 
Esimeseks kokteiliks lasin ikkagi vikati segada, SUUR VIGA. 
Kobisin kohe magama ja liitusin seltskonnaga alles kahe tunni pärast, edasi olin oma hüvede kasutamisega äärmiselt konservatiivne. 

 Inimesed olid ilusad, paljud, kes üheksakümnendaid peaksid mäletama kui perioodi, mil neil mähkmeid vahetati olid end tõeliselt ajastu vaimu tabades kostümeerinud, naistel oli valdav kostüümielement paar punaseid sukkpükse. Signe Kivi tuli meelde. 

Ja muide – ma olin esimest korda elus Peipsi põhjakaldal. 
Uskumatu.
Öösel kukkusid tähed vihmana.





kolmapäev, 27. juuli 2022

Wine talks, no 2



Tegelikult. TEGELIKULT ei ole ma ilmselt kunagi postitanudki veinijuttude esimest osa, aga mis siis ikka.
Ma peaksin praegu:
a. Korjama kirsse
b. Korjama mustsõstraid
c. Korjama kurke
d. Korjama (korduv, korduv korilasmotiiv) kukeseeni
e. Koristama, a see tegelikult ei loe, sest koristama PEAKS isegi äsja trammi alla jäänud naine.

Selle asemel ostsin poest külmutatud pitsa ja pudeli lahjat veini ja lihtsalt olen.
Muide, mida vähem kirjavigu, seda veinisem.

Vahepeal puhkasin kaks nädalat. Mitte midagi ei jõudnud teha, seega oli puhkus võrratu.
Ja ma olen oma masenduse sügavaimas põhjas.  Tõenäoliselt on see väide vale ja põhja on veel jupp maad minna. Igatahes olen teel!
Ema libiseb vaikselt ära, lähedasel on olmelisi ja mentaalseid probleeme, kellelgi ei lähe praegu liiga hästi. 
Lastetud, kes te loete: jäägegi lastetuks! Nende mured on alati ka teie mured isegi siis kui nad seda ei taotle. Loodusseadused, noh.
Minu lugejaskonna jaoks on vist hilja? Elame üle, onju?
Kukeseened on metsas ootel.
Täna ma sinna ei sõida, nalja teete või ? Täna ma isegi ei manööverda õue peal.

Olgu teie lapsed õnnelikud!



pühapäev, 24. juuli 2022

Õnn

 


Ma olen üle mitme kuu (Mitme? Ei mäleta...) üksi, kõik on vaikne ja rahulik, on paus elus. Paaritunnine paus, ööpikkune kõige enam.

Ja akna taga sajab vihma, õrna, sabistavat, viinapuulehti oma peenikeste jahedate sõrmedega koputavat vihma.

Nutma ajab. See hetk on õnn. 

Siuhti.





neljapäev, 7. juuli 2022

***















Dinosaurusetibu on siin alles läbimärg ja koorumisväsimusest roidunud enam-mitte-loode- veel-mitte-sündinud. 
Täna hommikul oli ta juba lihavõttekaarditibu. 
 Võibolla tuleb veel mõni piiksutis lisaks, võibolla. 

 Seda pilti vaadates tuli meelde mu elu suurim hirm – hirm olla vajatud. 
 „Olla vajatud“ on loomulik oma vältimatuses ja kohutav, sest tähendab tegelikult kellegi abitust.
 Väikesed lapsed ja vanainimesed ei loe, nendel on elukaares sees sõltuvuse sõlmed. Mõlemad lasevad meist kunagi lahti, olgu nad õnnistatud. 
 Aga „olla vajatud“ võib muutuda piitsaks, silmuseks ja puuriks nii vajajale kui vajatavale. 
 Vajab ja vihkab, samas teab, et ilma ei saa, sest oled ainus, kes viha välja kannatab. 

 Mis hinnaga?







Teisel pildil on vaba hing. Kotkas. Ka teda vajatakse, pesas on ehk keegi?
Ma tean, see pilt on peitepilt, aga ausalt - pildil ON kotkas. Pole minu viga, et mu vajadusest hoolimata ta ei poseerinud.




Kotkast ei ole väga näha, panen siis esimese ehk "enne"-pildile lisaks "pärast"-pildi.





esmaspäev, 20. juuni 2022

Pööripäevaaegne

 


Imelik. 

Ükskõik milline aasta minevikust, ka hiljutisest keerulisest ajast näib olevat olnud hea.

Oleks ma siis teadnud, et see on hea aasta.

Aga mis siis, kui ka praegu on tegelikult hea aasta, ma lihtsalt ei tea seda veel?

***

Mitu kuud olen hommikuti uudiseid avades lootnud, et naabritel on põhjust "Luikede järve" vaadata. Ikka veel ei midagi.

***

Kana otsustas lapsed hankida. Noor ja loll alles, kes siis sõja ajal lapsi saab. Protsess on siiski käimas, mõned nädalad veel, siis on näha, kas sai hakkama. Noor (tulevane) isa on veidi kurjaks läinud ja noor (tulevane) ema kolgib nokaga, kui uudishimulik olen.  


















pühapäev, 19. juuni 2022

Kirjand "Kuidas ma puhkan", kolmas B

 


Kaladel oli täna hea päev.

Kõigepealt proovisin landiga. Lant lendas hästi, peaaegu sama hästi kui see kõver julla, mille liigutamine kas vabastab või lukustab rulliku - vastavalt siis sellele kas kalameesisik tahab oma raudkalakest visata või tagasi kerida. Jubina kukkumise sulpsatus oli valjem kui landi langemise heli, lõikas kohe hingest läbi.

Eks homme kuuri all on näha kas saab tollest rullist veel asja või jääbki "viska lant jõkke ja viruta ritv sinnasamasse järgi"- asjaks.

Seejärel lasin korgi ujuma. Selline õngitsemine on alati paras kannatusmäng, aga kannatust mul on. Vähemalt nii ma arvasin. Või mis arvasin, ma olin selles kindel. 

Mõtlesin ümber pool tundi peale kihulaste dessanti. Ehtne Lapi räkkä-aeg Eesti jõe ääres, kahekümnendaks minutiks olin neelanud vähemalt kümme kihulast ja silmad hakkasid kinni paistetama.

Niisiis nagu äsja lugesite oli mu pühapäeva õhtu jumalikult ebaproduktiivne ja muidu ka ilus. Ei usu? Vaadake pilti.










kolmapäev, 15. juuni 2022

Tutt



Müraki. 
Karp oli küll papist, kuid suur ja servani täis, mürts, millega see põrandal maandus oli muljetavaldav. 
Alma aevastas. Kindlasti ei olnud see tolmust, tema kodu oli korras ja puhas, ei mingit tolmu. Alma oli selles veendunud, kuigi igaks juhuks vaatas ta järgmise viie minuti jooksul maha kukkunud kasti vältides hoolikalt aknast välja. Pole vaja kahtlustel tõusta lasta, tolmu ei ole ja nii jäägu! 
Veel üks aevastus. Peaasi, et nohu ei tuleks. 
Alma sikutas tabureti lähemale. 
Kast lõngadega oli punnis ja kuhja pealt ei läinud karbiservad kokkugi, ilus erkpunane kera oli sellel nagu mütsitutt. 
Aa, see punane lõng, see oli viimasel aastavahetusel kuuse all, esimene mõte oli toda palliks pakitud pusa nähes, et ennäe, vanainimest tahetakse vägisi sporti tegema panna. Ei tahetud. Kui Alma lõngakera lahti pakkis, hõiskas minia rõõmsalt „mõtle kui ilusad punased sokid sa lastele neist kududa saad!“
Mhm. 
Nii Alma ütleski. 
„Mhm“ 
Praegu ei öelnud ta midagi, praegu tõstis ta järgmisena kastist kolm vihti peenikest rätilõnga kõrvale. Naabrimutt tõi. „Näe, mul on seisma jäänud, kood ehk mõne suure salli või miskit, ajaviiteks või nii“ Almal ei olnud aega, mida viita, elu nõudis elamist. 
Teatris oli vaja käia, jalutamas, teinekord sai pensionäride grupireisidele minna. Viimati sõideti bussiga Klaipedasse, akvaarium seal ja delfiinid ja... rätikudumise aega ei olnud. 
Neoslõngasid oli vähemalt kuus kera, üks kirjum kui teine. 
Tütar tõi kui tal titt sündis. Nagu, et vanaema ja nii edasi, titele oli küll tekki küll kampsunit vaja. Alma ostis titele teki ja kampsunit ei läinud vajagi. Hea, et kuduma ei jõudnud hakata. 
Lõng oli imepehme ja ilus küll, selle vastu vaielda ei saanud. Isegi kerad olid pehmed kui tibud. 
Ah, erkkollane kašmiir, selle ostis ta kunagi ise. See oli tõeline tibulõng, eelmine oli ikkagi peaaegu sulgpehme, mitte selline udejas ja hell. Värviga läks ostes tiba nihu, ei olnud kollane midagi taolist, mida Alma endale tahtnud oleks. Silitada võis neid vihtisid küll. 
Palju pehmem lõng kui too tumesinine sokilõng, mida kastis peaaegu põhjas oli vähemalt viis vihti. Alma mäletas kuidas mees teda hurjutas, et mis majapidamine see on, kus naine mehele isegi pika varrega sokke ei koo. Alma mõtles, et äkki ongi temas viga, ostis lõnga ja puha, aga enne kui ta kuduma tahtis hakata läks mees noorema juurde. 
Või, hea küll, kaks aastat oli veel ja siis läks. 
Alma ei jõudnud mehele midagi tegema hakatagi. 
Nüüd oli mehel noor naine, kes kuulu järgi kudus nagu ämblik, aga süüa teha ei osanud. 
 Pup-pup-pup.... 
Peaasi, et mees ise rahul on. 
 Alma igatahes oli väga rahul. 
Kastipõhjast paistsid veel viimase kaks kera roosaks värvitud jämedat lambavillast lõnga. Tütre koolitöö kerad, kahe ta sai, ei teinud, näe, ema talle ei sokke ei kindaid. 
Alma vaatas oma kirjut kuhja. Kampsunite, sokkida, rättide looted. 
 Võeh. 
Ei hakka tema nende ämmaemandaks. 
Alma toppis kõik kasti tagasi, toppis ja vajutas kuni kast külje pealt lõhki jooksis. Hea paksust papist kast oli, aga ikkagi läks lõhki, lõngad kõik külje pealt välja punnitamas nagu vanaema ja Punamütsike Hundi vatsast. 
Viskaks kõik minema? 
Kahju ka nagu... 
Annaks ära? 
No kellele, lastele ei saa ju, nemad on peamiselt need kinkinud, kuidas sa annad tagasi? Naabrimutt suri ka ära. Mehe uuele noorikule? Kus sa, kadedus ei lase. 
Alma istus ja vaatas lõhkist kasti ja kirjuid pusasid. 
Üks asi on tal elus kindlalt tegemata, tuli äkki meelde. Kudumist oli ta proovinud nii, et vähe pole, ei sobinud. Nagu heegeldamistki. Tegelikult ei meeldinud talle kootud ja heegeldatud rõivadki, lötakad ja vormist välja voolavad karedad asjad kõik. 
Ühte asja ei olnud ta veel teinud. 
Kastipapp oli piisavalt suur, et sellest alus lõigata. 

***

 Öösel ei tohiks telefonid heliseda, öine helin on alati paha. 
 Issand küll, ema ka veel.... 
„Kuule, sa ei kujuta ette kui ilus see sai! Kõik need värvid ja...“ 
„Ema, mis juhtus?“ 
„Midagi ei juhtunud, ma tahtsin öelda, et...“ 
Hea, et ema kõrvalmajas elas. Väga hull ei saanud asi olla, ukse tegi ta helistamise peale ise lahti. „Milline sa välja näed, miks sa hommikumantlis oled? Nii tulidki üle tänava või?“ 
Ema oli tolmune. Mitte lihtsalt natuke tolmu seelikusabal või tolmulapp pihus, vaid TOLMUNE. Juuste värv oli... ei olnudki aru saada, mis see oli. Rõivad, isegi põsed olid udemeid täis. 
„Vaata parem ennast, mis sinuga juhtus?“ 
Tuba oli tolmurulle täis. 
Tema alati pedantselt iga tolmukübet jahtiva ema tuba! 
Käsivarrejämedused tolmurotid, sentimeetrine kiht kõikjal. 
 „Mida sa teinud oled, mis juhtunud on?“ 
Paanika jõudis juba hääldegi. 
„Vaata!“ 
Esimese hooga ei olnud võimalik aru saada, mis see oli. 
 Võimlemispallist natuke väiksem, kirju ja karvane. 
„Tutt! See on tutt!“ 
Mütsitutt. Üleelusuuruses. Lõngast mütsitutt. 
 „Vaata kui ilus!“ 
Ema silmis oli terve tähistaevas ja hääles viieaastase õhin. 
Ah selline ongi õnn. 
 „On jah ilus. Ma pole sellist veel näinudki...“


esmaspäev, 6. juuni 2022

Mõttepuru





Käisin jälle kalal. 
Ilmast ilma käin. 
Mitte ainult kala pärast, kaugel sellest. 
Kalal käin sillal, kust viib tee edasi umbes poolteist kilomeetrit läbi loodusreservaadi ja saab otsa sildiga “Soo taastamine, keeluala, edasiminek keelatud”. Sõnastus pole ehk täpne, kuid tähendus – “inimeste maailma lõpp” – on selge. 
Silla ümber metsas on vähemalt kuus vahetpidamata kukkuvat kagu, üks neist kõnehäirega, kokutab. Kukkuu…kukkkuuu…..ku…kuk…kukkkkuuuuu 
Ta ongi selline, mitmel korral olen kuulnud. 
Ja siis on seal veel lind, kes teeb konna häält. Kas keegi teab, mis lind krooksub lennates? Pardist pisem, püü suurusega, natuke laperdava lennuga krooksuja? 
Jäälind vilksatab nagu sinine unelm. Nüüd on ta siin ja järgmisel hetkel on ta läinud. Mällu jääb sini-sinine välk. 
Kui kell on umbes kaheksa, siis paistab päike vette sellise nurga all, et läbi kollaka vee on näha suured kalad ringi luusimas. Laiad seljad, uimed kehast eemal nagu galeeride aerud. 
Imeline. 

Nädalavahetusel nägin lendõngega püüki. Mitte küll seal, kus ma ise kalal käin. 
Nagu tants, siugjad joonised vaikse vee kohal. Ainult partner ei tahtnud tulla, kuid – see ei ole oluline. Ei ole. 

 Ja siis on kusagil veel argipäev, nii minu oma kui maailma oma. 
Sõda, olgu ta neetud. 
Poliitikud. 
Perekooli stiilis küsimus: mis sõna teil esimesena Seedri “priske pruudi” – jutu peale pähe tuli? 
Mul tuli “slut”. 
Ei olnud häbi. 
Ah, ja see “aasta kohtuasi”, kui juba vääritus jutuks tuli. Minu käest küsitud küsimuste seas on veidrate top kümnes “Kas sa oled feminist?”, kusjuures küsija jaoks olnuks aktsepteeritav ainult ei-vastus. 
Jah, olen. 
Aga feminats ei ole. 
Ja kui ma lugesin artiklit, kus oldi kurvad, et nüüd, kui näitleja ja näitleja vaheline kohtuasi sai sellise lahendi nagu ta sai on tegu hirmutava lõpuga. 
Ah, ma ei hakka… 
Minge parem Muuga sadamasse sireene kuulama. Enne siduge end kuhugi masti külge kinni, kui masti pole, siis kasutage posti – mäletate, nagu Odüsseus, küll tema juba teadis.

Urbaniseerumine mõjub meile kõigile rääbastavalt. See kurgki siin...











Isegi pilt on rääbakas.