Pühade vahe

 

Kell on juba sada ja ma ei ole veel ärkamise peale mõelnudki. Kui juba vaikne laupäev, siis olgu, kes olen mina, et mürgeldama hakata. Ei, see pole sakraalsus, see on ehe Eestimaine laiskus - hoolega hoitud, kaunisti kultiveeritud.

Seda enam, et alles homme on päev, mil need lapsed, kes vara tõusevad näevad päikest tantsimas. Täna polnud seal midagi põnevat näha. Täna kuulame muusikat, muidu läheb hing hukka.

 Kuulame muusikat ja kurdame võõraste üle.

Neljapäeval poesabas seistes tegelesin kohaliku lemmikmeelelahutusega ehk siis uurisin, mida teised ostavad. Loomulikult ei olnud mu eesmärk mingi madalatele hingedele omane uudishimu rahuldamine, vaid ettenägelik ja edasipüüdlik "äkki ma unustasin midagi?"

Minu ees sabatav noormees tõstis kassalindile überöko taimse piima paki. Karbi idusid. Ökosuhkru (ma ei teadnudki, et sellist meie poes müüakse). Mahetoidu tähistusega .....midagi.

Ühesõnaga - saite aru küll. 

Inimene oli teinud teadlikke valikuid, ilma irooniata. Iroonia tuleb puhtalt minu kulul.

Irooniliseks läks asi hetkel kui ma tema kauba järele lajatasin oma hiigasliku paki pereviinereid ja veeretasin sinna sappa energiajoogi ning pätsi saia.

Ta pilk mõistis mu üle kohut igal võimalikul moel! 

Ilmselt vast mitte, aga mulle näis, noh.

Ja kui juba näib, siis võtsin sisimas kohe enesekaitsepoosi sisse.

Ma tahtsin ju teha pirukaid, aga paastuaeg ja liha ei tohi ja sestap ostsingi viinereid. Pereviinereid, et lihatu koostis kindel oleks. 

Ma saia ja energiajooki seletama ei hakka, pikaks läheks, aga uskuge - ma seletaks ära!

Homme hakkan heaks. 

Muide - täna ongi ju pühade vahe. Eile suri, homme tõuseb, nii kõneldakse.

(Ei ole elu sees aru saanud, miks on Eestis kujunenud lustiliseks põhipühaks naelte bängimise päev, see on isegi minusuguse hereetiku jaoks haige valik)

Mine NH, kudrus!

 

Uskumatu, millist iba ajavad kudruste vahimiili wannabe-alfad! 

Lühikokkuvõttena: meile on pagenud kümned tuhanded ebalojaalsed inimesed, kellest sajad tuhanded hakkavad võibolla tegelema prostitutsiooniga ja tema poeg, oftalmoloogia resident, teab, et meile juba voolab kohinal sisse enneolematuid nakkushaigusi. Propagandas, nagu me teame, matemaatika ei kehti.

Pärast ta küll kohkus ise ja hakkas enda väljapurtstatut pisendama, kuid oma vene.., ei -  tibladest  valijale (need ON kaks iseasja!)  oo ta juba rõõmusõnumi edastanud, see "ega ma ju midagi pahasti mõelnud" on eesti valija jaoks.

Ah, mis ma sellest ikka kirjeldan. - see sitaplahvatus on üle ilma juba laiali, suurem osa on Eesti riigi näkku lennanud. Kas tegu on juhusega? On ikka või? 

Ei usu.

Kokkulepe

Need ei olnud esimesed läbirääkimised, eks omavahel oldi asju arutatud ennegi. Arutatud ja kokkuleppele jõutud ja kokkulepped ka ellu viidud – viimasest andis tunnistust kasutatud raudrüüde kuhi koopa taganurgas. Mõnikord kolistasid seal rotid, mõnikord säratas loojumiseelne madal päike kulatud detailidelt valgust peegeldades koopalae triibuliseks. 

 “Teeme nagu tavaliselt?” küsis keskmine kõneleja pisut tüdinud moel, “Pea maha ja ülejäänud läheb jagamisele?” 

“Ma ei tea… miks peab pea alati sinu oma olema?” 

See oli ootamatu. See oli täiesti, enneolematult, ehmatavalt ootamatu. Mitte kunagi ajaloos ei olnud keegi keskmisele vastu vaielnud. 

Vaikus voolas kohinal koopanurkadest välja ja lõi laksudes keset läbirääkimist kokku, kõrvadki hakkasid pinisema. 

Vasakpoolne, kelle suust see kohutav kõrvalekalle rutiinist kõlas vaatas maha, teised kaks segaduses nägudega teineteisele otsa. 

Paus ei saanud lõputult kestma jääda, ukse taga oli vaenlane, kokkulepe pidi sõlmitama. 

“Mida sa praegu ütlesid? Mis mõttes miks peab pea temale saama?” 

Oli tunda, et parempoolne ei saanud oma küsimust korralkult sõnadesse vaalatud, tavaliselt oli suhtlus kiire ja konkreetne – “Nagu tavaliselt?”-“kõik noogutasid – lahing – eine. 

“Täpselt selles mõttes. Tema saab pea alati omale, pärast, kui ülejäänu jagamiseks läheb on ta jälle jaol. Miks?” 

“See on alati nii olnud!” proovis keskmine endist olukorda taastada, “Alati on nii olnud, mis nüüd äkki ei sobi?” 

“Just, alati on nii olnud, aga miks me ei võiks jagada? Miks sa arvad, et meie ei saaks hakkama, mis sina parem oled?” 

“Miks sa vaidled, lõpetame selle teema ära, pea maha ja pärast jagame!” Keskmise hääl oli nõudlik ja kui hoolega kuulata, siis ehk pisut ka upsakas. 

Parempoolne oli hoolikalt kuulanud ja solvus. 

“Sina ja sina ja sina. Täna teeme nii, et vasakpoolne saab pea ja siis jagame, järgmine kord võtan mina pea ja ülejärgmisel korral on sinu kord. Me pole sinust kehvemad!” 

“Kas siis tõesti…” 

Keskmisel ei lasted lõpetada. “Me oleme kahekesi selle otsuse poolt, sina ei saa kogu aeg otsustaja olla!” 

“Teeme ära!” 

Koopavärav lendas selja peale lahti kui lohe välja tormas, vasakpoolne pea haaras rüütli pea hammaste vahele enne kui too mõõga tõsta jõudis ja tõmbas hirmsa rapsakuga mehe kiivri peast. See oli viga, ta oleks pidanud hammustama, mite rebima, jõudis keskmine pea mõelda. Välkkiirelt tõstis rüütel katzbalgeri, samal ajal proovis kesmine lohepea teda haarata, kuid parempoolne pea röögatas “ära topi vahele!” ja sirutas end ise. Aeglaselt sirutas, rüütel oli mõõgaga kiirem ja parempoolne pea veeres hüpeldes mäest alla. Keskmine pea proovis veelkord, kuid ritter oli end kogunud ja järgmisena varises pea keskmise kaela otsast. Vasakpoolne tõmbus enda poole jooksvat meest nähes tagasi ja karjus kohkunult “kokkulepe, me saame kokkuleppele!”. Rüütel isegi ei kuulanud teda, pea kukkus koos lühikese kaelajupiga otse lohe kere ette.

“Miks nad kõik rääkisid, et see lohe on võitmatu?”

Rüütel oli oma elus õige mitut lohet, paari draakonit ja isegi ühte lendmadu kohanud, kõigi nendega võidelnud ja tal oli, millega võrrelda. 

Seesinane siin oli üks hädisemaid.

Mull

 

Vahepeal sulas lumi peaaegu ära, maratonirajast on sprindistaadion järgi jäänud. Eks oli ka aeg. 

Aa, ja shrödingeri Vladimiri karp tehti lahti, uudised olid väga veidralt esitatud - suri, ei surnud, suri, ei ole kindel, ikkagi suri. Vale Vladimir suri, kahju küll, aga võtame seda kui peaproovi. 

Te olete siin kõik nii haritud inimesed, te kindlasti teadsite, et kui Egiptuses püramiide kokku laoti, müttasid Maa peal veel mammutid  ringi? Kole, kui igavalt oli esitatud kooliaegne ajalugu: "Kiviaeg. Mammutid ja kivikirved. Homme on kontrolltöö." Järgmine veerand: "Egiptus. Vaaraod ja püramiidid. Homme on kontrolltöö." Mitte sõnagi sellest, et ajaaknas eksisteeris võimalus  külitsikäivate egiptlaste ja mammutivõhka nikerdavate ürgküttide omavaheliseks kaubavahetuseks. Ma isegi ei mõelnud koolis selle peale, põhiline oli tunni lõpuni silm lahti hoida, nii igav oli.

Mu teadaoleva sugupuu esimene kirja pandud aastaarv on 1766.  Pärisorjuse kaotamiseni oli siinkandis üle poolsaja aasta ja Ameerikasse Georgiasse jõudsid esimesed otse Aafrikast toodud orjad. 

Ajalugu on üks kirjapandud õnnetuste kronoloogia. Sõjad, surnutele püstitatud hiidehitised, loodusõnnetused, epideemiad. 

Nõme. Nõmenõmenõme.

Igavikupikkune

Mis mind ehmatas on see, et mind ei üllata rašistide poolt Ukrainas toime pandud jõhkrused. 

Üldse ei üllata, need on nii ettearvatavad ja loogilised oma värdjalikul moel. 

Mõrvad, vägistamised, laipade rüvetamised, lagastamine, röövid, vargused, marodöörlus. 

Ning esimene mõte selle uudise peale: venelased ju, sealt ei ole muud tulemaski. 

Saate aru – „venelased ju“. 

See ei olnud kohe nii.

Alguses oli see Putini ja tema klanni sõda. 

Siis Putini, tema klanni ja kindralite sõda. 

Nüüd näen ma sõda Venemaa venelaste ja inimeste vahel. 

See rahvas on mu jaoks igaveseks määritud. 

Kui kaua kestab igavik?

Kui ma olin laps, see oli ammu, enam kui pool sajandit tagasi.

Niisiis, kui ma olin laps kukkusin joostes ükskord põlved karmilt nahatuks, sest keset kõige magusamat mängu kiljatas keegi "Venelased tulevad!"

Me jooksime nagu hullud laiali, kes kuhu ennast peita jõudis, sest "venelased tulid". Kes siis enam oksi või nurki vaadata jõudis, venelased tulid ju!

Lääne-Eurooplased seda hirmu ei tea.  

Praegu ütlen - kahjuks. 

Nad poleks siis nii üllatunud olnud.

Näe, endalgi oli see hirm vahepael kusagil mälu tagatubades kinnise ukse taga. 

Enam mitte.

Ja poolt sajandit mul enam pole.

Kuidas endale vesi peale tõmmata

 

1. Kuula aastat kokkuvõtval koosolekul teiste osalejate ettekandeid.

2. Saa sealt teada, kui paljudele inimestele sa hiljuti koolitaja olid.

3. Ela üle hilinenud paanikahoog, sest TEGELIKULT on sellise massi ees esinemine õudne. Ilma naljata!

4. Kui tuleb sinu ettekande kord ole võimetu ettekavandatud skripti järgima, sest paanika, noh. Improviseeri.

Nüüd ei taha ma homme tööle minna, sest kui on üks asi, mida mu otsene ülemus paaniliselt kardab, siis see on improviseerimine.  Ma tean, et ta on pettunud. Ma veel ei tea, kui pettunud.

Mul on temast kahju. Mis siis, et oma ettekande sisu andsin ma siiski adekvaatselt edasi. Kontrollifriikide elu ei ole kerge, ma tean, millest räägin.

Talv ei lähe ära. Aga las ta olla pealegi, ilus nagu ta praegu on.

Peab vist ajalehest loobuma...

Mis sa ütled, eksole. 

Praegu just lugesin Postimehest, et inimesed kes joovad musta mõru kohvi võivad olla sadistid ja psühhopaadid. Lõpulause, et selle uuringu tegijad kasutasid vääravõitu metoodikat ehk siis tegid uuringu nabaimetlemise teel (nii vist eneseuuringut võib nimetada? Või?) mu sügavat nördimust ei vähendanud. Panin koguni korraks piitsa käest, et meeleliigutusest tekkinud pisar palgeilt pühkida. 

Kas keegi on kursis, millal kevad tuleb? 

Eile kuulsin kuidas tänavust talve võrreldakse vahkvihas naisega, kes marutades minema jookseb ja sekundi pärast jälle ukse selja peale lahti põrutab, karjudes: „Ahjaa, üks asi veel!“

Lumi ja jää, ma ütlen, lumi ja jää. 

Soetasin noori tibukesi juurde ja nüüd on nad vanade kanamooridega kitsas kasvuhoones kimpus – ehtne koolikius. Saaks oma loomaaia aeda üle viia oleks ruumi laialt käes, nüüd on üks klaperjaht ja õnnetud tibukesed kogu aeg. Pildilt on näha – õhk on pingetest paks. 

Ja paks on see kõikjal, mitte ainult kanalas ning seda juba pikka aega. 

 Oli siis, kui tulipunktis oli kroonviirus, on nüüd, kui sõda valla. Mu lemmikohe „Sõjaaeg, käib küll!“ on täiesti teise varjundi saanud. 

See on pisiasi. 

Häirivam on see, et mu taluvus inimeste osas, kes teavad kõike paremini kui need, kes on mingi teemaga tihedalt seotud, saab otsa. Juba on kaas mitmel puhul pealt käinud, eks tuleb ka tulevikus ette. Kõik need, kes teavad kuidas haigustest jagu saada ja kui lollid on arstid ning teised kes on ilmatu täpselt informeeritud, et kõik mida poliitikud ja sõdalased praegu teevad on täiesti vale – mul on kahju, aga teate..... 

Muuhulgas: kui näiteks juuksur teab täpselt, kuidas arst peab ravima või mis kokkuleppeid poliitik peab sõlmima, siis mida seesama juuksur arvaks kui kindral ta soengu nikerdamise oskust valju kindralihäälega arvustaks? 

Saadaks kindrali vist vene sõjalaeva otsima...

#Jutujaht 9

 

Mitmekesisus rikastab, eksole

Katarina Von Blogger

See on nii äge järjejutt, ärge lugemata jätke!

Marca

Praegusel poliitikast rasedal ajal on hea teada, kuidas vorsti tegelikult tehakse!

Lendav

Väga naturaalne kirjeldus, lugeda enne sööki!

Lendav Konn "jätab järgmise vahele", vaadake altpoolt :)

Reet, päevapoliitiliselt.

Tuleb

 

Lindude söögimaja alune on talve jooksul kooritud päevalilleseemnetest must, suvel on seal tõenäoliselt päevalillepeenar, õnneks ilma kirsades kompostita. Varsti on aeg lindudele meelde tuletada, et nende eksistentsi mõte ei ole mu akna taga laamendada vaid sigida ja lülijalgseid harvendada. 

Natuke vara on veel. Lumi on kohati puusani, kuigi mõõta on seda praegu raske - põldudel on selline betoonkõva lumi, et isegi mina käin sellel nagu jessuke vee peal, ei vaju läbi, hea, kui jälgigi jätan. Ei usu? 

Pilt on täna hommikul poest tulles tehtud. Lumeväli laius nii paremal, vasakul kui ka selja taga ja ees künka varjus silmapiirini või metsani - kumb enne vastu tuli. Veel eile käisin õues vaatamas, mis imelikud kolksud köögiakna taga kostsid ja leidsin, et põhjapoolne katuseviil pillas alles lund tükikaupa maha. See, kuidas siinkandis kevad hiilib on armas.

Tegelikult....ma ei pea lindudele nende eksistentsi mõtet meelde tuletama. Ma peaksin enda eksistentsi mõtte proovima üles leida. See on kuidagi kaduma läinud. Mõnikord mõtlen, et polegi teist nagu õieti enam.  Stromaed kuulates näiteks. Jälgi ei jää kuhugi ja see näib nii õige.

Ja see on nii kuramuse vale.

Kuigi kevad, see tuleb niikuinii.

Kus sa oled, Brutus?

 

See juhtub niikuinii. 

Mida varem, seda parem. 

Enne kaotavad paljud oma elu sest need, kellel oleks võimalus aidata ei leia üles oma inimlikkust ja mune. 

Enne langevad mõnedki maskid. Kes peaks küll meeles neid lõustu mis kiidavad vägivalda või itkevad oma mugavust taga, sest tuule pöördudes peidab rõvedik end taas.

Enne muutub maailm tundmatuseni. Halvad asjad on õhus.

Brutust on hädasti vaja. Ma poleks elu sees arvanud, et ka minus on koletis peidus, sest ainult koletis saab midagi sellist soovida.  

Luikede järve baleriinid on ootel.