Lehed

neljapäev, 13. jaanuar 2022

Jutujaht 6

 


Seekord on järg jõudnud väga toore tooriku kätte:

Katarina Von B

Marca

Reet, koduperenaine

Marfa

Raisakull

Maailmaparandaja

Lendav

Tegelinski

Ma KINDLASTI nägin kusagil veel, aga no ei leia. teate küll seda peenraspetsialisti mälu - "Siia külvan lillatriibulist salatit ja selle kõrvale laulvaid ubasid. Üles kirjutada? Milleks, SEE jääb ju meelde!"

Jääb-jääb!

Palun kindlasti rõõmsalt köhatada, kes veel tooreid toorikuid ahjuootele on teinud! Mul ka, näete, töölaual üks vedeleb, no kas pole kena?





reede, 31. detsember 2021

noniinoniionii

 Neliteist aastat tagasi samal kuupäeval umbes samal kellaajal alustasin blogimisega. Mul polnud tollal ühtegi lapselast, ma olin abielus, ma olin segaduses.

No mis teed ära, siiani olen segaduses. Või segane? On seal vahet?

Käisin just praegu ja viisin kanadele pangega homse eine ette. Miks praegu? Sest ma viisin sama soojaga prügikast tühja veinipudeli - aiman, et homne hommik ei tule väga tervislik. Aastavahetus on ees, šampus ootab dekapitatsiooni ja ega te ometi arva, et ma selle tegemata jätan, olgu, et punane vein juba otsas on?  Ärge olge nii naiivsed... Minust oleks sobivate klimaatiliste tingimuste korral saanud imetabane alkohoolik, täpne õpikunäide. 

Ma ei tee kunagi aastakokkuvõteid. Ma ei anna kunagi uusaastalubadusi. Eelmisest aastast võtan kaasa häid mälestusi ja üritan unustada kogu sõnniku. Mis läinud, see läinud. Mis tuleb, olgu hea. Aasta pole ring, see on teekond, mille rada on alati uus.

Olgu teil kõigil, kes juhtuvad seda lugema, õnne oma soovidega. Täitugu need, mis peavad ja jäägu varuks mõni unistus. Olgu te tee pikk.


Kas teha lahti järgmine veinipudel?  Mu varude poolest võiks ennast pool küla tsirroosi juua.... Ja meeleolu on ka sihuke....meh...







teisipäev, 28. detsember 2021

Lihtsalt niisama



„Mida sa sealt aknast näed?“ 
„Ei midagi. Pime on“ 
Pime oli. 
Sügis ju, pimedaks läheb vara ja pimedus on sügav kui kuivanud kaev. 
„Ise ka ütled, et ei näe midagi, miks sa siis vaatad mitte midagit?“ 
Mida sa selle peale ikka vastad. 
Vaikus oli sama sügav kui pimedus. 
Pimeduse vastu ei saanud, vaikuse peale hakkas hammas ikka. 
„Kas õues sajab?“ 
„Sajab, kuula ise, ladiseb. Kõvasti sajab.“ 
„Vihma“ 
Muidugi vihma, milleks seda üldse öelda. 
Lumi ei ladiseks. 
Nüüd istusid nad akna all kõrvuti ja vaatasid seda kõike, mis sealt ei paistnud. Puid vihmas, vesi mööda oksi ja tüve ala voolamas, maha, maa sisse, juurteni, mis juba magasid oma talveeelset und, seemneteni, mis vaikides rääkisid järgmise kevade lubadustest, veel allapoole, tuleviku kaevude tühjust ootama, allikate keeriste poole liikumas. Vaatasid pimeduses tuult, mis otsis suviste metsade lehesahinat ja seda leidmata tormas hirmunult edasi merele laineid tõstma, pilvi karjatama ja laevu müksima. 
Kahekesi oli seda kõike hea vaadata, ühe jaoks oli vihma liiga palju ja tuul liiga vali, kahele oli kõike parasjagu. 
Veel natuke, nad teadsid,veel natuke ja tuleb lumi. 
Läbivettinud maa saab teki peale, tuulel on millega mängida ja pimedus, isegi pimedus on heledam. 
Veel peab ootama. 
 Aega on. 
„Mõtle, praegu on kusagil mere kohal tuul ja selles tuules on lumehelbed“ 
„Neid lumehelbeid ei näe mitte keegi, nad pudenevad merre ja sulavad kohe ära“ 
See ei olnud kurb, ei, see polnud üldse mitte kurb mõte. Lootust oli ses mõttes ja ootamise ilu. Lumelubadus tuules.
Kevadlillede lubadus mullas. 
Tuba oli korraga lubaduste õrna vaikust täis. 
Häält, mida teevad merre pudenevad lumehelbed.
Pimeduse must kaev sai lubaduste helbeid tasapisi täis.





reede, 17. detsember 2021

Kulda on veel vähe



Kõik inimesed lähevad mõnikord katki. 
Kukub tükk küljest, jookseb mõra sisse või jääb äkki kuhugi vedelema hunnik kilde – igasuguseid asju juhtub. Korralik inimene korjab end seejärel kokku, sobitab killud, pöörab mõra seina poole ja naeratab nagu oleks kõik täiesti ilus ja korras nagu enne. Mis siis, et tegelikult ei ole, mis sellest, et mõni tükk jääbki puudu ja mõra jookseb otse läbi kõige valusamate kohtade, teised ei pea seda teadma. Puujalg on püksisääres peidus, klaassilm olgu nägeva silmaga sarnane, auk hinges tuleb kokupuserdatud valuga kinni toppida ja kaotustest ei räägita. 

Aga Jaapanis parandatakse katkiseid asju kullaga.
Maailm näeb, et sa oled elanud ja maailm peab sellega toime tulema.

Iga aastaga on talve talumine raskem. 
Mitte midagi pole juhtunud, millele saaks näpu peale panna, et „näed, sellepärast!“, aga kõike katab mõrade ämblikuvõrk. 
Seda kulda, mis need praod täidaks, seda on vaja otsida nii vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt, see on olemas, aga pime on otsida. 
Varsti! 
Tabanipäev on üks minut pikem kui päev enne seda. 
 Varsti on valgust rohkem.

Palun ärge võtke mu halavajadust liiga tõsiselt. Ma olen üpris sünge tüüp, aga mõnikord on see mudas pikutamine siiski naljakas. Kuulen täiesti juhuslikult „rongisõidu“ laulu, teate küll – Piilupart jne. Tavaliselt on see laul, mis kirjeldab mu meelest ametialaselt ebapädeva vedurijuhi lohakuse tõttu rööbastelt veerenud raudetee veerevkoosseisult pudenenud noorloomade muret sihtpunkti mitte jõudmise pärast. Praegu on tegemist õnnetusega, milles kannatanud loomakestel on kõigil muretsevad vanemad ja nende vanemate mure kraabib mu hinge nii, et kui see ei oleks jabur, ma nutaks. Päriselt. 

 Nii, te nägite mu mõrasid, sest ma olen elanud ja leppige sellega, aga samas keeran ikka igaks juhuks siledama külje ette. Kulda pole veel pisavalt.
(Ja ma käisin juuksuris ning pole esmakordselt elus tulemusega rahul, sest juuksur kartis mind liiga ära pügada ning kukkus teise äärmusesse - kui ma enne nägin välja nagu purjus öökull, sis nüüd olen ma soengu poolest pohmellis öökulli nägu. Mitte,et ma teaks, kuidas öökullile akohol mõjub. Ma olin liiga arg, et juuksurile öelda, et vähe sai, sest ilma prillideta ma ei näe mida ta teeb ja siis kui ma tulemust nägin oli ta oma töö juba ära teinud ju... Hiljem tegin pea poolsada selfiet ja haletsesin ennast.)

esmaspäev, 6. detsember 2021

Tuim ja igav




Muudkui alustan kirjutamist ja loobun. 
Ja jälle alustan ja loobun.
Vahepeal kustutan neid mõttetuid mustandeid ja alustan uut. 
Aga tegelikult pole ju midagi viga, eksole. Kõik on normaalne, elu liigub nagu rattakett lülihaaval üle hammasrataste ja hoog on justkui sees. Allamäge läheb ikka kiiresti, tempo tõuseb ja pilgul pole enam pidet, teeääred on üks triibuline tapeet puha. Mitte midagi ei jõua teha, ei taha teha ja ei oska teha.

Nii. 
Virisesin ära, kas sellest abi on ei tea veel. 
Mõnikord on. 

Teeäärtest ja tapeedist – mul on tunne, et ma peaksin oma uue(ma) auto maha müüma. 
Mingi koll käib sellega kaasas, mulle pole elu jooksul kitsed kunagi mingeid sekeldusi toonud, aga selle autoga oli keset selget päeva üks „peaaegu kindlustusjuhtum“. Kitsel oli kohutavalt kiire, aga samal hetkel kui mina pidurdasin pööras ta hüppe pealt otsa ringi ja jooksis teelt tagasi. Kui ta oleks samas suunas lidunud ei oleks minu pidurdamisest mingit kasu olnud, ta oleks küljeaknast sisse tulnud. Mul oli kole tunne, ei kujuta ette kui hirmus veel kitsel oli. 
Ja üleüldse, teate, loodus ründab. 
Ei ole palju aega möödas kui tuulega oli kuusk keset õue kummuli visanud, kuuse rümp tegelikult, kuivanud ja pirakas. 
Ning eile tuli mulle linnusöögimaja kallale. Kaks korda. Otse naisterahva kaunisse kaitsetusse näkku. Mõtlesin, et toidaks neid elukaid õige, kassidel aknast telekas käimas ja endalgi tore teinekord vaadata. Akna all on kaks sirelit, teise otsas on juba enam kui kümme aastat üks linnumajake tolknemas, suvel kaob lehtede sisse peitu, sügisel ilmub nähtavale. Kuna see pole põõsas, mis aknast väga hästi paistab soetasin teise sireli jaoks eraldi toidumaja. Sellise, kuhu vähemalt kilo pudi mahub, soliidse kolaka. Et kopsik aknast hästi näha oleks pidin selle päris kõrgele riputama, painutasin sirelioksa alla, hakkasin pütti üles riputama ja pillasin kogu kupatuse endale pähe. Kolksuga. Kaas tuli pealt ja terad läksid hange laiali. Kõik ei läinud hange, mulle silma ja suhu ja kõrva läks ka. 
 Ma pole allaandja tüüp. Täitsin nõu toas uuesti ja kordasin oma katset. 
 Kordasin kuni kopsiku mahapillamiseni välja, õnneks enne kui see jurakas mulle keset nägu maandus oli suurem osa teri juba välja jooksnud – krae vahele ja saabastesse. 
Kolmas kord läks õnneks. 
 Aga linnud on tänamatud tõprad – selmet toidumajast tervislikke teraviljajäätmeid koukida nokkisid nad hangest sihvkasid. Sihvkad said otsa lihtsalt selle laristamisega, puu otsa läks muu kraam. 

 Kanad on järjekordselt õuest pingviine mängimast kasvuhoone sooja embusesse viidud, kuigi jah, soe on see embus praeguste ilmadega ainult õuega võrreldes. Hommikune miinus kakskümmend ja veidi peale oli ikka… no kuulge, kas me sellist talve tahtsime? 
Ent kanad on, ma ei ütle seda esimest korda, dinosaurused. Munevad igasugustes oludes ja nokivad kõike, mis ei ole piisavalt väle või lõpmata kaugel. 

 Kuulan jälle Mumford & Sons’i. 
 Muusika mis teeb kurvaks ja rõõmsaks korraga. Kuidas see võimalik on? 
Ja üldse…millal kevad tuleb? Kas üldse...


reede, 3. detsember 2021

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga




Ma ei tee seda enam, ma ei tee seda enam mitte kunagi! 
Kõik, lõpp, aitab küll, mu karjäär on igaveseks läbi! 
 Hooaja lõpus olid tal alati sellised kirglikud eitamissööstud, eelmisel korral kirjutas ta oma tunded igaks juhuks isegi üles. Enam ei tundnud ta ennast isegi väsinuna, tegu oli täieliku kurnatusega, nii keha kui vaim olid lamedaks taotud, peeneks jahvatatud ja tuulde puhutud. 
 Eelmise hooaja märkmik rääkis selget keelt:
„Kohutav, ma olen siiski spetsialiseerunud lastele, aga mu ette lükatakse isegi koeri ja kasse!“ 
„Purjus noorte naiste osakaal sootsiumis ületab minu taluvuse piire!“ 
„Järjekordne vinguv vanainimene, kes mu etteastet kritiseeris ja mind ebaveenvuses süüdistas. Kolmekümne kaheksas täna õhtul, kaua veel?“
Aitab, rohkem lihtsalt ei jaksa. 
 Hooja lõpu järgne aeg oli kui paradiis. 
Igahommikused sörgid, seejärel kerge eine ja kange kohv koos värskete ajalehtedega, kust enam ei lahvatanud näkku sessoonne reklaam, pikad jalutuskäigud… ulme. 
Kevadine uuestisünd, linnud, lõputu hulk elevil linde, kes isegi öösel ei tihanud vait olla. 
 Egas magamiseks aega eriti võtta saanudki, linnulaul tahtis kuulamist. 
Suvel oli eriti rahulik aeg, hooaja suhtes täelikus vastasseisus olev kuu oma olematute ööde ja lõputu päevaga tuletas taaskord meelde, et pole parimat kodukohta kui see, kus on aastaajad nii selgelt eristatavad. 
„Lõputu paduvihm ei sobi mu töörõivastega!“ 
 Jajah, see rida hooaja kokkuvõttest tuli meelde, küll mitte suvel, vaid sügise lõpus. 
Sügis. Seened, jõhvikad, kirju mets. 
Vaikus oma valdusi laiendamas, ronga tiivalöök metsa kohal nagu hüüumärk iga pausi lõpus. 
Esimene lumi tõi rahutuse. Kohe meenusid miljon põhjust, miks hooaeg sel aastal vahele jätta. 
Miljon inmest. 
Või miljard. 
Võibolla lausa mitu miljardit. Kes neid lugeda jõudis. 
Kuigi jah, arvel nad olid, miljardid. 
Kes oli liiga nõudlik. 
Kes lihtsalt ebaviisakas. 
Mõni tegi teistele haiget kätega, mõni sõnadega.
Inetu hingega hoolimatud tüübid, neidki polnud vähe. 
Jajah, mitte küll kõik, neid teisi oli rohkem, aga teised said ka ise endaga hakkama, mis siis ikka juhtub, kui ta seelkord ei läheks? Midagi ei juhtuks ju. Lihtsalt talle ei tassitaks koeri ja kasse nina alla, joonud näitsikud laliseksid oma juttu kellelegi teisele ja vanainimesed saaksid rahulikult möödunud aegade ülimuslikkust meenutada. Ahjaa, vihma käes ei peaks ka ligunema. Või siis kõrbetuulel end nõelata laskma, muidugi, kõrb läks ennist meelest ju! 
 Aga kas too pisike Kalamaja poiss, kes eelmisel aastal teda kallistas ja just parajas mõõdus kingipaki üle ehedat rõõmu paista lastes küsis, kas ta järgmisel aastal ikka tuleb.. mis talle õige vastatud saigi?
 „Kuidas siis muidu, ikka tulen!“ 
Oh aeg küll. 
„Tooge see mantel siia, proovib korra veel selga!“ 
Ukse taga kostis siblimist ja sahinat, need põrgulised olid kogu ta kõhklemispäeva seal oodanud, pöidlad pihus. 
Natuke justkui mantli vöökoht pitsitas ja õlgadest pireke lotendas, aga küll see enne kord tehakse kui põdrad jälle talvevormi jooksutatakse. 
Pea need jõulud käes pole.



 






 

Jutujaht 5

  


Oh, nii mitmed toredad blogimiskaaslased on juba järgmise teemaga rinda pistnud!

Meil kõigil on kirjutuslaud seljakotis, marssalikepikeste aeg on läbi mis läbi, kas pole?

Niisiis (pamparapaaa!!!) <--- see peaks trummipõrin olema:


Proovis igaks juhuks veel kord selga


Katarina von Blogger

Bianka

Epp

Ritsik

Lendav

Lendav Konn

Kaamos

Marca 

Marfa 

Öövik

Tegelinski

Reet 

Maailmaparandaja

Kes peitu jäi - uu, tulge kohe välja!



teisipäev, 30. november 2021

#Novembrikuu loomeväljakutse, kontsentraat




Mardikate uni minu hommikut ei piina
Esimene koiduvalgus – see ei sega neid 
Vala mulle kohvi, vala teed või piima 
Pimedusest üle päevaks läheb hommik meil 

 Heegeldatud kardin varjab vana sõbra sõnu 
Ütlesin, et enne päeva lippe me ei heiska 
Minevikku igatsedes tunnen patust rõõmu
Julma mängu mängime, et lapse kombel võita 

Võita, siiralt nägemata teise ehtsat valu 
Pole mulle antud kätte teadmameeste kivi 
Ei, ei huvita mind see, kuis sa mu sõnu talud 
Armas jumal, näol ei ole sul ju vaevahigi? 

Töö, mis teeme on kui rõõm, ei muret 
Miks siis sinu silmis näib see sunnitööna? 
See on kõigest kaste ju mis põsel tirib niret? 
Tsirkusest tõin kasutatud lõvipiitsa lööma 

 Lööma ennast, et ma saaksin aju lõpuks endal’
Välja kolbast tühja kisa tegevad sireenid 
Ausalt, ma ei jaksa enam kõike kaasas kanda 
Mardikatest liblikaks mu moone mind ei teegi









See ei ole "luule, mis tuleb tuulest", see on kontsentreeritud tunnistus omaenda saamatusest.  Puudesalu asemel notivirn. 
Tegu pidanuks olema "üks lulla päevas" - ettevõtmisega, aga välja tuli nagu alati.
Noh, et ei tulnudki. 

Teemad ise olid:
1. mardikad magavad
2. luuletus sinu hommikust
3. kõige esimene
4. vala mulle ka
5. algab t-tähega
6. läheb üle
7. pimedus
8. igavik
9. sõbrale
10. heegeldatud lubadused
11. ma ju ütlesin
12. enne päeva
13. punased/ rohelised lipud
14. (valikuline) nostalgia
15. süüdlaslik eufooria
16. natuke julm
17. mängime, et...
18. lapsik või lapselik
19. tarkade kivi
20. mitte, et mind huvitaks
21. armas jumal
22. töö ja vile koos
23. vaataja silmades
24. kastemärg
25. kasutatud
26. rändtsirkus
27. oh, oleks mul aju
28. sireenid
29. aus
30. metamorfoos


 

teisipäev, 23. november 2021

***

 


Esimesel kahel nädalal, mil hommikud on jäised ja lumelubadus katab loorina maad sõidan ma tööle tötatötatöta, ise närviliselt peeglisse piiludes ega mõni hullumeelselt kihutav mopeedautomees minust külg ees mööda ei kihuta. Need võllid on ju hullud, teate küll.

Mis pärast neid kahte nädalat saab - ei mäleta. Kevadel ütlen.

Ma siin vahepeal ei viitsinud väga elada, mitte ses mõttes, et "sure maha", vaid lihtsalt tiksusin. Nahk püsis toores, aga see oli ka kõik. Panin tegemata asju järjekorda, kord pikkuse järgi, kord värvi või otstarbe järgi. Lõpuks hakkas lamatiste ees hirm ja ....ah, tegelikult pole midagi muutunud, sama seis. 

Niisiis kõik, kellele ma olen midagi võlgu, olgu see siis tänu või kohtumine või raha või seletus - te aeg jõuab. Lõpuks. Kunagi. Vist. Loodan.

Praegu kestab veel talveeelne paarisnädal oma tötatötatötaga. Hea, et ma Kuu peal tööl ei käi...



esmaspäev, 22. november 2021

Jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega




„Niisiis…“ 
„Nojah.“ 
Teine teisel pool lauda, mõlemad kohmetunud, nõutud, uudishimulikud. Keegi ei oleks veel hommikul osanud aimata, et päev sel moel jätkub. Et vanaema Marta oma jala murrab ja haiglasse viiakse. Et vanaisa Enn vanaema organiseerimisel taksoga teise linna otsa tütre peresse sõidutakse. Et tütart veel paar päeva kodus pole ja vanaisa nii enda kui vanaema üllatuseks tütrepoja Juhannese juurde maandub. Kõige enam oli selle üle üllatunud Juhannes. 
 „Ma peaaegu ei mäletagi, et mul vanaisa on“, mõtles ta sõrmedega aeglaselt lauale trummeldades.
 „Ma peaaegu ei teagi, et mul tütrepoeg on!“ ütles vanaisa sõrmedega mingit rütmi toksides. 
Vähemalt vaikus sai katki. 
„Mina olen Juhannes.“ 
„Mina olen Enn. Või, noh, vanaisa“ 
Mis seal ikka, mehed omavahel. 
 „Tahad süüa, sa äkki hommikul ei jõudnud?“ 
Tahtis. Vanaisa tahtis süüa ja Juhanneski tundis, et midagi võiks närida. Ema oli eile ahjukartuleid teinud, see kraam sündis hästi soojendada ja süüa, kõhud said korralikult täis. 
Telekas. 
Mida ikka muud järgmiseks kui telekas. Autode remondist, ralli ülevaade, veel mingid autosaated – mõlemale sobis. 
„Ma olin kunagi autojuht, üle Euroopa sai sõidetud. Venemaal küll eriti palju, aga eks seegi Euroopa alla käib, kaardi järgi vähemalt“ 
Kõlas põnevalt. Jutt sai konksu külge ja seda ikka jagus, vanaisal oli lõputult naljakaid ja hirmsaid juhtumisi, mida ta muudkui rääkis ja rääkis… Lõunani oli, mida kuulata. 
„Kuule, miks sa meil koos vanaemaga pole külas käinud?“ 
Vanaisa näoilme oli korraga nii segaduses kui õnnetu. 
„Ma ei teagi täpselt…mu tervis pole vist päris see enam..“ 
Pealtnäha oli vanaisa päris traksis papi, kui vanaemaga võrrelda, siis lausa tervise musternäidis. Juhannes meenutas vanaema ümmargust ja alailma ohkivat tasakesi tatsavat olemist. No ei ohkinud see vanaisa mingil moel ja kõndis ta samuti kui noor mees. Mingi varjatud häda äkki küljes teisel? Kes sinna vananimese sisse näeb. 
Pärast lõunat läks jutt edasi. 
Tõsi küll, mõne loo oli vanaisa juba enne lõunat ära kõnelenud, kuid mis seal ikka, kõlbas ka teist korda kuulata. Juhannes proovis ka oma koolinalju vahale pikkida, kuid oli näha, et vanaisa ei olnud ammu rääkida saanud, õigemini ei olnud vanaisal ammu head kuulajat olnud ja Juhannes andis järele. 
Kuulaja oli ka tore olla. 
Vahepeal pidi ka vanaema kuulama, memm jõudis enne lõikusele sõidutamist, kui valuvaigisti juba rahulikumalt jutule keskenduda lasi poisile helistada. Oli tunda, et rohi ei olnud mitte ainult luumurru valu maha võtnud, ka memme pea oli pisut sassis. Miks muidu ta vanaisa kohta küsides päikeseloojangist rääkima tikkus, muudkui et „otsi internetist, sul see käpas, inglise keeles otsi, siis saad aru…“. No ega vanaisa polnud ju mingi vampiir, et kui päike loojub, siis… Juhannes soovis vanaemale head tervenemist ja lisas veel kenasti lõppu, et „vanaisa ka soovib head paranemist“, mille peale vanaema ohkas ja kiitis, et Juhannes on hea poiss, kuigi luiskab, ja et ta kindlasti netist ikka päikeseloojangu kohta vaataks. 
Vanaisa rääkis samal ajal oma lugusid edasi, silm säras ja jutt jooksis, Juhannesele näis, et mõni uutest kuulmata lugudest on tal helistamise ajal vahele jäänud, sest järgmisi oli ta ikkagi enne lõunat kuulnud. 
Ah, vanema inimese asi, emagi tikkus oma jutte kordama, ei midagi uut. 
Mehed väsisid õhtuks üsna ära. Eks nad olid pinges ka olnud, päeva jooksul tuli küll harjumine, aga pisut võõrastust oli õhus kogu aeg ja see väsitas vaimu. Nii kui üks ees haigutas, nii oli ka teisel lõug lahti ja sestap ei olnud midagi väga erilist, et vanaisa kohe nõus oli kui Juhannes magamaminekust rääkima hakkas. 
Nii vähemalt näis. 
 Kui Juhannes voodi kõrval seisva vanaisa hääle peale üles ärkas oli südaööst puudu ehk pool tunnikest, võimalik, et natuke rohkem. 
„Artur, aja jalad alla, keegi on pidurivoolikute kallal käinud!“ 
„Artur, tõuse juba üles, sa pead mulle valgust näitama!“ 
Vanaisa hääl oli kindel ja nõudlik, kui Juhannes proovis talle öelda, et tema küll Artur pole ja mingu taat magama tagasi hakkas Enn alguses naerma ja siis sai kurjaks: „Ära aja lolli juttu Artur! Kui sa kohe ei tule, siis ma lohistan sind kohale, ma ei pea üksi koormat kohale viima!“ 
Vanaisal näis tõsi taga olevat, vaidles Juhannes mis ta vaidles, igaks juhuks läks ta vanaisaga elutuppa, kuhu ta papi magama oli pannud, kaasa. Vanaisa viska end üllatavalt osavalt selili maha ja libises naksti diivanilaua alla. 
„25!“ 
Vanaisa käsi sirutus laua alt välja, sõrmed nõudlikult välja sirutatud. 
„25!!“ 
Hääl oli tooni võrra nõudlikum. 
„Mida sa tahad?“ 
Vanaisa üllatunud nägu ilmus laua alt välja nagu hiir. 
„Nalja teed jälle, jah? Võti anna, ma ei saa karterikatet muidu lahti!“
Juhannes sai äkki aru, et vanaisal on tõsi taga. See ei olnud mingi mäng, vanaisa parandas oma autot – olid need riistad, mida ta nõudis õiged või ei , oli see laud siis altpoolt auto moodi või mitte, siin oli tähtis töö käsil. Kui ta nüüd ei ole nagu õige Artur olema peaks, läheb vanaisa kurjaks kätte ära ja mis siis teha? 
Pikk mõte võttis tegelikult vähe aega, plaan tuli klõpsuga. 
„Oota, ma toon kasti siia…“ 
Kõigepealt oma tuppa, telefon näppu. Siis kööki. Tööriistad? Pagan, see kast nägi kole ohtlik välja. Rabinal haaras poiss köögisahtli kulpide ja pannilabidatega kapist välja ja läks kiirel sammul elutuppa tagasi. 
„Võta!“ 
Vahukulp. 
 „Loll oled või?“ 
Hiir ilmus laua alt uuesti välja, kulm kortsus. 
„Mida ma selle heebliga sinu arust teen? Võti anna, 25 võti!“ 
Vanaisa ei olnud enam kaugeltki mitte see leebe papi, kes päeval heietas. Temast oli saanud keeruline inimene, keerulise jutuga ja keeruliste nõudmistega. Raske oli talle meele järgi olla, aga pidi, kindlasti pidi… Salatitangid olid õige pakkumine. 
Kruvikeerajaks sobis koogipintsel. 
Näpitsate pakkumine läks jälle valesti, võinuga ja munakell ei passinud, korgitser lõpuks kõlbas. Vanaisa keeras korgitseri päris suure jõuga lauaplaati altpoolt sisse. 
„Selle eest ma ema käest alles saan…“ 
„Kuule, too lapp, vaatan kas ulatab voolikut veel lühemaks teha, katkise otsa lõikan maha ja…“ 
Poiss tegi ennast hästi asjalikuks. 
„Vaata jah, ega meil uut naljalt kusagilt võtta pole“ 
„Lõpuks ajad õiget juttu, Artur,  ma vaatasin juba, et oled sassis omadega!“ 
Kumb see meist sassis on…aga lapi ikka leiab. 
Lapiks kõlbas…lapp. 
Keermestajaga oli keerulisem, kuid Juhannes juba teadis, et tuleb lihtsalt väle olla ja juustuviilutaja asemele näiteks teesõela pakkuda. 
 Teesõel sobis. 
Kui pidurivedelikku juurde valama pidi pakkus poiss end vabatahtlikuks ja Ennu meelest oli see õnneks hea mõte, nii sai Juhannes endale laua kohal klaasitäie mulksuvat Värskat valada.
Kui pidurivoolikutest õhku välja pidi sõtkuma ronis Juhannes lihtsalt laua peale, et ta jalgu auto kõrval näha poleks. 
 Korda see masin sai. 
Kui vanaisa lõpuks laua alt välja ronis, patsutas ta Juhannesele tunnustavalt õlale: „Suur töö sai tehtud, Artur-poiss,  ma lähen magama, sa jääd nüüd valvama, et kaabakad koorma kallale ei tiku, aga ega nad täna öösel enam tule“ 
Kui vanaisa lõpuks voodis norskama hakkas vajus Juhannese õlult koorem. 
Natuke netis toksimist ja ta sai aru, mida vanaema päikeseloojangust kõneledes mõtles. Eks poiss oli seda juba aimanud ka, meel sai lihtsalt kinnitust. Sundowning… siis sellepärast ei olnud ta vanaisa nii ammu näinud. 
Telefon piiksatas. „Kell seitse hommikul olen kodus, loodan, et teil on vanaisaga kõik korras?“ 
Ema. 
„Kõik on kontrolli all!“