Jutujaht: Loodame, et nii siiski ei lähe

See on raske. Väga, väga raske. 

Üliohtlik, kuigi millegipärast seda eitatakse. 

Juba algus on täis ohte. 

Hommikul esimesena selga pandud kaitserõivas on ebapiisav, vaenuliku keskkonna eest kaitsvasse lüüsi riputatud kõrgema kaitseklassiga rüü võib selgapaneku ajal keerdu minna või riputuskonksude külge takerduda, nii jään ma lõksu ja millal mind leitakse..? 

Kui üldse leitakse, seegi on kaheldav! 

Hea küll, eeldame, et midagi ei lähe untsu ja ma väljun. 

Järgmiseks tuleb valida kas füüsiliselt ületada järgmine takistus – läbida vahekäigus alla väliskeskkonna tasapinnale viiv astmestik füüsilist jõudu kasutades või valida elektriliikur. Liikur võib seisma jääda välise energiavoo katkemisel või mehaanilise rikke tõttu, viimane võib lõppeda sõna otseses mõttes letaaselt kukkuva kapsli purunemisega alumisel tasapinnal. 

Valima peab.. 

Kui ka see lõik teekonnast saab läbitud, avaneb lärmakas ja erakordseid ohte täis pikitud väliskeskkond. Mehaanilised vedukid, ülalt kukkuda võivad materjalid, siia-sinna rabistavad imetajad, peentolmu, bakterite ja viirustega reostunud atmosfäär…. 

Sellest eluga läbi tulemise võimalused on väga väikesed, kuigi tolle ilmselge tõe eitajate kogukond on suur. Väikese eitajate hulga puhul oleks selgelt näha, kuidas kogukond kahaneb, kuna neid on palju, ei ole see fakt silmaga hoomatav.

Muudkui kaovad servast täpphaaval.

Loodame, et nii siiski ei lähe, kuigi kui ma esikus jope selga saan ja treppe pidi (armas aeg, sealt peaks pärast ju ka üles tulema, aga KES küll usaldaks lifti?!) tänavale jõuan, ei garanteeri keegi, et ma auto alla ei jää või korstna küljest tellis pähe ei kuku.

Aga äkki läheb just nii?

 Ei, mis see Wolti number oligi?

Las toovad toidu ukse taha nagu alati.

***

Teised ka ikka.

***

Fotojaht: Puhta punane

 Punane on hoiatusvärv.

Et kui punane, siis ohtlik. Nagu näiteks maasikamari on punane - ärge jamage, see on ohtlik, nende söömisest võib sõltuvusse jääda. Või siis allergia saada, ohtlikud asjad mõlemad.

Nüüd ootate kindlasti maasika pilti, aga ahhaa! Petta saate, mul on maasikasöömise sõltuvus, pidid sõin ka ära.

Kui punane peab punane värv olema? Signaalpunane on kindlasti punane. Aga punakaspruun? Lehm, näiteks? kui tõu nimi on "eesti punane", siis on piisavalt punane?

Kui taevas on punane, siis kas kuidupuna ja ehapuna peavad olema täpselt ühte tooni või sallime pisikesi erinevusi?

Kui auto on punane, siis kui punane peab ta olema ja kui palju punast peab seal olema, et oleks ikka piisav? 

Ma pole veel lõpetanud....aga aitab piltidest, eksole. 

Mul on punasest sõltuvus. Läbinisti puhta punane.

Tegelinski

Isemõtleja

Raisakull

Kelleks saada

 

Umbes kümme aastat tagasi oli mul õnn elada aasta nii, et ööpäevas magasin ma umbes kolm tundi. 

Ega väga ei saanud arugi, et midagi valesti oli, aga kuna aju oli pidevas erutusseisundis nagu kolmeteistaastane poiss, mõtestasin oma elus mõnedki väärtused ümber. Sai see siis õige või vale - mine võta kinni, uuesti teha ei saa.

Nüüd hakib uni jälle. Teate seda õhtust tunnet, kui uni just tuleb, keegi oleks nagu suure sooja roosa vett täis õhupalli sulle peale pannud ja sa vajus raskelt vastu voodit? Läbi õhupalli paistab maailm virvendavat õnnelikus roosas udus 

ja 

siis 

torkab 

miski 

palli 

katki.

Ning vesi pallis on põletavkülm.  

Kõik. Läinud. Uni otsas. 

Ja sa juba tead, et kui uni tuleb on ta nagu raisus tüdruk - tuleb, et minna ja läheb, et tulles olla räbaldunud ja räpane. Ma isegi ei küsi enam kus ta käis, vastus ei meeldi niikuinii.

Hakkan nüüd unetuks pahuraks vanamutiks. Sihukeseks vinguvaks kikimoraks. Olge hoiatatud!

Hommikune selle päeva märk: täna on oktoobri teine reede. Rahvusvaheline munapäev. Tervitused kanadele! Täna muneme kõik, kes kus saab ja kuidas oskab!

Jutujaht 3

 

Tuleb välja, et kui elu tikub vahele, siis jääb blogimaailm ootele. Punased tuled vilguvad, hoiatussignaalid piiksuvad, inimesed käivad rahutult ukse taga koputamas aga ei saa, ei saa....

Võite mind vallandada. Võite teha noomituse, hoiatuse, käskkirja. Ma võin lubada, et enam seda ei juhtu, aga ...jah, ma võin lubada. 

Veelkord tunnistan end viivituses süüdi olevaks ja tasun nimede järjekorra loosimise võla.

Kui autori kommentaarides ei olnud selgelt välja kirjutatud loositavat pealkirja, otsisin tema kommentaaridest kõige enam pealkirjaliku jupi, ühel autoril ei olnud ühtegi enda komentaari - kasutasin nahaalselt "näpp peale"-meetodit ja virutasin pealkirja tema loodud tekstist.

Pealkirjade autoreid ma ei märkinud, loodan, et proteste ei teki.

Kuupäevad...need on soovituslikud, saate isegi aru. (juba seda vaadates, kuidas ma ise täpsusesse suhtun. Mea culpa, mea maxima culpa!) Kui esimesed kuupäevad läbi saavad, on näha, kui hoogsalt see rong meil veereb - kas välbad sobivad või on need ükskõik kummale poole liiga kaldu.

Olen ettepanekutele, protestidele ja kallaletungidele avatud. Ka pistised on oodatud (kolmas luuk paremalt, see kõige suurem - mõistate ikka?)

Mul kassipilti ei olnud kohe võtta, need mõjuvat väidetavalt kõige rahustavamalt, aga äkki mõjub palderjanina ka pilt tänasest päikesetõusust...?

• 1. Loodame, et nii siiski ei lähe              24.10.21
• 2. Ja muidugi aitäh hea sõna eest              12.11.21
• 3. Kuidas suhelda keeruliste inimestega?   07.12.21
• 4. Proovis igaks juhuks veelkord selga       28.12.21
• 5. Väga toores toorik
• 6. Tehisintellekt võtab üle
• 7. Ma jätan järgmise vahele
• 8. Mitmekesisus rikastab, eks ole
• 9. Hirmul on suured silmad
• 10. Mis esitati muutmata kujul
• 11. Ma juba ise ootan ka
• 12. Oli nii erutatud
• 13. Sa loed mu mõtteid
• 14. Eks ole... tuttav hetk
• 15. Ma olen alati
• 16. Minu halvem mina
  
  
  
  

Kolmanda jutujahi saagiriiul, pealkiri

"Loodame, et nii siiski ei lähe":

Lendav Konn

Koduperenaine Reet

Lendav

Tegelinski

Marca

Katarina von Blogger

Maailmaparandaja

Indigoaallane

Kaamos

Raisakull

Morgie

Marfa

Aivi Lond

Järgmised pealkirjad saavad omaette postituse riiulis kohe kui eelmise jutu tähtaeg kukub (mis ei tähenda, et mõni jutt hiljem ilmuda ei võiks)

Nüüd jään küll natuke hiljaks...

 

Täna on tähtis päev, ma käisin Otepääl poes ja puha. Et kui ammu ma pole Otepääl käinud? Mmmm.....kas te teate, et Otepääl on VALGUSFOOR?  Ja MAXIMA?? 

Vot nii ammu pole käinud.

Mõtlesin, et jõuan kohale ja viskan jutujahi pealkirjad loosikasti ja muudkui loosin ja kirjutan ja puha.

Aga teate.

Ma olen kohas, kus, kui oleks palju raha, võiks sõita aateeveedega või hobustega või matkajuhi palgata ja mina mõtlesin, et mida ma teeks, kui oleks palju raha.

Magaksin.

Ja nüüd palun alandlikult andeks - ma magan kogu raha eest. Seda ei kulu nii palju kui setukate või poriralli peale läheks, kuid ma vajan seda und. Ja kui ma ka ei maga silmad kinni, siis mu aju on puhkusel.

Loosin teemad ritta kui uni magatud saab, see võib, andke südamest andeks, alles homme juhtuda.

Voodivaade, vaade voodist ja vaade voodi pakendist, olge lahked:

Toimetamata ja kaamerasoojad, rohkem ei tee, ega ma siin pildistamas pole.

Head und!

Fotojaht: kaisuloom

 

Kui kaisuloom ajutiselt teise vastu vahetatakse, kas siis hüljatul on õigus olla kurb? Aga armukade? ja kui kurval kaisuloomal on õigus olla armukade, siis kas tal võivad tema vatisesse pähe tulla pisikesed ussitavad vendettamõtted, umbes sellised, et "täna ma kaon õhtul voodi alla ära, las siis proovib magama jääda!"?

Ei ole see kaisuloomade maailm nii pilvitu ja siresinava taevaga ühti kui kõneldakse. Elu on elu isegi vatist ajudega, kanaajust rääkimata.

Tegelinski

Raisakull

Fotojaht: mis see on?

 Mis sellele pildil küll on?

             Ja mis siin toimub?

             

       

Tegelinski 

Raisakull

Isemõtleja 

Isemõtleja 2

Düün

 

Teate, kui hea film on Düün?

Ei tea? No minge siis vaatama! Mu jaoks oli kõik oluline raamatust visualiseeritud, vokaliseeritud (kas see on üldse sõna? Nüüd on!) ja sel moel kokku segatud et enam paremini ei saagi.

Kunagi olid pilditeksti poolest „Tähesõdade“ filmid avangard. „Düün“ teeb neile ringiga sisse, kusjuures müstikaga pole lolliks mindud. Natuke on lõivu makstud inimlikule soovile näha näitleja näoilmeid - kõrbes, kus turvakostüüm isegi higi kokku kogub ollakse katmata nägudega?  Aga olgu, annan andeks.

Helid. Keeled, hääled, kõik, mida võib muusikaks liigitada – märkamatu ja mõjuv.

Lugu ise.

Pff.

Kahjuks tekkisid paralleelid. Mitte sellepärast kahjuks, et pahasti tehtud. Kahjuks seetõttu, et kõik need asjad oleksid, ilmselt ka on toimunud maises mõõtkavas siinsamas, meie maailmas.Nüüd on teist filmi vaja, sest täna on kinos alles preambula. Ambula on teel. Loodetavasti. Ja joostes.

 Muuhulgas: esimesed kakskümmend minutit tegelesin kahe näitleja eelmistest rollidest väljakiskumisega. Timothée Chalamet tuli „Kutsu mind oma nimega“ – filmist kätte saada ja Stellan Skarsgård „Nümfomaanist“. Natuke läks aega, aga välja nad tulid.

 Öine kodutee oli ulmeline.

Mullimõtted

 

Teist päeva mängin telefonis mingit jaburat mulliplõksimise mängu, juba on käsil tase kaks ja poolsada midagi.  Mõttetu ajatapp, sõna otseses mõttes mõttetu - pea on nii tühi, kõik olulised otsused on ootele pandud, muredele on padi näo peale varjutatud. Plõks, plõks, plõks ja vahepeale reklaame ka natuke.

(Kena lokkispäine neiu on ilmselt metsas kakal käinud ja otsib pilguga midagi pemet. Leiab lambatalle. Reklaam näitab idüllilist hetke, mil talleke veel ei tea, mis teda ootab, neiu alles sirutab käe. Mul on lambast jube hale.)

Peaks mängu telefonist kustutama ja hakkama tähtsaid mõtteid mõtlema ja olulisi otsuseid langetama, veel parem: võiks midagi kasulikku teha.

Homme.  Kui hästi läheb, siis homme. 

Käisin metsas. Plaan oli seeni korjata, aga keegi oli seeni hoiatanud ja nad olid emigreerunud. Tühja sellest, eks seened olidki pigem vabandus.  Tee ääres, kaugema naabri põllu servas hakkas silma omalaadne lilletriip - teepervel kasvasid saialilled, peiulilled, lillherned, rukkililled, päevalilled ja veel mingid imevidinad. Pea pool kilomeetrit noppis silm kummalisi pilte, fantaasia loob siiani vastuseid küsimustele "miks" ja "kuidas", üks värvikam kui teine ja mitte ükski nii kirev kui teepeenar ise.

Milliseid ilusaid asju inimesed teevad on tegelikult kõige tähtsam.

Lähen vaatan, kui kaugele mulliplõksimise tase kolmsada jääb.

Fotojaht: Sügis südames

 

Pisike parandus: sügis võib mul olla küll meeltes, kindlasti on sügist mu näos näha ja figuur kisub ka pigem sinna sügisese üliküpsuse poole, kuid südames on mul siiski kevad. Mitte südames kinni, selle puuri uks on selja peale lahti ja nii ta käib - edasi, tagasi, tihti edasi, kuid alati tuleb tagasi. Kunagi tuleb päev, kui kevad läheb ja ääb, sel päeval lähen ma talle järele.

Vaidlemist ei kannata tõsiasi, et õues on küll sügis. katustel on sügis, voolab lausa seinu pidi alla. Või õigupoolest ronib üles, aga las olla, pilgu jaoks on see üks suur alla voolav kosk.

Metsa alla on sügis suured kohevad laigud nikerdanud.

No ja need udulinades hommikud on samuti sügist servani täis.

Aga mitte süda. Seal on alles piiskopisauadena keerduvad sõnajalad, paljad väädid majaseintel ja metski on alles noor ja tihe.

Tegelinski

Raisakull