Lehed

laupäev, 17. juuli 2021

Fotojaht: suvised reisid

 


Kuhu sa ikka selle palavaga reisid, lõunamaale külmetama või? Parem teha tuur siinsamas, kodu lähedal. On, kuhu pärast pageda, kui kuumus peki voolama võtab.

Esimene peatuskoht: Karinu karjäär. Kunagine laste ujumiskoht. Oleks ma tollal teadnud, et seal on kohas kus nad vette kargavad seitsme meetri sügavune auk, ei oleks nad minult luba sinnaminekuks saanudki. Aga nojah, emad teavad täpselt nii vähe kui võimalik ("Kõik käivad seal!") ja seekord läks hästi. Lapsed, ärge nii tehke!




Huvitav, et seal erinevalt mu koduõuest ei olnud parme. Paradiis!
Pärast paari siia-sinna sahmimist hakkasime Nõmme kalakasvanduse juurest raudteega rööbiti Kiltsi poole sõitma. Naljakas - suure tee ääres on põllud kõik ilusad, kenade nurkade ja teeni haritud servadega, sellel sõidul olime kui tagahoovis - puju ja kesalill õitsesid ja lubasid viljal ka natuke kasvada. Niipea kui Kiltsi sisse pöörasime, oli kõik ilus nagu kolhoosifilmis. 
Kui Kiltsi, siis juba ka Kiltsi mõis. 

Kui mõis, sis ka Vao tornlinnus. Seal oli remont, paos olijate katust vahetatakse. Olen varemgi mõelnud, et tornlinnus - see on ju pelgupaik ringi kablutavate röövlikampade eest. Kui pisikesed need tornid on! Kui ahas seal olla võis, välja ei saa, õues on kurikaelad varitsemas...


Tagasiteel proovisin Liiduri lubjaahjusid üles otsida, aga need jäid kangesti võsa sisse ja selle reisi tingimustega võsas rappimine ei passinud. See-eest vahetult enne kojujõudmist torkas silma põld, millel kasvas uba, hernes, päevalill, keerispea ja tatar korraga ja mis üsna sumises mesilastest.  Tatar keeldus pildile tulemast, tema võtan varsti eraldi ette.


Selle suve reisid mul umbes selles vaimus toimunud ongi ja need on olnud toredad sõidud, ei hakka valetama, nagu olnuks tegu mingite matkadega või muudmoodi sportlike üritustega. Sellel on omad põhjused, üks peamisi ealised iseärasused ....noh,  veel natuke ja hangin endale nikerdatud spatsiirstoki ja hakkan sellega kaaskodanikke taga ajama (see on ju jalutuskepi põhiotstarve?)
Tolle päeva kilomeetreid jäi vist alla viiekümne, ei ole siin mingit bensiiniga laiamist!











reede, 16. juuli 2021

Puu



„Ema!“ 
Poiss oli juba mitu korda hüüdnud, aga kedagi ei tulnud. Nad ei tulnud kunagi kohe, alati pidi poiss mitu korda hüüdma. Ema ütles alati, et poiss hüüab iga tühja asja pärast, ega ta jõua ju kogu aeg maja pidi joosta. 
„EEEMAAA!“ 
„No mis siis seekord on?“ 
Ema oli pahur. Ta oli alati õhtuti pahur, see olevat poisi süü, poiss oma hüüdmistega ei lasknud tal kööki koristada või tolmu pühkida. Poiss teadis küll, et ega ema kogu aega ei toimetanud, mõnel õhtul istus ta lihtsalt niisama diivanil ja vaatas telekat, aga ema ütles alati täpselt nagu täna: 
„Mis sa jälle karjud, ma pidin kõik toimetused sinu kisa pärast pooleli jätma…“
„Puu on jälle imelik“ 
„Mis puu?“ 
„Ma rääkisin eile, akna all olev puu. See vaatab mind täna jälle.“ 
„Lõpeta ära, sa oled suur poiss ja tead väga hästi, et see pole võimalik. Jää ometi magama!“ 
„Pane aken kinni“ 
„Ei pane. Õues on soe, värske õhk on sulle vajalik. Ära mõtle asju välja.“ 
Uks klõpsas kinni. Seekord oli see lõplik, poiss teadis, ema hääletoonist oli aru saada, et nii jääb. 
Paneks ise akna kinni? 
Põrand oli jahe, peaaegu külm. Kardinad liikusid õrna tuulehoo käes, puu akna taga sahises. Poiss kuulis sahinas solvumist, ta ise oli teinekord samamoodi omaette puhisedes kellestki ära pööranud. Solvunult. Aknaraam oli samaoodi külm nagu põrandki. 
Tuul puhus kõvemini, puulehtede sahinas vormusid sõnad. 
„Ära pane akent kinni!“ 
Poiss põrkas ootamatusest tagasi. 
 „Eemaaaa!“ 
Tuul. 
„Ta ei tule enam, sa tead küll“ 
„Kes sa oled?“ 
„Kastan. Kogu aeg olen kastan olnud“ 
„Puud ei räägi!“ 
„Ma ei usu hästi. Sa ju saad mu jutust aru?“ 
Puu sahisevad sõnad olid inimhäälest erinevad, kuid täiesti arusaadavad. 
„Ma räägin sinuga ja sina saad mu jutust aru“ 
See polnud enam küsimus, see oli sõnum. 
„Miks sa minuga räägid?“ 
„Mu meelest on sul praegu külm, pane midagi jalga vähemalt. Ma räägin sinuga, sest mul pole kellegi teisega rääkida“ 
Jah, sussid võis varba otsa ajada tõesti. 
„Sa oled ju ema ja isa toa akna taga ka, miks sa nendega ei räägi?“ 
„Ma proovisin, nad ei taha kuulda“ 
Seda tunnet poiss teadis, proovimist ja mittekuulmist. Puu oli ühtäkki tema moodi.
„Millest sa rääkida tahad?“ 
„Ma ei teagi. Ah, tegelikult tean küll, ma olen akendest televiisorit näinud, seal räägitakse, et on kohti, kus kõik on teistmoodi. Räägi mulle neist kohtadest!“ 
Poiss sai aru küll, puu tahtis, et poiss räägiks talle näiteks Antarktikast või vulkaanidest või kasvõi Sahara kõrbest. Need jutud meeldisid poisile endale ka. 
„Tahad ma loen raamatut ette?“ 
„Loe!“ 
Puu oli piisavalt kaua akende taga olnud, et põhilisest aru saada. Noh, nagu mis on raamatud ja televiisor ja mida inimesed päev otsa teevad. Poiss oli piisavalt kaua puud akna taga näinud, et teada põhilisest. Näiteks millal lehed pungadest välja poevad ja kuidas õiest kastanimuna saab. Aga puu tahtis enamat teada – mida tähendab kui televiisorikraanil on pilt suurest liivaväljast, kus pole ühtegi puud või miks lumi mõnes kohas kunagi ära ei sula ja poissi huvitas, kui sügavale ulatuvad puu juured ja kas ta seal all ka mõnda luukeret näinud on. Või vähemalt rahapada, kui just luukeresid käepärast pole. 
Valgus paistis ukse alt veel kaua. 
Ema, kes magama minnes seda nägi muigas omaette.
"Väike argpüks, ei julge pimedas magada..."

 *** 







Seda võiks lõputult jätkata. 
Võiks. 
Ma veel ei tea.

kolmapäev, 14. juuli 2021

Kiik



„Milda, kuule, Milda, mäletad, kui me noored olime ja laupäeva õhtul teiseküla-Volli karmoskaga tanuma otsa mängima tuli?“ 
Milda ei kuulnud või ei tahtnud kuulda, kunagi ei saanud täpselt aru, kumb seekord vastamata jätmise põhjuseks oli. Hilda oli mõlema võimalusega kursis, sestap tegi ta igaks juhuks lihtsalt natuke kõvemat häält ja küsis uuesti: „Teiseküla-Vollit ikka mäletad? Laupäevaõhtuti Reediku juures, kuidas ta mängis, mäletad?“ 
Hilda teadis, et kui Milda ka jonni pärast ei vastanud, siis lõpuks tüdineb ta korduva küsimise peale ikka ära ja teeb häält. Või kui Milda lihtsalt ei kuulnud, siis oli ehk abi valjemalt välja öeldud teisest küsimusest. 
„Mäletan, mäletan. Koledasti mängis, tal ju kortsmoonikul pooled nupud ei töötanud, Tont teab missuguse venelase käest ta selle viina vastu vahetas!“ 
Reageeris! Ometi sai juttu puhuda! 
„Mine ikka, ilusasti mängis, tantsulood olid täitsa äratuntavad kõik. Ega see meil mingi kontsert polnud, ikka tantsu pärast, ikka tantsu pärast!“ 
„No kellega seal niiväga tantsida oli, mõni oli muidu joodik, teisel jälle jalg kõver või silm peast väljas!"
„Kas see silm sul tantsis! Ja eks need joodikud olid ka alguses poolkained, andis tantsida küll!“ 
Jutt kulges kahte rada nagu alati, Hilda meenutas kui toredaid aegu kunagi elatud sai ja Milda tuletas kogu aeg meelde, et ei olnud seal ilusat midagi, kogu aeg oli midagi pahasti olnud. 
„Mäletad, kui hästi Sass tantsis, tüdrukud lausa lendasid ta käes ja ei väsinud sugugi ja varvastel ei tallanud?“ 
„Mäletan muidugi, lõpuks olid kaenlaaugud põlvedeni higised ja teisel päeval jäid sääremarjad valusaks, kole asi kohe.“ 
„Ja see kali, mida Helmuti naine piimanõudega platsiveerde tõi, kui magus see oli!“ 
„Jaa, kogu aeg oli kopsikus mõni magusasse uppunud herilane, parmudest ma ei räägigi!“ 
„Ja kui ilusasti poisid vastu hommikut meid koju saatsid, näe, mehelegi saime vennastele just tantsuõhtute pärast…“ 
„Saime jah, mul oli titt juba põlle alla ja sina said sellise joodiku, et…!“ 
Aikurja, siin oli tunda, et Hildale ei meeldinud seekord vastus põrmugi. 
„Mis sa seletad, eks ta oli suurema osa ajast ikka kaine ja majapidamise eest kandis kenasti hoolt nagu sinu vanameeski!“ 
„Kandis hoolt jah, kogu aeg pidi meelde tuletama. Et see või teine töö oli tegemata ja siis vast pika hambaga nokkis midagi teha“ 
„Katus oli meil elupäevad pea kohal ja näljas ei olnud ka kumbki, sul poeg juba vanaisa ja mul tütrel kaks last!“ 
„Minia on nagu on, laisk teine. Ja sinu tütre lastest on ka üks ju puhta mehe oma, kaasavarana saadud.“
Jutt loksus kaldast teise. Pikk õhtu oli veel ees. Mis seal ikka kraagelda. Hooldekodus ei olnud teisi inimesi kellega kõneleda kui oma õde, puha võõrad ümberringi. 
Isegi hästi, et samasse tuppa saime, üksi oleks päris kole olnud, mõtles Hilda rõõmsalt. 
Oma tubagi pole enam, öösiti kuula teise inimese norskamist, rahu ei saa, vangutas Milda murelikult pead. 













 Ei saa loota, et vanana on elu nagu Des Brophy akvarellidel, kui elatud elu meenutab Edward Hopperi maale.




neljapäev, 8. juuli 2021

Fotojaht: vähe nagu veider


Bassein liguneva Pegasusega praktiliselt odrapõllus, tehke järele või makske kinni! 
Pegassil on kuldsed litrid kõhus, et te teaksite. 

 Vaade, mis avaneb basseinis Pegasuse all vedeledes ka, olge lahked. 

Miks all? Sest seljas ei saa, parmud. Pirakad nagu jeti varbad. 

 Üks jutt, mida olen kõigile tuttavatele juba narmasteks rääkinud: kui elasin alles Tallinnas, pidas mind Harju tänaval kinni väga entusiastlik turist suure NSV Liidu avarustest küsides, kus on meie võluvas linnas kuulus kohvik "Летающая лошадь" Kustkohast pidin mina teadma, kus on sellise imeliku nimega kohvik ja üleüldse ei olnud minu teada Tallinnas sellist kohvipoodi nagu "Lendav hobune"! Nii ma talle ütlesingi - ei tea! Pealekauba segas ta mind, mul oli kiire Pegasuse kohvikusse, sõbrad ootasid. 



laupäev, 3. juuli 2021

Fotojaht: klaas

 Klaasi sisse saab valada asju, näe, Lendav valas sinna ükskord teletorni:


Kohvikus valati klaasi sisse hoopis jäätisekokteil, neil ei olnud teletorni kusagilt võtta.

Suve saab ka klaasi sisse toppida. 









reede, 2. juuli 2021

Sitikad

 

 

Mõnikord ilmub mu sünnipäraselt linnainimese alateadvus ajukoore süvariigist peavoolu mõtlemisse ja tekitab päris omapäraseid olukordi.

Eile otsustasin lõuna ajal vahetada kinnise kontoriruumi kleepuva nahktooli  jaheda allika kohal puhuva tuulekesega, mille nautimine sillakesel istudes ja jalgu jäises vees pladistades annaks jõulise energialaksu kapitalistliku ühiskonna heaolusse panustamiseks ka unisel pealelõunasel ajal.

Kus mu mõistus oli? Allika juures autost väljudes mattusin hoobilt parmukuhila alla, kes päris kindlasti olid mind oodates juba pikalt paastunud. Kuulda oli ainult valjuhäälset lõrinat, sääred nägid hetkega välja nagu oks, millele on maandunud mesilassülem.  Jalgu ei näritud päris alt ainult tänu sellele, et kuna elukaid oli nii palju, ei ulatunud enamuse lõuad minu õrna ihuni  ja parmud puresid vist minu asemel üksteist. Parmude suuruse järgi otsustades olid osa neist võimelised ka autorehvide küljest ribasid rebima.

Veepudeli sain täis, suurema osa sellest valasin autos kirvendavaid jalgu pidi alla autopõrandale.

Mis järgmiseks? Otsin romantilist võimalust vanakooli kombel – reha ja hanguga – seitsme lehma talveheinad teha? (olen teinud, tean, milest räägin). Ei imestaks, paistab, et kuumus on aju lühisesse ajanud.

Putukad on sel aastal üldse saatanast. Üle mitmeteistkümne aasta arvas üks puuk, et olgu, kui just muud ei pakuta, kõlban ka mina süüa.  Ega ma talle eriti palju aega nosimiseks ei andnud, aga nüüd on paha olla, puugiampsu kohal punane lätakas ja arsti juurde saan kahe nädala pärast. Registratuuris arvati, et enne pole vaja. Selleks ajaks on puugiga vaidlemisest möödas kuu aega. Praegu kujutlen iga viimane kui ebamugavustunde, valutorke ja uimasuse tajumisel, kuidas bakterid ründavad mu elutähtsaid organeid ja tulevik näib tume ning jõledaid piinu täis. Tavaline hüpohondriahoog, vähemalt on järgmised kaks nädalat aktiivse fantaseerimisega täidetud.

Pildil on nummi ämbliku, kes soovis mu ajusse ninasõõret või pisarakanalit pidi siseneda, pepu. Midagi ta seal tolmuse prilliraami peal igatahes mõtles. (ema, ära pilti suureks tee!)



 

kolmapäev, 30. juuni 2021

Leida ja luik




Kõige rohkem kartis Leida, et külarahvas hakkab tema üle naerma. Isegi mehe pahameel ei tundunud nii hirmutav, ometi oli Tõnu teada just oma järsu meele poolest. Seda, et Tõnu äkilise meelega käis kaasas ka kergelt tõusev käsi küla ei teadnud. Pere asi, ei ole kõigil vaja teada, mis koduseinte vahel juhtub. 
 Aga külarahva naer oli midagi, mis meele juba ette mõruks tegi. Niikuinii hakkavad ilkuma. Kes seda enne näinud oli, et lind naise kannul käib, tiibadega embama tikub ja... Leida ei tahtnud seda küll tunnistada, kuid tema meelest käitus lind nagu Tõnu, kui too napsuga liiale läks. Niipea kui Leida maha istus, oli lind teda pikali trügimas ja kippus nokkapidi seeliku alla. Hull loom, kuhu see kõlbab! No ei saa luigest lahti. Nii, kui ta peete kõplava Leida jalge ette lendas teda jälitava kotka eest kaitset otsima, nii ta Leida juurde jäi. Kotkas pööras pärast esimest kõplaviibutust kohe minekule, aga luik tuterdas vagude vahel edasi. 
Ei tulnud töö tegemisest enam midagi enam välja, mida sa ikka kõplad, kui suur lind tiibu ümber naise sättis ja muidu veidrusi tegi. 
Alguses arvas Leida, et lind sai viga. Naine istus põllupeenrale maha ja vaatas luige üle. Kusagil ei paistnud mingit haava – tiivad, jalad, kael – kõik olid terved. No ja siis oligi selline imelik hetk, mil Leida tundis, et linnu huvi tema vastu oli enamat kui päästmise tänulikkus. Täiesti tahtmatult vaatas Leida kohkunult ringi – ega keegi ometi ei näinud? Ei, ei näinud. Leida kargas püsti, rapsis seeliku sirgeks ja tõttas kodu poole. 
Eks kell oli niikuinii palju ja Tõnule oli vaja söök valmis keeta, küll klõblata ikka jõuab. Polnud see põld nii hukas ka tegelikult. 
Luik lendas Leidale järele. Mõne lennutiiruga jõudis ta naisest ette, siis ootas valge hiiglane teeveeres, millal leida talle järele jõuab, mõni teine kord tuli lind lestade lätsudes naise kõrval. Näis, et ta teadis, kuhu Leida läheb. Ega seda väga keeruline ära arvata ei olnudki, üksainus maja metsa veeres paistis, eks luigelgi nii palju mõistust jagus, et minekusuunast aru saada. Leida sundis end seda uskuma. Raske oli, aga sundis. 
Maja juures oli Leidal tükk tegemist, et luik tuppa järele ei tuleks. Vägisi pressis, kord oli tiib ukse vahel, kord löö teisel või kael pooleks. Lõpuks sai Leida ukse ikka kinni. Kes siis loomi majja laseb. Eks lindki on üks loom. Luik käitus nii kuidas tegelikult loomad käituma ei peaks. Läks Leida kööki, oli lind köögiakna taga, tiivad laial. Oli naisel elutuppa asja, kolistas luik nokaga seal vastu klaasi. Pruukis Leida sammud esikust läbi seada, kolkisid tiivanukid vastu välisust. Leidale tuli meelde, kuidas Tõnu noorena ehal käies pea samal moel käitus. Kui lakka ei lastud, istus hommikuni maja ees, lõpuks tuli marju korjama läinud Leidale metsa järele. Kusagil polnud tast asu. 
Leida punastas omaenda mõtetest. Kõigepealt seepärast, et talle tuli meelde kuidas tal ju tegelikult ei olnud metsa väga asja, mustikaaeg oli niikuini läbi saamas ja järgmiseks seepärast, et ta üldse võttis lindu Tõnuga võrrelda. Kustkohast sellised lollid mõtted üldse pähe tulevad... 
Tuleb midagi tegemist leida, rumalate mõtete vastu paremat rohtu pole. Leida rapsis kartuleid koorida ja lajatas lihapaki lauale. Pole siin aega unistada. Tõnule tarvis lõuna valmis teha, ega mees tohi mingi lolli linnu pärast söömata jääda. Leida vehkis köögis nagu vurrkann, iga liigutus oli mõttega tehtud, pea sai päevapahnast palju tühjemaks. Tõnu pidi saama korraliku toidu, mees PEAB saama korralikult kodust süüa, muidu pole naine naise nime väärt. 
Taldrikud lauale. 
 Kartulitelt vesi kraanikaussi. 
Liha laulis panni peal, Leida keeras koorekastme sina otsa ja vaatas automaatselt aknast välja – kas Tõnu oli juba väravas? 
 Väravat aknast seekord ei paistnud. Akna taga seisis suur lumivalge lind, tiivad akent katmas ja silmis meeletult igatsev pilk. Linnul ei oleks tohtinud sellist pilku kindlasti olla. Ei, mitte linnul, see oli mehe pilk. Sellise ees keerarakse kõik lukud ja riivid lahti ning nööbid kukuvad ise eest, niisugune pilk oli see.... 
Leida põrkas akna alt tagasi, pages tuppa, ust vahepealt pauguga kinni lüües. Ega ta mingi ebard ole, lind ei ole mees, nii ei tohi mõelda! 
 Aken klirises. Killud lendasid tuppa laiali, suur valge kogu oli ootamatult toas, Leida jalge ees, Leida rinnal. Leida ei teadnud äkki, mida teha. Mida ta olekski saanud teha? Lind oli enam kui sihikindel, põrand oli kilde täis ja oleks naine väga rapsinud, oles ta end nendega kõvasti veristada võinud. Ta küll surus lindu endast kätega eemale, kuid luik ei hoolinud. Nagu Tõnu... 
„Mida kuradit?“ 
Tõnu. 
Tõnu käsi rabas luige kaelast ja rebis linnu Leidast eemale. 
„Ma sulle, raisale..“ 
Leida kattis silmad ja jäi hoopi ootama. 
 Tõnu rasked sammud liikusid välisukse poole, oli kuulda suure linnu tiibade pekslemist, Leida hüppas kiiresti rõivaid kohendades püsti, just ajaks, et näha kuidas Tõnu poolt välja visatud lind keset õue maandus ootamatult õuepuid purustava välgulöögi varjus kuhugi pages, peaaegu haihtus. 
 „Mis sellel linnul viga oli? Ma pole sellist segast veel näinud. Tegi ta sulle viga ka?“ Tõnu küsimused olid murelikud, mitte pahased. Eks Tõnu jaoks oli see lihtsalt lind. 
 „Ei ole midagi, võibolla paar sinikat sain. Need lähevad üle. Tule sööma, pärast on vaja aken klaasida...“ 
Millised silmad sel linnul olid...



neljapäev, 24. juuni 2021

Fotojaht: kuumalaine

 

Oi, varsti saab läbi.

Kuumalaine nimelt. Kui enne ei saa, siis mardipäevaks ikka.

Aga kuum on tõesti. Mõni päev on kuum ja Aasia tolmust hall. Kujuta ette - kaamel lõi Karakumi kõrbes sõraga tolmupilvekese üles, kaameleid oli sadu, sõrgu neli korda nii palju ja tolmupusa ei maandunud enne kui Eestimaa põllud talle jalgu taakerdusid. 

Teine pilt on eilne superkuu superkuumas jaanilaupäevas superudu kompimas. Ei ole tal päikese jõudu, et udusse auku teha, ei ole.

No ja kui jälle külm on, tuleb see laine üles kütta. Saab sooja, saab nalja ja targemaks saab ka!


Teised kütjad:

Tegelinski 

Mummo

Lendav Konn

A.I.V.O

Emmeliina


kolmapäev, 23. juuni 2021

Me peame rääkima fotodest



Dokumendifotodest. 
See teema on ilmselt üks, millest ei räägita kodudes, mille saladus viiakse laste eest hauda kaasa, kuid millega seotud hingehaavadest psühhoanalüütikute higist libedatel dermatiindiivanitel nuuksudes pihitakse. Iga kord, iga urrima kord on foto eelmisest hirmsam. 
Ei, ärge tulge rääkima vananemisest! Ma ei vanane, kõik mu kaaskondsed, lähemalt tuttavad ja ERITI need,keda kord paari aasta tahant trehvata saab vananevad, mina mitte. Isegi mu kleidid vananevad, ma ei räägi moest, selles eas kantakse rõivaid, mis on moest sõltumatud, ma pean silmas pesus kokkuminekut..jaa, isegi kapis pisemaks tõmbumist. Need tänapäeva kangad ei kõlba kuhugi. 
Ah, ma olen jälle teemast kõrvale kaldunud. 
Need dermatiindiivanid on ikka alatult libedad. 
Eelmise aasta lõpus juhtus mul ebameeldiv intsident, mille käigus avastati, et mu id-kaart on kuid aegunud. Juba mitmeid kuid! Kas oli mul kahe silma vahele jäänud hoiatavad meilid või polnud neid seekord tulnudki, ei tea. Aga näiteks eelmise aasta suvel olin käinud piiri taga juba aegunud dokumendiga. Piirivalve? Piletimüüjad? Valvsad kodanikud, kus te küll olite? 
Seega vajasin uut id-kaarti. 
Uut id-kaardi fotot. 
Keset kõige akuutsemat piirangute perioodi... 
Aga inimene võib nii loll olla, et unustab tähtsad asjad, kuid peab kaval olema, et mure kiiresti lahendada. Kuna millegipärast ei olda PPA-s reeglina nõus tunnustama inimese (aka minu) ajas muutumatust (kaabakad!) ning seega oli vaja uut fotot, siis kõige lihtsam on need ju ise teha. Mõned reeglid, ei midagi ületamatut – kuri ugrilik näoilme, prillideta, neutraalne taust. Aparaat kohviruumis statiivile, ise seina äärde. 
Nagu ikka ei kõlba esimesed kümme pilti, kolmeteistkümnes foto ja kahekümne viies pilt on eriti koledad, vahepealsed ei vääri isegi foto nime. Meeleheide võtab maad. Äkki kostab kohviruumi ukselt murelik küsimus: „Misaja sa teed siin?“ 
Kõige Kõrgem Ülemus tunneb huvi oma alluva kummalise aktiivsuse üle. 
Normaalne ju, meie kabinetid on ühe koridori peal, mina ka ei julgeks hullumeelsega ühe katuse all töötada. 
Kurtsin oma muret ja selgitasin, mis plaanis. 
„Oota, ma aitan!“
Kurivaim... Aga olgu siis. Väheke kummaline näis, et ta pilte tehes (ka tal ei õnnestunud see esimese korraga) ta kahtlaselt naerda mugistas. Kuna ma tean, milline ma fotodel oma igikestvas nooruses välja näen – fotod on valelikud tõprad!- siis ei olnudki tema reaktsioon eriti üllatav. Ja tõepoolest oli üks tema tehtud pilt normidele vastav. Muidugi mitte reaalsusele vastav, kindlasti mitte portreefoto normaalsest inimesest, absoluutselt erinev sellest, mida lootsin saavutada, kuid kõlblik. 
Saatsin vajaliku info ära, avastades, et tegelikult elame me siin Eestis või sees, igasugune dokumendimajandus on ikka ülilihtne, jäin ootama, millal teatatakse, et tulgu ma oma uuele isikut tõendavale dokumendile järele. 
See läks kiiresti. 
Politseiametnik, kes id-kaardi mulle kätte andis, oli kaarti ümbrikust välja võttes veidi kummalise näoga. Uuris pilti, uuris mind, uuris jälle pilti....Kuna oli maskikandmise aeg, siis enne plastikkaardi kättesaamist pidin korraks maski eest võtma. 
 „Mm...äratuntav...“ 
 Imelik väljend, on ju? 
Kuni ma väljas ise oma dokumenti imetlema hakkasin... Nüüd ma tean, mida tunneb maakera, kui ta vaatab paberile prinditud kaarte. Väljavenitatud Gröönimaa, vorstikujuline Antarktika, maakera kuklapool samal pildil palega... Mu foto pole portree, see ei ole näopilt, see on kera pinnalaotus. Samal pildil on korraga nii nina kui kõrvatagused ja kindluse mõttes on kogu ilust veel teerulliga üle sõidetud. Kes see oli, kes ütles, et vanad dokumendifotod tuleb alles hoida, sest aastate pärast uusi soovides võib imetleda, kui kena sai tollal oldud? Igatahes see kaart läheb aegudes suurele tuleriidale, andku mulle keskkonnakaitsjad andeks! 
Aa, ja mis veel kõige hullem: juhiluba. See aegus mõned kuud hiljem. 
Mis te arvate, kas sinna läks automaatselt sama foto mis paar kuud varem id-kaardile või jaa? 
Järgmised aastad kuni nende dokumentide aegumiseni istun sisepaguluses. 
Kõige Kõrgem Ülemus küsis, kas ma oleksin nõus pärast elu normaliseerumist komandeeringusse minema. 
Krt, ise ta tegi selle pildi, vastus peaks ju ilmselge olema?

Illustratsiooniks valisin dokumendifotoks mitte kõlbava portree. Olgu, et mõlemad silmad ja kõrvad on näha ning näoilme on sobivalt tuim, ei ole taust piisavalt neutraalne. Ärge sellist PPA-sse pakkuge.





esmaspäev, 21. juuni 2021

Sada viiskümmend päeva enne





Ainult nina ja suu paistsid koheva kapuutsina rullitud teki seest välja. Nina, suu ja aurupilv, mis hingates nende kohale tuprus. Üks silm oli ka näha, teki alla olija silm, kedagi teist seda kummalist vedurit vaatamas ei olnud. Oleks tekikott olnud valge, oleks võinud fantaseerida lumistel väljadel sussutavast auruvedurist, aga kangas oli sobimatult mooniõieline. Auruvedur kihutamas läbi moonidest punetavate alpiaasade? Ka nii võis mõelda. Kuigi need mooniväljad õitsenuks pakases.
Joonatan ei tahtnud ennast eriti liigutada, teki all oli soe, kuid ta teadis, et pisimgi liigutus nihutaks vastu ta unesooja ihu mingi jäise tekisiilu või laseks kusagilt nähtamatust praost sisse tuba vallutanud hammustavalt külma õhu. 
Selle viimasega pidi midagi ette võtma. 
Joonatani käsi siugles nagu uss teki troopikast toa arktikasse ja, saanud voodi eest põrandalt näpud seal vedelenud dressipükste ja kampsuni taha, lipsas koos saagiga urgu tagasi. Aaaaahhh... koos riietega saabus paradiisi jäiset väljaviskamise eelaimdust. Joonatan toppis teraskülmad riided põlvede ja keha vahele, et neid pisutki soojendada enne paratamatut tõusmist, kuid see tegi asja hullemaks, viimanegi öö jooksul kogutud soojakribal imbus põrandalt korjatud riietesse ja kadus sinna kui poleks seda olnudki. 
Polnud parata, Joonatan viskas teki pealt ja ähkides ning vandesõnu neelates toppis jalad püksisäärtesse. Kampsunit üle pea vedades tundis ta, kuidas tibutagi üle keha karvu püsti ajas. Kõige selle kõrval tundusid sussid lausa soojad olevat. 
Kole külm oli. Joonatan teadis, et kui ta tule ka kasvõi minutiga üles teeks, oleks tuba veel mõnda aega nagu siberi põõsatagune – pelk tuulevari, ei enamat. Joonatan mõtles pilgukese ja tiris moonipunase teki endale selga nagu sulemantli. Noh, päris mantli mõõtu see küll välja ei andnud, aga käisteta keebiks kannatas seda ikka mõelda. 
Joonatan proovis, kas hingeõhk ikka veel paistis. Paistis küll. Naljapärast toaõhku puhutud pahvakad olid nagu minipilved. Joonatan mõtles end oma teki sees mäeks, mille tipu ümber pilvetupsud tekkisid ja hajusid. Väga pikalt ta aega ei viitnud, mäel hakkasid jalad külmetama. 
Pliidipuud olid õnneks toas. Kriskad said eest, koldesse läks pihutäid tohtu ja mõned peenemad puud, leek tuli üsna pahinal üles. Esimese veerandtunni jooksul läks tuba justkui veel külmemaks, jääkülm õhk hakkas liikuma ja pures iga viimast kui katmata kohta, millele ta pihta sai. Pahkluud oleks kui liustikuojaga kasta saanud, sõrmedest said klõbisevad purikad. Joonatan kiitis end mõtte eest tekki mantlina kasutada, mine tea, ilma selleta oleks ta puhta pulgaks külmunud, selles oli ta kindel.
Järgmised puud olid juba tüki toekamad, pliidisust levis sooja ka kütja näkku. Mõnus. Puud praksusid, leek vuhises, toas oli tunda kerget kärsahaisu. 
Nagu keegi oleks kanal sulgi kõrvetanud, tundus Joonatanile. Imelik, polnud siin ju mingit kana. Lõhn seevastu oli, aina tugevamaks läks. Siis märkas Joonatan, et puude lustakas praksumine oli telle tekisaba peale pisikese tuki visanud, sealt see sulehais tuligi. Sorts vett tekinurgale kustutas küll leegi, kuid Joonatan teadis, et ta peab enne õhtut tekisaba kuivaks saama, muidu oleks järgmine öö olnud vägagi ebamugav. 
August pudises natuke sulgi. Pisiasi. Pole midagi, mida tükk teipi ei parandaks. Auk kinni teibitud, viskas joonatan teki pliidi soemüüri taha nöörile, seal kuivas sügiseti isegi vihmamärg jope ära, mis see tekinurk ära pole. 
Suure sahmimise ajal oli soe Joonatani üles leinud. Juba õhkas ka plidirauast suveõhku, pliidikülg hakkas leigeks minema. 
Puid pidi kindlasti juurde tooma. Lumi õues kriuksub, mõtles Joonatan. Ah, olgu külm, ikka parem kui märjad jalad. Ja ahjupuid on ka vaja tuua, näe, kaks päeva ei viitsinud kütta ning tuba oli kohe vilu nagu sahver. Ahju tuleb siis kohe lihaga tangupuder hauduma jätta.
Homme saab ärkamine sootuks teine olema, mõtles Joonatan. 
Sooja toa ja sooja söögiga. 

Suveni oli ainult sada viiskümmend päeva.













Avastasin, et esimene foto on tehtud samas suunas kui eelmise loo kõrbepilt.
Lihtsalt natuke erinev ilm. Veidi lumine.
Teine pilt jäädvustab hetkeseisu.