Šokolaad

Mida päev edasi, seda enam näis Tuulile, et hammaste pesemine võttis aina kauem aega. Duši all käimine samuti, kui täpne olla. Ja kuivatamine, kuivatamine oli viimasel ajal eriti kaua kestav tegevus. Kui sedasi oleks käitunud keegi teine, oleks Tuuli öelnud, et see keegi teine venitab neid tegevusi meelega. Tema ise seda muidugi ei teinud, kokkulangevus, lihtsalt kokkulangevus ja juhuste jada. 

Pärast hambaharja ärapanemist jõudis kätte hommiku ebameeldivaim hetk. 

Kummaline, kuidas alles aasta tagasi ei tekitanud kaalule astumine õigupoolest mingeid emotsioone, sups kaalule, hops maha. Näh, pool kilo vähem kui eile või samapalju juures – mis seal ikka, elu läheb edasi. 

 Praegu...praegu on lood Tuuli jaoks hullusti. 

Alguses jäi igas nädalas vähemaks „pool kilo vähem kui eile“-päevi. Kohe ei olnud sellest isegi võimalik aru saada, kes neid hetki ikka nii hoolega jälgis. Lihtsalt nullpäevi oli rohkem, plusspäevi tuli ühekaupa juurde, aga eks ilmad olid ju koledad ja päevad lühikesed ning külmaga keha lausa nõudis mõnikord midagi rammusamat. 

Kolm korda nädalas vähemalt. Või natuke rohkem. 

No mitte rohkem kui korra päevas, harva kui kaks korda. 

Pisiasjad, ei midagi erilist. 

 Kui hommikustel kaalumistel ei olnud juba paar nädalat kordagi olnud päeva, mil numbrid näidanuks vähem kui eelmisel päeval, oli tunne, et kaalu patarei on lihtsalt läbi. Aga ka patarei vahetamine ei muutnud midagi. Hoopis vastupidi, Tuuli püksid muutusid keskkohast aina pitsitavamaks ja lõpuks ei aidanud muud, kui tuli kapist laiema värvliga rõivatükk välja otsida. 

 Midagi pidi ette võtma. 

Ennast peab rohkem liigutama. 

Sööma peab vähem. 

Ned olid head mõtted, mis tulid Tuulile alati vahetult enne uinumist pähe. Homme peab jala tööle minema. Sööklasse ei lähe, tuleb kodust salatit kaasa võtta ja kohv on ilma suhkruta sama hea kui magusana. 

 Ainult, et äratusmuusika hakkas oma marssi lõugama siis, kui jala minemiseks lootusetult hilja oli ja ega siis salatisegamiseks enam aega ei olnud. Hea, kui kaalu peale kalpsamiseks mahti sai. Sööklas oli valik üsna ühesugune päevast päeva. Peaasi, et midagi hamba alla sai, tühja kõhuga pea ei nokkinud üldse. Õhtul kodus ei nokkinud pea ju niikuinii. Abi ei olnud ka külmikust lauale kuhjatud võileivakraamist, peas olid vaid lõuad need, mis korralikult liikusid. 

Kui Tuuli aju õhtulauas pisut juba toibus, hakkas tal endast nii kahju, et viimased võileivasuutäied maitsesid pisarate järele. 

Vana, paks, üksik, kole ja veelkord paks naine. Kaal aina kasvab. Kõigil on ükskõik. 

 Oot, kuhu see šokolaaditahvel jäigi... 

 Äkki teeks nii, et sööks ennast veel kümme-kakskümmend kilo suuremaks ja läheks küsiks arstilt maovähenduslõikust? Näib hea mõttena. 

 Uh, siis võtaks siis poolsada kilo alla nii, et silm ka ei pilguks, kõik aina vaataksid ja kahetseksid, et Tuulit varem tähele ei pannud, aga siis hakkab ta ise valima, kellele oma pilku kulutada! Keha oleks sire ja põsed trimmis...las kahetsevad, et varem ei näinud, siis on tema kord valida! 

 Mm, šokolaad sulas suus ja magus mõjus vaimule nagu äikesevihm heinamaale. 

 Õhtul voodis kippus Tuuli silm jälle niiskeks. Oli siis seda rasvast lõunat ja õhtust magusat vaja! Homme, vot homme võtab ta salati kaasa ja teeb kasvõi peale tööd pika jalutustiiru, kui just tööle jala minna ei jõua. 

See ei saa ju nii raske olla!

Kõik kokkulangevused on juhuslikku laadi. Pildil olev lojus on kolmkümmend kilo ülekaalus, maovähenduse peale ei mõtle. Pilk on paraku ka temal nukker.

Kauss

„Aitäh!“ 

Pudrukauss kõvasti käes ja laastukorvis kartulid käevangus, lükkas Liisu köögiukse õlaga lahti ja puges piitsaplaksuna vihiseva tuule kätte. Tuul ajas küüned välja ja kraapis terava lörtsiga üle tüdruku põse. Külm oli, kohutavalt külm ja tee oli hirmuäratavalt libe, ainult pudrukauss peos andis sooja. 

Liisu tippis pisikeste sammudega kodu poole, moonakamaja oleks ilusa ilmaga selgesti paistnud, tuisuga ei saanud silmigi tõsta, et sinnapoole vaadata. Võibolla oleks maja läbi tuisu näha olinud, võibola mitte. 

Ettevaatlik pidi olema, majas ootas ema ja noorem veli, ema köhis juba pool talve ja Liisu toodav puder oli tähtis. Emast ei olnud tükk aega tööinimest olnud. Hea, et Koka-Juula oli Liisu endale appi võtnud, köögis sai oma kõhtu midagi ja Juula ei olnud kade nimene, emale ja vennalegi saatis pea iga päev midagi. 

Seekord siis kuuma putru. 

Libe, kogu rada oli jääga kaetud ja läikis nagu mõisahärra uuriklaas.

„Kas uuriklaas on sama libe?“ 

No ei tea, selle peal pole keegi kõndinud, vahel oli tore vaadata kuidas härra sõrmega üle uuriklaasi libistab nagu oleks seal mingi puru või plekk, küllap talle lihtsal meeldis see tunne. Sile klaas näpu all.

Liisu mõtles, mis veel võiks sama sile olla. 

 Aknaklaas niikuini, seda oli ta mõisas mitu korda katsunud. Kirikus olis aknad kõrged ja värvilised, ei tea, kas värviline aken on samasugune kui mõisa oma või saaks kinnisilmi neil vahet teha? Kellal on klaas kumer, selle tunnneks ära, aga aknad? 

Uih!

Peaaegu oleks kukkunud, jalgrada oli nagu haugi selg heinamaal teravalt püsti. Tasa-tasa, natuke veel minna... 

Puder hakkas jahtuma, sõrmede vahel oli tunda, kuidas kausiseina pidi jooksis vesi alla ja näpud hakkasid külmetama. Koduni oli veel pool teed minna, ei tohi hooletuks muutuda. Korv soonis kõvasti käsivart, aga ei saa kätt vahetada, ei saa. 

Aga ikkagi, need aknad... 

Kui saaks kiriku akendeni küünitada ja klaase katsuda..või kui tuulega mõni klaas eest kukuks ja Liisu selle leiaks... Oh, ta annaks klaasi kindlasti pastorihärra kätte. Köstrihärra kätte ei annaks, tema pole nii püha, et kiriku aknaklaasi puutuda. 

 Oot, aga Liisu ise, kas tema tohib? Tema on ju veel vähem kui köster? 

Tüdruk jäi korraks külma tuult trotsides isegi seisma. Ah, ta ei võtagi klaasi üles, kükitab ja ainult katsub ja siis läheb ütleb pastorihärrale. 

 Süda läks kergemaks, jalg nobedamaks. 

Kuigi poleks vast pidanud... 

Rada oli just jõe äärde jõudnud. Kui heinamaal oli jäätunud raja kõrval maapind – küll lögane ja ebatasane, siis purdel oli ainult libedus. Käed pidasid kausist kõvasti kinni, purde käsipuust ei olnud võimalik kinni hoida, kui, siis sai natuke küünarnukiga sinna toetada. Tuul trügis Liisut ja lükkas kartulikorvi kiikuma. Liisu klammerdus küünarnukke pidi käsipuuse, korraks näis, et sellest oli abi aga ei, vihur sai hambad korvipõhjale taha ja juba oli tunne, et jõkke see tüdruk kukub kõige kausi ja kartulitega. Kes siis varakevadisse vette ikka tahtis pudeneda. 

Oli see pudrukauss nii tähtis kui tahes, elu oli armsam ja nii see kauss vette kadus. Isegi laineid ei jagunud kauemaks kui silmapilguks. 

Pisar tuli silma. 

Liisu ise oli mõisa köögis Juula juures putru juba söönud, aga ema ja vennas, nemad jäid nüüd täitsa ilma. Kauss ka kadunud...seda annab homme Juulale tükk aega seletada, mis siis, et see oli vana kauss, muidu köögis kartulikoorte jaoks laua otsal seisnud rape. 

Kartulid on vähemalt alles. Liisu sai nüüd käsipuust kõvasti kinni hoida ja lõpuosa teest läks samuti vabade käte vehkides väledasti. 

 „Ma ei ütlegi, et puder jõkke kadus“ 

Eks ta ehk parem oligi, Liisu teadis, et ilma jäämine asjast, mida ei tea on kergem kui tead, et oled millestki heast ilma jäänud. 

 Nagu kiriku aknaklaaski.. Kui ei tea, et kusagil kiriku müüri ääres on kild värvlist klaasi, mida katsuda saab, siis polegi nii kurb, et ei tea seda tunnet, mida näpud seda silitades tunneksid. 

Liisu oli päris kindel, et järgmine kord kirikusse minnes on klaasitükk teda ootamas. Kuidas ta muidu teada saab.

Koduuks kukkus selja taga kinni. 

 „Ma teen kohe tule üles, keedame tuhleid , näe, Juula saatis räätsatäie!“ 

Ära sa märgi, kui Liisu ema tuhlid vette poetas, tuli nende alt kõva pihusuurune pekitükk välja. 

Koka-Juula on ikka üks lõpmata hea inimene. 

 Ei tea küll, kas ta kausi uputamise ikka andeks annab..

Põllapidaja märkmed

 

Veel paar päeva ja siis pidi suvi hakkama. Vähemalt, räägitakse, soojaks läheb. Nägin täna poeriiulil Difusili, aga, näe, ei ostnud, sest sääski pole ju. Kui soojaks läheb, siis vaatab seda asja, võibolla avan sääserestorani, võibolla ostan peletusvahendit. Niikaua saab veel põldu harida ilma, et keegi sääri küljest närib ja silmi ummistab.

Mitte ei mäleta, kelle blogi see oli, kus kirjeldati põllumulla testi, mille käigus puuvillased aluspüksid maha maetakse ja mida rutem need maa sees ära kõdunevad ja ussikeste ning muude pudilaste poolt nahka pannakse, seda parem olevat mulla tervis. Ma olen kehv maaharija, mu põllul on muld nii kõbus, et sellel kõndides süüakse trussad otse jalast ära. Vihmaussid on jämedad nagu jalgrattalohvid ja sitikad meenutavad robottolmuimejaid. Umbrohule mu põld meeldib. Otsustasin seepärast kõvasti maasikamaad suurendada, seda pole nii sõgedalt rohida vaja (+maasikad!). Peenravaipa vaja juurde, mis muud. Pole üle poole  aasta ehituspoes käinud, helde aeg, täna olid kõik maakonna inimesed kindlasti sama mõtte peale tulnud. Noh, et maasikamaa, ehituspood ja nii edasi. 

Päris ehmatav kogemus oli. Inimestest on ikka väga kerge võõrduda.

Varakevadest saadik otsisin taga sügisel "kindlasse kohta" pandud vihmutit, teate küll seda asja, mis voolikust tuleva vee ilusasti laiali pritsib. Kadunud. Poolteist kuud otsisin, täna andsin alla ja ostsin uue. Selle jaoks oli voolikule vaja teise läbimõõduga otsik panna. Kummardusin kuuris alumise riiuli juurde, kus teadsin neid olevat, toetusin käega samal ajal murutraktori kapotile, hea oli toetuda,  mõnus kumer asi oli külma kapotipleki asemel pihu all. 

Vana vihmuti. Ma otsisin nädalate kaupa oranži kilpkonnakujulist plastikust kolakat, leidsin rohelise. 

Hea, et ma nii kitsi olen ja uus vihmuti sai kõige odavamate vidinate hulgast valitud.  Hajameelne laristaja oleks paari aastaga pankrotis.

Fotojaht: väljavaade

Kõik lapsed suveks maale! Seoses sellega purunevad väljavaated võimalikeks sõprussuheteks teinekord üsna kiiresti.

Tere, maakas! mina olen külaline kaugelt, mis sa arvad, kas meist võiks sõbrad saada?

Kuule, ma küsisin ju ilusasti, miks sa nii sõjakas välja näed?

  Oota nüüd, ära hakka kohe tüli norima, maakas!

Emmeeeeeee.....!!!!

Ma tahan koju tagasi! Kohe!

Tulevad siia igasugused vurled, kui kohe kohta kätte ei näita, on pärast kogu õu neid täis...

Tegelinski

Mummo

A.I.V.O.

Loomad ja õndsakesed

 

Loodus on imeline. Õue peale külvab ta seeni, mille kilohind on viiesaja euro ringis ja nii ma siis söön tupsusousti ja tuhleid nii, et viietärnised restoranid on kadedusest kummuli. Metsa paneb loodus jalutama põtru ja küülikuid, kusjuures põder oli nõus pildile jääma aga küülik pani plagama.

No mis sa teed inimesega, kelle jaoks on koduloomad vaja natuuraga ühte sulatada, sest loomade õigused ja nii edasi. Küll see küülik tal rebase abil loodusega üheks saab, vihm peseb repsukaki mulda laiali ja õndsus muudkui levib.

Ja levib ja levib...üks töökaaslane on mingi kooritud juurviljaga pähe saanud, kui tal enne oli probleeme maakeraga kui sellisega - ketas näis usutavam - siis nüüd on lisandunud veendumus üleilmses vandenõus ja vaktsineeritud inimeste ülimas ohtlikkuses oma peaga mõtlejate suhtes.  Kui ei näeks, ei usuks, et pärisinimeste seas selliseid olemas on.  

Mulle sobib. 50% vaktsineeritud nagu ma olen. Vähem trügimist.

Millal kinno saab? See ja teatrid on kaks asja, millest ma puudust tunnen. Muidu on kõik lausa lill. Õitsev nõges näiteks.

Ah, las klassik kommenteerib: "Vanaks jäänud, palju lobisema hakanud..."

Akvaarium

Ükski asi ei saa olla korraga ilus ja jälk­­. Kes iganes nii arvas, ei olnud endale hommikuseks äratuseks valinud vee vulinat linnulaulu taustal. Iga järgmise hommikuga meenutas vulin aina enam peldikuhelisid ja linnukesed väärinuks kõik kassiroaks saamist. 

Vastik, vastik, vastik. 

Helga voolas oiates hommikumantlisse, loivas vannituppa ja oma elu maapõhja vandudes jõudis pärast igavikuna näivaid minuteid köögilaua taha. Kohvitass valutavate sõrmede vahel, sigarett suunurgas värisemas vaatas ta üle laua akvaariumiga tõtt. 

 Kala nimi oli Oskar. Nime valik ei olnud eriti keeruline, kui kala tõug on tiigeroskar, siis ...mis vahet seal on, kala on loll, niikuinii ei hakka ta oma nimest iial aru saama. 

Oskar kõlbas talle küll. 

 Sigaret põles lühikeks. Helga vajutas koni alustassi servale laiaks ja sirutas käe akvaariumi kõrval seisvasse kalatoidupurki. 

Igahommikune rutiin. 

Näputäis veepinnale, ajaks mil kohvitass tühjaks sai oli kala söömise enamasti juba lõpetanud. Loll loom, viimaste kohvilonksude ajal nägi Helga tema punnis pilkumatuid silmi läbi Helga enda peegelduse akvaariumiklaasil ennast jõllitamas. 

Mis tal seal akvaariumis viga mulle lasta, tema ei pea iga ilmaga igal hommikul välja minema, et raha teenida. Kasvõi seesama kalasöök, seegi maksab raha. 

 *** 

 „Liinil on täna kiire, paneme vunki juurde, eile läks õhtuses vahetuses elekter ära ja osa tellimusi on veel pooleli. Olge kiired, aga ärge lohakaks minge!“ 

 Eks ole.

„Olge kiired!“ 

Mis viga rääkida, kui ei pea ise neid külmi jäätisekaste lappama. Helgal oli juba enne tööle hakkamist külm, ta õhkas pihupesadesse, et sõrmi soojendada 

„Hei, kuule, siin on mõned jäätised vahepeal sulanud!“ - „See on nii natuke, lase edasi, ära maiguta!“

Olgu siis, kui natuke siis natuke. Kes olen mina, et piire paika panna, mõtles Helga ja lappas kaste edasi. 

Konveier oli täna tõesti vastikult kiire, õnneks ajas see naha soojemaks, isegi sõrmed ei olnud nii sinised kui alguses. 

 „Mda nad eile õhtul siin tegid, kas terve vahetuse ajal oli vool ära või mis, selle aja peale peaks juba võlg tasa olems ja tempo tavaline?„ 

 Ei olnud ka pärast lõunat hoo ega hoobi vahet, kastid vihisesid ja selg väsis. 

 Kurat.

 Kvaliteedikontroll astus pakkimisruumi. See ei olnud kunagi hea märk. 

 Liin jäeti seisma. 

 „Nii, nüüd selline jutt, et keegi on vahepael sooja saanud jäätiseid kasti ladunud, Helve, sinust käib jutt! Kvaliteedikontroll avas juhuslikult sinu kasti ja seal olid ebakvaliteetsed tooted see, mitu korda peab..!“ - "Aga sa ise ju?„ - "Ära hakka jälle oma vabandustega pihta, olgu see viimane hoiatus, järgmisel korral läheme palga kallale, Helmi!“ - “Aga..." -"Me võime kohe ka palgast rääkida, seda tahad või?“ 

 Helga jäi vait. Alati oli mõistlik vait jääda, aga kes siis alati mõistlik jaksab olla. 

Nimegi ei suudeta meelde jätta, aga tänitama ollakse kanged... 

Hetk enne liini taaskäivitmist jõudis Helga ringi vaadata. Mitmes aasta ta juba siin vehibki? Mis tolle pika naise nimi on, seal eemal, kärude juures? Temagi on siin pea sama kaua olnud. Mis ta nimi ongi... ei tea, ei tea. Peaaegu kõik olid võõrad. Neil kõigil oli oma elu, tõenäoliselt huvitav, selles olid mehed ja lapsed, ämmad ja naabrid. Helga ei osanud sellest puudust tunda, tavaliselt olid inimesed tema jaoks need, kes hoiatasid viimast korda, lubasid palga kallale minna ja kontrollisid trammis piletit. 

 Pilet oli Helgal alati olemas. 

 *** 

 Köögi seinalamp valgustas akvaariumi vaid ühest äärest, Oskar hõljus peaaegu paigal ja vaatas, kuidas Helga veinipudelist viimast piiska välja nõrutab. Süüa oli Helga Oskarile juba andnud, kala ei oodanud enam midagi, vähemalt ei oleks pidanud ootma. 

Helga vaatas Oskari poolkerjaid silmi. 

 „Mis sa tahad? Ah, see pole tähtis, mis sa tahad, niikuinii ei saa sa midagi. Mina ka ei saa, üks ja sama iga päev, üks ja sama" 

 Naine irvitas, tõmbas lauasahtli lahti, ta irvet, kui keegi oleks seda kõrvalt näinud, oleks saanud nimetada peaaegu pahatahtlikuks. 

Helga pistis käe sahtlisse, võttis sealt midagi ja keerutas seda kala nina ees. 

 „Näed? Klaasinuga? Tead, ma võin selle vabalt sulle anda, aga sa ei saa sellega midagi teha, ikka jääd siia purki igaveseks minuga koos kohvi jooma!“ 

 Naeratus naise näol oli õel ja viril viril korraga. Ta tõusis püsti ja astus ebakindlal sammul magamistoa poole. 

 „Säh“ 

 Klaasinuga sulpsas vette. 

 „Naudi!“

*** 

 Veevulin, linnusirin. Kohutav. Helga jõudis kööki. Kõik oli halvasti. Pea valutas selg valutas, sõrmed valutasid. Jalad said märjaks. 

 Akvaariumiseinas oli ümmargune auk. 

Oskarit ei olnud kusagil.

Fotojaht: sissevaade.

 

Igasse kohta, mis kasvõi osaliselt koosneb valgust läbi laskvast ollusest saab sisse vaadata. Piisava treeningu järel võib ka läbipaistmatusse mateeriast läbi näha. On hetki, mil vaatajale vaadatakse vastu. Kui see pole just öö, mis vastu vaatab, võib tasakesi vastu lehvitada. Ööga ärge nii tehke, öö on pelglik. Ta kas läheb ehmunult ära või tormab kohkunult kallale ja kumbagi me ju ei taha.

Täna hommikul vaatasin ma metsa sisse ja mets vaatas vastu. 

Tegelinski

Mummo

Emmeliina

Fotojaht: kõrvaltvaade

Kui mu keldris talvituvad korraga nii saak kui kiskja ja ma olen kiskja poolt...

Erapooletus on nõrkadele!

Tegelinski

 

Kevadlõikus

 

Eelmisel aastal lubasin sõberitele nõgesesuppi keeta. Mitte ei mäleta, miks ma seda üldse lubasin ja millepärast lubadus täitmata  jäi, nüüd on taas kevad ja mineva aastast altvedamist hõõrutakse mulle usinalt nina alla. Ega ma pääse, tuleb see supiliru ikka valmis teha ja noortele vanainimeste ellujäämistrikke õpetada. 

Keedan supikontidest tummise puljongi, kartulit-porgandit sisse, rammusad kevadised nõgesevõsud keevast veest läbi ja terava väitsaga peeneks ja summdi keetmise lõpuks potti, keedumuna tükke ohtralt koos rohelise sibulaga peale ning sööma! 

Mina söön hapukoorega.

Ma söön kõiki suppe hapukoorega.

Piimasuppi vist ei söö. Hapukoorega. Aga mine tea....

Ja parvesõidu pildi panen lihtsalt selleks, et ühte ammust ilusat päeva meenutada. Ei mingit tagamõtet ega eesmärki.

Korrastasin tagantjärele oma nähtavaks tehtud mõtteid. Ei pea kõike ka välja pobisema.

Fotojaht: koos

Mis "koos"? Mis mõttes "koos"?  2X2 reeglist olete midagi kuulnud või ei ole?

Olid ajad... M&S kontsert alles üleeelmisel kevadel.

Küll need tagasi tulevad. Loodetavasti enne kui seened-marjad metsas sotsiaalse distantsi reeglist kinni pidama hakkavad. See ufode vahejaam oli õnneks kenasti koos.

Kevadine kitšihõnguline koosolemise pilt ka ikka. Kena keik kuni nad grippi ei jää.

Katkujuur oma kevadist koosolekut pidamas. Isegi üksik õievars kõlbab teemasse, selles on enam kui

üks õis koos.

Tegelinski

Lendav Konn