Lehed

neljapäev, 24. detsember 2020

Ta on juba teel!



 


Päike tuli lõpuks pesast välja, täna on öö minut lühem kui eile,  lisaks on homme päev minuti võrra pikem kui täna. 
Kevad tuleb, nüüd on see ametlikult paigas.

Astronoomia on imeline.  Kui ma sellel lehel näha olevad öö ja päeva tunnid kokku liidan, saan tänaseks kokku 22 tundi ja 7 minutit. Kelle käes on tund ja 53 minutit? Pangu kohe tagasi sinna, kust võttis! 

Loooooooomulikult on sellisele anomaaliale olemas lihtne seletus, ma lihtsalt ei taha seda praegu otsida. Natuke müstikat on vaja igasse päeva!

Pööripäeva aeg on käes, hirm, et pimedus tuleb ja jääb hakkab jõudma haripunkti.  Mõistus teab, et pööre on vältimatu, aga ootamine pole kerge. Talv sünnib päeval, mil ta tegelikult surema hakkab.

Nagu kõik maailmas sünnib päeval, mil algab äramineku aeg.

Sündimisest. Selle tähistamisest. Sellest, mis peaks väga paljudele just praegu olema oluline, kuid mis kipub juba ammu jääma steroidide peal nuumatud püha Nikolause hõlma alla peitu.  Algselt oli ju varastatud pööripäev asendatud ühe lapse sünnipäeva tähistamisega. Vaene laps. Kunstlikult viljastatud naisterahvast sündinud kahe isa kasvatatud laps, kelle tema bioloogiline isa eostas esmärgiga poega õitsvas  meheas piinarikkasse surma saata. Vaene laps just tolle viimase pärast, kõige muuga tuleks toime.

Aga muidu...

Vaadake seda ilusat ammuse talve pilti. Selliseid tuleb veel, aga siis me juba teame, et tegu on haruldase anomaaliaga.

Olge õnnelikud ja terved. 

Tehke endale pai. Seda on vaja. 

Kuulake laule, mis teevad teid kurvaks, seda on ka vaja.




reede, 18. detsember 2020

Romantikat ja ussimürki

 



Alles see oli, kui aastanumber viskas nulli taha ja oh seda rõõmu - küllap uus aasta saab hea, ega siis hullemat kui 2019 ikka olla saa.

Kas keegi tahaks sel teemal veel rääkida? 

Vaikus saalis. Ei ole imeks panna, ei ole. 

Foto on Aidu karjäärist. Miks  sealt? Vaadake kaardilt küla, mille järgi too koht oma nime on saanud. Ei leia, küla nimi on, aga küla ennast pole? Jah, selle küla elanikele oli 1974. aasta ka üks ...ütleme ...meeldejääv aasta.

Suur inimestes pettumise aasta on olnud. Mis salata, eks olen ise ka teiste jaoks pettumusi valmistanud, pole see nii ühepoolne kindlasti. Hirmus inimlik on neid asju siiski oma mätta otsast vaadata. Oi, me oleme kõik ju kangesti toredad ja head, aga vaat' need teised, eks ta ole. isegi FB kontaktilist (sõbralist pole see mu jaoks kunagi olnud) on jälle jupi lühemaks jäänud. Ma armastan inimesi, kõiki inimesi, aga mõnda inimest on nii tore kaugelt armastada. Täpselt nagu Dagö laulab. 

Las ma ussitan. Olengi tissidega madu.

***

Ikkagi naine, muide.

Silma vaatamine mõjub alati, oh, nii mõjub, et tummaks muudab lausa.

Viimati sain hääletuks võtva kogemuse osaliseks alles hiljuti. 

Ootasin päeva viimast Tartu bussi, kui peatusesse sibas pabinas mammi, kes esiteks soovis sama bussi peale saada ja teiseks lootis piletit bussile piletikassast soetada. Esimene soov oli täidetav, teise jaoks oli kell liiga palju. Soovitasin tal pilet masinast osta - ebaviisakas minust, sest oma abi ma ei pakkunud, olin selleks lihtsalt väsinud (ei hakka seletama, mul on õigus olla väsinud). Äkki sõitis bussiplatsile auto, nagu kohe selgus, oli tegu mammi  pojaga - "Buss läheb? Pileti said?" - "jah, ei". Hea võimalus targutamiseks,  arvasin, et poeg võiks ema aidata ja talle masinast pileti osta.

Ahhaa, aga nüüd tuleb SEE koht: mees vaatas mulle autoaknast otse silma, suisa kontsadeni välja, neelatas närviliselt ja pobises häbelikult:"Ma..ma ei saa...mul...mul pole pükse jalas..."

Kui selline tunnistus tummaks ei võta, siis mis veel võtaks?

Mammi siiski bussi peale sai - kui kassad on kinni, müüakse pileteid ka bussist - ja minu kõnevõime taastus tunnikesega. Loodetavasti ei juhtunud ta poja autoga koduteel mingit rehvi- või mootorijama, pole vaja inimesi traumeerida.



teisipäev, 1. detsember 2020

Tviit (siuts? prääks?)

 

Kui palju peaks sisse magama, et end välja maganuna tunda?

Kui noor inime kurdab, et ta abikaas koorib kartuleid valesti, st kuivalt, mitte "veest sina tõused ja vette sind pannakse!", siis kas piisab, kui soovitada tal loobuda nende maaubinate söömisest, lihtsalt lahutada või oleks vajalik ka kodu pritsimine püha veega? Ma ei julge küsidagi, kuidaspidi see ketser vetsupaberi rulli vahetades keerlema paneb...

Täna hommikušampust ei olnud. Täna oli teade, et homme auditeeritakse mind ja ülehomme auditeerin mina. Alla hakkan käima...

Naiste hädad: ma pean lõunal käies hakkama spordirinnahoidjat kandma. Kord taldrikul olev toit ei paista, kord paistab mitu tundi hiljem seal, kus teda olla ei tohiks.




esmaspäev, 30. november 2020

Õudukas



Kas te teate, kuidas kihva keerata selline hommik, mda alustatakse kahte sorti kringli ja šampusega? 
Soolase kringli juurde pakuti dipikastet ja see nägi nii hea välja, et ujutasin oma saiatükki kastmes ning toppisin selle suhu enne, kui oma sööki nuusutasin.
Ma söön kõike.
Välja arvatud küüslauku.
Sellepärast ma nuusutan alati oma toitu nagu peni. 
Kastmes oli küüslauku rohkem kui ma elu jooksul näinud olen. Edaspidi nuusutan isegi oma väikese valge käega kooritud keedumuna.


reede, 27. november 2020

Headest asjadest



Tahtsin kirjutada Ritsiku loo alla. 
VVN-i jutt kiskus kaasa rääkima. 
Marca mõtted kehutasid sõna võtma. 

 Mõne kommentaari kirjutasin valmis ja siiski ei vajutanud viimast nuppu.  
Mõtted jäid ikkagi kriipima.
Kui keegi tahab teada, kuidas sõpradest lahti saada, siis küsigu julgelt minu käest nõu. Ma võin vabalt anda käärid, millega sõpru siduvaid niite katki lõigata. 
 Proff. Igatahes. 
 Mõned nipid: 
Ära kunagi jaga kellegagi midagi. Rõõmud on isiklikud, sest rõõmud pole kunagi ju seotud ainult ühe rõõmustajaga – nende taga on teised inimesed ja teiste inimeste eraasju ei ole mõistlik jagada kellegi kolmandaga, olgu kasvõi tegu rõõmuga. Sest too kolmas ei pruugi jagatud rõõmust aru saada, talle võib su rõõm isegi haiget teha. Seilasime, teame. 
Hoia omale, ära jaga. 
Ära kunagi jaga kurbust, sest teisel inimesel on oma mured kanda ja sinu mure... no milleks talle veel lisakoorem kanda? Ei ole olemas õigustust oma koorma teise kanda andmiseks. Nähtud, tehtud, kahetsetud. 
Ära jaga. 
Kui keegi sinuga räägib, siis kuula, aga ära reageeri. Väga keeruline on reageerida nii, et keegi sellest valesti aru ei saaks. Kogetud. Korduvalt. 
Kui sa tahad kellegagi rääkida, siis - ära tee. Sest niikuinii ei oska sa midagi öelda nii, et seda võiks ainult ühte moodi mõista.
Ära lase endale öelda sõna, mis algab a-tähega, sest see viib heal juhul tupikteele, halvemal päeval maandud kuristikus.  Ole ettevaatlik. Elu on päris kuri koht, sa võid ise pääseda, kuid need, keda tahad hoida, saavad pureda ja sa tunned end süüdi. 
Süütunnet ei ole võimalik jagada, seda pead ise lohistama ning see raibe ei kulu ka, käi kasvõi mööda riivi. Tean. 

 Ole kuri, ole kinnine, kahetse, kui oled olnud inimestele liiga lähedal. 
Ja siis räägitakse sulle palju ja küsitakse vähe ning kui keegi midagi küsib on see nii harjumatu, et tõrje tuleb juba kusagilt seljaajust. 

Võtke heaks! 
Või tegelikult - ärge tehke nii. 
Olgu teil palju sõpru ja armastust nii, et küll saab!



kolmapäev, 25. november 2020

Kivi




„Keera nägu seina poole!“ 
Tuld keegi kustutama ei hakanud, täiskasvanud tahtsid veel oma asju toimetada ja tuba oli liiga väike, et selles eraldi pimedat nurgakest tekitada.
„Silmad seina poole, magama!“ 
Seinal oli kollakas tapeet. Võibolla ei olnudki tapeet kollane, kuid tüdruku silmade kõrguselt olid magajate seljad selle mustrist ja värvidest paljaks nühkinud ning aastate higi jättis seinale läikiva, natuke rasvase kihi. Kui sellest pihuga üle libistada, oli tunda paberi alla olevast krohvist välja kõrguvad kivikesi. 
Olid need ikka kivikesed? Paberi alla ju ei näinud. 
Sama hästi võisid need olla suured suhkrukristallid. 
Või olgu, kui olid kivid, siis kindlasti mingid erilised, säravamad ja võibolla isegi läbipaistvad iludused.
Oleks need tavalised olnud, ei oleks need seinast kõrgemad. Koledad asjad ei ole kunagi nii... teistest üle. 
Tüdruk teadis. 
Tema ei olnud kunagi teistest üle. 
Kui ta oleks kivike tapeedi all, ei saaks teda näpuga katsudes üles leida. 
 Pisike käsi silitas seina, nimetissõrme alla jäi üks kühmukestest. See oli üsna näoga kohakuti, kui silmi pingutada, võis hämaruses seda küngast seina maastikul isegi näha. 
 Küüs jäi sinna taha kinni. Natuke sakutades näis, et.. Tüdruk tõmbad sõrme kiiresti seinast eemale. Ei tohi! Ta ei teadnud miks, kuid teadis kindlalt, et ei tohi. 
 Sõrmed seda ei teadnud. See sõnakuulmatu nimetissõrm! Juba oli ta jälle seina kallal urgitsemas, kivi loksus juba ja äkki andis tapeet järele. Kivi oli kinni sõrmeotsa ja seina vahel, kivi oli pisike, sõrme alt ei olnud seda näha. 
„Mida sa niheled, ole vagusi!“ 
Vastu vaidlemist siin majas ei hinnatud ja mida sa ikka vaidled. Ta ju niheles? Jah, niheles. Seega tegi pahandust ja pidi ettevaatlik olema, et karistust ei tuleks. 
Kivike sõrme all oli terav. Oh, kindlasti oli see ka ilus, ilusam kui need kivid rannas, mida ta suvel oli näinud. Siledad, kirevad kivid, mõnel sees teist värvi triip või oli pool kivi justkui teise küljest võetud. Sõrme all peidus olev tera on kindlasti kenam. Võibolla isegi läbipaistev või erepunane ja sädelev.. Kui on sädelev, siis ei saa seda sõrme vahelt vist isegi näidata, suured kohe näevad ja tahavad omale. Tüdruk sikutas tekki kõrgemale, et vastu seina olev käsi ei paistaks. 
 „Kas sa jääd juba!“ ema hääl oli tõre. 
Näpuots valutas juba natuke. 
Kui on väga ilus kivi, siis, mõtles tüdruk, panen ma selle sinna karpi, kus on juba üks udusulg ja kustukummiga pliiatsi jupp. Kuidas see kivi siis särab, kui karp lahti teha. Täitsa juhuslikult teen karbi lahti, aga mitte õues, õues võtavad teise selle ära. Toas tuleb võtta, akna all, siis lähevad teised aknast mööda ja näevad kivi sära...tüdruk ei olnud veel kindel, kas sära on valgelt sillerdav nagu merevesi suvepäeval või punaselt lõõskav nagu valguslaik läbi punase aknaklaasi – ta oli sellist kunagi ühe tädi juures näinud. Punane lõõsk läbi pisikese klaasruudu.
Ehk on punane. 
 Sõrm hakkas juba kangeks jääma. Midagi pidi tegema. Tüdruk köhatas, köha varjus võis end liigutada, siis ei saanud riielda. 
„Kas sul on kurk haige?“ 
Nüüd võis end kindlasti liigutada, tüdruk pani teise käe sõrme alla ja kukutas kivi sellesse, kiiresti pihupesa sulgedes. 
 „Ei ole. Natukene on. Väga vähe, ei ole kurk haige“ 
„Ole siis paigal, ära siple“ 
Seinas oli auk. Tapeedis täpsemalt. Pisike rebitud äärtega auk. Tüdruk proovis paberi servasid näpuga alla suruda, kuid ikkagi nägi see välja nagu vistrik. Tapeet oli kurb loovutatud kivi pärast ja ei olnud nõus ülejäänud seinaga ühetasa vajuma. Siin oli mõlemat kätt vaja. Hetke mõelnud, pistis tüdruk kivikese suhu, kivi oli keele peal tibatilluke ja maitses natuke suvise tolmuse tee järele. 
Näe, ei olnudki suhkur, ikka kivi oli. 
Auk seinas jäi ikka auguks. Kui keegi seda näeb, siis sellise asja eest saab kindlasti karistada... Nurka pannakse. Võibolla antakse rihma ka. Nurka niikuinii. 
Tüdruk pani silmad kinni ja neelatas hirmust. 
Kivike. 
Kadus. 
Ei olnud enam, ei olnud keelel, ei olnud hammaste ja huule vahel. Kõhus oli. Nüüd ta sureb kindlasti ära. Hirm tahtis lämmatada. Käsust vait ja vagusi olla hoolimata pidi ta teada saama.. 
„Mis siis juhtub, kui inimene kivi alla neelab?“
„No.. kivi võib pimesoolde minna ja siis jääb inimene haigeks..“ 
„Kui haigeks“ 
„Päris haigeks, operatsioonile peab minema. Miks sa küsid nii imelikke asju, jää magama!“
Operatsioon. 
Seda sõna ta teadis, see tähendas, et kõht lõigatakse lõhki ja see peab olema valus, tüdruk oli kunagi sõrme lõiganud ja mäletas siiani, kui valus see oli. Nutt tuli peale, aga ei nutta tohtinud, magama pidi jääma. Natuke pisaraid siiski tuli, nina läks tatiseks ja tüdruk löristas nina. 
„Nina on tatine? Seda veel vaja.. Köhisid ennist ja nüüd oled tatine ka veel, ma ju ütlesin päeval, et hinga salli sisse...“ ema ohkas „Võta taskurätt“ 
„Aga kas võib ka nii olla, et kivi ei lähe pimesoolde ja ei pea operatsioonile minema?“ 
„Mis sa küsid nii imelikult. Jah, võib olla, siis tuleb kivi kakaga välja. Las ma vaatan su kurku, teeme äkki soodaauru?“ 
„Ei valuta!“ 
Kurku võis näidata, see ei valutanud tegelikult üldse ja ajal, mil ema lusikavart suhu toppis sai kätega kõhtu katsuda. Kõht ka ei valutanud. Ehk on kivi juba pimesoolest möödas? 
„Mul on kakahäda!“ 
„Kas sa saad magama, mida sa undad kogu aeg, õues on juba pime!“ 
Nojah, kakahäda ju ka tegelikult ei olnud. 
 Kivist oli kahju. Oleks veel rohkem kahju olnud, aga ega see kivi kindlasti väga ilus ei olnud ka.
Karbis olid tal ilusad asjad, sulg ja kustukummiga pliiats, sinna see poleks isegi sobinud. 
Asjad millele mõeldes tuli kaka meelde ei olnud ilusad. 
Vaat kui teinekord jälle mere äärde saab, siis sealt saab endale ilusa kivi. Kõige ilusama, sellise, mis särab nii, et tuba on valge... 
 
Uni tuli. 



esmaspäev, 23. november 2020

Trivia






Kogu aeg tahaks midagi öelda. 
 Ohjad on pingul, suunurgad on raudadest verele kistud, enesetsensuur ei luba. Nagu lammas – eluaeg kannab villast kampsunit palja ihu peal, aga sügada ei saa või kui saabki, siis kuidagi poolikult. Selline tunne on, just! Te seda mustlaste needust ikka teate: „Kukkugu su küüned küljest ja saagu sa seejärel sügelised!"? 
 Hinges sügeleb. 

***

 Magamine on praegu see töö, mis toidab. Vaatasin voodite reklaame, silma hakkas säng, mille nimi on „semper fidelis" – no kas saab veel paremat nime olla koikule – „alati ustav"? (Mõtleb selle peale...) 

***

 Loen päevi. 
 25.12.2020 
 Sellest päevast hakkab päev pikenema, algul minuthaaval, siis tempo tõuseb. 
 Aga enne seda jääb päev veel tund aega lühemaks kui täna. 
Tänane päev on 7 tundi 6 minutit pikk. 
 Lühima päeva pikkus on 6 tundi 6 minutit. 

***

 Ma ootan. 
 Ära oodata ei taha 
 See pimedus ei ole öö, on äraolek 
 Veel pole hea 
 Ja enam pole paha 
 Ei ole lahkumine ega kojutulek 

 Kevadet. 
 Andke mulle kevadet. 
 Ruttu! 
 Või pireke lund, kui muud ei saa. 
Iga kuramuse aastaga läheb see aeg raskemaks.

(Alajaotus "itk" on juba lahja. Tuleb teha uus: "Häda ja viletsus katkusoustis")

***

Midagi teistsugust ka vaatamiseks.





reede, 13. november 2020

Nii kuum on tunne

Hästi elame, ikka kohutavalt hästi elame -  riigi elukorralduse kuumimaks teemaks on tõusmas küsimus, mis puudutab inimeste eraelu selle intiimseimas osas. Ei näi olevat probleeme võlgadesse uppumisega, ei ole muret maailma sulgeva taudi levikuga, riigi ääremaade tühjaksjooksmine inimestest ja teenustest on pisiasi.

Aga vaat' see, kes kellega abielluda võib, see on võtmeküsimus.

Küsitlus ise on nutikalt paika pandud – kui vastus on initsiaatorite jaoks sobiv elik siis „jah“, on tagajärjed kohesed, nii etteulatuvad:

 „“jah” lubab siis põhiseaduse muutmist algatada, nagu meil on ka koalitsioonileppes kokku lepitud, aga veelgi laiemalt ta keelab muuta perekonnaseadust, sisuliselt keelab kohtutel rakendada kooseluseadust, nii et tal on tegelik tagajärg kohe.“ 

 Kui ka tahasirutuvad: 

Ja need paarid, kes on abielu välismaal registreerinud, samast soost paarid, kas nende abielu siis Eestis ei tunnistata?“—„Kui nad on mõlemad Eesti kodanikud ja läinud Soome või Rootsi, seal abielu sõlminud ja siis tagasi tulnud, siis see on Eestis kehtetu.“ 

 Kui vastus on ei, siis: 

Õiguslikku kohustust sellele ei järgne... praegune koalitsioon kindlasti midagi muutma ei lähe.“ 

***

Ah, lõpetuseks, kuigi öelda oleks veel palju: kui juba praegu on riigielu olulisim küsimus nii intiimse teemaga seotud, siis mis saab edasi? Küsime õige abordiõiguste kohta ka midagi? Keelustame rasestumisvastased vahendid? Selle saavutamiseks on hiljuti proovitud hääli koguda...Kui mitme küsimuse kaugusel on „Keelame punapeadel osaleda ühiskonnaelus!", sest ajalooliselt on selline keeld kunagi ju toiminud?

Väike geitemaatika igas päevas (Ma ei tea, kas Rents mäletab, kust ma selle lause võtsin): ma olen roheliste rahvaalgatusele alla kirjutanud ja kui tuleb see Tähtis Rahvaküsitlus, on mul oma vastus selgeks mõeldud.

Ükskõiksus on see, mis lootuse hukutab.

 

Lisatud erootiline foto erisooliste juhuslikust  omavahelisest sobimatusest, tuleb ka seda ette – no ei lähe, kui üks on meeter- ja teine tollimõõdus...

kolmapäev, 11. november 2020

Käsi



Taipamishetk oli nagu välgulöök või ämbritäis jääkülma vett vastu nägu, kõik lõi selgeks, kõik vajus oma kohale ja ees oli sile tee, ei mingeid mõistatusi enam. 
See käsi, käsi, mida ta oli juba kolm... ei, neli päeva silme ees näinud ei olnud üles tõstetud mitte õnnistamiseks, vaid löögiks. 
 Pihupesa sirge, kergelt tahapoole kumerdunud sõrmed, kohe-kohe paindesse minev ranne. Siit ta tuleb, kõrvakiil! Ja sajandeid, mitmeid sajandeid oli kuju nimetatud „reeturit õnnistav Barbara“, tegelikult oli kuju looja teinud „karjasele kõrvakiilu andva Barbara“ Verdon naeris. Naerda oli natuke valus, valusam kui hingata, aga vähem valus kui köhida. 
Vist oli ikka kolmas päev. 
Verdon mäletas, et siis oli esmaspäev, kui ta tellingutele roninuna oli vaevalt jõudnud alustada Püha Barbara kõrval oleva kuju puhastamist, kui kõik kokku kukkus. Alguses arvas Verdon, et tellingud lagunesid. Hämmastav, et mõte „tellingud lähevad!“ oli Verdonil meeles erakordselt selgelt. 
Kõige olulisem mõte selles päevas, mõte, mis lõpuks ei muutnud mitte midagi. 
Kui ta ärkas - võimalik, et juhtunust oli mööda saanud tund, võibolla rohkem, kindlasti mitte üle päeva – õhk oli alles tolmust paks ja altpoolt kostis kellegi karjumist, läbilõikavat, kriiskamiseni küündivat karjumist...ajaks mil tolm hajus oli kiljuja vait jäänud, liiga vait, nii vait, et justkui kiriku teisest otsast oli kuulda Henry hingeldamist ja vaikseid „appi, ma olen siin, tulge appi, ma olen siin!“ pobinat sai Verdon aru, et terve kirik on kokku vajunud. Henry oli töötanud altari retaabli kallal, Verdonist allpool ja täiesti kiriku teises servas. 
Verdon püüdis häält teha, hõikas nii valjusti kui suutis: „Appi, ma olen siin, mis juhtus, ma olen siin!“ kuid keegi ei kuulnud. Vähemalt vastamas ei olnud kedagi, Henry pomises oma abipalveid ikka edasi, kriiskaja oli justkui täiesti kadunud, teisi.. kas neid oligi, neid teisi? Verdon pani silmad kinni ja proovis end liigutada. Ei, ei õnnestunud. Või... vasak käsi pääses rinna pealt natuke liikuma. Verdon vaatas oma kätt. 
 Veider, väikese sõrme ots oli kadunud aga paks tolmukorp ei olnud käe peal isegi verine. Valus ka ei olnud. Jalad valutasid, midagi soonis põlvedesse, põlvi liigutada ei saanud. Verdon karsus nägu, käsi sai veriseks, kuid kust täpselt veri tuli, et olnud võimalik aru saada.
„Varsti tullakse ja aidatakse meid!“ 
Teisiti ei saanud olla, maailm lihtsalt oli niimood üles ehitatud – alati tuli keegi, kes aitas. 
„Varsti tullakse ja aidatakse meid!“ üritas Verdon hõigata. Henry peab seda kuulma! Võimalik, et ta kulis, võimalik, et mitte. Henry pomin oli vaiksemaks jäänud, kuid tundus, et ta mantra on sama.
„Appi, ma olen siin, tulge appi, ma olen siin!“ 
Kui Verdon ei oleks seda enne valjemini öelduna kuulnud, poleks ta sõnades enam nii kindel. Sama hästi võinuks pobin olla „kapis on külm piim“ või „uudelappitaviin“ 
 Viimases pobinas poleks muidugi mingit mõtet olnud, kuid mis vahet seal on. Tõepoolest. 
Tolm hajus, valgus puges kusagilt kuhu Verdon oma pead pöörata ei saanud sisse ja Verdon nägi kätt.
 Muud ei olnud, ainult käsi. Puust nikerdatud, kergelt tahapoole kumerdunud sõrmedega kohe-kohe paindesse mineva randmega Barbara õnnistav käsi, nii lähedal, et iga kujuri noalõige oli selgelt näha, piisavalt kaugel, et silme ees uduseks ei läinud. Natuke suurem kui Verdoni enda käsi, ka kuju oli lae allt silma paistmiseks natuke suurem kui inimene tavaliselt olla võiks. Verdon tuletas meelde Barbara lugu, seda kohta, kus Barbara õnnistas karjust, kes teda kuninga sõduritele üles andis. Küllap Barbara teadis, et piinad teda ei murra, haavad, mis päeval löödud paranevad öösel ja tulevik on helge ka pärast surma, mida tema jaoks olemas ei olnud. Tahtmatult mõtles Verdon oma valutavaid jalgu unustada püüdes, et Barbaral oli kerge. Talle oli mitte usk, vaid teadmine, usust juba samm ülespoole asi. Oma teadmisega võis ta tõepoolest reeturist karjast õnnistada. 
Verdon proovis mitte mõelda karjase edasise saatuse peale, kuid see oli sama võimatu kui „ära mõtle ahvi tagumiku peale“ vanas loos, mida Verdon oli lapsena lugenud. Verdon proovis karjase unustamiseks isegi ahvi tagumiku peale mõelda. 
 Ei, ikka tuli pähe karjasekujuline kivi. 
Haa, ja kari jaaniusse, lambad muudeti jaaniussideks kuigi milles küll nemad süüdi olid? 
Verdon uuris silme ees kõrguvat kätt. Isegi küüned olid välja nikerdatud, näis, et kujuri meelest oli Barbara küüsi närinud, ka küünenahad nägid katkutud välja. Verdon ei mäletanud, et keegi oleks kunagi sellest kirjutanud. Kuju oli aastasadu kiriku laesammaste kohal, teiste pühakute vahel seisnud, võimalik, et ükski inimene ei olnud kuju lihtsalt nii põhjalikult uurinud. 
Kolmekümne kolmeselt küüsi näriv naine. 
Miks ta nii ebakindel oli? Verdon mõtles, et kui temal oleks nii palju usku, et vastu astuda oma isale... miks isale, kasvõi ülemusele, kes teda kunagi millegi olulise ligi ei lasknud, kui temal oleks nii palju südikust, siis küünte närimine oleks kindlasti asi, mida ta ei teeks. 
Verdon muigas ja vaatas oma kätt. Nüüd valutas juba ka haav, mis väikese sõrme kaotusest oli jäänud, kuid valu oli temast kuidagi eemaldunud. See ei olnud tema keha, ka tema lihani maha näritud küüntega käsi ei olnud tema oma, põlved, need meeletult valutavad põlved olekski justkui kiriku teises otsas olnud. Kaugelt kumav valu. 
Henry ei pobisenud enam. 
 Valgus kustus, Verdon ei saanud enam aru, kas ta lihtsalt ei näe enam või sai päev otsa. 
Valu lahustus unes.

*** 

 Kindlasti oli käes kolmas päev. Neljas? Kindlasti oli käes neljas päev. Teisel päeval, tuli Verdonile meelde, ei suutnud ta enam oma põit kontrollida, tulisoolane kusi kõrvetas teravalt põlvi, kõrvetas nii, et Verdon sai aru – seal pidi olema haav. 
Äkki oligi hea, et ta oma jalgu ei näinud. Üks oli kindel – kusagilt tuli roiskunud liha haisu. Verdon kartis, et need on tema jalad, sama hästi võis see olla Henry, kes pärast uut päikesetõusu enam ei pomisenud või kohe pärast varingut kriisanud inimene, aga mõelda vaid, kui need olid ikkagi tema jalad? 
 Selliseid mõtteid pidi tõrjuma. 
Ahvitagumik. 
Ahvitagumik, Ahvitagumik. 
Ahviperse...
Miks karjasest kivi sai, kui Barbara teda ometi õnnistas? 
Kas Jumal oli nii verejanuline? 
Lammaste vastu ka? 
Verdon proovis ette kujutada, kuidas Barbara veel oma isa poolt saadetud vahimeeste vahelt tagasi pöördus ja karjase poole käe tõstis. Sellesama näritud küüntega naisterahva kohta üsna laia käe. Kas ta mõtles „Olgu sulle andeks antud“? Kas karjane sai sellest aru, oli oma teo üle õnnetu ja langetas pea? 
Kiviks muutunud karjase kuju oli mõnes pühakuteraamatus Barbara piltide kõrval ka olnud – ikka langetatud peaga, põlvili. Niimoodi võetakse vastu õnnistust, mitte kiviks moondamist või kuidas seda nüüd õigupoolest nimetadagi. 
Põlved kipitasid ja suus oli keel kui tükk vaske. 
No kas pole irooniline, et põis keele reetis ja keha kuivatab mõtles Verdon. Äkki ikkagi oleks pidanud proovima ennast valitseda? 
 Jah, neljas päev muidugi. Teisel päeval tuli piss, kolmandaks oli öö suurema kipituse hajutanud ja kusagilt hakkas kostma kopsimist. 
Verdon arvas alguses, et hunnik, milles ta lebas pääses liikuma ja ta kuuleb varingu naginat, kuid ei, hääled tulid tunduvalt kaugemalt. Väljaspool varemeid, väljastpoolt seda, mis oli varem olnud kirik toimus midagi. 
Kas ta peaks hõikama? Karjuma? 
 Verdon proovis. 
„Appi!“ 
 Milline armetu sõna, seda ei saa isegi korralikult karjuda. Hale, kahvatu, habras „appi“ ei olnud loodud kuhugi kaugemale jõudma. Huvitav, kas Barbara hüüdis appi, kui teda tagasi isa juurde veeti? „appi“- õrna haleda naisehäälega, kindlasti oli ta hääl piiksuv ja armetu nagu minu oma praegu, mõtles Verdon. Keegi ei kuule sellist. Inimeste hääled, selged tervete inimeste hääled. See ei olnud enam kummituslik oigamine, mis Verdonile mõnikord veel viirastus – ettekujutus surnud inimestest allpool ületas ta senise elukogemuse nii suurelt, et alateadvus proovis teda veenda nende inimeste elus olemises. Seekord kõlasid elusate inimeste hääled päriselt. Oli kuulda, kuidas nad üksteist hoiatasid, kui varemetesse kaevumise ajal midagi raginal liikuma pääses, kuidas kutsuti kedagi, kui jõuti Henryni . „Surnud. Viige välja, siin ei saa hingata, viige välja, seal vaatame, kes see on“ 
Keegi ei nutnud. 
Milleks, hiljem jõuab küll. 
„Appi!“ 
Keegi ei kuulnud. 
Barbara käsi silme ees võbises uuesti üles aetud tolmus miraažina. Keegi ei kule mind, keegi ei kuule... Käsi näis liigutavat, ranne paindus veelgi enam tagasi...niimoodi näeb välja käsi, mis valmistub lööma. „Neetud! Neetud, neetud, neetud!“ 
„Kuulete?“ All jäi vaikseks. 
„Neetud!“ kõik vajus oma kohale ja ees oli sile tee, ei mingeid mõistatusi enam. Barbara andis karjasele vastu kõrvu. Õigesti tegi! 
„Seal on elus inimene, üleval, tooge redelid, kiiresti!“ 
Keegi all hakkas nutma. 

***
***

 Püha Barbara – rikka mehe tütar, kes isa keelust hoolimata võttis 33 aastaselt vastu ristiusu, põgenes mäekurusse karjaste juurde ja sai ühe karjuse poolt reedetud. Karjane muudeti karistuseks kiviks, tema lammastest said jaaniussid. Barbarat piinati, lootes, et ta ütleb ristiusust lahti, kuid seda ta ei teinud – öösiti oli ta kamber üleloomulikust helendusest valgustatud ning valu kadus ja haavad paranesid öö jooksul. Lõpuks raius ta oma paganast isa tal muidugi pea naksti maha, kuidas ta muidu ikka pühakuks sai. Santa Barbara on kaevurite, tunnelite, soomukite, sõjaväeinseneride, relvameistrite, suurtükiväelaste ja teiste lõhkeainet näppivate tegelaste kaitsepühak. Samuti olla tema võimuses äikesega seotud murede lahendamine.

reede, 30. oktoober 2020

Reede



Viimane tuba. Õues oli juba hämar, paistis, et peatselt hakkab sadama. 
Kojuminekuga oleks pidanud kiirustama, vihm koos väljas vilistava tuulega oleks teekonna veel hullemaks teinud, kuid just praegu ei tahtnud Kert rapsida. See tuba oli eriline. Erilised kohad jäetakse viimaseks. 
Kert astus sisse, vajutas tuled põlema ja tiris koristuskäru enda järel üle läve. Ei, kohe ei saa müttama hakata. Kert tõmbas pikalt ninaga lõhnu. Mm, täna lõhnas tuba rohkem kohvi järele kui tavaliselt..oo, pisut oli õhus isegi sigarettide hõngu, kindlasti oli siin täna rohkem rahvast. Õige, reede ju, reedeti peeti koosolekuid ja pärast koosolekut käisid siin kolleegid teisest majast juttu ajamas. 
Kert oli sellest aru saanud juba esimese kolme kuu jooksul, korrapära oli silmatorkav. Pealekauba Rene ei suitsetanud. Kõigil suitsetajatel oli vähemalt mõnikord prügikastis midagi, mis viitas nende pahele, tühi suitsupakk, katkine välgumihkel või tšekk, mille ridade hulgas olid sigaretid. Kert vaatas ringi. Näe, see paks kolleeg oli ka täna kohal olnud, paar viimast korda ei olnud ta käinud. Võibolla oli ta haige, Kert ei teadnud – paks töötas teises majas, seal Kert koristamas ei käinud. Täna oli kohvilaua ääres üks tool jälle lauast palju kaugemal, eks paksul oli laua ääres paha istuda. Noh, hea, et terveks sai. Või oli puhkusel? Ei, muidugi, puhkus oli paksul suvel, siis oli tool tervelt kuu aega oma koha peal, nüüd pidi see kindlasti haigus olema. 
Kert astus aknalaua äärde ja katsus näpuga mulda. Lilled olid kastetud. Tore, seega ei olnud Renel praegu väga pingelised ajad. Kert võttis tolmulapi ja käis sellega kirjutuslaua üle – jah, pabereid oli laual vähem kui paar kuud tagasi, ajad olid tõesti rahulikud. Kert mäletas, kuidas pool aastat tagasi oli Rene laual korraga kuus mappi. Lilled – need oleks kindlasti tol ajal krõbedaks kuivanud, kui mitte Kert ise poleks... 
Vaata aga, täna oli kohvi kõrvale olnud midagi rammusat, laua äärtel olid üksikud rasvased sõrmejäljed. Kert piilus toanurgas olevasse paberikorvi. 
Viini saiakeste kott, otse selverist. Oleks kõrvalt pagariärist olnud, poleks hinnasilti peale kleebitud. Lõhn oleks olnud sama, Kert oleks kindlasti aru saanud, et kotis olid olnud viini saiakesed. Kert hingas pikalt lõhna sisse. Lihtsalt üllatav, kui palju jääb seda kokku kortsutatud pakendi soppidesse, Kert mäletas, et isegi karamellkommide aroomi tundis ta ükskord kokku volditud kilekotist ära. 
Kert võttis Rene laualt kohvitassi. Muidugi, koorega, ilma suhkruta. Nagu ikka, kuigi, tõsi küll, Kert mäletas aastat, mil Rene jõi lihtsalt musta kohvi. Mõru ja kanget. Muidugi oli see aasta mil Rene lahutas, võttis tagasi oma neiupõlvenime. Kerdile tuli meelde, kuidas ta kaustades olnud paberitel uut allkirja nähes alguses ehmatas, arvas, et Rene hoopis abiellus, aga no õnneks oli asi teisiti. Siis ei olnud Kert veel nii kogenud, ta tegi vigu, tõlkides kabinetist leitud märke. Nüüd, ei, enam ta ei eksinud. Täna, näiteks, oli Rene tulnud tööle ilma mantlita. Ilm oli muidugi soe, juba see andis vihje, kuid nagil olev vaevumärgatav tolmukiht andis kindluse - selles nagis ei olnud täna mitte midagi rippunud. Paar aastat tagasi oleks selline nüanss võibolla kahe silma vahele jäänud. 
Kert vaatas aknast välja, tuul ja alanud vihm täitis maailma teisel pool klaasi. 
Ei, mis seal ikka, Kert hakkas koristama. Kilekotid paberikorvidest, põrandalt puru, tolm, põrand veelkord, valmis. 
Kert kustutas tule ja vedas käru oma ruumi. Pesumasin hakkas just tsentrifuugima, aega ei olnud enam palju. Kert valas Rene paberikorvist võetud koti lauale tühjaks, see oli päeva kõrghetk, võiks öelda, et isegi nädala kliimaks - reeded andsid nii palju erinevaid vihjeid nädalalõppude kohta. Põnev. Tänagi - sukkade pakend, selge, kuhugi mindi otse töölt. Baari, võis arvata. Oleks teatrisse mindud, oleks Rene mantliga tulnud, teater pole nii lähedal ja sina minek nõuab enamat. Kui Rene oli varem otse töölt teatrisse läinud, oli prügi hulgas olnud ka meigiseid vatitupse või huulepulgane salvrätt. Kert naeratas seda meenutades, Rene kasutas ilusat erkpunast huulepulka, see oli kaunis. Kert avas hetkes mõnuledes suletud silmad. Loteriipiletid, põnevaim osa nagu alati. Millegipärast oli Renel kombeks reedeti oma pileteid kontrollida, selge see, et tegu oli rahuliku inimesega, kes ei rabelenud. Aga natuke oli tas ikkagi närvilisust, enne prügikasti viskamist rebis Rene oma piletid ribadeks. Kert sobitas roosasid paberitriipe üksteise kõrvale. Võidunumbrid oli ta nagu alati juba eelmisel päeval välja kirjutanud. Kert mäletas korda, mil Rene lotopiletil oli võidust puudu vaid kaks numbrit - jaa, tol korral oli pilet katki rebitud natuke vihasemalt kui tavaliselt, Mm., seda ärritust oli paberikildudest tookord lausa tunda. Kert naeratas mõistvalt. 
 Nii. Bingopilet. Oh, seekord oli kõik suurelt mööda, mis seal ikka, õnnemäng siiski. Viking. Üks number. Lahja, alati ei vea. Eelmise nädala Euro... oot, kus see siis on? Oo, see pilet võitis! Poleks võitnud, oleks ka Eurojackpoti pilet prügi hulgas. Esmaspäeva õhtul saab näha, kui suur see võit oli, Kert teadis Rene kommet rahakoti sisu puhastada paberikorvi. Näe, tänagi oli seal tšekk. Leib. Tomat. Šokolaad. Kondoomid. Sink. Juust. 
Nagu elektrit oleks sõrmedest läbi lastud. Kondoomid? 
Kert luges veel kord. 
Kuidas... Miks, kes? 
Tšekk pihus muutus pisikeseks kõvaks paberkuulikeseks. 
Ventilatsioonitorus vilistas tuul. 
 Pimedus oli kõik üle võtnud.