Lehed

reede, 27. märts 2020

Kalorivaba koogi retsept Ritsikule



Ritsik tahtis kalorivaese koogi retsepti. Kirjutasin selle algul kommentaariks, aga ropult pikk sai.
Jube hea kook on, ausalt, aga siis peab seda pisut teisiti ... menetlema äkki?


Vahusta  kolm munavalget kolme teelusikatäie suhkruga.
Sedasama tee kolme munakollasega, lihtsalt suhkrut lisa kolm kuhjaga supilusikatäit.
Sega eraldi kausis kolm supilusukatäit jahu ja kolm teelusikatäit tärklist.
Nüüd on sul kolm kausikest võlukoogi koostisainetega.
Vaata, et käepärast oleks keev vesi.
Tilk brändit ei tee paha. Brändit võib natuke rohkem olla kui tilk. Sorts võib olla või isegi paar korralikku punnsuutäit.
Usu, seda võib vaja minna!
Pane käeulatusse ohtralt võiga määritud koogivorm.
Sega kõik kolm kausitäit omavahel õrnalt ja tundlikult kokku. Ettevaatlikult, nagu teeksid magavale lapsele pai.
Segamise ajal lisa kolme supilusikatäie jagu keevat vett ja tilk brändit. Tilk, mitte enam!
Vala segu koogivormi ja suska kiiresti kuuma ahju.
Nüüd pead akna lahti tegema, ahjust tuleb nii head lõhna, et las naabrid kadestavad.
Niikaua kui kook küpseb korista köök. Pole ju palju koristada - mikser, paar kaussi, natuke jahutolmu ja munakoored.
Brändi las olla, veel pole aeg!
Kook on valmis kui sellesse torgatud tikk jääb puhtaks.
Seda tead sa niikuinii isegi.
Tõsta kook ahjust välja. Mmm, see lõhn!
Las aken olla lahti, las naabrid kadestavad!
Kui sa võiga ei koonerdanud, saad koogi kergesti vormi küljest lahti, pane see taldrikule või mis sul seal  parasjagu õiges mõõdus ja käepärast on.
Nüüd võta taldrikul või mis iganes alus seal on servadest kinni ja tõsta kook silmadele lähemale. On ju ilus? Pealt natuke suhkruselt kleepuv ja samas krõbe? On?
Nüüd lase käed allapoole, umbes vöö kõrgusele. Võta hoogu ja viska kook aknast välja. Kui on kallis taldrik, siis seda ära viska. 

Nii.

Nüüd läheb sul brändit vaja.
Aga koogist need kalorid ei tule!



Kodukontor vol2



Hommikul annan kodus töötamisele uue võimaluse.
Mõnel üksikul päeval saan oma tööasjad niimoodi sättida, et mu füüsiline kohalolek pole oluline, piisab arvutiklaviatuuri lõhkumisest.  Heal juhul pole isegi telefoni vaja.
Selle päeva eelduseks on kahtlemata vähemalt paar päeva tihedat seltsielu teiste inimestega. Paljude inimestega. Mõnikord kitsas kehvasti ventileeritud ruumis, mõnikord veidi lahedamates oludes, nii lahedates, et isegi õlad ei pea kokku puutuma.
Minust on saamas sotsiopaat.
Samal ajal olen end aina sagedamini leidnud avastamas üksildust. Ei ole hea.
Küllap see on asjade loomulik areng. Tulevik oli eile ära, nüüd on üks lõputu viimane täna.  Ma tean, et päeva pikkus on enda valida. Hea seegi.


Kodukontor niisiis.
Kuidagi inetu tundub oma kodu tööga pilastama hakata. Ei kujuta ette, kuidas oma köögilaua peale laotada laiali õlised ja otsast pisut roostet pudisevad kirjad, fotod, väited. Kindlasti ma viilin vahepeal natuke ja käin oma dinosauruseid kantseldamas, kolmveerand neist on minu majapidamises alles kollanokad, paar päeva koos vanade olijatega õrt jaganud.
Kanad käituvad nagu naistevangla asukad ameerika filmis. Paar laiade õlgadega butch'i küna juures laiamas, kamp hädapätakaid kuudi nurga taga suitsu kimumas, mõni niisama ringi jalutamas. Keegi saab peksa, keegi jookseb munele.

Aga seda ma tööl ei maini.
Kodukontor. Kõik kaheksa tundi jutti, loooooomulikult....
Munaputru tahab keegi?
Või pannkooke?
Homme teen. Olge jaol.


kolmapäev, 25. märts 2020

2072



Ühistransport? Misasi?
Aa, see milles kari juhuslikke inimesi hulgakaupa üksteisest eraldamata, vähe sellest: ilma kinnaste ja kaitsemaskita (pealtkuulajad ekraanide ees pomisevad kohkunult) kusagil linnaruumis ringi sõitsid?
Tants? See on ju ka praegu olemas! Isegi ööklubides tantsitakse, see on ju ohutu. Kõigil on isiklik filtreeritud õhuga läbipaistev tantsuboks, odavates urgastes on igale tantsijale oma ruut põrandale kenasti maha märgitud....mismoodi ....näod vastamisi, keha ümbert kinni hoides..?? Järgmiseks hakkad veel väitma, et poed olid eraldi ehitised, kus  kaup ja inimesed olid samas ruumis ja maksta sai inimese opereeritavas kassas, vanatädi juba proovis meile seda jora ajada. No nii lollid me pole!
Näe, jälle pani tšäti kinni, vanaema on viimasel ajal kuidagi tundlikuks muutunud ja mälu pole enam see. Nagu oleks tema nooruses olnud hooned, kus inimesed mitmekesi ühes suures vannis ujusid ja saalides karjakesi higistades palliga mängisid. Kujuta ette - teise inimese higiga määrdunud pall!
Üks poiss kadus ekraanilt. "Oksendama läks," teadsid teised.
Vanaema istus pimeda ekraani ees. Laulupeost jäi rääkimata. Ja sünnipäevakallistustest...teisalt - need olid juba enne sajandi algupoole katku ülehinnatud.
"Huvitav, kas Peedu tütre juuksed on pehmed või karmid?"
Äh, niikuinii ei saa teada.




Pildil on, muide, katkujuure õis. Lihtsalt niisama. Ilus.

reede, 20. märts 2020

Kodukontor, minup...



No ma tõepoolest püüdsin, ausõna!
Isegi ärkasin piisavalt vara, et oma töölt kaasa lohistatud läpakas köögilauale tööpäeva alguseks lahti kerida ja tööpoos sisse võtta, näpud klaviatuuri kohal harali nagu saekaatri ämblikud.
Mis ma sinna parata saan, et tehisintellekt mulle trääsa näitas.
Itimeeste bande oli VPN-seadeid nokkinud ja mina, kes ma teadsin, et kuu aega tagasi sain veel vajadusel kodus oma töölauale siblima enam sisse ei saanud. Hakka või postituvide ja krihvli ning tahvliga tööle.
Istusin autosse ja sõitsin tehasesse.
Kes iganes küsis, et miks ma seal olen, kui meilis ometi teatasin, et töötan kodus sai mokaotsast vastuse, et ma elangi tehases, kuidas nad siis ei tea.
Niisiis: ohutu isoleeritud tööpaiga asemel uhasin lõpuks ikkagi tehases ringi, suhtlesin inimestega, kes eelistavad vestelda maksimaalselt kahekümne sentimeetri kauguselt, seisin ühe punnülemuse ja tolle alluva vahel, kui nad teineteise peale karjusid nii, et vihma sadas ja tegin makrofotosid, nina vastu detaili ning minu nina ja detaili vahele tikkuva kolleegi nägu kogu aeg kaadrit rikkumas.
Minge kukele, ma olen "kaasuvate krooniliste haigustega vanemaealine naisterahvas". Ma ei taha, et seda lauset epikriisist loetakse.
Homme lähen metsa ja kui seal peaks kasvõi üks karu köhatama tõmban ta pahupidi nagu soki.



kolmapäev, 18. märts 2020

Köhh




....mõelda vaid - kui kollviirus oleks nagu marutaud või mõni muu ellujäämisvõimaluseta tõbi ja mingil sombusel hommikul ärgates näed peeglisse vaadates just täpselt "homme on juba hilja!"- nägu, kas see tähendaks, et oleks paras aeg varem hoolikalt ja läbimõeldult kokku pandud nimekiri välja otsida?
Võtad rebitud servaga, aastate jooksul kollakaks tõmbunud, murdekohtadest viledaks kulunud ning pika koostamisaja jooksul mitme erineva kirjutusvahendiga kirjutatud nimesid täis paberi näppu ning hakkad käima ukse tagant ukse taha.
Tirr!
"Tere! Mäletad veel mind? KÖHHHHHH!!!!"
Ja lähed rahulikult edasi.
Lehekülje lõpuni tuleb veel palju käimist.

***
Jaa, ma tean seda anekdooti "teil on marutaud!" - "palun paberit ja pliiatsit, ma pean hammustatavate nimekirja koostama!"
Mind hakkas kummitama pilt nimekirjast.
Mitte habemega naljas kirjeldatud värske nimede jada, vaid aastaid kogutud nimekiri. Mõni nimi on selles kirjutatud sellise energiaga, et pliiatsisüsi on enne murdumist läbi paberi surutud, nimi algabki auguga esimeses esimese tähe alguses ja lõpeb nüri pliiatsi lohistatud uduse jämeda joonega.
Oma ristiretke alustaval katkuhaigel pole paberit tegelikult vaja. Need nimed on ta peas samamoodi - terava valusa torkega alguses ja nüri nüri armiga lõpus.



teisipäev, 17. märts 2020

Et paari aasta pärast meeles oleks



Tehase parkla on tühjem kui tavaliselt, külaliste parkimiskohad puhta tühjad. Kabinetiinimesed istuvad vagusi ja ei kappa piki tootmisliine. Mitte, et nad seda ennegi eriti innukalt teinud oleks,  aga kui enne ei teinud nad tsehhides midagi, siis nüüd ei tee nad samas kohas sedagi.
Ma ka, ma ka.
Kuigi eile sai paar meest kaasa meelitatud ja Narvas tuutorit tegemas käidud.
Kõige mustem mõte, mis pähe tuleb on täis kõhedust, et äkki vean ma pesemata käte ja kasimata kingadega kellelegi suvaliselt vedelevat viirust käeulatusse. Muu on esialgu teisejärguline.
Hamsterdamas ei käinud. Ma olen maakas, maakaeluga käib kaasas võimalus jääda lume-, pori- või katkise auto lõksu ja see tähndab alati FIFO süsteemi köögikappides ning LEAN-ladu sahvris. Kui millestki läheb käiku viimane pakk, on aeg uus tuua.
Kinod-teatrid on kinni, raamatukogu samuti. Riiulites on mõned tuhanded raamatud, äkki leian midagi, mis enam meeles pole. Kui ei leia, siis jääb alati võimalus teha väljasõit linna ostukeskuse parklasse ja jälgida elavas looduses kempsupaberi kokkuostjate kevadist pesamaterjali kogumisretke. Aknad peavad kinni olema ja parem, kui uksed lukus, ohutus on oluline.
Lõuna asemel tehtav kappamine ei ole veel ära tüüdanud aga meeldima pole ka hakanud. Meeldib muidugi uute kommetega kaasnev kaalulangus ja võhma kasv, aga praalitava tulemuseni on veel nii pikk tee minna, et...et nii vanaks lihtsalt ei elata. Täna panin muide tähele, et kui ma tavaliselt oma kõnniotsale lähen, on kergliiklusteel lume olemasolul väga harva kellegi teise jäljed ees, siis täna oli lumi jälgi täis nagu pärast rahvamatka.
Inimestel on igav...
Hoidku saatus meid liigse põnevuse eest.

reede, 13. märts 2020

Mäluprobleemid



Väidetavalt olevat unenägu, milles inimene avastab avalikku kohta jõudes, et  ta on unustanud mingi tähtsa rõivaeseme selga panna üsna levinud.
Ärkvel elatud ajal tuleb selliseid asju harvem ette.
No näiteks läheb inimene tööle, võtab jope seljast ja avastab, et jope all on poole vähem rõivaid kui meeldiks.
Mul igatahes oli täna selline ebamugav hetk. Jäta või jope selga, sest tööjakk on koju jäänud ning jopel on taskud, kuid seljas oleval polol ei ole.
Kuhu ma panen oma kaks kuni kolm telefoni? Taskulambi? Pastaka ja markeri? Kommid, mis mulle tehases kõndides taskusse ...eeee....satuvad? Supleri? Pihutäie polte, kruvisid, mutreid...nimekiri on lõputu!
Kole, kole päev oli....isegi hommik, mil unustasin läpaka koju oli kergem üle elada.
Teinekord jäägu pigem püksid koju kui jakk.

esmaspäev, 9. märts 2020

Udu



"Mööööh!"
Nüüd oli selge, et see ei olnud unenägu. Helev viskas teki kõrvale ja hüppas kõhuli otse voodi kohal olevale aknalauale. Suveöö oli soe, aken lahti ning praegu, koidu ajal, oli udu tsenseerinud pea kogu tänava, välja arvatud madala maadligi riba sellel kõndiva mehe ja lehmaga. Ei olnud teiselpool ristmikku olevat toidupoodi, kadunud oli vastasmaja koos selle taga kössitava katlamaja korstnaga ja tänavaäärsed puud olid umbes poolteise meetri kõrguselt udu poolt maha lõigatud.
Ainult mees lehmaga.
Ülikonnas, rohelise koleda lipsuga mees ja punane rahulik loom küljelt küljele õõtsuva udaraga.
Helev tõmbus tuppa tagasi, vastnähtud pilt settis ta peas nagu pilt tekib fotopaberile: aeglaselt, esiti ähmasena, tasapidi aina teravamaid kontuure näidates.
See oli uni, kindlasti oli see uni. Südalinnas ei kõnni lehmad. Lipsuga, ka koledate lipsudega mehi on küll, aga lehmad olid maal. Või televiisoris.
Helev rinnutas veelkord aknalauale.
Muidugi oli see uni, tänav oli tühi. Udu, justkui teades, et etendus on läbi, oli kardinaid veel pool meetrit allapoole tõmmanud.
Aknast ei paistnud enam midagi, aga rahutus jäi.
Kell oli umbes kolm, õues ei olnud enam pime, kuid päevani oli veel aega. Kõik magasid, korter oli vaikne, maja nohises, linn natuke norskas.
Ainult Helev ei maganud.
Võibolla olid ärkvel ka lehm.
Ja lipsuga mees.
Tüdruk tiris pidžaama peale dressid ja hiilis esikusse, sealt, napsanud tennised näppu, lipsas koridori. Tennised jalga, trepist alla. Trepikoja uks kippus paukuma, Helev hoolitses, et seekord nii ei juhtuks.
Udu oli nagu vatt ümber tüdruku pea. Ta kükitas ja vaatas sinnapoole, kuhu kummituslehm ja tema omanik olid läinud. Jaa,seal nad olidki, nende jalad. Ikka sama rahulik samm ja küljelt teisele põntsuv udar. Nad olid üllatavalt kaugele jõudnud, Helevil andis joosta enne kui ta neile järele jõudis. Ta jäi lehmast natuke tahapoole, jätkates kummalise paariga samas tempos.
Nii nad kulgesid, mees loomaga ees ja väike tüdruk kannul, linnamajade vahel, nagu peakski see niimoodi olema. Teekond viis kivimajade kanjonist agulisse, sealt piki suure tehase planguäärt raudteetammi äärde. Tammil oli rohi niitmata nagu alati. Kevadeti meeldis Helevil seal mängimas käia, aga suvel kippusid joodikud pika rohu sisse magama jääma ja neid ta kartis, suvel ta seal ei käinud. Lehmaga mees istus tänava äärde maha, lastes käe ümber keritud oheliku vabaks. Lehm ohkas, nagu peaks ta tõsist tööd tegema hakkama ja astus raudteetammi äärsesse pikka rohtu, hakates seal isuga sööma. Tema joodikuid ei peljanud.
Nojah, võrreldes tüdrukuga oli ta suur ka.
"Miks sa meil kannul käid?"
Mees oli ammu tüdrukut märganud, tüdruk teadis.
Tegelikult oli mõlemal ükskõik, miks ta seal oli.
"Kuhu sa lähed?" Küsis Hekev.
"Koju"
"Aga kuhu sa lehma viid?"
"Koju"
"Lehmad elavad maal."
"Lehmad elavad maal"
"Sina elad ka maal?" Helevi hääl oli natuke ärev. Tüdrukul ei olnud siiani ühtegi tuttavat maal elavat inimest. Kõigil ta klassikaaslastel oli maavanaema, mõnel isegi mitu, kuid temal mitte.
"Jah, maal"
Tüdruk vaatas pika pilguga teeserval istuvat meest. Üsna tavaline mees, ta oli taolisi pisut lühikeste käistega pintsakutes kortsuslipsulisi mehi tänavatel palju näinud. Küllap oli ka nende seas maainimesi, lihtsalt siiani ei olnud tal nende seas ühtegi tuttavat.
Näed, nüüd üks oli.
Helev istus mehe kõrvale kõnnitee äärele.
"Miks lehm linnas on?"
"Tuli rongiga"
Selle peale hakjas tüdruk valjusti naerma. Nii rumalat juttu ei uskunud ta kindlasti.
"Lehmad ei sõida rongiga!"
"Kaubavagunis sõidavad. Lihakombinaati."
See jäi nüüd Helevile natuke arusaamatuks, aga ta teadis, mis on kurbus ja mehe hääles oli sedakorda kõvasti kurbust. Nüüd oli õige aeg natuke vait olla.
Natuke sai läbi.
"Kuidas lehm sinu juurde sai?"
"Ma varastasin ta tagasi"
Varastamine oli kindlasti halb. Aga mõnikord ütleb hääl, millega sõnu öeldakse hoopis midagi muud, kui sõnad tähendavad ja Helev kuulis hoopis suurt rõõmu. Nii suurt rõõmu, et selle peale ta lihtsalt pidi ütlema "Tore!"
Mees piidles teda silmanurgast.
"Sa ikka said aru, et ma varastasin selle lehma?" küsis ta ettevaatlikult.
"Mhm"
"Olgu."
Pintsakut kohendades pööras ta pilgu lehma poole, kes joodikuid kartmata ikka veel süüa rapsis.
"Kuule, mine nüüd tagasi sinna kust tulid. Me hakkame ka minema, muidu viskab vissi end veel mäletsema ja ma jään keskpäeva kätte. Sul ema ikka teab, kus sa oled?"
Oi.
Poolest jutust ei saanud tüdruk suuremat aru, aga see, et kodus ei teadnud ju keegi, kuhu ta läks...
Oioi.
"Jah. Aitäh. Nägemist."
"Palun! Nägemist!"
Nagu olekski pidanud kõik nii olema. Mees varastatud lehmaga ja kodust minema hiilinud pisike tüdruk sumesuvises hommikus teineteisel viisakalt kätt surumas ja teine teisele poole kõndimas.
Mõlemal mõnevõrra kiirem minek kui ennist.
Pea see udu ei haju.
Pea need vanemad ei ärka.
Ei hajunud.
Ei ärganud.




kolmapäev, 4. märts 2020

Ujula (ei ole spordijutt!)



Algus oli ilus. Pea pool tundi oli Vera basseinis üksi edasi-tagasi ujunud. Rinnuli sinna, selili tagasi, mõnikord mustrit lõhkudes. Vahepeal silmad kinni,  lihtsalt vesi ja tema.
Nii ei pannudki ta teist ujujat enne tähele, kui too paar rada eemal pommina vette sumatas. Terve bassein lainetas, pritsmed lahisesid vette tagasi nagu vihm. Kohe hakkas tulnu jõuliselt kroolima, tempo oli enam kui muljetavaldav, Vera üritas esimesest ehmatusest ülesaanuna sama kiirust hoida, kuid teise jõud oli vähemalt poolteist korda tema omast üle.
No see pole ometi võimalik, mõtles Vera. Ma pole nii aeglane, äkki on mingi tippsportlane?
Ta proovis uuesti. Kruvis keha viimse piiri peale, tegi kõik ideaalilähedaselt. Üle kahe tõmbe sissehingamine, jalad sirged ja tempo nagu paadi päramootoril.
Ei midagi. Teine ujuja tegi talle kolme basseinipikkuse pealt täiesti vabalt ühega pähe.
Vera proovis hingamise arvelt kokku hoida, pani käed eriti jõuliselt vedama.
Ajaks, mil Vera õlalihasesse kramp lõi oli ta jälle teisest ujujast teve basseinipikkuse võrra maha jäänud.
Pulss tirises kui koolibril, õhk oli nii otsas, et silme eest kiskus punaseks ja õlalihas tundud katsudes justkui kivi naha all.
Mida sa seal enam ujud või oled.
Basseini administraator naeratas Veralt kapi võtit vastu võttes ja küsis rõõmsameelselt „Kuidas täna vesi oli?"
„Rõve. Ma ei taha enam siia tullagi" sisises Vera läbi hammaste ja sööstis välisuksest välja. Ta isegi üritas ust pauguga kinni lüüa, aga esiteks oli just selle käe õlg valus ja ega need uksed siis nii kegelt end tänapäeval paugutada lase.
Adminidtraatori kohkunud meelt lohutas pisut järgmine lahkuja, kes oma kummist ujumislestasid laua peale latsatades kiitis bassseinivett ja mõnusat homikuujumist taevani.


esmaspäev, 2. märts 2020

#enigmaatiline#



Päike tõuseb, vaata!
   Näen jah, et tähed kustuvad üksteise järel
Tule, ma teen sulle võileiba
   Mõistan. Minule sa pankooke ei tee
Sul on ilusad silmad
  Tähendab, et muu kõik on rõve?
Miks sa ennast nii inetult kirjeldad?
  Sa pead mind elajaks, jah?

Aga tead.
Päike tõuseb ikkagi, võileivad kuivavad laual paatideks, silmad võivad kasvõi kinni olla, aga sa oled alati ainult see, kellena end ise näha tahad.
Su peegel on kõver.