Lehed

kolmapäev, 4. märts 2020

Ujula (ei ole spordijutt!)



Algus oli ilus. Pea pool tundi oli Vera basseinis üksi edasi-tagasi ujunud. Rinnuli sinna, selili tagasi, mõnikord mustrit lõhkudes. Vahepeal silmad kinni,  lihtsalt vesi ja tema.
Nii ei pannudki ta teist ujujat enne tähele, kui too paar rada eemal pommina vette sumatas. Terve bassein lainetas, pritsmed lahisesid vette tagasi nagu vihm. Kohe hakkas tulnu jõuliselt kroolima, tempo oli enam kui muljetavaldav, Vera üritas esimesest ehmatusest ülesaanuna sama kiirust hoida, kuid teise jõud oli vähemalt poolteist korda tema omast üle.
No see pole ometi võimalik, mõtles Vera. Ma pole nii aeglane, äkki on mingi tippsportlane?
Ta proovis uuesti. Kruvis keha viimse piiri peale, tegi kõik ideaalilähedaselt. Üle kahe tõmbe sissehingamine, jalad sirged ja tempo nagu paadi päramootoril.
Ei midagi. Teine ujuja tegi talle kolme basseinipikkuse pealt täiesti vabalt ühega pähe.
Vera proovis hingamise arvelt kokku hoida, pani käed eriti jõuliselt vedama.
Ajaks, mil Vera õlalihasesse kramp lõi oli ta jälle teisest ujujast teve basseinipikkuse võrra maha jäänud.
Pulss tirises kui koolibril, õhk oli nii otsas, et silme eest kiskus punaseks ja õlalihas tundud katsudes justkui kivi naha all.
Mida sa seal enam ujud või oled.
Basseini administraator naeratas Veralt kapi võtit vastu võttes ja küsis rõõmsameelselt „Kuidas täna vesi oli?"
„Rõve. Ma ei taha enam siia tullagi" sisises Vera läbi hammaste ja sööstis välisuksest välja. Ta isegi üritas ust pauguga kinni lüüa, aga esiteks oli just selle käe õlg valus ja ega need uksed siis nii kegelt end tänapäeval paugutada lase.
Adminidtraatori kohkunud meelt lohutas pisut järgmine lahkuja, kes oma kummist ujumislestasid laua peale latsatades kiitis bassseinivett ja mõnusat homikuujumist taevani.


esmaspäev, 2. märts 2020

#enigmaatiline#



Päike tõuseb, vaata!
   Näen jah, et tähed kustuvad üksteise järel
Tule, ma teen sulle võileiba
   Mõistan. Minule sa pankooke ei tee
Sul on ilusad silmad
  Tähendab, et muu kõik on rõve?
Miks sa ennast nii inetult kirjeldad?
  Sa pead mind elajaks, jah?

Aga tead.
Päike tõuseb ikkagi, võileivad kuivavad laual paatideks, silmad võivad kasvõi kinni olla, aga sa oled alati ainult see, kellena end ise näha tahad.
Su peegel on kõver.

laupäev, 29. veebruar 2020

Kui palju maksab purk rebasekakat?



Tegi ära! Talv käis ikka korraks ära, nii tore!
Hommikul oli neliteist kraadi külma, eelmise õhtu udust oli saanud kõike kattev pitspesu, mis küll päikese piiluva pilgu ja tuule siivutute näppude koostoimel kiiresti pudedaks muutus, aga tühja sellest kaduvusest.



Ässitasin vahepeal tuttavaid, et läheks õige...
Ja kuna nad olid nõus, ei saanud hommikul hoolimata mind raskelt rabanud laiskusrabandusest neile ometi öelda, et minge õige...
No ja siis me läksimegi.
Minemise käigus avastasin, et mu sammulugeja loeb samme valesti, kilomeetritest rääkimata.  Kahtlustasin teda juba varemgi, aga et ta lausa veerandi korstnasse kirjutab tuli üsna ootamatult.
No ega masin ikka inimese tööd ära teha ei oska. Loll masin, paha-paha, mine nurka!
Aa, vastus pealkirjas olevale küsimusele on seitse eurot, kui ma ei eksi.
RMK Aegviidu looduskeskusest saab osta. Jänku, põdra, metssea või kelle iganes junne saab ka.
Mkm, ma ei ostnud, tänan küsimast!


esmaspäev, 17. veebruar 2020

Niisama. Lihtsalt inimesed



Juuksur müttas mu soengu kallal kuidagi veidralt kaua. Kamm siblis juustes küll ühte, küll teistpidi, käärid klõbisesid justkui õhku lõigates, juuksur tammus ümber minu nagu ekstsentriline kunstnik poolelioleva taiese ümber. Ohked olid jõudnud vaiksetest nohinatest skaala dramaatilisemasse otsa, veel pisut ja frisöör oleks võinud fööni vabalt välja lülitada...
No ma ei mõista. Lihtne lõikus, ainus erisoov oli, et ma selja tagant võimalikult vähe meenutaks paksu meest. Ma tean, ulmeline soov, aga alati võib ju proovida.
Nüüd siis selline draama. Mitmed kammid, föön, lokitangid, vedelikke mitut värvi pudelitest, ohked, ringutused, lähemale-kaugemale keksimine.
Lõpuks oli juuksuri jaks ja fantaasia otsas.
"Kuidas on?"
"Pean prillid ette panema, ilma nendeta olen ma praktiliselt pime."
"Issand jumal, ma mõtlesin, et midagi on valesti, mina kammin ka lõikan ja te ei liiguta kulmugi, ma mõtlesin, et kõik on valesti!"
See oli ootamatu.
Täitsa...no vaene juuksur.
Ta oli nii segaduses, et tal oli täiuslikkust saavutada püüdes õnnestunud mu soeng peaaegu kipsi valada. Lokid kolisesid, kui neid näpuga toksida.

Tolle mullika juures vestlesid vanaema ja lapselaps.
"Kорова"
"Cобака"
"Kорова"
"Cобака"
"Kорова"
"Cобака"
"Hy ладно, cобака".

Kaua sa ikka vaidled. Ega eesti lapsega teisiti poleks olnud.

pühapäev, 16. veebruar 2020

Vasak, parem, pääsuke ja uuesti!




Tehtud.
Keha hakkab piitsutamist juba unustama, vaim on veel "minge te kõik õige..."-staadiumis. Sammulugeja huilgab rõõmust, kui tal oleks käed, oleks ta mind õlalepatsutamistega juba vigaseks nüpeldanud.
Inimese keha on ikka üks habras ese. Komistasin tee peal üks kord. ÜKS KORD! Ja varbaküüs on potisinine, kindlasti tuleb maha. Mina, kes ma olen varbafiil ja ootan suve, et punaste varbaküüntega vasakule ja paremale vehkides promeneerida kõikjal, kus mingi promenaadilaadne moodustis leidub, seisan silmitsi julma amputatsiooniga...
Kuigi, jah, komistus ise oli busterkeatonlik pääsukeseks tahtva pingviini ringutus stepptantsu elementidega. Ma naersin nagu hüljes juba enne, kui tasakaalu tagasi sain.

Ja mille pärast inimesed selliseid asju teevad? Meie väikese seltskonna ühine otsus oli, et supi pärast. Kus veel saaks kommi, pirukat, suppi ja leiba ühe euromündi eest?


reede, 14. veebruar 2020

Olete kuulnud, et Sander ja Märt suudlesid?



Olen joomise maha jätnud.
Nüüd on tulemus käes - tass kohvi keres ja enesetunne nagu elektrijänesel. Vana hea mina jooks praegu ühe korraliku tummise-tummise tudukohvi ja hommikul enam ei mäletaks kas teki vedasin ise peale või hoolitses selle eest keegi teine.

Spordi kätte surnud pole, isegi vigane pole veel, ega see pole niikuinii õige sport ka, mida ma teen.
Peale riskide hindamist otsustasin pühapäevasest matkast võtta vaid pool. Või, noh, umbes kolm viiendikku - esimesed kaks viiendikku ehk kümmekond kilomeetrit jätan sel aastal ära, nõme ka, kui poole tee pealt laibakaga ära lohistatuks osutun.

Aitab kehakultuurist, jätkame kultuuriga.

Teatris käisin.
Täna lausa käisin.
Viimati nägin paljast meest laval...sauna ei arvesta, eks?...Tartu sadamateatris. Või oli see Endlas?
No Endlas näib see omamoodi traditsioon olevat, tänagi oli porgandpaljas maskuliin kohe silma rõõmustamas.
Olgu, olgu, ega see klikisööt (samas võtmes nagu mu pealkirigi) polnud etenduse mõte. Ausalt öelda ma ma väga täpselt ei mõistnudki, mis etenduse mõte oli, kuid hoolimata oma taibutusest võin täiesti siiralt öelda, et mulle meeldis. Mulle üldse metsikult meeldivad Kreeka legendid ja kõlvatud jumalad, olgu, et näidend ei rääkinud otseselt neist, oli äratundmisrõõmu palju. Täiesti seosusetult mulises mälu tagatubadest mõttetu info Kreeka antiikkangelaste jaburatest vägitegudest ja jumalate seemnekülvist, mis kohati meenutab kodumaise kärgperenduse keerulisi punutisi.
Kes teab, milleks see pildivoog hea on.
Muide, ma ei jõua ära oodata Uute Uudiste kultuurirubriigis (neil on selline olemas? Ei?) ilmuvat arvustust Endla teatris etendatava näidendi "Pidusöök" kohta. Antiik-Kreeka ikkagi! Ja  ...ah, lugege pealkirja!

***

Tööst ka.
Tegelikult hajameelsusest ja rööpähklemise miinuspoolest.
Meil on kombeks paar päeva enne puhkuse ametlikku algust tehase üldmeili kiri "puhkan alates x päevast kuni x+n päevani".
See on informeeriv kiri, sellele ei vastata.
Täna oli minu kord.
"Puhkusel alates päevat x, tagasi päeval x+ poolteist kuud"
Kuu ajaga mööda, nii pikka puhkust ei antagi. Tegelikult pidanuks olema "tagasi päeval x+ 2nädalat".

Ossapoiss..ossa! Kus alles hakkas vastumeile tulema: "ma tahan ka sihukest puhkust!" - "kadeeeee....!!!!" - "mis sul arus arus on???".
Pff. Uus kiri.
"Puhkan pävast x päevani x + 2 nädalat. Tagasi sel-ja-sel aprillikuu päeval"
Selle, et enne aprilli on selline tore kuu kuu nagu märts unustasin sujuvalt ära.
Mul pidi irvhammaste kommentaaridest postkast umbe jooksma.
Teatrisse mineku pärast läksin täna töölt varem ära. Ka see nõuab üldmeilis teatamist.
"Täna kella kahest majast väljas. Lähen koju kalendrit pähe õppima".
Sedasi siis.

reede, 24. jaanuar 2020

Spor....uh, ma ei saa, kole sõna...



Septembrist olen kontoriinimene.
No ikka nii kontoriinimene, et anna abi, teinekord läheb kaks päeva enne kui tekib vajadus tootmises midagi vaatamas käia, tõsisemat tegemist sealsamas „päris töötajate" vahel on heal juhul (mu ametit arvestades tegelikult halval juhul) kord paari nädala jooksul.

Tulemus?
Jaanuari teisel tööpäeval tundsin, et siia ma suren. Tagapaled tooli sisse juuripidi kinni kasvanud, silmad punased nagu kanepipõllul elaval jänesel ja surma põhjusena läheb kirja „küünitas liiga kiiresti pastaka järele ja sai kuus lihasrebestust ning rabanduse". Lihasrebestuste osa oli oletuslik, võimalik, et selleks ajaks ei oleks mul enam ühtegi lihast, mida rebestada. Puhas valge pekk, paras tihastele sööta. Soovituslikult Hispaania tihastele, kuulu järgi olevat seal lumi ja seega tihased nälgas, saaks selle moega veel Hispaaniassegi. Pole käinud, noh.

Aga 16. veebruaril on Pitka matk.
Ja mina ei jaksa.
Pole mitu aastat jaksanud. Kord tuju, kord tervis.

Jaanuari kolmandal tööpäeval, pärast teise tööpäeva valgustushetke, hakkasin tegema pooletunniseid kiirmarsilõunaid. Ära sa märgi, ligi kolm kilomeetrit jõuan selle ajaga oma hiinlasesammuga ära vudida.  Mu söömiskombed on viletsad niikuinii ja need veel enam untsu keerata polnud mingi vaev, lõunasöök pole niikuinii kõigile Maa elanikele kättesaadav, mis vahet seal on. Üllataval moel ei paisunud sellest mu õhtune isu.

Olgu, ei hõiska enne õhtut. Kolm nädalat pole mingi näitaja, kui kaua võtabki harjumuse kujunemine aega? Ja kui kiiresti võib loota, et kahekümne kilomeetri jagu võhma juba on? Ja kui suure koormuse juures üldse see võhm tekiks?
Ma isegi ei otsi neile küsimustele vastuseid.  Need ilmselt ei meeldi mulle.

Ainult, et... jube tuuline talv on. Iga jumala kord, mil ma jälle vastutuult nühin tuleb Puhh meelde. Kahjuks küll selles võtmes, et kui Puhh oli pisike notsu, siis praegu on tegu täiskasvanud ja igal söögiajal korralikult kodus olnud seaga.
Vähemalt tagasi tulles on tuul pea alati tagant. Sobib!

16. veebruaril on Pitka matk.
See kõik ei tähenda, et ma supi nimel üldse selleks valmis oleks.
Tuju või tervis, teate küll.
Elama peab veel sinnani, on ju?



pühapäev, 12. jaanuar 2020

Moraalne dilemma



Mõned vanad inimesed elavad üksi.

Selline klaasine lihtlause, üheseltmõistetav ja jahedalt kurb.
Üksiolemise põhjused ei ole alati nii lihtsad ja ühe lausega kirjeldatavad, ka üksikute inimeste hulgas on lihtsalt üksikuid ja on sügavalt üksildasi, on saatuse julmuse kui ka enese kidalise iseloomu tõttu üksikuks jäänuid.
Need viimased...need on natuke hirmuäratavad inimesed.

Olgu, preambula on läbi.
Hakkan ambuma.
Mul on ligi üheksakümne aastane naabrinna. Vanuse kohta raudse tervisega, kompromissitu moraalikompassiga, mis töötab eranditult ainult teiste inimeste hindamisel ja hingega kinni nooruses, mis möödus Ida-Virumaa tööstusasulas kommunistliku partei aktivistina.
Seda viimast pole mõtet talle enam ette heita,  ei muutu etteheidetest ta minevik ega mõjuta see kellegi praegust elu. See fakt on praegu lihtsalt naljakas, eriti, kui arvesse võtta, et ta praegune kõige suurem hirm on saada kiriklikult maetud.

Ma käisin kunagi iga pühapäev tollase "teise talu" naabrinnaga seal kohvil. Siis oli elus veel tolle maja omanik, sama punase minevikuga vanamammi.
Siis suri naabrimammi.
Käisime naabrinnaga seal edasi.
Siis suri mu mees.
Ikka käisime paar korda kuus kohvi joomas, helistasime igaks juhuks ette, sest mammi, kes teiste juures vihkas joomist nii, et katkestas ainsa lähisugulasega suhted täielikult, sest too jõi, ei sülitanud ise iial pitsi.
Teate, kui kohutav on kaheksakümne aastane maani juua täis naine?
Niisiis, kohviõhtud toimusid harvem.
Siis suri mu endine naabrinna.
Mul sai jaks otsa.
Sel hetkel sai otsa, kui ma läksin mammile külla ja ta mu silme ees nagu puuhalg keset kööki pikali kukkus, sest hamba ravimise viin... Käisin tol õhtul südaööni ümber ta maja, et olla kindel, kas ta hommikut näeb.

Naabrimammi eest jäi hoolitsema kena inimene, kes maja endale ostis.
Tasapisi lõigati läbi mammi võimalused alkoholi hankida.
Tasapisi muutusid suhted omaniku ja mammi vahel teravamaks.
Milleks muutused? Milleks uus katus, õunaaed noorte puudega, kasvuhoone? Vanasti sai ilma, miks nüüd ei saa?
Mammi lubas eriti tulistel hetkedel minema kolida - tal on see võimalus olemas, ainult, et ega ta enam üksi normaalselt toime ei tuleks, seega oli see ähvardus nagu kolmeaastase "ma lähen minema!"
Aga erinevalt kolmeaastasest on täiskasvanud inimesel rohkem õigusi.
Näiteks õigus lasta tappa oma koer, sest "näete, ma ei saa ju koera korterisse kaasa võtta, nüüd olete teie süüdi, et ma oma koera pidin magama panema!"

Täna mõtlesin, et lähen mammit üle hulga aja vaatama ja sattusin selle uudise otsa. Olevat eelmisel nädalal "ära korraldanud". Ärakolimise suhtes olevat ümber mõelnud....

Iiveldama ajab.
Ja samal ajal...ta on siiski üksik vanainimene.
Baaaaaahhhh.....





pühapäev, 29. detsember 2019

On's seda vaja...



Horoskoop hoiatas, et sel aastal leian ma armastuse.
Oh.
Häälekalt, südamest - OH!
Ütle sa nüüd, nagu neid muresid selletagi vähe oleks.
Mis ma teen sellega, jälle üks jama juures.
OH!
Näe, eile leidsin kümme senti ja poolsulanud pisikese šokolaadikommi ning tollest teisest leiust oli ainult tüli. Kalorid ja kleepuvad näpud ja kuhu see pagana paber pärast panna...jahmerda sellega nagu mingi armastusega.
Leiaks parem küüneviili üles ja siis ühe pisikeste roosade lilledega soki, mille paarilist ma ei raatsi ikka veel ära visata.
No ja kümnesendiseid võiks kohe kiloga leida. Või kui juba, siis pigem paberraha, aga mitte märga ja mudast.
Armastust leida...OH!
Mul on veel kommipabergi ära viskamata...
Tegelikult tahtsin seda kommi sulle hoida.
OH.




neljapäev, 26. detsember 2019

Täna on SEE päev



Aasta aastalt on pööripäeva ootus aina piinavam. Aeg jääb seisma, mõte muutub tuhmisilmseks tokerdanud tombukeseks, lootusel on reuma.
Aasta aastalt on tõus sellest kleepuvast massist aina aeglasem.
Enesetsensuuri võimas liim.





TÄNA ON PÄEV ÜKS MINUT PIKEM KUI EILE OLI.