Lehed

teisipäev, 26. veebruar 2019

30532320



Kõikide maailma vete põhja näen hommikul teed juues.
Kõik mis selja taha on jäänud peegeldub selles, kõik need miljon naeru ja miljon nuttu, miljon ükskõikset hetke ja igaveseks kadunud kolmkümmend miljonit minutit elu.
Kolmkümmend miljonit viissada kolmkümmend kaks tuhat kolmsada kakskümmend minutit.
Siuh.
See jook on eriline, teist taolist pole kunagi olnud ega tule.
Veel kaksteist ja pool minutit voolab minust üle ja ka see tee jääb kuhugi mineviku naerude ja nuttude vahele nagu tolmukübe peeglile.
Ta ei meenu enam kunagi.


esmaspäev, 25. veebruar 2019

Mäletab



Bussipeatuses istub tibatilluke pallikujuline mammi, nukukingades jalad asfaldi kohal korrapäraselt kõlkumas nagu pendlid. Veel natuke ja ootan, et kusagilt ta sügava igavuse värvi rätiku alt lipsab välja kellakägu, et krabiseva häälega kevadet kukkuda, tädi nagu pontsakas käokell.
Mammi kiigutab jalgu ja joonistab asfaldile jalutuskepi otsaga mustreid.
Mustrit.
Ühte kujundit, korduvalt ja korduvalt.
Ta jalge ees loigupõhjas on juba kümmekond pisikest nähtamatut südant ja neid aina lisandub ning lisandub. Pisike krookes suu käoluuki meenutavas näos ei naerata, natuke vesised silmad isegi ei vaata jalutuskepi poole, aga käsi muudkui joonistab...


pühapäev, 10. veebruar 2019

Klõpsin lülitiga



"Meid rünnatakse!" kostab kehva diktsiooniga mulin akna taga, "kordan: meid rünnatakse!"
Lumehanged otsivad abi, aga see jääb hiljaks. Lumememme on tabanud prantsuse kuritõbi, nina asemel on näos inetu auk ja õhtul ehtatud iglust jääb hommikuks üks foto ja Colosseumi varemed.












Ümberlülitus.
Hiljuti viis üks loetud tekst mõtted tagasi kooliaega. Ei olnud ilusad meenutused. Ma olin imelik omas mullis elav laps, hajameelne ja näo- ning nimemäluta. Hea tava nõuab. siiski ilusa leidmist kõigest, ka halbadest aegadest ja ega väga pingutama ei pidanudki, kuigi kiiksuga mälestused on need kõigest hoolimata.

Esimene tõeliselt hea hetk meenus tollase neljakümne kuuenda kooli trepikoja ülemises otsas, raamatukogu ees oleva ümmarguse akna orvas istumisest. Aknast paistev puiestee oli kevadvihmast pestud, inimesi liikus vähe ja ma lülitusin täielikult ümbritsevast välja, nii täielikult, et tunnikell jäi tähele panemata, vahetunni aegne lärm asendus vaikusega ja ma ei märganud seda ning tagasitulek pärismaailma toimus alles uue vahetunni alguses. Reageerisin täiesti ebaendalikult, ilma hirmu ja segaduseta. Selle päeva lõpuni oli tunne kui oleksin kõikvõimas.
Kordumatu tunne. Tahan veel!
Imelik, aga isegi märkust ei tulnud päevikusse. Äkki langes unistamistund mõne eriti hajameelse pedagoogi õppeainega kokku?
Teine meenutus on tagantjärele kohutavalt määritud mälupilt.
Klassiekskursioon Aegviidu kanti, kari rahutuid eelpuberteedis olevaid lapsi. Me kolistasime õpetaja kannul, õigupoolest millegi vastu huvi tundmata nagu kari lolle vasikaid. See pole pahas mõttes nõnda öeldud, vanus oli lihtsalt selline.
Kusagil oli vaatetorn. Pooled, sealhulgas õpetaja, ei viitsinud torni ronida, enamik, kes ronis, kobistas sealt imekiiresti alla tagasi. Mina vaatasin puude vahelt paistvat järve ja jäin jälle unistama. Ebanormaalne laps, mis muud, hiljem tehti see mulle hästi selgeks.
Mind unustati sinna maha, taevas, kui hea tunne see oli (kuigi ma ei teadnud siis, et olen "kaotatud"). Vaikne, ainult puude hääl ja milline hiiglaslik ruum oli mõtete jaoks, kõik ainult minu päralt!
Lõpuks tulin ikkagi tornist alla, siis avastasin, et olengi puhta üksi.  Täiesti muretult käisin suvalisi radu pidi, nägin inimesi...aga mul puudus juba siis igasugune nägude mälu. Need võisid olla isegi mu koolikaaslased, sest tookord oli metsas meie koolist rohkem lapsi kui üks klassitäis, igatahes mingil hetkel võttis mind rajalt maha keegi, kes nimetas end paraleelklassi õpetajaks ja jättis mind enda lähedale, laskmata mul uuesti uitama minna. Kuulujutt mu kadumisest liikus vist metsas kiiresti. Tegelikult ei tea ma seda siiani, miks see õpetaja mind üldse üles korjas.
Mis hiljem toimus oli ausalt öelda jube.
Tolle päeva ilu oli aastakümneid näoli mutta surutud, alles viimaste aastate jooksul upitan teda üles ja pesen seda sodi maha.
Jälle kord...tahaks veel. Seekord teeks lõpu ümber.


Ümberlülitus.
Mais on mul nädal puhkust ja kontserdipiletid Mumford&Sons'i turneele.  Algusest peale mõtlesin, et päris üksi ei taha minna, ikkagi mu esimene kultuuriüritus välismaal, aga alles kaks päeva tagasi sain vist kaaslase. Õigupoolest pole vana klassiõde veel päris kindel, kui ta ikkagi ei saa või ei taha tulla, siis saab nalja....
Ah, maailm inimesi täis.

pühapäev, 3. veebruar 2019

Kes hommikuti külas käib see asjatult ei longi...*



...mu uksest sisse ta ei saa, võib lüüa kasvõi gongi!

Hommikuti magatakse. Hilisel keskhommikul, pakun, et umbes kell kolm, käiakse natuke nosimas (kui nosimist on) ja etskae, juba on kell neli, hilisõhtu naksti käes ja vaja jälle magama minna.
Alles tavaliste inimeste normaalsel magamisajal on küllalt saanud, uni on peaaegu täis. Tekivad sportlikud mõtted. Ootamatult meenus koomilisim fitnessiäpp, mida iial näinud olen ja tõmbasin selle oma telefoni.
Alustasin treeningut. Muidugi ei hakanud ma mingit paigaljooksu või tireleid tegema sel hirmsal öisel ajal, mil ainsateks häälteks on läbi seinte kostuv tuul ja katuselt libisevate lumekamakate maailmalõpusoig.
Mkm, piisab selle äpi kuulamisest. Noor kõrvupaitav meeshääl lugemas inglise keeles, vahelepikitud eestikeelsete arvsõnadega juhendeid. Hääldus eestipärane, kui on kirjutatud, et "ready to go!", siis nii loedki. Parim on "kolm, kaks, üks, take a rest, next".
Naer on ka võimlemine, no ma siis võimlen siin. Intervalltreening, eksole, kui enam naerda ei jõua, siis panen äpi kinni ja teen sellele kirjutades reklaami. Google tõlge pakub äpi nimeks "naine sobivus",  selle nime saamiseks tuleb sõnad ükshaaval tõlkemasinasse pista.
Nonii, sai veits võimeldud, peaks edasi magama. Või nosima?
Äpp ütleks nosimismõtte peale kindlasti "jour tooing itt vrong!"

Olge ise ka terved!










*Puhhi lauluke, mäletate?

Edit: mis blogipuuga küll toimunud on, nagu kilekotte täis meri....? Õhtuleht siin, pornoleht seal,  hea vähemalt, et on olemas teiste inimeste blogilistid.



pühapäev, 20. jaanuar 2019

***** nr 15 (umbes)



Eile oli vaikimise päev.
Mitte ühtegi häälega öeldud sõna.
Meelega tegin nii, õhtul oli kavas vaid üks telefonikõne, aga ajal, mil oli plaanis see teha magasin nagu mätas ja pärast oli juba hilja. Sorry, ema!
Selline päev... Paterdasin mööda maja ringi, seljas hõlst, mille olemasolugi ma võõrastele ei tunnista, pea pulstis ja padjanägu poole lõunani ees ning pitsaviilakas risti hambus. Naised saavad aru. No vähemalt osa neist. Meist. Naistest.
Vaikimine on enesetundele hästi mõjunud, peaks seda sagedamini tegema.
Kahjuks on kannatlikkus kadunud, kolmandat päeva vaatan "Bird boxi", pole veel poole pealgi. Mõte läheb uitama, pooltoored jutud käivad küsivad paberiletuleku luba, ma panen nad ootele.  Mõnest mõttest juttu ei saa, näiteks sellest, et huvitav, kui  Harrison Fordi järel maailma tuntuselt teine puusepp oma järve peal kõndimise trikki tegi, kas ta äkki kogemata siinsamas Peipsil ei olnud? Jaanuaris? Siis on järv ju kuivalt jessukesi täis, olgu jää kui pude tahes.
No ja siis ma vaatasin oma maja. Siit pole keegi peale koera pea kaks päeva õues käinud, ilm on ka minuga mestis ja kõik vanad jäljed lumeteki alla peitnud. Kui maja väljastpoolt vaadata (kaamerast), siis on tunne, et see on tühi. No ja siis tulen ma aknale ja lehvitan iseendale ning telefonist mu käes on näha lehvitav inimene minu kodu aknal.
Etskae, ma olen kodus!
Lollakad mängud, ütleb äkki minus ärganud täiskasvanu.
Peorikkuja, nähvan talle vastu.

Millest ma blogisin kümme aastat tagasi?
Küllap mingi triviaalne teema, uimase rahu ja pikaldase kulgemisega kirjutatud olmelugu. Küll aga on mul meeles, et kümme aastat tagasi sain paar kirja internetilegend Klaarikalt (võibolla mõni mäletab). Esimeses kirjas kutsus ta mind üles patust pööramisele ja õigele teele asumisele ja pärast minu ükskõikset keeldumist needis ta mind ära.
Lahe.
Nii kristlik.
Ta oli üks väga vilets misjonär, arvan.

Õues on nii valge, nii valge. Peaaegu täiskuu ometi. Peaks välja vaatama minema, ehk on mõni täht kukkumas, saaks soovida. Tegelikult ega ikka ei lähe ka, esiteks on külm ja mina ikka veel natuke rikkis ja teiseks on mu soovid alati nii võimatud, et ükskord nägin oma silmaga, kuidas langev täht pärast minu soovi temani jõudmist otsa ringi keeras ja tagasi lendas.
Võibolla ei olnudki täht, äkki oli lennuk.
Mkm, ikka täht oli. Kindel!



kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Mörisen ja köhin



Osta viina.
Topi viinapudelisse kummelitee pakikesi. See tegevus loob illusiooni, nagu oleks tegemist mingi eriti tervisliku ja öko toote ettevalmistusega.
Las liguneb mõnda aega, varsti on alkohol ilus pissikollane.
Kurista tolle kollase roppusega kurku.  Proovi mitte oksendada. Netist varem nähtud pealkiri, mis väidab, et uriini joomine on tervisele tulus, ei tee oksendamisest hoidumist kergemaks.
Looda, et purjus batsillid su kõris surevad kas alkoholimürgitusse või pohmelli.

Poola torumehe pükstel on paha omadus jätta pool selga paljaks ja sealtkaudu puges külm kõri kallale. Nüüd hingan ettevaatlikult ja pinnapealselt, sest kurgus oleks nagu pikad juuksekarvad, mis tugevamal õhu liigutamisel lehvivad ja ajavad köhima. Köhima ajab ka söömine, õhuvahetus, koridori piilumine, ohkamine, asendi muutus...igasugune elamine ajab köhima, noh. Hääl on ilus ja naiselik. Kes julgeb emakarule öelda, et ta hääl on mörisev korin? Selge, niisiis hääl  ON ilus ja naiselik.
Pildil on köhast vabanenute ohvripuu, altar tühjadele viinapudelitele. (Köh-köh!)



teisipäev, 15. jaanuar 2019

Õõvane





Päev särab kõrgel, tee on pikk
                               ja kuhu rada viib, ei tea.
Kuid vile siiski suul ja muretu on meel,
                sest õndsad on, kes lihtsad peast.
Jalg jala ette, käsi pikalt ees
ma järgnen sellele, mis särab pihu sees
- nii ilus pall, kord roosa, rohekas või sinine,
sees paistab päike ning üks kõndiv inime
kel peos on ilmapall ja huuled viletorus
ning tema palliski on rada, kõndija ja vilejoru.
Käes pisikera helgib kõndijal
ja kera sees on jälle rajal tald.
Kõik käivad ringi kandes oma ilmakera
kus sees on oma ilma kandev silmatera.
Ma pole esimene, pole viimane.
Ei keegi tea, kes viib ja kuhu viiakse.


neljapäev, 10. jaanuar 2019

Elu mõte kolme lausega



See hetk, kui lämmatavat väsimust enam pole, ahi lõpuks kuum ja seda on õhust tunda ning ma olen lihtsalt suvalisel voodil majas, kus on seitse sängi ja üks magaja, asendis, millesse keeratakse end koomasse joonuid või põrutada saanuid, et nad oma okse sisse ei upuks - selle vahega, et uppumise ohtu ei ole - ja on üks (veel) vähemuses olev tund päevast, mil midagi elutahet kärpivalt ei valuta.

Nirvaana ongi vist midagi taolist, ainult, et kauem kestev.

Kui see imeline hetk on möödas, siis tuleb kusagilt töökuse mustast mädasoost mõte, et küll sai alles mõttetult aega raisatud, oleks parem põrandaid pesnud või pesu triikinud.

kolmapäev, 9. jaanuar 2019

Pillijutt. Mitmes mõttes



Akordion oli voodi jalutsis selili maas, päitsis kõrgus külaliste mantlite kuhi. Mantlid olid villased, ilm õues varakevadiselt rõske ja tuba lõhnas natuke villase lõnga järele. Tüdruk oli poolest saadik rõivakuhja alla pugenud, rõivaste turvaline raskus andis julgust sõrmega pilli toksida.
Bassinupud olid tema poole, klaviatuur teisel pool. Lõõtsal oli näha ühte parandatud kohta, heledamast nahast õhukest paika.
Lapp oli juba küünega proovitud, see oli korralikult kinni.
Tüdruk hakkas kahe käega rihmast pilli küljel, mis meenutas koolikoti sanga. Koolikoti oma oli küll pillirihmast erinevalt punakaspruun ja servist mõranenud ja läikiv ja pikem...aga muidu täpselt samasugune, mõtles piiga.
Natuke aega kulus mõttele, kuidas koolikotist akordion ehitada.
Peaaegu juba oleks välja mõelnud, aga klahvide juures tekkis kahtlus, et kas kooli klaveri klahvirea lühenemine ikka jääks tähele panemata. Vist mitte.
Huvitav, kui nupu peale vajutada, kas siis tuleb nii kõva hääl, et teise tuppa ema sünnipäevalistele kuulda ka on?
Tüdruk ootas, kuni kõrvaltoas lärm valjemaks läks ja vajutas...valis heledama nupu, sealt peaks ju peenem hääl tulema, ehk ei kosta?
Ei kostnudki, mitte mingit häält ei tulnud. Ometi oli tüdruk enne kuulnud, kuidas onu akordioniga teises toas hästi valjusti mängis.  Siis oli järelikult pill korras olnud? Miks ta praegu häält ei tee?
Järgmiseks sai valitud tumedam nupp.
Ikka hääletu.
Aga võibolla onul olidki need nupud katki ja ta mängis ainult klahvidega? Tüdrukul oli näiteks üks konstruktor, millel olid kõik suured plaadid kadunud ja kraanasid sai kokku panna ainult väiksematest tükkidest. Kui mänguasi on mängimiseks hea, kui ta on poolkatki, siis võibolla on pillidega samamoodi?
Need lood, mida onu oma poolkatkise pilliga mängis olid valjud ja sünnipäevarahvas laulis kõvasti kaasa ka, kes sõnu ei teadnud, sellele jagas ema kapist laulikuid. Seekord oli külalisi palju, mõnest laulikust pidid naabrid kahekesi sõnu vaatama. "Noorus on ilus aeg" ja "ütle meeeerii mu meeeriiii" ja "suulikoooo..". Mõni laul oli nii ilusa kurva viisiga, et tüdruk ei saanud neid mõtteski laulda, võttis silmanurga märjaks.  Vanaema ütles küll, et "mis sa piiksud neid noote, endal juba hing kinni ja silmad punased!", aga ega siis sellepärast silm märg polnud, ikka kurbusest. Tüdruk ei osanud öekda, kustkohast see kurbus tuleb, äkki ei tulnudki kusagilt, oli kogu aeg kohal ja ootas, millal tema aeg käes?
Ah, raputas tüdruk pead, praegu ju keegi ei laula, praegu on lõbus.
Ta sirutas end mantlivirna alt natuke rohkem välja ja küünitas käe klahvide poole, pill oli suur ja käsi lühike, sõrm juba...no natuke veel..peaaegu..puudutaski klahvi kui äkki tüdruk vääratas ja vajus pillile peale. Terve käsi vajus klahvidele, keha bassinuppudele ja lõug kolksatas vastu pilli. Tuline valujutt käis lõuast läbi, samal ajal oli kuulda, kuidas keegi toaukse linki vajutas. Siuhti kadus lapsekeha mantlivirna alla nagu tigu kotta. Tuppatulija rabas pilli voodilt ja laps taipas, et nüüd tuleb ta kuritegu ilmsiks. Kindlasti lõhkus ta pilli ära, oleks ju muidu mingigi hääl klahvidele pihtaminekuga kaasas käinud. Küllap sellepärast, et nupud said pihta. Või äkki lõhkus lõug midagi tähtsat?
Kõrvaltoas oli üsna vaikne.
Uuritakse, miks pill rikkis on, teadis laps täpselt.
Tasapisi hakkas jutukõmin hoogu võtma, eks nüüd arutatakse, kui suure keretäie pilli lõhkuja ära on teeninud...piiga oli oma saatuses väga kindel. Isegi hirmus ei olnud enam, paratamatus on paratamatus. Nagu vihm või tuul, midagi ei olnud teha.
Äkki kostus akordioni heli.
Paar esimest nooti olid kobavad, siis tuli üks pikk "uuuuuuu" ja täiskasvanud hakkasid kooris laulma "nüüd eelaan mussstamäel.."
Nüüd oli hea nutta, teise tuppa ei kostnud ja kellegi mantli siidvooder vastu nägu oli mõnus, sinna võis kogu nututati ära nuusata.



pühapäev, 6. jaanuar 2019

Merekoerad



Peeglil oli igav.  Tegelikult ei oleks tohtinud peegel midagi tunda, kuid mis teha, juhtub ka parematesse peredesse veidrikke sündima ja satub ka kvaliteetse kauba sekka praaki. Oleks tegu olnud lihtlabase kõverpeegliga või olnuks peeglinurgas banaalne pragu, ei räägiks ma praegu seda juttu. Pragulised või kõverad peeglid, rääkimata mõranenud kõverpeeglitest heideti kõik suurde konteinerisse kildudeks, nad surid enne kui neis midagi korralikult peegelduda jõudis.
Tundeid ei osanud peeglitest otsida keegi, nii ennekuulmatut kõrvalekallet normidest polnud enam aastakümneid kohatud, viimati kõneldi millestki sarnasest klambritega puualusele kinnitatud laadapeeglite ajal.
Kuid ennäe, üks selline trümoo igatahes mööblipoest ära viidi.
Peegel ise ei teadnud, et ta kuidagi eriline on. Seisis kenasti raami sees ja peegeldas kõike, mis ette jäi. Sõna otseses mõttes ette. Toa sisustust, mis aastate jooksul peaaegu ei muutunudki ja inimesi, kes olid ise nägu iga päev. Peegel nägi nende naerunägusid ja nutuseid silmi, ühkeid soenguid ja räpaseid tunkesid. Lastest, kes peegli ees käisid, sirgusid noored täiskasvanud ja siis kadusid nad ära, mõnikord siiski korraks ilmudes, et taas peaaegu aastaks kaduda. Üks oli inimestele omane: nad käisid peegli ees end vaatamas ja lahkudes võtsid kaasa teadmise, millised nad välja näevad. Peegel tajus seda nii, et inimesed andsid oma peegelduse hetkeks ära ja siis võtsid selle taas tagasi, peegli käest endale. Midagi ei jäänud alles peale viimase tapeedimustri veani pähekulunud vastasseina.
Kuni majja võeti koer.
Pooleaastane lontu, kes oma esimesed tutvused peegliga oli teinud pisikese pambuna kutsikakodus mingi tavalise emotsioonitu kapiukspeegli ees ja teadis juba, et peegeldus ei ole teine koer.
Tema ei hoolinud, milline ta välja näeb ja ehk saaks karva näiteks kenamaks sättida, tema lihtsalt jooksis peegli eest mõnikord läbi või äärmisel juhul istus inimese kõrval kuniks see end sättis. Istus, istus ja lasi jalga korrakski vaatamata, kas koon on puhas või kõrv pahupidi.
Tavaline peegel ei oleks järgnevat teinud. Tavalised olid need tudetud, mäletate küll.
Too peegel aga...temal oli igav. Iga päev üks ja sama, iga päev üks ja sama: peegelda ja anna pilt tagasi, peegelda ja ole jälle tühi...nii ta siis tegigi midagi ebatavalist.
Peegel hakkas igal võimalusel koera peegelpilti varastama. Sips, ja jooksev koer, plaks ja sibav peni...peeglisse mahtus palju. Koeri muudkui kogunes ja kogunes. Kümme, kakskümmend, viiskümmend, sada...
Seda peegel ei teadnud, et iga varastatud pilt teeb ta peegelpinda tillukese prao. Olid ju vanad laadapeeglidki varastatud mälestusi pungil ja sellest tuhminud ning mosaiigiks muutunud peegelpinnaga. Müüjad teadsid nende peeglite halvast kombest, kuid keerasid selle müügi ajal enda kasuks: "Perenaine, osta peegel, selles oled surmani tütarlaps!" Muidugi oli perenaine selles surmani tütarlaps, peegel tuhmus koos naisega, mida vanemad mõlemad olid, seda udusem pilt paistis....
Hakkas tuhmuma ka see trümoo. Aastatega läks hõbedakiht kollakaks, tekkisid ämblikuniidina peened praod, lõpuks hakkas peeglikiht helvestena pudenema. Inimesed algul tegid näo, et kõik on korras, nii peabki olema, kuigi nad teadsid, et asi pole õige. Peegel oli ikkagi vana ja oma ja....aga mis teha, lõpuks oli asi hullem kui hull ja trümoo viidi sinna, kus nad tänapäeval kõik lõpetavad. Jäätmejaama. Sealt edasi klaasivabrikusse, kus temast sai keegi teine, keegi, kellel puudusid tunded, täpselt, nagu see alguses oleks minema pidanudki.
(Aga see on juba teine lugu. Pisike mõttetu ümberrääkimist mittevääriv lugu nagu kõik ümber- ja uuestisünnid tavaliselt on.)
Peegel oli majast väljatassimise ajal puistanud oma tagaküljelt ohtralt helbeid põrandale. Penile need helbed meeldisid, mõnus tolmu ja mineviku lõhn oli neil küljes. Koer alguses nuusutas neid ja kui üks kübe talle ninna kargas, püherdas ta mõnuga tolmusel põrandaruudol ja sügas nina, et pahategijat sealt kätte saada.
"No kas sa saad, mis sa müttad seal mustuse sees! Vanamees, mine koeraga välja kuni ma põranda puhtaks teen!"
Käsu vastu ei saa.
Mere äärde oli juba rada sisse tallatud, nad käisid vanamehega kahekesi tihti rannas jalutamas. Sooja ilmaga suplemas ka, kuigi sooja ilma mõõt oli neil erinev. Näiteks sel päeval oli ilm soe vaid peni jaoks.
Ega vanamehel sellest lugu ei olnud. Las sulistab.
Seekord aga...seekord juhtus midagi. Koer jooksis merre, kasukas peeglihelbeid täis ja lained pesid need sealt lahti.  Korraga pääsesid vabsks kõik koera peegelpildid, mis peegel oli näpanud. Neid tuli merest kümme, kakskümmend, sada...
Merekoerad.