Lehed

reede, 30. november 2018

Ein Volk, ein Reich, ein Führer



Kõike on vaja madaldada, rünnata, maatasa tampida.  Juba ka füüsiliselt. Pole mõnusamat probleemide lahendamise viisi kui vana hea "natuke togimist", litakas jalaga ja pedeks sõimamine. Naistele koolihariduse andmine mõjub iibele halvasti, kurejuttudest loobumine on pedofiilia populariseerimine, homopropaganda paistab igast nurgast ja ärgem unustagem neid kahtesadat kaheksakümmend viite miljonit  (veerand Aafrika inimestest otse Eestisse!) õõnespuitpealast, kes meie piiride poole marsivad.
Rakvere põhiline valimislubadus, kõigi valimislubaduste ema - mitte enam lubada Rakvere firmamärgiks kujunenud erilist keskväljaku jõulupuud - on uhkelt täidetud, linnakunstnik asendatud õige orientatsiooniga inimesega. Küll pedefilmifestivalist ka jagu saadakse, muidu ju pedepealinna nimest lahti ei saa.
Ma ei taha sellist riiki.
Õnneks ma seda ei näe ju ka, sest sotside valijana saadetakse mind kaabuparteilaste fännide lubaduste kohaselt kas Siberisse (tekib küsimusi...?) või rahvuse puhtana hoidmise nimel lihtsalt maalt välja. Seniseid arenguid jälgides pole välistatud ka võllapuudega palistatud alleed.

Mul viskas praegu kaane pealt.
Juba reklaamitakse saadet, kus saab sõna mureliku näoga vana mees, ehtne eestlane Muhumaalt, kes räägib suu puhtaks. Seletab, kuidas asjad TEGELIKULT olid. See, mis videos näha oli, on silmapete. Katkumist, vargust ja löömist ei olnud, kõik oli viisakas, palun-tänan, kõik olid rõõmsad ja lõbusad, nii see, kes karjus "Kasi minema, kuradi pede!" kui see, keda lohistati mööda lossiesist platsi. Mikser plaksutas poodud mikserit nähes käsi ja Raik tänas kättpidi inimest, kes talle näkku röökis "Kao oma Narva tagasi!" (mis tekitab JÄLLE küsimusi...)

Martin Niemöller:

Kõigepealt tulid nad sotside järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud sots.
Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei kuulunud ametiühingusse.
Siis tulid nad juutide järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud juut.
Siis tulid nad minu järele ja kedagi ei olnud enam alles, kes oleks saanud midagi öelda.



teisipäev, 27. november 2018

Notsember




Vihm peseb pääsupesad seinalt maha
puulehed ammugi on vaibakirjaks
kass kärmelt otsib kohta ahju taha
ka päiksetõusuaeg on jäänud hiljaks

puuvõrad punuvad end ise korviks
tuul õige pisut aitab, üsna natuke
paar luike sätib minekule, tormiks
kisub ja hanelaul on päris nutune

Üks tihane käis aknal, tuli meelde
ei, ta ei lähe ise lõunamaale teele
just täna hommikul käis koputamas

mis siis, et  toit veel alles puus ja maas
kes teab, ehk lumi juba maas on reedel
ja järvepind on kohe puhas peegel...




pühapäev, 18. november 2018

Teekond









Seista ei tohi, kes seisab, on surnud
Edasi rühime, rühime, loomad
Liiv hõõrub jalgu ja hinged on murtud
Jooksjaid ei ole ja mõni meist roomab

Hirmud on need, mis meid hoiavad püsti
Kes kardab vanadust, kes kardab nälga
Kui me ei kardaks, ei oleks kõik hästi
Laisaks ja lohakaks saab, kes ei pelga

Kes jõuab rohkem ja näeb enam vaeva
See skoorib võidu, saab medalid kaela
Võit ongi lõpp. Miskit rohkem ei ole

Medalid laugudel, käed rinnal risti
Lootus võiks ainsana hoida meid püsti
Valime hirmu, sest lootust ei tule






laupäev, 17. november 2018

Aasta



Mõelda vaid...kui aastaajad oleksid inimesed, siis oleks neil oma iseloom ja kiiksud. Nad suhtuksid inimestesse erinevalt. Või siiski - sarnaselt ses mõttes, et inimkond on nende jaoks ühenäoline mass, umbes nagu inimeste jaoks on sääsed: kõik ühte nägu ja jube tüütud.
Küllap ka aastaaegadel oleks hetki, mil suhtlemiseks kõlbaks igaüks, olgu see kasvõi üks inimene parvest.

Kevad.
Ma tikun ikka alustama kevadest, siis algab mu jaoks uus aasta. Mitte numbri poolest, vaid lihtsalt...selles kohas on ringi algus, niipalju kui ringil üldse algust saab olla.
Kevad on silmamoondaja, natuke kelm ja kõva luiskaja.
Seisan trepil oma hommikujoogiga ja kuulen ootamatult, et keegi itsitab üsna lähedal. Otsin. Ei kedagi. Uurin veel.
Krookus. Itsitav kollane krookus.
"Kustkohast sa siia said, äsja oli see koht tühi?"
"Hihii. Ei olnud tühi, ma olin kogu aeg siin!"
"Tühi oli!"
"Lahjad prillid sul...hihii!"
Solvun. Pagana kollane nuustik, teda ju tõesti enne ei olnud. Vaatan silmapiiri - ei ole lahjad prillid, kaugele on kõik näha...huvitav, kask kaugel metsaserval on õhetama hakanud, kümme minutit tagasi oli alles tuhm?
"Hihii..hihii..."
Vaatan maha. Nüüd on neid kolm.
"Ahhaa, vahele jäite! Kustkohast need kaks tulid?"
"Mis kaks? Aa, me olime ju algusest saadik kolmekesi! Hihii..."
Loen kümneni, et mitte sellise ilmselge vale peale plahvatada, hoian silmi metsaserval. No kuulge, kask on üleni kuldroheline ja neid värvimuutjaid on teisigi!
Kihin maas on aina valjem.
Ei vaata maha, lähen ust paugutades tuppa. Kari mustkunstnikke. Pfff...

Suvi.
Rase naine, peast ka rase. Enesessesüüvinud, teemadering üsna piiratud.
Võrkkiiges kiikudes vastan õunapunne täis puud.
"Kuidas sul läheb?"
"Juua tahaks rohkem, viska see voolikuots mulle siia siia varvaste vaheke...just-just...natuke vasakule, jah, see on õige koht!"
"Kui jook maha arvata, siis kuidas sul endal ikkagi läheb?"
"Oh, kaal kasvab, ma ei kujuta ette, kuidas ma nende ubinalastega hiljem toime tulen. No vähemalt on minu lapsed ilusad punapõsksed, mitte hapud karvalõuad nagu karusmarjal!"
See on öeldud piisavalt valjusti, et kõik aias kuuleksid. Kostab nii nõusolevaid kommentaare, mis eranditult lõpevad tõdemusega "...aga minu lapsed on muidugi sinu omadest natuke kenamad" kui ka vastuväiteid ja lausa tülinorimisi põõsaste sünnitustoast "minu põngerjad vähemalt ei ussita!".
Kiigun vaikides edasi. Oli mul üldse vaja küsida.

Sügis.
Luudeni aus. No..suurt peale luude pole midagi alles ka ju.
"Mis teed?"
"Ootan talve"
Suur alasti puu. Mahalangenud lehed vihmaga kõvasti maa külge kleebitud. Tuuleiil proovib ühte sirelilehte õhku tõsta, kohe lörtsatab sellele suur vihmapiisk ja teeb asja selgeks: "koht!"
"Midagi muud huvitavat ka teed?"
"Ootan talve. Midagi muud? Millal ma jõuan, päevad on talve ootamist täis!"
Jajah. Oota siis pealegi, vähemalt ei tüssa ja ei tülitse.

Talv.
Isekas ja ükskõikne valetaja.
"Vau, lumi on maas! Mida sa homme teed?"
"Sulailma teen"
Olgu siis.
Ainult, et hommikul on sula asemel meetrised hanged.
"Sa ju lubasid sula?"
"Paljugi mis ma ütlesin, lubanud pole ma midagi"
"Aga..."
"Sina ei tule mulle ette kirjutama, mida ma teen!"
Panen parem puid alla ja ootan kevadisi silmamoondajaid.

neljapäev, 15. november 2018

Vihm



Aknalaud oli rõske, tuba oli kuum ja õues sadas külma vihma ning akent mööda jooksid piisad nii sees-kui väljaspool klaasi. Tüdruku lõug oli aknalaual,  nina vastu akent. Aeg-ajalt limpsas ta aknalt nirisevaid piisku. Neil oli kummaline tubakalõhna ja pannkookide maitse, terve maja oli sellest segust läbi imbunud.
„Kassa saad jalust ära, jälle otse ukse ees magama jäänud!"
Tädi hääl oli käre ja riiakas. Onu oli otse köögi ja veranda vahele magama jäänud, tädi pidi seinast kinni hoidma, et tast üle ronida. Nüüdki turnis õue.
Tüdruk pingutas silmi, et näha, mida tädi õues teeb.  Ühes käes kirves, teise käe rusikas hoidis kinni kõhna kana kollastest jalgadest. Kana oli liikumatu, pea natuke kuklas ja tiivad tihedalt vastu luiseid külgi.
Sauh. Alles siis kui Murka kanapea paku kõrvalt ära ampsas, taipas lind vastu hakata. Tädi ütles midagi järsku, näost oli näha, et ta oli pahane, lõi kirve paku sisse püsti tagasi, vabaks jäänud käega laperdavaid tiibu ja sihitult vehklevat kaela ohjeldades.
Koer proovis veel õhust laialilendavaid verepiiskasid püüda ja siis oli taas kõik rahulik.
Õhtuks saab kanasuppi, taipas tüdruk.
„Mis sa passid seal akna all, lapsel nüüd niisugust asja näha vaja, mine teise tuppa pildiraamatuid vaatama!"
Kuulekalt läks laps tahatuppa, võttis riiulist paki ajakirju. Need olid võõras keeles, mõned tähed olid küll tuttavad, aga ühtegi sõna sealt kokku ei saanud. Tüdruk teadis küll, ta oli juba viiene ja oskas lugeda, kuid mitte seda keelt.
Pildid olid ilusad, eriti kaantel – seal olid need lausa värvilised. Ajakirjade sees olid pildid kõik hall-hallid. Mustvalged, nagu vanaema ütles, aga tegelikult oli valge lihtsalt natuke heledam hall kui must. Tüdruk proovis ükskord ajakirjas pilte üle värvida, ema oli talle kaasa pannud karbi värvipliiatsitega. Isegi valge pliiats oli olemas. Ka  vanaema nägi, kuidas üks muidu ilus, kuid enne värvivaene pilt pärast tüdruku pliiatsitööd oli palju kirevam, ilusam kindlasti. Kõigest hoolimata sai piiga vanaemalt kärada ja ajakirju ta enam värvida ei tohtinud, kui, siis ainult ajalehti.
Ajalehtede paber oli palju kehvem, nende värvimisest tüdruk ei hoolinud. No ehk siis, kui ikka väga igav oli.
Paljude piltide peal olid ilusad valge põlle ja rätikuga naised, käes kas sirp või kulp või lehm oheliku otsas järel.
Miks kitsi pole? Mõtles tüdruk. Vanaemal oli kits, tema naabritel oli ka kits, pea kõigil ses külas oli kits. Mõnel üksikul vanal mehel olid ainult kanad. Mõnel oli põrsas ka, vanaemal oli koguni kaks, aga teisest ei tohtinud külalastega rääkida. 
Palju ta üldse teiste lastega kõneles. Tädilastega ehk.
Praegugi tuli tädipoeg teda õlast sakutama.
„Läheme kanapesi otsima!"
Onu oli veranda ukse alt kuhugi mujale läinud, vähemalt temast ei pidanud üle ronima. Põrandal magavat onu tüdruk natuke kartis. Onul oli siis ebameeldiv hais küljes ja ta jõrises ilmast ilma läbi une mingeid rumalusi.
Krapsti olid mõlemad õues, maja taga lauda vööruses, sealt redelitpidi lakas mulluste heinte peal räästaaluseid pidi tuulamas. Pesi oli sel korral kolm, tüdruku seelikusaba ja poisi särgihõlm said mune üsna täis. Viimast muna ei tohtinud ära võtta, muidu hakkasid kanad jälle teise kohta munele ja otsi siis neid uusi pesi nagu leivatükki taga, seletas tädipoeg niikaua kuni ühele hõlmast võetud munale taskust võetud naelaga aukusid otstesse toksis.
Võeh, see oli vasik, piiga keeras pea ära. Nõbu tõmbas muna läbi peenemas otsas oleva augu lurinal tühjaks, jõi ära. Tüdruk oli korra ka proovinud, aga selline tatjas ollus ajas lihsalt südame pahaks. Nagu oleks võõraid ninakolle suhu toppinud.
Juba meenutus sellest ajas kõõksuma. Poiss tegi tühja munakoore pihus puruks ja viskas ala vöörusepõrandale. Paar kana, kes seal uniselt siblisid oleks nagu varandust näinud, imekiiresti nokisid nad koored ära.
„Ära teistele räägi"
Tüdruk teadis, et see on poisile keelatud. Munade joomine nimelt. Ega neid nüüd ni palju ka pole, hurjutas tädi poissi alles üleeile, selle eest, mis endast üle jääb, saab turul kümme kopikat,  söök on majas olemas, pole sul vaja puhast raha ära juua!
Naljaks oli see elu siin, mõtles tüdruk omaette. Külalastega ei tohtinud sigadest rääkida, tädi ees pidi joodud munast vaikima, vanaema ei lubanud aknast supikana katkumist vaadata.
Kes neid keelde meeles jõuab pidada, arutles piiga nagu vana inimene.
Munad tädi kätte antud, istus tüdruk köögilaua äärde. Vanaema jõi teed, seda oli mõnus vaadata.  Kuuma joogi valas vanaema tassist alustassile, laual olevast suhkrutoosist võttis ta tüki suhkrut, koputas selle toosi kohal noaga pooeks ja peitis põske. Seejärel hakkas ta ettevaatlikult üle alustassi ääre teed rüüpama. Natukese lurina ja hästi maia näoga.
„Tahad ka?"
Tüdruk noogutas.
Vanaema valas talle teise alustassi peale oma tassist teed, poolik tükk suhkrut oli toosis juba olemas.
Nii, kui piiga esimese sõõmu teed võttis, nii see suhkur otsa sai.
„Suhkur sai otsa"
„Nii ruttu?" vanaema ajas näpud suhu ja näitas piigale, et tema suhkrutükk oli peaaegu sama suur kui alguses.
„Mul on otsas"
Vanaema ohkas ja andis tüdrukule terve suure suhkrutüki. See oli pisikeses põses ebamugav, nagu teravate servadega kivi oleks vastu igemeid hõõrumas.
„Kas sul on põses tasku, kuhu sa suhkru paned?"
Vanaema naeris selle küsimuse peale kõhinal.
„Ikka tasku, vaata kui kortsus ma olen, seal on mitu taskut"
„Sellepärast su suhkur alles ongi"
Alustass sai üsna vaevaliselt tühjaks, lõppu suhkrut ei jagunud ja tüdruk ei julgenud rohkem juurde ka küsida.
Vaadata oligi sellist teejoomist toredam kui ise teha, jõudis ta otsusele. Seda enam, et ema ei oleks nii kõvasti luristada lubanud niikuinii.
Õhtul saab kanasuppi.
Kojusaamiseni oli veel nädal.
Võibolla kaks.
Vihma sadas ikka veel.

reede, 9. november 2018

Üdini üldistav ja seksistlik postitus



Mõnikord on nii, et vanast tuttavast, keda pole aastaid näinud jalutad poes ostukärurallit tehes sipsti  mööda ja kogu suhtlus piirdub silmadega tere ütlemisega.
Teinekord jälle läheb pikemaks jutuks, eluseikade lahtinokkimiseks ja suuliste memuaaride õhkuriputamiseks.
Reegleid pole. Lihtsalt kord nii, kord naa.
Paar päeva tagasi läks naa. Seisime ühe kunagise kolleegiga poes, tõenäoliselt olime teiste ostjate arust erilised tropid, kes oma ahtritega pool vahekäiku kinni müürisid.
No aga olgem ausad, kes neid jõulusokke ja -kalendreid siis ikka novembris osta tahab?

Rääkisime mida me iganes rääkisime, aga üks tolle daami kirjeldus tekitas minus korraliku õudu ja rõõmu korraga.
Õudne lugu, õnnelik lõpp.
Tema mees oli endale soetanud enduuro. Sakste vana, temale uus.
Poisikeste värk, pea küll juba hall otsas ja sünniaasta silmapiiri taha vajunud, kuid ega see siis veel küpsust tähenda.
Lõbutses pori pritsides oma karjamaid pidi ja ... mida nende enduurodega kõik veel tehakse, eksole.
Ühel üliõnnetul päeval hakkas mees õuel seisnud pilli garaaži ajama. No see kümme meetrit, ega selle pärast ei panda siis kiivrit pähe. Aga oleks ikka pidanud, kindlasti oleks!
Kümne meetri peal kukkus ta külili. Rangluu, abaluu, seitse roiet ja koljuluude hulgimurd.
Haiglasse jõudis mees teadvusetuna, teda paigati, lapiti, naelutati ja laoti luukildudest mosaiiki ning viidi intensiivravi osakonda, kus ta muutus rahutuks ja hakkas kanüüle ära sikutama ja sidemeid maha kerima. Mida sellise haigega ikka teha - tuleb voodi külge need osavad käed kinni siduda kuniks ta rahuneb.
Ekskolleegi mees toibus öösel, kusagilt ei valutanud, sest morfiin tilkus vist juba ninast välja, aga kibe pissihäda kimbutas küll. Hõikas mis ta hõikas, keegi ei kuulnud. Käed kõvasti kinni seotud, voodist tõusta ei saanud.
Ma olen alati teadnud, et täis põis on stiimul, mis motiveerib inimest uskumatutele kangelastegudele. Näiteks see mees nihverdas jalad üle voodiääre maha ja läks koos sängiga intensiivi kardinate vahelt rataste kõrinal vetsu otsima.
"Võta oma voodi ja kõnni" sai mu fantaasias lavastuslikult täiesti uue kujunduse.
Kui ma tuletan meelde, et näiteks üks eelmistest enesevigastamise lugudest samast inimesest kirjeldas, kuidas ta murtud sõrmeluu ise paika tõmbas ja legoklotsidega lahasesse pani, pidades sellise väikese asja pärast arsti juurde minekut naeruväärseks, siis pole tegelikult ka tolle kempsuotsimise kirjelduse juures midagi uskumatut.
Lihtsalt....
Mis neil arus on? Meestel? Vähemalt osal neist?

***

"Bohemian rhapsody"
Kui midagi väga loota ja oodata ja olla sellesama millegi saamise või saavutamise pärast õhevil, siis juhtub tihti nii, et oodatavast tõllast saab kõrvits ning perudest täkkudest hiired.
Läksin õlimaali vaatama, nägin pliiatsijoonistust. Suurepärast pliiatsiijoonistust, seda küll.
Küllap mu ootused olid liiga kõrgele kruvitud, nii, et oma viga. Või olin lihtsalt liiga väsinud, hilisõhtune seanss ja tööpäev oli emotsionaalselt teerullilaadne. Lamedaks rullitud inimene näebki valesti.
Aga see muusika, see oli õige. Päästis filmi ja päeva.




neljapäev, 1. november 2018

Saja aasta pärast



Kui leiaksin täna saja-aastase kuuse käbi
mille seest pudeneks peo peale pisike seeme
nagu ühe tiivaga putukas
kui tuulehoog puhuks seemne lendu ja viiks ta kuhugi,
kus on laiguke paljast mulda
ning vihmapiisk suruks seemnetera maasse peitu,
kõige elava päriskoju
ja terast saaks taim
siis saja aasta pärast
oleks käbi minu jaoks käbi ja teiste jaoks ei miski.
tuul oleks minu jaoks tuul ja teiste jaoks ei miski.
vihm oleks minu jaoks vihm ja teiste jaoks ei miski.
seeme oleks minu jaoks ei miski ja teiste jaoks puu
mille otsast kukkunud käbi
poetab seemne kellegi pihku
et tuulel oleks põhjust puhuda


laupäev, 27. oktoober 2018

Väsinud lumi...põrsake






Teen mina plaane nädalavahetusteks, kindel tunne ütleb, et käiku läheb plaan A (magamine, siis veidi põõnamist, tudumine, natuke lebasklemist...sport, ühesõnaga), aga ikka tuleb vahele plaan B (teen tont teab mida tont teab millal tont teab kui kaua).

Tulemus?
Lepin kokku, et viin hommikul auto ja talverehvid töökoja ukse ette, õhtul võtan sealt talvekapjadega suksu ja olen roosa ning õnnelik. Kõlab hästi?
Lõuna paiku helistatakse: "Kus su auto on?"-"Töökoja ees" (aga juba jooksevad peas mõtted ärandamisest, meteoriidist, romula puksiirist...)
"Ei ole siin!"
"Ma ju hommikul panin teie kaarhalli ette!"
"Kaarhalli? Meil pole kaarhalli!"
Sa karvane &€@*#%%!!!
Vale töökoda. Õnneks on õige ja vale teineteisest kolme minuti autosõidu kaugusel.
Jahupea. Vihmaga tainapea, olge lahked.

Teinekord jälle istun arvuti taga, pisike sibulõun näpus. Löön hambad pabulasse ja...jään magama. Uni kestis ehk pool minutit, ärgates vastasin ringi - ei ühtegi printsi. Selge, muinasjutt õuna kurku tõmnanud Lumivalgekesest on suur pettus.
Siis mõistsin, et mis Lumivalgeke. Küpsepõrsas, õun suus, mitte kaunitar klaaskirstus. Hea, et enne kahvli sisselöömist ärkasin.

Mõnikord asendan tööl ühte kolleegi,  kahekordne päev sisaldab ohtralt ringisebimist. Enam ei jaksa päev otsa liduda, poolest päevast läheb käiku tõukeratas. Annan teile teada, kui tõukeratta asendab kõnniraam, luban!

Täiesti uskumatult keeruline on aru saada, kus mu piirid nüüd asuvad. Igal juhul on need häbematult nina ette nihkunud ja see nõuab suurt tööd, et oma füüsilisi piire vähemalt seal paigal hoida, kus nad praegu mõnusalt käsipõsakil lösutavad.  Pitka matk? Hea nali, täna ei tuleks isegi Järva-Madiselt Vargamäele jalutamine kõne alla. Kui, siis kandetoolis. (Nii muuseas - nelja silmarõõmustava välimusega atleeti pole kusagil ripakil?)



neljapäev, 18. oktoober 2018

Ajalehelugu



„See on laste mänguväljak, mis sa, suur inimene siin kiigud?"
„Ma hoian kiige soojas, lastel koolist tulles hea võtta"
„Kiik läheb katki kui joodikud sellel kõlguvad, ma kaeban valda!"
„Kaeba- kaeba, lase kiikedele kohe kaalupiirang peale panna! Sinu sõõrikut ei lubata siis isegi mänguväljaku kõrvaltänavasse. Ma kaalun koos oma koeraga kaks korda vähem kui sinu plika."
„Joodikumutt!" viskas Leida oma viimase argumendi õhku.
„Sina oled joomatagi kole!"

Poleks neid targutajaid, oleks kiikumine täielik paradiis ja nirvaana. Tegelikult oligi, Silve ei jätnud neid tänitamisi südame peale kuhjuma, milleks elu raskemaks mõelda. Näe, koer istus kiikuva Silve põlvedel vaevalt kümme minutit ja juba tikkus kiigelaud kintse soonima. Mis siis hing veel kõigi nende tänitamiste all teeks?
„Istu ise, miks mina pean sind alati kiigutama!  Silve sättis Reksi kõrvalkiigele omaette istuma, lükkas veel paraja hoo sisse ja nii nad seal siis kahekesi õõtsusid, näod päevalilleõitena päikese poole sirutatud.
Vaikselt kostis pobinat ja samme, tühjad kiiged ei olnud enam tühjad,  Sulev ja Gena kriiksutasid Silvega üsna samas rütmis, ainult Reks kõikus kuidas juhtus.
Päike paistis kõigi peale ühtemoodi soojalt.
„Kuulge, me oleme lehes, ajalehes on meist kirjutatud!"
Idülli katkestas Tiidu elevil hääl ja sammumüdin.
„Ajalehes on meist kirjutatud, Gena nimi sees ja puha!" Tiit oli tõepoolest särtsu täis, mitte iga päev ei juhtunud, et neist lehes kirjutati.
No olgu, ükskord aastaid tagasi oli, siis kui Tiit moottorrattaga joomase peaga naabri-Milde tara maha sõitis. See ei olnud enam tähtis, siis oli vene aeg ka veel, vot vabariigi ajal...
Seltskond kogunes uudishimulikut Tiidu ümber, kes liivakasti serva peal istudes seni kõvasti kaenla alla pigistatud ajalehe lahti lappas.
„Näe, kolmanda lehe peal juba!"
Gena kahmas ajalehe Tiidu käest, hea veel, et paberit puruks ei katkunud.
„Kus see minu nimi sees on? Aa, siin: „Täiskasvanud, kes peaksid oma tegevusega noortele eeskujuks olema, teevad teinekord hullemaid tempe kui lapsed ise. Näiteks kolm nädalat tagasi ronid Vepsi linnaosa elanik Gena S kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja kukkus sealt asfaldile, vigastades esihambaid..."  - näe, ühest jäingi ju ilma!"  näitas Gena sõrmega suus tühja kohta paljude seas.
„Näita siia!"
Silve hakkas kõvasti lehe otsast kinni.
„"Vaata, see hammas siin..." pööras Gena Silve poole, arvates, et too tahab tema vigastust veel kord üle vaadata.
„Mis mul su klahvidest, näita lehte!"
Silve hääl oli pahuravõitu, saanud lehe oma kätte, pistis ta nina artiklisse.
„.. kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja.."
„Nonii, nüüd on toimetusse minek!" Silve hääl oli juba enam kui pahur, selget nördimust oli see servani täis. Mehed ei olnud sellises tujus Silvet väga ammu näinud. Kui üldse. Silve oli kas rõõmus, ükskõikne, kuri, tige..aga nördinud, solvunud? Mitte kunagi.
Silve oli pika sammuga ees minema hakanud, meestel ei jäänud muud üle, kui talle järele plagada. Midagi oli tal plaanis, mis iganes see ka polnud – ilma ei tahtnud mehed toimuvast jääda.  Silve ideed neid elus hoidsidki. Kui oli vaja mitte millestki süüa teha, oli Silve see, kes poe tagant täiesti söödava kraaami suutis prügikastist välja sorteerida või kui talve pea kõige külmemal päeval neid bussist maanteel täiesti suvalises kohas maha tõsteti helistas just Silve politseisse ja kurtis, et kui neile kohe autot järgi ei saadeta on nad hommikuks teepeenral reas nagu külmunud kährikud. Ja tuli politsei neile järele, tuli! Kodu ukse ette viis!
Midagi oli ka praegu tulemas. Silve vehkis linnasüdame poole nagu vana maamõõtja. Meestel andis talle järele jõuda.
Äkki pööras Silve järsult ühte kõrvaltänavasse ja seal peaaegu esimese maja uksest mürtsti sisse.. Oleks seltskond pisut pikemaks veninud, jäänuks mehed tõsiselt jänni, Silve oleks lihtsalt nende jaoks haihtunud. Nüüd vähemalt oli näha, kuhu majja ta tormas.
Paar väledamat jooksusammu, kes kuidas jõudis ja olid ka Tiit, Gena ja Sulev suurt ust kangutamas. Veel enne kui mehed ise lipsas ukse vahelt sisse Reks, kes kogu tee kõigi sabas tilpnes.
„Mis see nüüd siis olgu, koer ka ühes võetud ja.. ajage vähemalt loom välja!"
Silve seisis, pihku pigistatud ajaleht lillekimbuna püsti valvuri luugikese ees, kes mehi ja keoera, eriti koera nähes aina enam ärevile läks.
„Ei lähe Reks kuhugi, ta on niikuinii puhtam kui teil mõni toimetaja elus kunagi olema saab. Ja need mehed on minuga. Nii, et kus SEE mees töötab?"  Silve vedas sõrmeküünega tollesama artikli, milles Gena kukkumisest juttu oli, autori nimele joone alla.
„Mis teil temast vaja on, ei hakka ma igaühte majja lubama..."
„Me võime jumala vabalt siin õhtuni istuda, homme võime ka tulla. Tahad näha? Lärmama ei hakka, lihtsalt istume ja oleme, mis sa arvad?"
Valvelauaproua näost oli näha, kuidas mõte te peas susises. Ta vaatas Silvet ja tema saatjaid, mehed olid üsna sügisese kartulivõtujärgse välimusega ja nagu kiuste hakkas ka Reks tagumise jalaga vehkides innukalt kõrvatagust sügama. Terve päev sellised fuajees? No ei...
„Teine korrus, kabinet kolm"  kõlas, nagu oleks ses lauses kordades enam s-tähti kui üksainus.
Silve noogutas napilt ja väärikalt peaga ja vehkis hoogsalt trepist üles nagu kuninganna, õukond sabas. Rekski lõpetas mõnusa kratsimise ja tippis teistele järele.
Trepil paistis kogu seltskond valvelauda pareminigi veel ära kui enne. Valvuriproua oleks tahtnud oiata. Lahti ta lastakse, kui keegi teada saab!
Kabinet kolm. Silve koputas viisakalt ja astus kabinetist ebamäärast häält kuuldes hoogsalt uksest sisse. Teised loomulikult ka,  ega Silve ei käskinud neid ju koridori peale jääda. Sisse, ikka sisse.
„Kas see on teie kirjutatud?"
Laua taga istuv nooremapoolne mees sai esimesest üllatusest üle ja vaatas, mida Silve osutas.
„Minu"
„Kas te ajakirjanduseetikast teate midagi?"
„No kulge.. mis mureks, ma pole ju siin inimese perekonnanime ega sünniaastat välja toonud, ei peaks mingit probleemi ..."
„Mis nimi, mis sünniaasta, faktid peavad õiged olema! Ja mida teete teie? Kirjutate kokku artikli, milles üks tähtsamaid fakte on täiesti vale!"
„Nüüd ma kül ei saa aru. Inimene kukkus – kas see?"
„Ei, see on õige"
"Sai viga?"
„Sai"
„Raamatukogu ees?"
„Raamatukogu ees"
„No mis seal siis valesti on, faktid on ju õiged?"
„Täiesti uskumatu, mismoodi teile küll selline amet on antud!" Silve hääl oli kuri mis kuri.
„"Kolm nädalat tagasi ronis Vepsi linaosa elanik Gena S kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja kukkus sealt asfaldile" -  seal on ju suur viga sees!"
„Ma ei saa enam üldse aru. Alles äsja tunnistasite, et kukkus, sai viga, oli raamatukogu ees ja nüüd, et ikka viga on sees. Millest te räägite?" Reporter ei suutnud enam väga rahulik olla.
Mehed Silve selja taga olid põnevil. Midagi oli siit koorumas, pinge muudkui kasvas...
„Mis ajast meie linna raamatukogu ees õunapuu kasvab?"
Artikli kirjutanud noormees ei osanud enam midagi öelda,  tegi teine natuke kala nägu pähe ja maigutas niisama tühjalt.
„Kilu nägu" sosistasid mehed isekeskis ja itsitasid justkui kooliplikad.
„Raamatukogu ees ei ole õunapuud! Seal kasvab kirss, õunapuu oleks Genat kenasti kandnud, kirss on selline hale roots, sealt sajab priskem kass ka alla! Ja teie kirjutate sellist jama kokku – õunapuu ja õunapuu, ptüi, ise ei tee puul ja puul vahetki! Vanasti pidi fakte ikka vähemalt natuke kontrollima ka, nüüd  kirjuta mida tahad! Alla on ajakirjandus käinud, puhta alla!"
Silve pööras pärast neid sõnu uhkelt ringi ja marssis kabinetist välja, jälle pidi Reks sügamise pooleli jätma ja mehed sibasid kui hanepojad Silvele järgi.
Gena jäi küll korraks veel uksele pidama, vaatas oma laua taga seisva üsna tühja näoga reporteri poole ja kiuksatas rõõmsameelselt: „Õunapuu otsast poleks ma kukkunud, kirss oli!" ja läinud oli ka tema.
Reporter maigutas veel natuke suud ja siis läks aeglaselt ukse juurde, vaatas koridori. Vasakule - tühi, paremale – tühi.
Aeglaselt pani ta ukse kinni.




teisipäev, 16. oktoober 2018

Hääletaja




„Kui vana see auto sul on?  Logiseb nagu kukuks kohe laiali."
„Sõidab veel, ei lagune ta midagi laiali."
„No vaata, mis see siin lipendab?"
Hääletaja hakkas mõnevõrra tüütuks muutuma. Nüüd oli ta armatuuril oleva kleepsule küüned taha saanud ja sikutas seda innukalt.
„Ära katku."
„Ära katku!"
„ÄRA KATKU!"
Röögatuse peale hääletaja võpatas ja tõmbas käe armatuurlaualt kaugemale, servast tõmmatud kleepsuriba hõljus aegamisi põrandale.
„Mis see mootor sul niimoodi lõugab, miks sa nii kõrgetel pööretel peenestad?  Kiirust ju pole, oleks siiis, et kihutaks või midagi.."
Autojuht vajus aina enam küüru.  Minutist, mil ta hääletaja metsade vahelt peale võttis oli ta kaotanud vähemalt kümme sentimeetrit pikkust.
Mida lühemaks ta vajus, seda enam tõusis surve ta sees.
„Millal me Vissusse jõuame? Hehe, selle autoga ehk pärastlõunaks. Kui muidugi enne laiali ei lagune. Mis sa arvad, kas laguneb?"
„Ei."
„Kindel?"
„Jah"
„No ma ei tea..."
„Ole vait"
„Mis sa nii tõre oled? Ma siin üritan vestlust arendada, aga sina ainult mõmised vastu. Võiks ju hea meel olla, et keegi sind siin lõbustab"
„Ole vait"
Natuke aega oli kuulda ainult mootorimüra ja mõne möödasõitja või möödasõidetava jorramist.
„Kuule, ma jään magama?"
„Jää"
„aga kas sind ei sega, kui ma kõrval magan?"
„Ei"
„Ma tean, mõnele ei meeldi, pidi teda ennast ka uniseks tegema. Sind ei tee või?"
„Ei"
„Ma vist ikka ei jää, äkki jääd ikka uniseks ja siis on jama majas. Tahad, ma räägin.."
„Ei. Ole vait"
Hääletaja kehitas õlgu.
„Ise tead. Ma ikka muidu räägin autojuhtidele, kui hääletan, seda lugu..."
„Ole vait ometigi!"
„...kuidas ma ükskord talvel tahtsin koju hääletada, aga autosid ei tulnud. Pruudi juurest koju, noh. Kolmteist kilti kaapisin jala, vandusin, et elu sees enam nii kaugelt pruuti ei..."
„OLE VAIT!"
„Lollakas, mida sa ehmatad mind. Oleks võinud rahulikumalt öelda.."
„Ütlesin ju"
„Kus sa siis ütlesid. Aga tookord, jah, lubasin ma endale, et enam nii kaugelt pruuti ei otsi, käivad kodule lähemad plikad küll ja siis ma..."
Hea, et mõlemal turvavöö peal oli, autojuht pidurdas nagu oleks sein vastu tõusnud. Hääletaja tundis kuidas rihm puusakonte saagis ja kaela lähedal libises.
„Mis sul hakkas, mõni loom oli tee peal või? Mina ei näinud, äki lihtsalt tundus? Hea, et sa metsa ei pööranud, oleks ilgem litakas olnud, pärast seleta mentidega nagu oleksid üle lasteaia sõitnud"
Autojuht oli äkki hulga pikemaks sirgunud, ta pööras pikkamööda hääletaja poole ja lausus rahu täis häälega: „Mine palun korraks autost välja."
„Miks?"
„Mine autost välja, palun"
„Kui just..."
„Mine"
Hääletaja ilmes oli kõhklust, kuid mis teha, autojuhi hääletoon ei võimaldanud keelduda. Aeglaselt, voolamisi nihkus ta uksest, õigemini uksepraost välja. Auto oli peatunud kraavipervel, hääletaja kaotas sekundiks tasakaalu ja et mitte kukkuda, astus kiiresti pika taguspidisammu.
Hea, et ta seda tegi, autojuhi visatud seljakott ei tabanud niimoodi kõhtu vaid lendas rinna kõrguselt hääletaja käte vahele.
Uks paugatas äkilisest kirendusest kinni, hääletaja seisis nõutult tepeenral, kott ikka veel kramplikult rinna peal käte vahel.
„Mis tal nüüd hakkas... just oleksin hea anekdoodi rääkinud..."