Lehed

teisipäev, 16. oktoober 2018

Hääletaja




„Kui vana see auto sul on?  Logiseb nagu kukuks kohe laiali."
„Sõidab veel, ei lagune ta midagi laiali."
„No vaata, mis see siin lipendab?"
Hääletaja hakkas mõnevõrra tüütuks muutuma. Nüüd oli ta armatuuril oleva kleepsule küüned taha saanud ja sikutas seda innukalt.
„Ära katku."
„Ära katku!"
„ÄRA KATKU!"
Röögatuse peale hääletaja võpatas ja tõmbas käe armatuurlaualt kaugemale, servast tõmmatud kleepsuriba hõljus aegamisi põrandale.
„Mis see mootor sul niimoodi lõugab, miks sa nii kõrgetel pööretel peenestad?  Kiirust ju pole, oleks siiis, et kihutaks või midagi.."
Autojuht vajus aina enam küüru.  Minutist, mil ta hääletaja metsade vahelt peale võttis oli ta kaotanud vähemalt kümme sentimeetrit pikkust.
Mida lühemaks ta vajus, seda enam tõusis surve ta sees.
„Millal me Vissusse jõuame? Hehe, selle autoga ehk pärastlõunaks. Kui muidugi enne laiali ei lagune. Mis sa arvad, kas laguneb?"
„Ei."
„Kindel?"
„Jah"
„No ma ei tea..."
„Ole vait"
„Mis sa nii tõre oled? Ma siin üritan vestlust arendada, aga sina ainult mõmised vastu. Võiks ju hea meel olla, et keegi sind siin lõbustab"
„Ole vait"
Natuke aega oli kuulda ainult mootorimüra ja mõne möödasõitja või möödasõidetava jorramist.
„Kuule, ma jään magama?"
„Jää"
„aga kas sind ei sega, kui ma kõrval magan?"
„Ei"
„Ma tean, mõnele ei meeldi, pidi teda ennast ka uniseks tegema. Sind ei tee või?"
„Ei"
„Ma vist ikka ei jää, äkki jääd ikka uniseks ja siis on jama majas. Tahad, ma räägin.."
„Ei. Ole vait"
Hääletaja kehitas õlgu.
„Ise tead. Ma ikka muidu räägin autojuhtidele, kui hääletan, seda lugu..."
„Ole vait ometigi!"
„...kuidas ma ükskord talvel tahtsin koju hääletada, aga autosid ei tulnud. Pruudi juurest koju, noh. Kolmteist kilti kaapisin jala, vandusin, et elu sees enam nii kaugelt pruuti ei..."
„OLE VAIT!"
„Lollakas, mida sa ehmatad mind. Oleks võinud rahulikumalt öelda.."
„Ütlesin ju"
„Kus sa siis ütlesid. Aga tookord, jah, lubasin ma endale, et enam nii kaugelt pruuti ei otsi, käivad kodule lähemad plikad küll ja siis ma..."
Hea, et mõlemal turvavöö peal oli, autojuht pidurdas nagu oleks sein vastu tõusnud. Hääletaja tundis kuidas rihm puusakonte saagis ja kaela lähedal libises.
„Mis sul hakkas, mõni loom oli tee peal või? Mina ei näinud, äki lihtsalt tundus? Hea, et sa metsa ei pööranud, oleks ilgem litakas olnud, pärast seleta mentidega nagu oleksid üle lasteaia sõitnud"
Autojuht oli äkki hulga pikemaks sirgunud, ta pööras pikkamööda hääletaja poole ja lausus rahu täis häälega: „Mine palun korraks autost välja."
„Miks?"
„Mine autost välja, palun"
„Kui just..."
„Mine"
Hääletaja ilmes oli kõhklust, kuid mis teha, autojuhi hääletoon ei võimaldanud keelduda. Aeglaselt, voolamisi nihkus ta uksest, õigemini uksepraost välja. Auto oli peatunud kraavipervel, hääletaja kaotas sekundiks tasakaalu ja et mitte kukkuda, astus kiiresti pika taguspidisammu.
Hea, et ta seda tegi, autojuhi visatud seljakott ei tabanud niimoodi kõhtu vaid lendas rinna kõrguselt hääletaja käte vahele.
Uks paugatas äkilisest kirendusest kinni, hääletaja seisis nõutult tepeenral, kott ikka veel kramplikult rinna peal käte vahel.
„Mis tal nüüd hakkas... just oleksin hea anekdoodi rääkinud..."






esmaspäev, 15. oktoober 2018

Praegu





Kuu hõbenõel on sulgenud mu huuled
Ka mõte sõnast tundub väga valus
Ah, polegi neid vaja. Mõtteid kuulen
Kuid neidki üsna vaevaliselt talun

Kuu oskaks öelda, miks. Kuid ma ei küsi
Täisteadmatus on mõnikord kui palsam
Sest siis ma ei tea, millal salvab käsi
Saab tühi hetk nii olla kõigest armsam

Kuu loojub kunagi ja huuled valla
Ta laseb oma kidalisest kütkest
Seejärel sajab jälle sõnu. Kallab
                                              kallab
                                              kallab
                                              kallab
                                              kallab


Mõttetult.
Nagu näoli liivas.





reede, 12. oktoober 2018

Tulevikuvisioon





Tuppa tuleb pikka seelikusse ja karskelt käsivarsi katvate käistega pluusi rõivastatud ülikõrge moraaliga relvastatud naisterahvas.
Kontroll Pereväärtuste Päästmise Komiteest.
Perekond on tabatud ootamatult.

"Ahhaa!"
Esimene ohver on pesamuna, kes televiisori ees Muumitrolle vaatab.
"Keelatud autor! Puhas propaganda, kuritegu, alaealise lapse väärale teele kallutamine! "
Tige linnuke Musta Märkmiku lehel sai kurjakuulutavad tiivad.
Pere teismeline poeg proovib padja alla peita raamatut, kuid hilineb.
"Mida sa loed? "Surm Veneetsias", see vale orientatsiooniga inimese, haige kirjaniku kirjutatud, kas sa ei tea? Kustkohast sa sellise rämpsu üldse üles korjasid?"
Hääletoon tõusis hoogsalt.

Isa poetas ükshaaval cd-sid kapi taha. Juba oli seal Queen ja Tšaikovski, Cliburn ja Holiday, aga Lou Reedi Lulu jäi kohe kontrollile silma... Must Märkmik, irooniline muie, uus linnuke veel lennukamate tiibadega.
Selle pere lapsed vajasid päästmist, ka kõige viimased kahtlused hajusid perepea teo valguses...no vähemalt oli peremudel traditsiooniline. Niisis, ema. Kus on ema?

Ema.. ema oli juba ammu magamistoa akna kaudu linadest tehtud köie abil põgenenud. Yves Saint-Laurent'i lõhna ei saanud ju kuidagi peita ja ta jakk oli reeturlikult Chanel-lõikega..


***

Seekordsed valimised saavad labased olema.

pühapäev, 7. oktoober 2018

•°•°•




Kustutasin eelmise virina ära, kuidagi palju on seda kurtmist viimasel ajal siia saanud.
Ma ei ole umbluu- ega mingit muud usku, aga viimasel ajal kordub üks omapärane unenäomotiiv: rohelisest lõngast juustega traadist kondikavaga nukk, punastest kampsuninööpidest silmad peas ja suu unustatud tikkimata.  Vaikiv vaatleja.
Ma tean, et kunagi ta ütleb midagi, nägu lõheneb ja tekib suu, mis ütleb midagi, mis kõik oma kohale paneb.
Kindlasti ei kuule ma seda, sest sel hetkel ma ei maga....

Huvitav, ma isegi tunnen sõrmedes selle nuku lõnga karedust. Miks küll ta juuksed on karedamad kui ta ihu? Käed ja jalad on udejad ja kiisukarvased...

Proovin nüüd kauem vait olla.
Kuni suu näkku rebeneb.

neljapäev, 27. september 2018

Nõid





„Miks - teile - kuidagi – kohale – ei – jõua, et – ma – elan – siin – põhjusega!“
Iga sõnavahet rõhutas aknast Tiidriku pihta visatud ese. Jõuga visatud! Erakordselt täpse käega pealekauba.
Vanamoor pistis pea onni aknast välja.
„Anna see konn siia!“
„Mis konn?“
„Juustest, sinu juustest, külatola!“
Tiidrik kobas käega, mingi külm ja märg tomp oli seal tõesti. No kus sa siis aru saad, aknast oli juba enne lennanud mida kõike ainult meelde tuli.
„Ma annan konna, sa ära enam asju loobi, teeme nii?“ hiilis Tiidrik külg ees kahurisuuna kasutusel olnud aknale lähemale.
„Ei saa lubada. Anna siia!“ vanamoori mätsutav suu oli hammastest tühi nagu titel.
„Ega ma ka siis....“
„Anna – konn –  kohe – siia!“
Lüpsipink, lusikas ja kaloss. Säärekont, kulm ja laup.
„No võta, nõiamoor, säh, võta oma konn!“
Pihu peal välja sirutatud konna võttis vanamoor üllatavalt õrnalt oma kätte, podisedes omaette midagi, mida võinuks hea fantaasia korral konna ees vabandamiseks pidada ja pööras siis tuppa, küllap looma lohutama.
Tiidrik toetas selja vastu onni mustunud palke, väsimus ja valusaks kolgitud ihu kippus jalgu alt võtma. Peaaegu kuu aega oli ta kõrves ekselnud, märke otsinud ja lootnud, et kui ta leiab vaaremade poolt sosinal kirjeldatud musta onni siniste kuuskede alt, punase kanarbikuvälja kõrvalt saavad kõik ta mured lahendatud. Nõid annab talle nõu, kas hakata isa moodi sepaks või unustada ääs ja hakata põllumeheks. Poisikesena palkide vahele jäänud vasak käsi oli nõrk, ei oleks temast head seppa tulnud, ega tõtt-öelda põllumehenagi laseks käsi täie jõuga rabada.
Teekond oli raske, kord leotas vihm ja krõbistas öine külm, kord lõõmas päike ja puresid kiilid. Kõigest hoolimata oli Tiidrikul esimest korda peale lapsepõlve aega vaadata ringi muu mõttega, kui uut tegemata tööd otsides. Pilk seisis pikemalt imelikul säraval sitikal, lille kargel saledusel ja isegi purev kiil oli imeline oma toimimises. Nüüdki, selg vastu tõrvalõhnalist puud uitas silm üle onni kõrval laiuva raba. Veesilmad kui klaasrahad sambla keerulises mustris....
„Noh, mis passid veel? Hakka astuma, sa pole teretulnud!“
Tiidrik suisa võpatas. Vanamoor, ise pisike kui koldeesine järi seisis sõjakalt otse ta nina ees.
„Ei no mis te, külarahvas, tõesti ei mõista, et kui ma nii kaugele elama sättisin, siis selleks, et te mul siin aina külas käia vihuksite? Alles viiskümmend üheksa aastat tagasi käis üks tohman, vaevalt sain maha rahuneda ja nüüd nügid sina siin mul seina viltu!“
Oli tunda, et nõid läheb jälle sõjakaks.
Tiidrik tõstis käed rahustavalt ette, pihupesad nõia poole. Võib olla oli liigutuses ka pisut enesekaitset, säärekont näiteks tuletas end liigutades päris valusasti meelde.
„Jaa, lähen, kohe lähen...ütle mulle ainult enne...“
„Midagi ma sulle ei ütle!“ nõia hääl oli juba üpris kile „tulete siia, pead vastuseid täis, nii mudalaisad, et ise midagi üles otsida ei viitsi!“
Juba esimese röögatuse peale oli Tiidrik metsa poole lippama hakanud. Ega see jalg nii paju tegelikult ei valutanud ka, kui nüüd hoolega järele mõelda. Korraks ta jäi küll seisma, et pöördudes viimast korda üritada: „aga...“, kuid nähes nõida haoriidast kobedamat puutükki valimas loobus ja pages edasi.
Kodutee oli pikk, tundus seda pikem, et kui minnes oli Tiidriku pea lootusrikkaid mõtteid täis, siis tulles ei olnud enam millelegi loota.
Kui, siis ainult iseendale. „Tulete siia, pead vastuseid täis!“ oli nõid kriisanud. Midagi selles ju oli.
Koduteed oli sammutud juba mitu nädalat, esialgne meeleheide oli asendunud sooviga kiiresti koju jõuda, kogu rännakut alustades pead täitnud küsimused jäid ükshaaval ööbimiskohtade peaalusesse samblasse maha.
Lihtsalt vastust veel ei olnud. Küll ta tuleb.
Juba paistis koduküla, kodutare katus, aiavärav, värav kolksatas selja taga kinni, õde ilmus tare uksele ja jooksis Tiidriku kaenlasse. „Ma kartsin, et jäidki metsa!“ – „Kus ma nüüd, näe, kodus!“
Õe suurrätt libises ühe õla pealt maha, tüdruk tõmbas selle jälle üles ja surus sirge nõelaga räti rinnal kokku. Tiidrik ei olnud kunagi vaadanud, kuidas naised oma rätte ja käiseid kinnitasid.
 „Anna see nõel korraks siia“
„Mis sa tast...tavaline vaskork..“ õde pani kinnituse venna peo peale, ise rätti käega hoides, ilm oli vilu. „Meil külas pea kõigil sellised, ajavad asja ära ja...“
Tiidrek oli oma vastuse leidnud.
Ei läinud kolme aastatki, kui ta oli üle mitme kihelkonna nõutuim ehete sepistaja. Nõrk kurakäsi nii peene töö puhul ei seganud ja polnud kedagi teist, kes paremini oleks vorminud lilleprosse, kiilidega nõelu, sitikakujulisi ummiskinganööpe....
Ühe konnakujulise prossi tegi ta ka, ainult ühe. Seda kasutas ta ise suvistepühade aegu kaelaräti kinnituseks.



pühapäev, 23. september 2018

Simulandi päevaraamat




Ei tasu valetada, iseendale veel kõige vähem.
Viimane halapostitus, milles ma kurtsin pingeid ja ängi, mis lõpuks hästi mõjuva massaaži järel lõdvestumise asemel tekitas hoopis kiusatuse mudija mõrvata oleks normaalse inimese mõtlema pannud.
Mitte mind, oh ei, jutt käib ikka normaalsetest inimestest.
Ilmselt olin ma juba siis haige. Üldiselt on mu meelest haige nii tobe olla, et ma ei kraadi ennast, kui pea valutab, siis topin topin tablette põske ja lihtsalt vegeteerin.
Üks nädal vedelemist. No ju ma ikka väsinud olen, et peale tööd kohe ropp väsimus jalad alt võtab.
Teine nädal. Lamatistega ma ükskord lõpetan, aga mis teha, väsimus. Palju tööd, pikad päevad, pole ses vedelemismaratonis midagi imelikku.
Kolmas nädal.
Eks ma ennegi vaatasin mööda valutavatest randmetest ja pahkluudest, peavalu vastu aitas endiselt tablett (apteekide kuldklient), aga kui pea enam ei valutanud, vaid kumises, siis läks asi kahtlaseks.
Koukisin oma apastraadid välja ja vererõhk oligi kosmoses, pulss samuti ning udu oli olla.
EMO-s sain noomida, et ikka iga päev peab vererõhku alla taguma, pulsiga mingu perearsti juurde ja üldse on kõik haigused inimese peas kinni. Põhimõtteliselt olen sellega nõus, simulandi tunne tuli peale ja piinlik oli. Paberil oli kirjas, et palavikku pole, kehatemperatuur 36,3 ....see oli natuke kahtlane, ma olen eluaeg olnud pisut kuumem tükk, aga simulant ei tohiks toriseda.
Sõitsin koju. Vääääga ettevaatlikult, sest rõhk, mu nunnuke, oli allapoole saadud vaid umbes paarkümmend pügalat ning normaalne ei olnud see kaugeltki mitte.
Kodus otsisin kraadiklaasi välja. 39,5.
Teate, nii kuum ma ka tavaliselt pole.

Mul on kõrini haige olemisest.
Samas meenus üks veider analoogia: nii palju, kui ma oma elus olen leskesid näinud, on nende tervis umbes poolteist aastat peale üksijäämist olnud nagu kolme jalaga puuhobune, rohkem kummuli kui püsti.
Ehk läheb üle. Mitte, et ma skalpi sügades istuksin ja ootaksin, millal üle läheb.
Arstitädi las aitab. Kui viitsib...



neljapäev, 20. september 2018

Vajan kiiresti 1900 dollarit..



...või muidu saadetakse mu rohkearvuliste sõprade meilidele, mu FB seinale, minu twitterisse ja abikaasale filmitud lõigud sellest, mida tegin eelmisel nädalal.
Mu maine saab rikutud, keegi mind enam ei armasta ja töölt lastakse mind ka lahti. Kui väga veab, saan kusagilt suure pappkasti, milles edaspidi elada, kuid kuna seda minusugusele kaabakale niikuinii keegi ei anna, on mu tulevane kodu kindlasti kusagilt minu poolt alatult varastatud.
Lühidalt: maksa raha ja ruttu, muidu....!
Peaks vist nüüd tegema twitteri konto, avama võimaluse kirjutada oma FB seinale ja hoiatama oma abikaasat kalmistul, et kohe lüüakse ta naine paariate sekka?
Mõistlik oleks veel täna, enne kohutava tõe avalikustanist, tuua koju üks pappkast. Niikuinii läheb vaja.....

***

Tõsiselt: kas tõesti on võimalik selliste kirjadega kedagi raha külvama panna?
Sain igatahes hea lõuatäie naerda...




kolmapäev, 19. september 2018

***



Ma sain vist millalgi valmis
Kunagi tahtsin saada liblikaks
Nüüd tean, et ....
...ega sitikail ka viga pole
Siis arvasin, et luik. Luigeks pean saama
Samas - neid pole just palju, kes täidetud kalkuni ära põlgavad
Hullu otsa sai lootus hakata ükssarvikuks
Vaene loomake
Aga pole parata, tuleb leppida tõega, et ka ninasarvikul on üks sarv
Ninasarvikutega ei vaielda
Kunagi hakkan ma vikerkaareks
Mis saab valesti minna?
Ei sittagi


pühapäev, 9. september 2018

Jälle pole ma rahul




Miks on meie maal nii palju pahuraid inimesi?
Mina tean!
Ehitusbuum.
Ikka läheb ju vaja naelu ja konkse ja valgusteid ja pirne ja....
Eesti kõige suuremat ehituskaupade osakonda omavas aianduspoes seiklemine on igal juhul üks neist põhjustest, miks mina täna kaane alt auru välja ajama hakkasin.

Kodus on üks seinalamp, milles olev pirn (toru, kui tähenärija olla) on juba pikemat aega läbi põlenud. Ma isegi ei hakka kirjeldama, milliseid alternatiivseid valgustusmeetodeid ma maja ühe tillema ruumi valgustamiseks siiani kasutanud olen, kinnitan vaid, et pole teinud midagi tuleohutuseeskirjade vastast ja päevasel ajal leiab vajalikud sisustuselemendid aknavalgel kätte.

Leidsin poe, leidsin isegi täpselt samasuguse lambi, aga pirni sellesse ei leidnud. Kükitasin, kummardusin, koogutasin, piilusin...pole. "kui asi ikka ei tööta, loe instruktsiooni" = "ehituspoes tuleb see lause tõlkida  "kui ise ei leia, otsi teenindaja".
Leidsin.
Nukrailmeline teenindaja oma kotkapesas.
Kurtsin oma muret nii lühidalt ja arusaadavalt kui oskasin.
"Mul on praegu klient!"
Selge ju, mina olengi...aga ei, prääks, vale arvamus. Oma kliendi oli ta jätnud riiulite vahele uitama, too ilmus välja pool minutit hiljem. Niikaua vaikisime teenindajaga teineteisele näkku, kui ta esimesese kliendi poole pöördus, tegin kannapöörde, et ehk...EHK leidub poes ka ka mõni teine oranžipusamees. Või naine. Kuklasse lendas mokaotsast pobisetud lubadus tulla hiljem.
Jäin sõna otseses mõttes riiuli najale toetudes teenindajat jälgima. Klient sehkendas midagi ja kadus. Siis oli teenindajal mobiilis surfamise aeg. Loodan, et need olid edasilükkamatud tööasjad. Tuli teine klient, kelke ta sujuva käeviipega kuhugi kaugustesse suunas. Mobiil. Komanda küsija eest lippas noormees poe tagaruumidesse. Kindlasti mingeid aktiivseid klienditeeninduslikke asju korraldama. Neljas klient. Seekord pidi teenindaja koguni püsti tõusma ja osta soovijaga riiulite vahele minema. Mobiil. Poe kõlaritest sooviti teenindajat elektrikaupade osakondosakonda, pole aimugi, kes see julge oli. Teenindaja tuli elektrikaupade osakonda, nägi mind, peaaegu teretas ja kuulas veekord mu soovi ära.
Lõpuks nägin ka ta naeratust, see oli päris kena. "Seda pirni meil müügil pole!" Hea, et nii väike asi teda rõõmsaks tegi.

Ma ei tea, kas mul ongi põhjust teenindajat kiruda. Iga asutus on oma juhi nägu. Kui suure ehitusosakonna peale on kaks-kolm näha olevat teenindajat, siis mingil hetkel saab neil mõõt täis, nad ei jaksa enam terve päev traksis ja naksakad olla. Võimalik, et palk, mida nad saavad motiveerib sinna tööle jääma ainult kõige lootusetumat teenindajamaterjali. Võib olla, et nad on ilma jäänud kõige elementaarsemast koolitusest.
Esmapilgul vähemalt see noormees vihkab oma tööd.

See pooltunnike, mil ma teenindajat ootasin nägin perede kaupa ringiloovivaid potentsiaalseid käibetekitajaid/ostjaid, näod peas nagu Shwartzwaldi metsa eksinud Hansukesel ja Gretekesel.  Kalad olid võrgus, võrgusuu pagemiseks lahti, kalamees ninapidi mobiilis.




kolmapäev, 5. september 2018

Liugle, rrrraisk!



Ma tean, mida ma peaksin tegema, et mu maine keha mind tänaks, kuid mul pole aimugi, kuidas seda teha...
Kunagi ammu...väga ammu, natuke peale Suurt Pauku, mis tühjendas Maa dinosaurustest, seega peaaegu kolmkümmend aastat tagasi, käisin ühe võrdlemisi vägivaldse spordiala trennis. Nii trennide alguses kui lõpus tehti usinasti venitusharjutusi, mille mõttest ma absoluutselt aru ei saanud ja ilmselt selle tõttu ma ei mäleta üldse, mis need olid.  Mu liigeste painduvus lubas mul täiesti külmalt spagaati teha,  silda visata või kätega diagonaalis üle selja endal randmetest kinni võtta. Mida veel venitada, võimet pead kaenla alt läbi pista niikuinii ei saavuta?

Täna käisin üsna mitmes kord jälle massööri juures ja kuulsin hiljem juba läbi kolmandate inimeste, et nii pinges inimest kui mina polevat ta vist kunagi mudinud.
Valus oli tõesti, silma võttis märjaks ja pea täiesti uimaseks, päris mitmel korral katkestasin ta tegevuse, sest valu tahtis pilti taskusse lükata.
Nüüd ei saa ma kindlasti paar kuud sama massööri juurde minna.
Mida ma ise teha saaks? Venitada...vist? Kuidas? Uurisin netist, seal näha olevaid vigureid tehes ei tundnud ma üldse, et midagi kusagilt veniks. Mõtlesin lausa, et võimalik, et mul lihtsalt polegi enam lihaseid ja hülge polster on elastne....
Aga pinged on tajutavad. Peavalud, kehahoiak, kui ma seda teadlikult ei paranda, on nagu tiivad kaotanud kärbsel - õlad püsti, selg valutab aina imelikumatest kohtadest. Masöör ütles, et keha nõuab minult, et ma elurõõmu üles otsiksin.
Tühja sest elurõõmust,  limiidid on otsas, see on kui on ja seda pole kui pole.
Venitaks parem midagi. Kuidas?

Paarkümmend aastat tagasi suusatasin ühe lähedase inimesega metsas. Suusad olid puust, nigelalt määritud ja ei libisenud raasugi. Suusaring oli pikk ja väsitav.
Pisut enne lõppu sõitsime mööda raielangist, kus sehkendasid kuus-seitse töömeest. Mina koperdasin oma klompis suuskadega ees, kaaslane oli järel ja metsamehi nähes hakkas ta mind häbenema. Graatsiat polnud ollagi, higised salgud silme ees, sammud meenutasid pigem kontrollitud kukkumist.
"Liugle, rrrraisk!" sisistas ta selja taga.
Oi ma liuglesin. Kuidas veel! Liuglesin...
Metsameeste nägemisulatusest välja jõudes enam ei jaksanud, vajusin lötsakile ja komberdasin koju.

Liuelda tahaks.

Muuseas - praegune seisund mõjub mõttevõimele, mitte ainult keha, vaid ka fantaasia on lukus.
"Liugle, rrrrraisk!"