Lehed

teisipäev, 14. august 2018

Kui need külmad ükskord....




Minu viga, aga ma näen siin kurva näoga miimi klassikalist "appi, ma olen klaaskastis kinni!"  sketši tegemas, mitte maailma tugevaimat kaameliomanikku maailmakuulsa skulptori jaoks poosi hoidmas.
Võibolla käib ta öösiti kolamas või kui just ringi liikuma ei pääse, siis juttu külameestega ajada saab ikka. Üle tee Georgi pubi ees on üks üleannetus tujus puust lõõtsamängija laskmas end vankri ette rakendatud puuhobusel koju viia. Juba aastaid lähevad ja lähevad, kuidagi kohale ei jõua.  Pronksist Georg on siin uus ja nagu ikka uued poisid loodavad uues kohas end sisse seades maailma muuta, nii pole säde päriselt temaski kustunud.
Kustunud pole, aga tuhmunud küll. Mine tea, mida tiideviltu istuv lõõtsamees talle juba talveilmadest jahvatanud on. On ju Väike-Maarja üks Eestimaa külmimaid kohti ja Lurich Adamsoni armust päris porgandpaljas oma tinaraske maakera külge kinnitatuna.
Kooks talle talveks õige kaamelivillast salli? Olgu siis kõrigi kõrigi soojas....

Aleviku keskväljakust saab, kui kõik kaevamised ja kinniajamised tehtud on, üks peris kena plats. Tornikella ja palja jõumehega kaunistatud ja puha.



reede, 10. august 2018

Jajah, vaikus, ma kuulen sind




Naabrimees suitsetab ja ma ärkasin tossu peale üles. Peaks talle karbi sigarillosid või hoopis piibu kinkima, ta praegune tobi on kibeda haisuga.
Meie vahel on ligi sada meetrit ja metsatukk ning ma ikkagi tunnen suitsulehka.

Veel kaugemal, võimalik, et paari kilomeetri kaugusel haugub üks kurb koer. Haugub ja ulub, haugub ja ulub jälle.
Ja ei midagi muud,  ritsikad puhkavad, tuul ei sahista, isegi õunad hoiavad kramplikult puuoksast kinni, et mitte kukkudes vaikusesse mõra lüüa.
Koer on kaugel, vist kaugemal kui pakkusin ja temagi hakkab juba väsima.

Küll päev ärgates jälle ratast ringi ajama hakkab. Niikaua võib mõelda öömõtteid augustikuu suure ja pehme kurvakstegeva teki all. Kangaserv üle pea, silm pisikesest pilust hirmu ja ootuseseguselt jahtimas esimesi märke valgusest.





esmaspäev, 6. august 2018

Küsin nõu. Pada kõlbab hästi



Äkki keegi oskab nõu anda?

Küsimus Narva esmastest vaatamisväärsustest:
Linnus.
Ekskursioon Kreenholmi vanades hoonetes.
Victoria bastioni kasematid (kust selline sõna pärit on?).
Aleksandri katedraal.
Jõeäärne promenaad.


Teate, seda on palju, liiga palju.
Mida eelistada, kui arvesse võtta, et linnuses on kuueliikmelisest seltskonnast kõik käinud, kes rohkem, kes vähem, kuid ülejäänu on enamikul avastamata?
Kõike ei jõua ja kedagi hanguga surudes kultuuri sisse uputada pole plaanis.

Ma ise valiksin käikudes kolamise (pole käinud) ja promeneerimise (mitu korda jalutatud), kuid äkki keegi teab oma kogemuse põhjal  veel paremat kombot?


pühapäev, 5. august 2018

Salakõrtside laialipeksja märkmed




Likvideerisin täna kolm kõrtsi.
See ei läinud eriti rahumeelselt, ette tuli füüsilist ja verbaalset vägivalda, alkohol lendas plärtsudes laiali, kleidid rebiti ribadeks, maha jäi nii rabelevaid vigastatuid kui siidrivaatidesse uppunuid. Viis kärutäit joomaurgaste inventari sai hunnikusse kuhjatud, taaskasutuse vältimiseks katsin iga järgmise uue alkolaadungi tuha-ja umbrohukihiga. Osa püsiklientuurist otsustas oma lemmikbaariga koos maetud saada....

Olgu, aitab tobedast draamast. Käisin maitsesin mahalangenud õunu - no nii kehva maitsega ubinaid ma ei mäletagi. Sauna otsaseina ääres kasvab üks iidvana metsõunapuu, isegi sellelt pole ma nii hirmsa maitsega õunu mekkida saanud.  Tuimad, kuivad, läbinisti nahkjad. Mis muud kui reha kätte ja õunad kompostihunnikusse.
Õunapuid on ligi kakskümmend, enamik neist seitsekümmend ja enam aastat vanad. Täna kratsisin kolme puu alused ajutiselt tühj(em)aks, see libe kiht oli otse mu kuuri-kasvuhoone-pesunööriteel. Esimese puu all olid kurjad herilased ja meeletult palju liblikaid. Selline aktiivne kõrts, kindlasti oli seal ka bänd ja õhtuid kaunistasid kaklused. Turjakad madrusesärkides machod ja kihistavad bling-blingiga silma paistvad tibinad. Agressivne külastajaskond, üks ülbik koguni nõelas mind seal.
"Raisk, ega ikka ei tule küll siia lammutama! Meil pidu alles noor ja sind pole siia kutsutudki! Andke talle, andke nii, et meelde jääb!"
Nõel ohvri ...khm..ses, läheb ründaja baari tagasi, rapsides varrukalt nähtamatut prügi.
"Ooo!" ohkavad liblikad, "milline mees!"
Ülesanne täidetud. Lähim (nägusaim) tibi käevangu ja nipsti!!
"Kelner, siia kaks õunaveini, otse keldrist, vaata, et oleks parimad!"
Mimm kõrvalt:
"Too värsket! Eelmine kord tõid mingi jube vana veini ja veel kiitlesid sellega, seekord olgu värske!"
"Kuuled, mida daam räägib? Tahtsid petta, jah? Olgu värske jook!"
Teise puu all olid pisemad herilased ja mõned räbaldunud tiibadega liblikad. Nolgibaar paari blaseerunud olekuga üleküpsenud mimmuga. Raha vähe, sestap olid triibulises pesus nagad enamasti kambakesi ühe pabula kallal, mis siis, et samas kõrval kihises teine samasugune ilma ühegi lakardita õun.
"Näed seda seal, vasakul? Ära nii otse vaata! See rohekate tiivaotstega?"
Terve laudkond "ei vaata" vasakule.
"Mmmm....teate, ta tegi mulle silma!"
Kolmas puu...
Vanade jotade poetagune.
"Ära vehi oma rehaga! Ma olin noorest peast poks...poksija, praegu annan sulle pasunasse!"
Armetu õhkutõusukatse, mis saab haleda otsa külili pehmesse õunalögasse kukkudes.
"Nääh, ma oleks praegu sind...aga hale hakkas, könn, sa...sa oleks surr...surnd, kui ma oleks..."
Ülejäänud tekst sumbub luristamisse ja röhitsemisse.

Nüüd vedelen toas ja pea valutab jubedalt.
Ei ole keeluseaduse kehtestamine kerge, ei ole...








reede, 3. august 2018

Blablabla nagu ikka



Tänaseks olid mul suured plaanid, muudkui majapidamine eeskujulikuks vuntsida ja tomatikasvusid kakkuda ja...noh, lihtsalt tubli tahtsin olla.
Tahtsin mis ma tahtsin, laiselnud oleksin niikuinii.
Tegelikult leidsin end provintsipealinnas Eriti Tähtsaid Asju ajamas ja kui asjad olid piisavalt kaugele ära aetud jõudsin veel kinnogi. Mamma Miat vaatasin, film oli üsna "meh"- elamus, Ritsiku juures on seda ristseliti ja ruutpesiti läbi arutatud, mul pole muud lisada peale selle, et Abba muusika mulle siiski meeldis, nii nüüd kui eelmisel sajandil.

Mõte läks filmi lõpus hoopis imelikke radu pidi uitama. Stseen, kus noor titeema oma pitsidesse mässitud pambuga ristimisvaagna poole sammus, samal ajal last täiesti ebavajalikult kätel solgutades..laps ei olnud ju rahutu, ei nutnud ega midagi? No ja siis tulid meelde poeskäigud ajal, mil oma lapsed veel pisikesed olid. Kui oli pood, milles võtsin kauba tarimiseks korvi asemel lausa käru, siis kui mitmeid kordi ma riiulite vahel kopikaid veeretades ja arvestades, kas ikka jagub ja mida võiks ostmata jätta tabasin end kärus vaikselt pikutavat riisikotti või lihakäntsakat kiigutamas? Või siis aias lehti riisudes käru tühjaks viima minnes leidnud, et lõdistan käru, nagu oleks selles kisendav põnglane?
Aga nüüd, teate, tekivad uued veidrused. Räägin tööl arvutiga, kiidan autot hea käitumise eest, patsutan mikserit hea töö eest. Jaah, ma olen erakordselt seltskondlik, nagu mõistate.
Kui käitumismuster muutub selliseks, et hakkan ennast "meietama" või kasutan Guglunkilikku enesest kolmandas isikus vestlemist, siis palun eletrišokki.
Tänan, me tunneme end juba päris hästi, arvavad nemad.


kolmapäev, 1. august 2018

***




Mõõganeelajaks õppimine edeneb kehvasti.
Mõõkasid pole, ikaldus! Sahtlis on palju nuge, üks tuuts, paar väitsa, mõned vestud ja nüri puss, mõõgale lähedaseim ese kodus on vana bajonett, aga see on algajale liiga pikk.
Ei ühtegi minimõõdus saiataignast kortikut ega šokolaadist paberinuga.
Noh, et oi kuidas muidu neelaks mõõkasid ja näriks rapiire, aga materjali napib.
Peab ikka piimasupi ja kujääbikutega leppima.
Sõna "kujääbik" kuulub muide samasse liiki väljendiga "niru muutmine". Kohalik keelend, levinud paaril hektaril Lääne-Virumaal.

***

Kui te kunagi kusagil kuhugi teel olles näete pisikest räbala olemisega õnne, kes näib olevat lootusetult eksinud ja meeleheitel, siis pange talle kausikesega juua, ta ei hammusta.
Enamasti.
Vist.
Toitke teda lootuse raasukestega, mitte liiga suurtega, palun, ta pole nendega harjunud ja võib mõne suurema tüki veel kurku tõmmata.
Ärge kammige teda, see on minu pussakas õnnekribul. Tavaliselt on ta ilus ja läikiv, ent nagu kotkast varblane on ka tema vahepeal põdur olnud.
Eksole ju?

esmaspäev, 30. juuli 2018

Reeturid



Ilm oli kuum, valitsejapaari selja taga seisid paažid raskete lehvikutega ja liigutasid õhku troonide  ümber. Iga natukese aja järel varises mõni paażidest kokku ja tema asemele ruttas kiiresti järgmine. Mida varem sai lehviku alla kokku kukutud, seda pikem oli aeg puhkamiseks, lausa õhtuni välja.
Ülikud istusid poolringis tsaarist ja tsaaritarist allpool, vaadates sama vaatemängu, mida valitsejadki. Erinevalt tsaaritari nautlevast pilgust oli paljudel ülikutel näol õuduse ja vastikustunde maskid, tihti lasti pilgud oma jalge ette ekslema ja kui poleks häbenetud valitsejaid, oleks käed kõrvugi katnud.
All areenil tükeldati sõdurit. Hoolimata ta suhu topitud räpase välimusega nartsust kostsid ta karjed ja valulalin siiski kaugele.
Alguses, kui lõigati sõrmi ja varbaid, oli mees veel üsna vapper,  timukad olid osavad ja kõrvetasid tukiga haavad kinni, et elu koos verega liiga kiiresti minema ei valguks. Käelabade eemaldamist jälgis tsaarinna erilise naudinguga. Jalalabad, siis jalad põlvedeni, käed küünarliigestest saadik...tsarinna ei pööranud hetkekski pilku areenilt. 
Ta oli oma võimalust neimaks oodanud terve aasta.
"Kas teeme kiire lõpu?" tsaar kummardus seda küsides naise poole.
"Ei. Reetur peab saama, mida otsis. Alati!" naise hääl oli kui südatalvine jää. 
Tsaar noogutas. Just, selles tsaaririigis ei pääse keegi, kes teda reedab. Mitte kunagi!


Tsarinna sirutas end mehe käe all nagu hellitustest küllastunud  kass,  toas oli umbne, kehad olid kaetud pisikeste higipiiskadega, mis üksiku küünla valguses aeg-ajalt kiiri murdsid.
Sõjamehe suu liikus mööda kuningannat nagu midagi otsides, tsaarinna sõrmed  ekslesid sõjamehe kuumal nahal,  mõnikord küünistena sellesse valusaid mustreid surudes. Hingamine oli raske, peaaegu piinarikas õhu ahmimine lõi küünlaleegi vahepeal habisema.
Juba kolmas öö.
Paljudel õhtutel enne seda oli naine käinud õhtuti mereäärsel terrassil, et näha, kuidas täpselt päikeseloojangu ajal hakkavad läbi lainete kumama neljakümne sõdalase hõbekiivrid, kuidas meeste rinnaturvis lõikab vett nagu purjekas ja iga samuga veest aina enam välja kerkides voolab vesi mundritelt koskedena, jugadena, ojadena, niredena maha, levitades enda ümber ookeanipõhja jäist puhast hingust.  Kõik sõjamehed olid ilusad, kuid üks neist, teises reas astuv tumedasilmne mõõgakandja üle põse ulatuva armiga näos oli ainus, kelle pärast tsaarinna rannas seisis. Need silmad.. ja see üksik pilk, mille te kogemata ühel samasugusel õhtul valitseja poole oli heitnud.  Pilgus oli leeki, tsaarinna, kes juba ammu tundis end kuivana kui kasetohuriba tundis end süttivat.
Sinna oleks see pidanud ka jääma.
Jäigi. Esimesel õhtul, teisel, kolmandal... midagi ei toimunud.
Neljandal õhtul seisis tsaarinna lossi ees ja vaatas silmapiiri. Sõjamehed olid juba merest tõusnud,  kõigil neil oli oma rada ja rannariba, mis oli nende valvata. Keegi ei saanud minna või tulla nende teadmata.
Äkki tundis ta, kuidas keegi tugeva haardega tema ümbert ühe käega kinni võtab, teine käsi kattis naise silmad. Võõras suu hingas kuumalt juustesse, võõras hääl sosistas õrnu sõnu.
Noor sõjamees Tšenomori valvurite seast, armiga põsel. Tulega silmis. Suurte soojade käte ja apla suuga.
Esimesel ööl ei olnud aega sõnadeks. Leek oli liga kõrge,  hing oli kuumusest kinni.
Teine öö oli aeglase armatsemise aeg.
Kolmandal ööl vaheldusid suudlusenäpistused itsitamiste ja vaiksete sosinatega. Sõrmed põimusid pihupesasid mõõtes, hambad haarasid võõrast huulest, silmad uurisid teineteise silmi.

„Sul on nii pehmed huuled“
„Peavadki olema, su nahk ei kannata karedamat. Su silmad on kui teemanttähekesed..“
„Sul kui läikiv kaevupõhi..Võta. pane oma kõrva..“
Tsarinna võttis kõrvast pisikese teemantiga kõrvarõnga.
„Siis särab üks täheke ka sinul“
Sõjamees võttis tillukese ehte oma sõrmede vahele.  Küünlaleek välgatas selles kui langev täht.
„see meenutab tõesti su silmi...“
Ehe leidis oma koha sõjamehe lihtsa kõrvarõnga küljes.
Peegeldus naise naeratuses, sõduri silmis ja akna taga seisja mõõgal.

Koit hiilis juba üle silmapiiri, meri ootas noort soldatit oma rüppe tagasi.
Tsarinna vajus pehmete patjade vahele, et vaadata und möödunud ööst.
Sõjamees kummardus uksest läbi astudes, et mitte kiivritipuga piita takerduda. Enne, kui ta üle läve jõudnuna end taas sirgeks jõudis ajada tabas ta kaela mõõk, seesama, mida ennist kõrvarõnga säde riivas.
„Koristage veri. Võtke keha kaasa“
Tšernomori käes kõlkus sõjamehe pea.
„Pea ka kaasa! Oodake..“ Tšernomor tõmbas vöölt noa ja lõikas juukseidpidi käes rippuvalt pealt ainsa tõmbga kõrva. "Nüüd viige minema!"
Merre jäi kergelt roosatav verejälg kohas, kus sõdalased lainetesse sammusid.
Siis hajus ka see.

Sel õhtul vastas tsaaritar jälle merest kerkivaid mehi.
Tšernomõr ees, siis esimene rida, teine...ei olnud seal armiga mõõgakandjat, ei olnud, oli uus, tuima näo ja takuste juustega sõdur...ei olnud ka järgmises ega ülejärgmises tuttavat armiga põske. 
Miks ometi? Kuhu ta kadus? 
Äkki oli ta siiski mingis teises reas, jäi millegipärast nägemata? 
Naine lootis veel. Enne kui päike lõplikult merre jahtuma vajus seisis ta lossi ees pilguga päevatera saates. Ootamatult sulges suur mehekäsi ta silmad, teine haaras piha ümbert, lukustades käed. Vaid unenäolise hetke jõudis tsaarinna rõõmustada enne kui tundus, et käsi oli kare ja vale ning vaikne hääl kõrva ääres oli veel karedam ja valem.
"Kui kasvõi kiljatad, saab tsaar homsele hommikusöögikauale selle" käsi tõmbus silmadest eemale, kuninganna silme ees välgatas teemandi säde, kõlises üks kõrvarõngas teise küljes, kiikus kõrv, mis seda kõike kandis.
Ei, ta ei kiljatanud ehmatusest. Ei oianud hingevalust. Ei kriisanud hirmust.
Ta keha ei vajunud kokku, süda ei lakanud tuksumast. 
Kuid kes osanuks kuulata, oleks kuulnud, kuidas kuninganna hing jäätus klirinal.
"Tule majja!"
Tšernomori käskiv hääl kähises. 
Tsaaritar oli ükskõikne ja tuim, kui Tšernomor talle peale vajus.
Ta teadis, et ükskord saab ta oma kõrvarõnga niikuinii kätte ja siis on tal aega rahulikult vaadata, kuidas tsaar Saltaan laseb reeturliku sõjapealiku pikkamööda tükkideks hakkida.  Reeturi, kes ründas ta naist. 
Tsarinna naeratas selle mõtte peale eneselegi ootamatult.
"Mis nüüd, meeldib, jah? Mis on üks poisike täismehe kõrval...!"
"Ma mõtlesin, mida sa aasta pärast teed," ütles naine kalgilt, "see mõte meeldis mulle."
Millegipärast tundis Tšernomor külma puhangut üle naha kraapimas.



neljapäev, 26. juuli 2018

***



Isegi parmude jaoks on südapäev liiga kuum. Noorel õhtul põõsast marju korjates ei olnud neid kusagil, nüüd, ritsikate poolt pisut leigemaks saetud keskõhtul pesunöörilt käterätte kokku korjates kargas terve pilv janust krõbisevaid elukaid säärde kinni.
Et kuiv neid võtaks!
Õunapuud annavad alla, loobivad oma nahkjaid vilju heleda kihina kollakaspruunile murule. Õu on käärivate viljade lõhna katusteni täis. Varsti on aeg purjus liblikate balliks. Baaris juba segatakse kokteile ja sookurgede vokaal-instrumentaalansambel "Magamine on nõrkadele" teeb usinasti hääleproove.
***
Söökla kokapoisil on käe peal tätoveering "ära hammusta kätt, mis sind toidab". Kuidagi väga asjakohane.
A ma tean, et ta kardab verd, näppulõikamist. Minestamiseni kardab.
Kuidas ta tätoveeringu tegemist ei kartnud?
/Vasakule ära, mõtlema.../




esmaspäev, 23. juuli 2018

Kes kõik mul akna taga ei käi



Keda kõiki ei kuule, kui öösel ei maga.
Otse akna all. 
Seda putukat kuulsin esimest korda elus. Palun andeks, aga kolistasin lindistamise ajal, kartes, et äkki jääb hääl kehvasti kuulda.  Ärge laske end häirida, laulva härrasmehe bariton on õnneks mu kolksutamisest võimsam.
Näib, et see link pole korralikult avatav. Kuidas siia helifaili lisada? Või on see siiski ka teistele kättesaadav?


pühapäev, 22. juuli 2018

Kurdiks muusika saatel, see pole vist eesmärk?



Öösel koju sõites vedasime kihla, kas jõuame koju enne päikesetõusu või pärast.
Napilt enne jõudsime, mul oli koju pikim maa ja kohal olin kasinasti enne nelja, isegi magama sain paar minutit enne päikese ärkamist. Õues oli muidugi juba valge, päevatera oli ringutades valguse valla lasknud.

Üks asi jäi eilsest kontserdist südame peale, vaevalt, et sihtgrupp seda loeb, aga välja ütlemata ka ei saa jätta.
Rahvast oli palju, ilm imeline, kontsert andis hingele suurema suhkrusaia, kui lootsin. Paljud pered olid tulnud lastega, miks ka mitte.
Aga kallid lapsevanemad, kes te mu juttu siit niikuinii ei loe - kui on kavas kogu perega minna kontserdile, kus peale "Põdra maja" ja "Kati karu" ka tunduvalt rajumat muusikat lastakse - pange oma lastele kõrvaklapid pähe!
Paarikuised imikud ilma igasuguse kaitseta sellise müra sees on kole vaatepilt. See, et titt magab, ei ole õigustus. Muidugi ta magab, ta on väsinud, aga see ta kuulmist ei päästa.
Võibolla juba järgmisel kevadel ei kuule ta enam puulehtede sahinat, veel paar kontserti garanteerib, et tulevikus pole talle pinginaabri poolt sosistades etteütlemisest kasu ja need kahjustused on enamasti pöördumatud.
Mul on jälgida metalliga tegeleva ettevõtte terve tsehhi töö. Täiskasvanud inimesed. Kõik tööd pole lärmakad, kuid kui mõni aasta tagasi pidasid nii mitmedki nõudmist mürafooni tõusmise korral kasutada kõrvaklappe oma isiklikku ellu sekkumiseks, siis nüüd on nii, et kui ligi 1500. ruutmeetrise ruumi ühes otsas tõuseb mürafoon üle 70. detsibelli, lähevad ka kaugeimates töökohtades lupsti kõrvaklapid pähe.
Teie lapsed ei tea klappe küsida. Nad jäävad lihtsalt kurdimaks.

Aa, kui juba lapsevanemate töötlemiseks läks, siis laske lastel harjutada põrsa moodi söömist ka. Jälgisin ühte toredat tütarlast, kes maas istudes üritas süüa midagi, mis eemalt meenutas turbonuudleid. Lauakombed olid lapsel viis pluss, see muutis ta söömisponnistused ülikeeruliseks. Maas istudes, toit plastiktaldrikul samas jalge ees, on väga keeruline olla korraga kombekas ja näljane. Piiga punnitas noa ja kahvliga natuke liiga lühikesi nuudleid kokku kerida, samas kui oleks võinud matsi moel taldriku ülespoole tõsta ja lihtsalt kahvliga toitu suhu hanguda.
Äh, tegelikult pole see mingi etteheide. Preili sõi igati kombekalt ja kõrvaklapid-tropid olid selle pere lastest kõigil :D