Lehed

pühapäev, 11. märts 2018

Kuidas ma pääsesin kohutavatest vigastustest




"Tere. Vabandust, aga nüüd tuleb ehk paar väga rumalat küsimust..."
"Jah, palun?"
"Ma tahaksin natuke ujuda, aga enne seda tahaks jõusaalis ennast soojaks ajada. Ma pole enne jõusaalis käinud, kas seal on keegi, kes mulle algul nõu annaks?"
"Ei."
Täiesti teravate nurkadega ja üleni kõlisev "ei".
"Miks te jõusaali minna tahate? Ma arvan, et seda pole küll vaja..." teenindaja toon oli pisut pehmem, näoilmest oli näha, kuidas ta sõnu otsis.
"Teate, seal...jõusaalis käivad sellised...musklis inimesed, ma arvan, et teile pole seda kindlasti vaja."
"Aga..."
"Te ei kujuta ette, milliseid vigastusi seal võib saada, KOHUTAVAID vigastusi!"
Teenindaja pilk oli suunatud üle mu õla, basseini kohale avatud akendega jõusaali poole. Ma võin eksida, kuid pilk oli natuke klaasistunud.
Vaatasin samas suunas. Ruum oli tühi, aga minu fantaasiaga inimesel polnud raske kujutleda, milliseid pilte need silmad võisid näinud olla. Otsastrebitud jäsemed, purustatud kõrid, millest purskuv veri voolab mööda klaase alla ja tilgub aknapragudest basseini äärele, trenažööride liikuvate osade vahele põimunud soolikapuntrad...
"Ei, kindlasti pole teile seda vaja! Minge ujulasse, vaadake, kui mõnus seal on!"  teenindaja ohkas ja  pead raputades ajas koledad mälestused minema.

Aga ma tahtsin ju ainult natuke vantsida ja aerutada...
Järgmine kord topin auto pagasiruumi mõne varem jõusaalis käinud sõbra. Üldse mitte musklis inimese, aga sellise, kes oskab mulle neid kahte riistapuud tutvustada.
Prouale leti tagant ütlen, et kaasavõetu on minu personaaltreener.



reede, 9. märts 2018

Küsimus noor- ja mitte enam noorsportlastele



Kuidas leida enda trullakas kestas üles pisike sitke sipleja?
Olukorra lühikirjeldus: keset tööpäeva on mul meeletu tahtmine minna ujulasse, no ikka selline likku igatseva hülge tunne. Mida enam päev edeneb, seda enam kangastuvad loibade ees Punase merena lõhestuvad vetevood ja juba taban end tegemas sõudvaid käetõmbeid nagu kutsikas vanni kohal.
Kell kõmiseb tööpäeva lõpumuusikat.
Autosse ("Kähku koju, tuli ahju ja punuma!"), koju ("Nonii, puud põlema...kas saab juba!") ja kokkuvarisemine ("Ma ei jaksa siit toolilt tõustagi, veel enam neljakümmet kilomeetrit sõitma hakata.....").
Niimoodi päev päeva järel.
Leninlik küsimus: "mida teha?"
Mitteleninlik nurin: "Kuradi timurlased, kui vaja eidekesi üle tee lohistada, siis te ei küsi, kas eideke üldse tahab minna, aga nüüd pole teid kusagil!"
Aa, üks küsimusekene on veel. Kui ma tahan jõusaalis näitaks sõudeergomeetriga Pärnusse ja tagasi aerutada, siis millise mulje jätab imelises ümaras vormis vanadaami ilmumine filmidest nähtud musklis, vormis ja päevitunud, junnjaid proteiinibatoone krõbistavasse seltskonda?
Elik siis emakeeles: kas jõllitatakse?

Ärge küsige, miks mulle seda vaja on. (Dramaatiliselt käeseljaga laupa laksates:"elada tahaks!")

neljapäev, 8. märts 2018

Naistepäevavärki



Ei salga – naistepäev on ja šampus suurema kamba peale kenasti konsumeeritud.
Miks?
Miks mitte?
Kui ei oleks olnud naistepäev ja mulliveinipudel oleks ikkagi avatud, kas siis oleks kuidagi teisiti?
Noh, esiteks poleks vabandust. Või siis nimetan seda parem põhjuseks? Tegelikult pole kumbki väljend õige.
Nimetagem seda alkoholismi trepimademel kõõlumiseks. Ilusamalt kõlab muidugi „triviaalsete kommete järgimine".
Valime ilusama väljendi, nõus? Kellel midagi öelda on, tehku seda kohe või vaikigu igaveseks!
Vaikus.
Tore, muud ma ei oodanudki.
Mind poleks kindlasti häirinud naistepäeva kui sellise täielik unustamine, aga kes olen mina, et seda otsustada. Ma eelistan ju isegi oma sünnipäeva unustamist ja suurema osa maailma eest on mul õnnestunud mul seda tärminit enam kui õnnestunult ka varjata. Asi pole vanuses, asi on oskamatuses tänulik olla.
Kuidas reageerida väljendile „Palju õnne", kes teab? Mina ei tea.  Naeratan totakalt ja teinekord taipan tänada, mõnikord soovin „sulle sama!"
„Palju õnne sünnipäevaks"
„Head naistepäeva"
„Head uut aastat"
„Rõõmsaid lihavõtteid"
„Õnne emadepäevaks"
Mida iganes veel pähe tuleb. Õnne läheb kogu aeg vaja, head võiksid olla kõik päevad, rõõmu on tarvis alati.
Heh, minust saaks päris hea jehoovatunnistaja.
Tänane päev on möödunud päris õnnestunult peitust mängides. Põiklen nagu rahvastepallis lähenevate võimalike õnnitlejate eest, paar matsu on küll pihta tulnud, kuid enamik neist on tõesti headelt kaaslastelt, kelle soovid pole formaalsed (sest peab soovima) vaid siirad (sest tahaks soovida). Kujutan ette, et ka meeste seas on neid, kes täna kramplikult oma töökahal seisavad või istuvad, minimeerides oma liikumist – tont teab, kes jälle vastu tuleb ja keda õnnitlema peab, teinekord ei tule nimigi meelde, aga sootunnused ju...
Homme on kõik jälle normaalne. Naeratus, kui see on, saab olema ehe, jutt tavapäraselt nokkiv või ametlik, pole vaja peljata ootamatuid kallistusi võõrastelt meestelt.
Küll tänane ka üle elatud saab.
Neile, keda armastan, soovin ikkagi kõike head. Igaks aasta päevaks, mitte vaid tänaseks.





teisipäev, 6. märts 2018

Naine



Ma olengi lipp lipi peal, lapp lapi peal
ning
seest olen siiruviiruline, nutma ajan nii ennast kui teisi
ikka
tean, et lõoke toob lõunasooja ja pääsuke päevasooja
mäletan
ka seda, et kured läevad, lapsed taga
sellepärast
kindlasti enne mõtlen kui  ütlen
olen tark
ja ei hõiska enne õhtut,
ei loe, et
hommik on õhtust targem,
mõtlen
hommikul lihtsalt ei hõisata,
praegugi
vaikimine on kuld
hoolimata, et
rääkimine on teinekord veel kuldsem,
tean
hõbeda hind maailmaturul on tõusev, kõik teavad seda,
ent
klassikud ütlevad niikuinii, et tütarlapse parimad sõbrad pannakese sõrmusesse,
samas
veel paremad sõbrad annavad tüdrukule sõrmuse,
olen nutikas
vana rebane lõksu ei lähe,
peaasi, et
või suus veel sulab,
puhanud
silm kulda seletab
veel
vanarahvas teab, et elu on lühike ja sitane kui lapse särk.
niikuinii on
alati
pesupäev.
Alati.
ALATI.




laupäev, 3. märts 2018

Lume lõhn



Istun küdeva ahju ees, süles kuuvalgest õuest nöörilt kuivamast korjatud rätikute kuhi.
Surun näo sellesse pusasse.
Miline lõhn.
Ma olen korraga mina ja kõik need naised, kes kunagi kevadise lume päeval kuivanud pesu lõhna on uppunud ja samas olen ka hunnik vastpestud rätte.
Lume kergus, ületalve elamise raskus ja päikese eredus on selles hõngus. Sügise pori on juba kaugel, kevade muda on veel kaugel, talve vahukoorekauss on uppis ja helendav. Jääaugus pesu loputamisest mõrased käeseljad ja pesumasina kõhust linikuid lapanud pehmed pihud saavad selles lõhnas võrdseks, aeg seob ka nende lapatud pesu üheks hiigelpikaks pehmeks kangarulliks. Mõni hiinlaste maalt alles sel talvel saabunud riideruut on saanud päikesest rabanduse ja peidab end vanaemadeaegse vahvelräti sülle. Nad on nüüd sugulased, nad lõhnavad sarnaselt.

Hetk, mis jääb.

esmaspäev, 26. veebruar 2018

Krambid



Külm on. Õudne, kui külm on.
See külm on nii lahe. Võtsin plekist kruusi, lasin kuuma vett täis ja viskasin õues õhku. Pauku ei kostnud, nii külmanabal me siiski ei ela, aga pisipisike käsitsitehtud lumesadu sai tehtud küll. Poeg proovis õhinal kohe sama, tahtis omatehtud lumesajust läbi joosta ja avastas, et saadanas küll - osa veest jäigi veeks. Midagi pole teha, paarkümmend miinuskraadi ja litakas vihma näkku on enneolematu kogemus.

Üritasin külmunud seebimulle ka puhuda. Puhusingi. Sadade kaupa puhusin. Tuul viis kõik minema, allatuule pimedusest kujutlesin kuulvat seebimullide purunemise klirinat. Homme sõidab naabrimees kildude otsas oma auto kõik neli rehvi katki ja mina teen näo, et ei tea midagi. Vilistan "juba linnukesed..." ja vahin vareseid.

Täna kolleegiga maanteel sõites kiitsime kahekesi ilma. Päike säras ja lumi lõikas silmi, tee oli lausa suviselt puhas. Poole kiidulaulu pealt tuli mingi pahur tuisk, meie ees sõitev auto keriti lumekardinasse ja ümbrus muutus ühtlaseks mannapudruvalgeks  sodiks.
Kahe minuti pärast oli jälle päike ja lumi ja muu hea kraam. Viie minuti pärast...äh, ilmal olid täna krambid. Lumekrambid.
Veel pisut ja ta hakkab kevadet sünnitama. Millest muidu see hormoonide möll?

Aa, ja kolleeg ütles enam-vähem just siis, kui talv krampides viskles: "Ma lendan homme Taisse...."
Ma ei taha Taisse. See ei tee mind vähem kadedaks....


kolmapäev, 21. veebruar 2018

Vanad naised



Vanadel naistel on karedad kannad
Riided on moetud ja naljad on maotud
Karvased sääred ja rippuvad rinnad
Viimased naerud on näonahka vaotud
Sõrmed on sõlmes ja kintsudel komud
Põlved on kanged  ja lokid on tolmust

 Vanadel prouadel on küüntest kübar
Astume läbi neist udustest kogudest
Meie ei märka neid,  meil on nii mugav
Tammume üle kui sõgedad hobused
Ega nad põikle, nad ammu  ei tunnegi
Aeglaselt liiguvad, kuid mitte õnneni

 Õnn on kõik kulunud elades lõputult
Südame pehmuses alles tilk sulatuld...






reede, 16. veebruar 2018

Lombakas asi, aga peab...



Olen vaene ja taevast ma sulle ei luba
päike minust jääb andmata, kuu olgu taevas
kinkimata jääb maja või lossist üks tuba
ilma järvedest jääd, laantest, saartest ja laevast

Tule parem, me jagame seda, mis saada
ahjusooja ja karedat poolvillast putru
kui kord lähed saad kalli ja pika pai kaasa
siis on südidust joosta taas pakaseuttu

Sina lehvitad rõõmsalt ja mina teen sama
mine, mine, sest elud meil eraldi teedel
kinkimata jäänd päike näib heledamana
külmaudugi hajub. Sa ju helistad reedel?





neljapäev, 15. veebruar 2018

Mõni tuba on alati pime



Kui palju kurbasid on koos, et rõõmsaks saada, siis on tuba täis suurt ja suitsuna tupruvat kurbust.
Kuidas saab sinna mahtuda veel rõõm?
Olen oma depresiivset meelelolu proovinud teadlikult kildhaaval lammutada, otsinud abi kõigepealt enda seest ja toetanud (kasutaks meelsamini sõna „püherdanud") teiste najal. On asju mis edasi aitavad ja on asju, mis mõjuvad nagu kõrile surutud vee alla vajutav kaigas. Vimase puhul on kõige kurvem see, et nii tehakse meelega. „Mul on halb, sina sure maha!" Hakkab siis endal parem või, tõesti...?
Ma proovin end ise kõrvupidi sellest soost välja tõmmata.
Mõnikord kuulan isegi teiste nõuandeid. Kuulmine ei tähenda kuulamist.
Mõni on hea.
Mõni on halvem.
Mõni on kohutavalt halb.

Kõige halvem on siiani olnud soovitus liituda ühe netikommuuniga, mis teoretiliselt ongi loodud haiget (saanud) vaimu toetama.
Ma olen täiesti kindel, et on palju inimesi, kes saavad seal oma muresid kurtes abi ja tuge, leiavad teekaaslasi ja jutusemusid. Mul on nende pärast siiralt hea meel.
Aga mu enese jaoks... see tuba on täis katkisi hingi, kurbasid, lööduid, segaduses vaimusid. Sinna sisenedes on tunne, nagu suruks end ruumi, mis on muret täis ja see mure on liiv, mis ei lase hingata, näha ega kuulda. Aeg-ajalt astub ette mõni hallis hames hall kogu ja poetab emotsioonitult enda ette oma mure. Keegi ei kuule, kõigil on silmad maas, pead oma värvitut tõsidust täis. Vahel tõstab siiski mõni toasolija pea ja viskab õhku midagi trööstivat kas siis konkreetselt kellelegi eraldi või lihtsalt niisama..ent neid trööste ei püüta kinni, veel enne, kui nad liueldes langedes puudutavad maad, on lohutuse roosa valgus kuhtunud määrdundhalliks.
Eks ma vaatan neid värve oma silmadega, need pole erapooletud. On kindlasti palju inimesi, kelle jaoks roosa jääb seal roosaks, muutub aina võimsamaks ja lõpetab vabaduse purpurikarva leegina. Nad otsivad õla, mille najal end püsti ajada ja leiavad selle. Nad oskavad teiste tumedatele sõnadele pihu alla panna ja need tuhast puhtaks puhudes ütlejale heledatena tagasi anda. Mingu neil elus hästi.

Kuid mulle mõjub see keskkond rusuvalt.
Eks ma siis eemaldun nii kuidas oskan.
Ei loe teiste muredest, ei võta neid endasse. Kapseldun, programmeerin end ühe kindla tegevuse jägijaks. Ei ela kaasa, ei mängi end teiste süngusest läbi. Omamoodi tekitab see tuba sõltuvust, ära minna sealt korralduslike omapärade tõttu ei saa ja midagi siiski kisub sinna piiluma. Enesepiinajalik haiglane mõnu.

 Kuidas saab oma masendust üldse vähendada jagades seda teistega, kes sama murega hädas?  Jagades saab alati sama asja tagasi. Annad tüki oma murest, saad pala teise meeleheitest.
Kas on õige soovitada kurval lohutust otsida kurbade seast?
Kas keegi on niimoodi saanud abi...sünge kurbade, leinameelne leinajate, pelglik argade seast?
Ma ei saa jätta sellist mõtteliistakat sellesse seltskonda, nii ebaõiglane ei tohi olla. „Näete, siin on mu tume meel, aidake kanda!" Las kukuvad, las murduvad, peaasi, et ma olen oma sule koormasse visanud. Ei tohi.

Las jääbki mõistujutuks. Kui keegi leiab hargneva otsa, siis küsikski: kas seltskond ühe jala ja ühe käega inimesi saavad üksteist toetada? Suur tomp, kelle käed on hõivatud enese kinnihoidmisega teise küljes ja jalad ei astu kuhugi...







esmaspäev, 12. veebruar 2018

Lugu.. ütleme, et kellast



Milde vaatas randmel olevat kella.
Tema jaoks oli see ese kell, lapsed kasutasid kinki üle andes küll peenemaid väljendeid. Pulsikell ja aktiivsusmonitor ja mis seal veel oli... äpid-päpid.
Käekellasid oli Mildel küll olnud. Slava, Molnija ja Vostok ja mis kõik veel. Kanda ta neid just eriti ei saanud, kodutööde ajal kippusid kellad pesu- ja nõudepesemise ajal ära uppuma, põllutööde käigus närisid hammasrattad mulda, lehmalüpsi ajal.. (selle mõtte jättis Milde mõtlemata), aga kui juhtus vaba hetk olema ja Milde sai tagaaias tiigi jõekaldal pisut ennast sisaliku kombel päikese käes laadida, võttis ta kella niikuinii randmelt maha. Nagu neid päevitusrante muidu vähe oli. Nii sai üks kell harakate saagiks ja paar tükki jäid äkilise äikesevihma kätte likku.
Nüüd siis laste kingitu. Omamoodi riistapuu, elektrooniline. Pilti näitas siis, kui Milde teist näpuga toksis. Lapsed kõnelesid, et kell pidada samme lugema ja südant kuulama ja mida kõike veel, aga Mildele nad neid trikke näidata ei jõudnud, kiireks kiskus. Mõni teine kord, lubasid lapsed.
Teine kord siis teine kord.
Milde vaatas kella veelkord. Päike oli kuum, lehmi ta enam ei pidanud, aiamaa olid lapsed ära rohinud. Teha ei olnud justkui eriti midagi ja miks mitte siis aias pisut päikest kummardada, nii oligi memm ennast juba aiatoolile lebaskile sättinud. Kuidagi ei viitsinud enam tõusta, niisama maha poetada kella jälle ei julgenud – mine neid harakaid tea ja äikesevihm, see tuleb kui tuleb. Ette pikalt ei kuuluta.
„Miki, tule siia!"
Miki kuulas sõna nagu alati. Perenaisega pidi hästi läbi saama, pasteet ei kasvanud põõsas.
Miki oli pisike, kohe väga pisike. Rihma pidi kõigest kuus auku edasi laskma ja kell istus peni kaela nagu talle loodud.
„Vaata, et sa kaugele ei lähe! Vihmaga kohe tuppa!"
Milvi teadis, et Miki sei saa midagi aru, aga ta teadis ka seda, et Miki pelgas vihma ja eriti hullult kartis kutsa müristamist ning nii väike ei olnud ta ka, et harakas teda pessa vedanud oleks.
Korras, nüüd võis silmad vidukile lasta ja päikest neelata.

Miki pikutas algul päris pikalt perenaise aiatooli all, aga siis kerkisid ta lontkõrvad tiba kõrgemale ja pea pöördus naksti peenramaa poole. Keegi võõras krabistas seal. Külakass kindlasti.
Miki kargas püsti kui nõelatud ja sibas oma nisajalgadel aiamaa poole. Kass oli paks ja ülbe, laskis Mikil üsna lähedale tulla enne kui heki alla sööstis, Miki pudrukuulina kannul.
Tagaajamine ei kestnud pikalt, kass kadus peale hekist läbi jooksmise kuhugi pika rohu sisse ja Mikil kadus huvi seda argpüksi jälitada. Nüüd olid ninas juba teistsugused lõhnad, tundus, et paar maja eemal oli solgiga koos paar lahedalt lehkavat ribikonti kompostihunnikusse visatud.
Oligi nii. Kahjuks said sama lummava lõhnateate oma ninna tolle pere koer ja poe taga elav eikellegi lontu. Miki pikutas mustsõstrapõõsa all ja kuulas kurvalt, kuidas hõrgutised suuremate krantside hammaste all ragisesid. Üks kurbadest ohetes sai kuldavale natuke liiga valel hetkel, kondiragina pausi ajal ja poetagune kuulis seda. Ta oli niigi õel rakats, nüüd tundus talle, et Miki tahtis tema näritavat konti ise lätsutada – ega ta ju ei eksinudki – ning Miki ees ja külapeni kannul läks lahti klaperjaht üle hiiglasliku aiamaa. Sibulad lendasid koos mullaga, hernelippide vahele kärisesid kahe koera suurused augud, maasikad lärtsusid karvaste varvaste vahelt üles.
„Kas te kuradid saate siit!"
Lendav kõplavars tabas poetagust, Miki pääses hullemast ja hetkel, mil teine kiljatas, oli tema juba külavaheteel tagasi. Hea jupi maad jooksis ta nii, kuidas jalad võtsid kuni eemalt järverannast kostvad laste hääled ta tempot pidurdasid ja suunda muutma panid.
Lapsed Mikile meeldisid ja Miki meeldis lastele ka.  Ikka kukkus mõni küpsis maha või midagi muud magusat jäi ripakile. Jäätis või koguni võileib.
Miki lonkis järve poole, tehes nii ükskõikset nägu kui oskas. Tee pealt sai põske tõmmatud poolik suitsuvorstiviil ja tilk magusat lödi jäätisepaberi pealt. Rannaliivale jõudnult ootas Mikit seal juba terve vastuvõtukomisjon, külalapsed reas kui oreliviled.
Miki teadis, mis nüüd tulemas oli. Kummimadratsisõit, vettehüpped ujumissillalt, pikamaaujumine mõne suurema lapse õlgadel. Alade vahepeal või ka möllu keskel ikka limps jäätist või krõbisev küpsis, dopingukontrolli selles võistluses ei olnud. Lõbu laialt, rõõmu kõigile.  Paari tunni pärast hakkas teiseltpoolt järve üles ajama suur tume pilvekuhi. Tuli muudkui tasakesi lähemale oma vativarvastel ja siis... MÜRRRRRRRAAKKIIIIII!!!!
Lapse lendasid, kes kiljudes, kes naerdes laiali kui varblaseparv, Miki lidus nendega tänavat pidi allapoole ja see kiirus.. kiirus oli muljetavaldav. Hetk enne ületeenaabrite juurest kurvi võtmist koduvärava vahelt sisse pugemiseks Miki küll justkui pidurdas veerand sekundit.. mingid uued, häirivad lõhnad, mille päritolu kohe meenuda ei jõudnud... kuid järgmine trummisoolo pilve alt sundis peni kibekiiresti verandauksest sisse ja Milde sülle.

„No mis mudaklimp sina küll oled! Läheme peseme su puhtaks..."
Milde võttis natuke murelikult Miki kaelast kella. Õnneks oli pealtnäha kõik korras.
Soe vesi, rätikuga kuivatamine, mõnus kammimine ja soe föönituul – pika ja toimeka päeva lõpuks oli Mikile koeraspaa lõbud nii mõnusad, et ta lasi enesega teha mis iganes Mildel pähe tuli. Mõnus, oi kui mõnus.
Milde sättis koerakasimise lõpuks kella jälle oma randmele. Oleks ometi, et see ika töötaks ilusasti, mõtles ta veidi muretsedes.
Ootamatult pöörasid õuele kaks autot, uksed paukusid, sammud tulid maja pole lausa jooksumüdinal, uks prahvatas lahti.
Lapsed.
„Oh, sinuga on kõik korras, eks?" minia hääles oli kerge värin.
„Kuidas muidu, ikka korras." Milde ei saanud laste rabistamisest aru.
„Mis sa tegid päeval?" Poja küsimus kõlas samuti murelikult.
Ütleks, et päevitasin? No ei tea.. Ütleks, et tegin hullult tööd? See poleks ju päris tõde. Milde oli nõutu.
„Ei midagi erilist, natuke siit, natuke sealt..nagu ikka.." venitas ta lõpuks kuidagi umbmääraselt.
„Issand jumal küll, me siin vaatasime arvutist, et sa vahepeal kihutasid nagu meelest ära, kas sa käisid järves ka? Koju tulid vist rattaga, nii ruttu ei jõua keegi..!"
Teise minia jutt oli arusaamatu ja Milde ei mõistnud muud teha kui igaks juhuks lihtsalt mühatada „Vahel ikka saab ju siin-seal käia"
„Kuule, me panime su aktiivsusmonitori info läbi Joosepi telefoni jooksma ja ta helistas natuke aega tagasi, et ema on puhta pöörane, laseb aga küla pidi ringi, endal süda klopib nagu koolibril, mõtlesime, et see pole päris õige asi, tuleme, vaatame igaks juhuks üle"
Minia paistis juba rahunevat
„Mis te nüüd kohe kohkute, teinekord helistage niisama, küll ma toru võtan, kui nahk seljas toores !"
Milde hakkas tasapisi kahte ja kahte kokku panema ja sai aru, et kuidagi oli kogu laste paanika seotud Miki kaelas oleva kellaga. Lastele ta seda tunnistada ei tahtnud, nende kallis kingitus koera kaelas – see ei olnud vist päris nii mõeldud.
Kui rahvas jahtunud oli ja kohv ning käigu pealt küpsetatud pannkoogid sissse söödud said, läksid lapsed ära oma koju, lubades teine kord enne kihutama hakkamist helistada. 

Milde koos Mikiga kobisid magama. Miki nortsatas oma tugitoolis ammu enne kui Mildel lehed läbi loetud ja prillid öökapile sättida jõudis. Unes tuli Mikile meelde ületeenaabrilt hõngunud kütkestav aroom. Naabrite puudel Cecilial oli jooksuaeg kohe-kohe algamas. Ehk homme juba....
Milde nägi unes päikest ja pikutamist. Eks täna oleks veel võinud olla, kui mitte äike peale oleks kerkinud. Homme ehk on parem päev.