Lehed

esmaspäev, 15. august 2016

Jüri

Mõõk mehe käes ei olnud ühtäkki enam relv, vaid tugi mures kühmu vajunud kehale.
''Anna mulle andeks, ma ei mõelnud seda korralikult läbi...''
Lohe pööras aeglaselt pead. ''Kas sa ei saaks mind lihtsalt vabaks lasta ja öelda, et ma põgenesin?'' Hääles oli imetilluke lootusenoot. Äkki lõpeb siiski kõik hästi?
Jüri ei vaadanud lohele silma.
''Ma lubasin.''
''Aga mina? Sa taltsutasid mind, kuidas sa saad seda nüüd teha?''
Ärevus.
Meeleheide.
Kurbus.
Kõik oli olemas.
''Ma ei uskunud, et nad  seda teevad.. ma ei uskunud, et nad niimoodi,  kõik korraga ristimisega nõus on. Ma pean, anna andeks!''
Halastus.
Seda ei olnud.
Lohe kehast käis läbi ärev värin, korraks tundus, et ta rebib end lahti sellest armetust kütkest ja pageb, kuid ei, liiga taltsaks oli ta muutunud.
Jüri ajas ohates selja sirgu.
Mõõk tõusis.
Mõõk langes.
Kuum ja hingemattev vere lõhn ajas taamal puu külge seotud hobuse rapsima.
Lohe silmad jäid lahti, Jüri ei tahtnud seda näha. Valus.
Ta pööras pea hirmust kangena seisva kuningatütre poole.
''Läheme linna tagasi, ristirahvas ootab,'' ütles ta.
''Kuradi inetu..''
Seda ta ainult mõtles.

laupäev, 13. august 2016

Joosep

Ruum oli peaaegu pime, ööaeg ometi. Üks pisike õlilamp ei suutnud valgustada enamat kui väikest ringi, millest hammustas suure sektori laua kohal kookus istuva mehe vari.
Väiksem lõik valgust kadus õllekruusi aegajalt mehe suuni tõusva varju sisse.
Mida sagedamini tõusis kruus, seda enam vajus kössi mees.
”Ai-ai, lükkasid oma pruudi häbisse, ei kannatanud siis pulmadeni oodata!”
Külamoorid, kõike nad teadsid, kõike nad nägid. Kõigile lobisesid.
Joosep vajus veel jõnksukese rohkem kössi.
Maarja, Maarja, miks sa niimoodi…
Mees oli oma kihlatut näinud vaid setupalju kui vanemad neid söögilauas tutvustanud olid, teine teises lauaservas, aga ega siis enne pulmi rohkem vaja polnudki. Ilus tüdruk, söönud ja sile, palged ümarad ja pilk malbe.
Ah, nad kõik olid tegelikult sellised, malbed. Ühe pidi Joosep ometi lõpuks ju omale saama, küllap vanemate valik oli õige. Kõigil oli õige olnud. Kui nüüd ainult seda jama poleks olnud…
”Huvitav, kes see oli..”
Mõte oli tuim. mis vahet seal enam oli, kes. Tegu oli tehtud, pruut kellestki teisest rase ja pulmad peavad ära jääma.
Kann tõusis, mees vajus.
”Joosep, kuule, Joosep!”
‘Mh?”
Valguseringi ilmus veel üks käsi. Võõras.
”Kuidas..? Toauks oli ju kinni ja kuidas sa koertest mööda said?”
”Koerad või asjad sul.” Võõras muigas.
”Nonoh, mis sa seletad, mul üle küla terased..” Joosep lõi selja nördinult sirgu, aga eks õlu oli oma teinud ja kui võõras poleks teda õlast püüdnud, oleks kärkija põrandale selili maandunud.
Võõra käsi oli üllatavalt tugev.
”Ole nüüd rahulik, ma ei ole siit pärit”
”Naaberküla mees siis. Ikkagi, kuidas need koerad sind siia lubasid?”
”Ei ole naaberkülast ka, ma olen saadik.. kaugelt olen, tahtsin Maarjast rääkida”
Nüüd ei kõikunud Joosep tõustes peaaegi üldse, rusikas, oli kiire tõusma ja külaline ei jõudnud oma nägu eemale tõmmatagi.. aga äkki tundis Joosep, kuidas ta käsi vajus võõra näost läbi. Joosep kukkus, ta oleks pidanud kogu kehaga tabama oma ohvrit, kuid ei, ka keha tundis ainult sooja lainet ja ei mingit tuge. Viimasel hetkel, just enne põrandale langemist haaras võõra käsi, ikkagi lihast ja luust käsi Joosepist. Vähemalt nägu ei tabanud põrandat, põlved, need olid valusad, kivipõrand ikkagi. Joosep jäi põlvedele, ootamatus oli keha nõrgaks teinud.
”Tõuse, mul on sulle üks jutt”
”Ma ei taha.”
Võõras vaatas hetke põrandal kössitavat murtud meest ja ohkas,
”Olgu peale, aga rääkima me peame siiski”
Külaline istus maha, Joosepi kõrvale.
”Maarjast tahan sinuga rääkida, su tulevasest naisest”
”Ma ei saa temaga abielluda, sa ei ole kuulnud?”
‘Saad. Pead. Sul pole valikut.’
”Aga ta on ju..”
”On,” Kiiresti katkestas võõras Joosepi lause.”’ on, ja sina kasvatad selle lapse üles. Meil.. teil on vaja lunastajat ja su… Maarja.. ah, jumala poeg saab selleks Lunastajaks.”
”Mida sa räägid, mees, Maarja on rase ja see ei ole mina, kes tema endale sai, ma ei saa teda naiseks võtta, saad sa aru?”
”Sa kuulad mu sõna, sest ma too selle käsu sellelt, kelle ei ei öelda!”
”Haha, ma olen vaba mees, ainult jumal on see, kes mind kamandab”
”Just”’
Paus sai pikk.
Joosep taipas, et ta salasoov oli kogu aeg olnud saada käsk kelleltki teiselt, käsk, millele alludes ei peaks ise otsustama.
Jumal kõlbas käsuandjaks küll.
”Sa abiellud Maarjaga see ei saa kerge olema, ja sinu asi on tollest poisikesest kasvatada meees. Jah, ta salgab sind ära, jah, ta ei ole suurem asi käsitööline, aga sina oled ta isaks niikaua kui tuleb aeg lahku minna. Ausalt öelda pole Ta veel otsustanud, kumb tema juurde esimesena tuleb, sina või tema..”
”Oota, pea hoogu.. ma kasvatan ta üles, ta salgab mind ära.. mis rõõmu ma sellest saan?”
”Isekas oled, isekas. Lastest ei saa kunagi rõõmu, kas sa ei tea? Üks südamevalu teise otsa, hea, kui natuke rahu saad, rõõmuga on nagu on, peaaegu polegi teist õieti.”
”Kas ta jääb mu ainsaks lapseks? See.. võõras..?”
”No on sul siis midagi viga, Maarja on küll terve naisterahvas..?”
”Mh. Pole mul miskit viga.”
”Lollid küsimused teil, inimesetel”
”Kas sa arvad, et kui ma Maarja naiseks võtan minult küsimusi ei hakata küsima?”
”No eks sa midagi ju ikka vastata mõistad.”
”Ei. Mida ma vastan? Jah, Maarja saab lapse, ei, mina pole selle lapse isa näinud, jah, ma kasvatan ta enda omana üles..?”
”Valetada ei oska või?”
”Sina, SINA soovitad mul valetada?”
”Mnjah, see nüüd küll hästi ei läinud. Aga ole vait, ära vasta midagi.”
Vaikida Joosep oskas. Vaikides oli ta ju siianigi oma kibedat valu kandnud. Hea mõte tol võõral, just nii ta teebki.
Vaikib.
”Kuule, ma nüüd lähen. Sa teed nii, nagu me siin arutasime? Võtad Maarja ära ja kõik muu jutt..?”
Joosep tundus tukkuvat. Siis tõusis ta pilk pikkamööda võõra silmadeni.
”Ma võtan naise, kes on kellestki teisest rase, kasvatan selle lapse üles, nähes ta õpetamisega mõttetut vaeva, saan ta poolt reedetud..? Midagi on kindlasti veel, mida sa rääkimata jätsid.”
Joosep ohkas raskelt.
Maarja, ah, Maarja…
”Jah, ma teen nii nagu sa ütled. Maarja pärast teen.”
Võõras tõusis Joosepi kõrvalt püsti.
”Tead, ma mõtlesin siin nüüd… ma lähen räägin Temaga, las ta võtab sind enda juurde enne kui poja võtab. Ma arvan, et see lõpp.. see ei oleks sulle muidu kerge taluda.”
Joosep nägi võõra kuuehõlma läbi ukse lehvivat.
”Koerad peab terasemate vastu vahetama”oli Joosepi viimane mõte vaikust kuulates.
Uni tabas teda sealsamas põrandal.

Meeleline


***

sõrmede vahel
libisev kleidisaba
kõik need korrad, mil
rõivastun siidi selleks,
et see mu seljast võetaks

Pikad lõõmavad
Küüned rebivad selga
madrusesärki



***


reede, 12. august 2016

Ärapõlatu

Maapind peopesade all oli kuum ja kare, tolm kleepus pisaratest lapilisele näole muutes põsed liivapaberi sarnaseks.
Naine tõusis teetolmust jõuetult ägades. Silmi tee poole tõstes ei paistnud enam ei meest ega poega, võis vaid ette kujutada neid kahte eemaldumas – poeg noore mehe reipal sammul, mees vanainimese vaevalisel astel.
Ainus poeg, kauaoodatu, ime läbi sündinu, Saarale jumala poolt kingitud poeg võetakse nüüd sellesama kinkija poolt ära. Nii ütles mees.
”Jumal käskis mul tuua vereohvri. Iisaki. Me lahkume hommikul, sina, naine, vaiki senikaua …tema vastu me ei saa”
Mehe hääl oli sama kare kui Saara põsed praegu.
Naine oli juba õhtul mehe sõnu kuuldes tahtnud poja tuppa söösta ja sundida Iisakit põgenema, mees haaras ta randmest nii, et täna oli mehe kämbla jälg kui sinine käevõru ümber Saara hapra eidekäe.
”Ära tee midagi, ega sa ometi arva, et sa midagi muuta saad? Käsk on antud, mõistad?”

Öö möödus vaikides. Mis kasu on jutust enam. Käsk oli juba antud.
Hommikul kattis Saara laua nagu tavaliselt, võibolla olid ta liigutused leiba lõigates pisut aeglasemad ja jook kannust nirises pisut peenema joana kui eelmistel hummikutel… võibolla. Saara ja Abraham ei rääkinud omavahel, ka see oli tavaline, rääkimise aastad olid möödas, juba oli õpitud vaikima.
Ainult Iisak ei suutnud suud pidada, teekond Moriasse ei olnud igapäevane ja tõotas vaheldust üksluisesse argipäeva.
”Mägedes ei ole nii kuum, saabki natuke värsket õhku… tõsi, sinna peab kõigepealt ronima, aga me ei pea ju peale ohverdamist kohe alla tulema, eks, isa? Vaatame, kas naaberoru mehed on juba vilja lõikama hakanud, ma tean seal ühte eendit, kust hästi näha on..”
Iga Iisaki sõna torkas uue nõela Saara rindu. Iga tema lause vajutas Abrahami õlad veelgi enam längu.

Ja siis nad läksid.
Kaks meest, isa ja poeg, poja õlul haokubu, isa habrast kogu toetamas kõver sau.

Meeste lahkumisest oli juba tunde möödas.
Saara istus lävepakul, silmad naelutatud mägedele ja äkki karjatas ta heledalt nagu oleks keegi teda löönud.
Mäe tipust tõusis tume suitsusammas.
”Iisak!”
See oli kõik, mida ta öelda suutis, ennast edasi-tagasi kiigutades ja küüntega teepinda kraapides ei öelnud ta tundide kaupa enam midagi.

”Ema, mis juhtus? Ema?”
Iisaki hääl.
”Naine, tõuse üles, läheme majja, rahvas vaaatab.”
Abraham.
See oli uni, hea uni. Küllap nii oligi. Päästev uni.
Saara tõusis meeste toel ja läks majja.
”Ema, mis sul juhtus?”
”Mine ära, poeg, mine oma tuppa, ma räägin emaga ise!”
Abraham oli pojaga järsk. Oodates kuni uks Iisaki järel sulgus istus ta südamest ohates maha.
”Mida sa tegid?” naine haaras mehe mõlemad käed,

Kas sa ei läinudki mäele?”
”Läksin.”
”Aga kuidas siis..?”
”Jumal ei tahtnud teda.” Abrahami hääles oli pettumus.
”Jumal saatis ingli ja jäära. Jäära saatis ta Iisaki asemele. Jäära. Jäära! Ta ei tahtnud meie poega, eelistas jäära…”

Saara käed langesid rüppe.
Ta ei saanud aru… poeg oli elus, see oli peamine. Aga jäär Iisaki asemel ohvriks…

Oleks siis härgki olnud. Vähemalt.

neljapäev, 11. august 2016

Vaikus

Mitmes öö see nüüd oligi? Neljas? Neljateistkümnes? Neljakümne neljas?
Naine surus padja vastu kõrva, kuid hiire krõbistamine kostis ka sellest läbi.
Kell oli kolm. Või pool kolm . Naine ei pidanud kella vaatama, ta oli seda juba mitmeid öid jutti teinud ja alati oli kell pool kolm. Või kolm.
Alati.
Hiire ragistamine oli ainus heli muidu täiuslikus öös.
Naine tõusis järsult istuma. Krõbin, mille suunda oli pea võimatu määrata- kord kostis see justnagu seina vahelt, samas tundus, et kapi all mürgeldab mingi supervõimetega näriline, siis jälle ragises terve laepealne -  vaibus vaid silmapilguks, et seda hullemalt jätkuda.
Naine võttis voodi eest toakinga ja viskas sellega umbes.. kuhugi toa sisemusse, ükskõik kuhu, peaasi, et ragistaja lõpetaks.
Sellest ei olnud abi. Naine surus  sõrmed läbi unesalkus juuste ja kattis ennast närviliselt edasi-tagasi kiigutades kõrvad  peopesadega, ise omaette ümisedes, et ometi mitte kuulda seda teravate hammaste alla puruneva maja raginat.
Kuid ta teadis ju, et vaikus oli illusioon.
Ta tõusis järsult, jalg kobas toakingi.. ah, õige, teine neist oli ju kusagil teises toaservas.. naine lennutas ka alleesjäänu närviliselt eemale ja läks paljajalu kööki.
Sigaret lahtisel aknal, jahe ööõhk pugemas põue, käsivarred kananahas. Pea ei olnud enam uneuimane, naisele meenus, et kusagil peab olema... Kiiresti, plaksudes avanesid kapiuksed, kiirelt kobav käsi leidis õige kiiresti otsitu. Hiirelõks.  Moodne, tuliuus, metallosad ähvardavalt kiiskavad, puust alus peos kare ja pinnuline.
Naine naeratas pisut ootamatult.
Unistus vaikusest...
Vinnastatud lõks libises ettevaatlikust käest kapiserva alla.
Toas oli vaikus, hiir oli selleks ööks oma närimised lõpetanud.
Nagu kõik need poolärkvel veedetud neli, või neliteist ööd... ehk oli öid juba nelikümmend neli olnud, naine ei suutnud enam meenutada.  Vastu hommikut kinkis vaikus naisele veel paar  tundi und.
See ei katkenud isegi kinnilööva lõksu püssipauguna kõlava plaksu peale.
Hommikul viis naine väikese halli juba kangestunud laiba prügikasti.
Naeratus.. lootus vaikusele muutis naise näo hoolimata poolikuks jäänud ööst lausa säravaks.

***

Kell oli kolm. Või pool kolm.
Uni kadus ootamatult.
Tuba oli pilkaselt pime ja vaikne.
Täiesti vaikne.
Liiga vaikne.
Isegi kõrvade katmine ei suutnud seda vaikust summutada.

teisipäev, 9. august 2016

Puhkusele tahaks...

Vesi potti, pott pliidile... moosipurk kannu tühjaks ja vesi moosile peale..
Teravamaitselist mustsõstramoosi lapsed niikuinii ei tahtnud, laseks moosivee läbi sõela ja teeks mannavahtu. Roosamanna läheb alati, olgu või kurgisoolveest tehtud.
Nõud kolinal kraanikaussi.
Tasem, tasem, pooltel kruusidel niikuinii juba servast killud väljas.  Tassikõrvadest kõnelemata, kapis on tassiriiüul nagu kurtide kooli aktus.
Pahinal jooksva sooja vee all sai taldrik teise järel puhtad paled. Tassid näitasid teega parkunud pinnalt jälle lõbusaid värve.
Kahvlid, kann, lusikad... pann.
Nii,  puhas.
Pilk pliidi poole. Vesi potis juba kõneles kahinal.
Kuhu moosivesi sai?
Nõutu pilk otsis kannu.
Leidis. Tühi, puhas.  Pagan, mingi sodi oli seal sees tõesti olnud, kraanikauss ähvardas lausa umbe minna.
Niipalju siis mannavahust, hea, et kõva häälega veksleid välja ei jõudnud anda.
Vesi kees potis juba kõva mulinaga, pihuga soola sisse ja makaronipakk vette tühjaks. Pole mõtet aega veeta, kui ei saa magusat, sööme soolast.
Pann kõrvale kuumama, hakkliha lärtsuga pannile.
Nonii, nüüd on aega toad putsunutsutajaga üle tõmmata,  lapsed on veel õues. Diivanikatted sirgeks, kola põrandalt...kuhugi ära, tolm, paberitükid ja muruniitmise puru korinal tolmukotti.
Klaar. Polegi palju vaja, et tuba kodu moodi välja näeb.
Söök, söök, söök... ahhaa.
Hakkliha oli servast pisut tõmmu, keskelt puhta toores alles. Ah, ütleks, et statistilise keskmise kohaselt on kõik korras.
Mikser, kus see on? Mikser uu..?
Pott kraanikaussi, külm vesi peale, mikser seina...
Keegi tuli tuppa, kolina järgi otsustades  kappab õuepapudega toas ringi.
Võta kummikud jalast ära, ei roni teise tuppa saabastega!
Pilkk üle õla tegi kindlaks, et sõnum jõudis kohale.
Mikser hakkas makarone vispeldama.

***
„Läksin puhkusele.“

Vihikuleht laual võbises veel põgeneja selja tagant kinni löödud ukse vahelt sisse pahvatanud vihmalõhnases tuulehoos.
Hakklihast levis kerget kõrbehaisu.

esmaspäev, 8. august 2016

Vaikuse lõpp

Tundus, et Hugo sisenedes muutus lusikate klõbin refektooriumis pisut tihedamaks ja tonsuuride hele rida oleks justkui paar nõksu allapoole laskunud, aga see võis tõesti olla meelepete.
Kolm purukslitsutud prussakat Vend Hugo tangupudrul olid seevastu ehtsad mis ehtsad. Hugo kummardus taldriku kohale, kõht oli tõepoolest tühi... mis juhtuks, kui ta need jäänused taldriku servale nihutaks..?
Ah, ka pudrus sees paistsid jalad, tiivad, tundlad. Munk põrkas ootamatusest eemale, kui üks tiibadest äkki abitult ülespooole siputas.
Putukad ei olnud juhus, need ei olnud lohaka koka poolt kogemata pudru sisse keedetud, need olid just tema, Hugo, toidu sisse nimme segatud.
Lusikas värisevas käes püsti, piidles Hugo ettevaatlikult paremale ja vasakule. Ei midagi erilist, sõnadeta vaikuses kostsid ainult aplad söömishelid, keegi ei vaadanud tema poole. Võibolla isegi liiga kramplikult hoiduti sellest. Ainult kloostriülema terav pilk kraapis korraks üle vend Hugo teistest kõrgemale tõusnud näo. Kiiresti langetas ta oma pilgu taldrikusse, üritades mitte näha aeglaselt tõmblevat tiiba ja purukslitstutud putukakesti pudrus. Süüa ta ei proovinudki.
Üks lusikas teise järel langes klõpsatusega lauale. käed tõusid vendade rinnale palvesse ja ajvahemik abti põstitõusmise ja kolmesaja vaikiva munga liikumahakkamise vahel oli vaevutajutav.


Kabelis põlvitasid paarkümmend venda, mõni tundus mõtteis palveid kordavat, sõrmede vahel roosikrantsi helmeid veena voolata lastes, teised olid sügavalt omis mõtteis, nii sügavais, et üksikute vendade lahkumine või juurde tulemine ei paistnud neid häirivat.
Kild veel allesjäänud ilmaliku talumeest Hugo südames oleks seda tukkumiseks nimetanud.
Vend põlvitas üsna ruumi keskele teiste omasuguste munkade vahele.
Kindlasti oli see juhus, et paar tema lähedal palveisse vajunud meest kiiresti tõusid ja lahkusid. No mitte ei lahkunud, mitta päris nii, nad astusid paar sammu edasi ja põvitasid uuesti, kaugemale. Äkki tahtsid nad üksindust... aga võimalik, et ei tahtnud ka, sest kohas kuhu nad oma palveis vajusid olid sama tihedalt vendi täis kui koht, kust nad just lahkusid.

Hugo kehitas pisut nõutult õlgu. Viimasel ajal tundus talle aina sagedamini, et teda nimme välditi, tema lihasuretajalik mungakoiku oli tihti õhtuti vastikult niiske, vesi, mille ta ise kloostriõue kaevust klaasiga aseme kõrvale pani, muutus kiiresti sogaseks, toit oli kas liiga soolane või oli seda ennekuulmatult vähe ja tänane oli küll juba liig mis liig... Aina raskem oli  uskuda juhusesse.
Jah, kitsas koiku dormitooriumis õhkas jälle rõskust. Hugo proovis pikali heites seada oma luist keha võimalikult sängiservale seada, nihutades vastikut märga õhukest madratsit tahapoole.
Ebamugavusest hoolimata tuli uni kiiresti.
Sama äkki tõusis munk oma üsna maiste unenägude heinateo suminast ja viimamarjade korjamise lõhnast, mis oli segatud Maria heleda naeru kajaga tagasi kloostrikambri tõelisusesse.
Keegi seisis sealsamas. Hugo avas silmad ja sulges need kiiresti, seejärel uuesti ettevaatlikult laugude vahelt piieldes. Keset tema kongi seisid kaks kloostrivenda, ta teadis neid küll, vähemalt üks neist oli kabelis tema kõrvalt pagenud, ka teist venda oli ta kloostris tihti kohanud... nimed? Milleks, vaikimisvande andnuina ei teadnud siin ju keegi peale ta endaja abti ka tema nime, endalegi hakkas see peaaegu ununema, kui ainult mitte need öised unenäod ja unedes hõiklev Maria seda meeles poleks aidanud pidada.
Vennad tammusid keset tema kambrit, ühel neist käes jupp põlevat küünalt, teisel midagi metalset käes läigatamas.  Hugot haaras halvav kabuhirm, vaist käskis pageda, aga keha keeldus tahtele allumast. Äkki pöörasid vennad tema pole, astusid lähemale.. haarasid sängi eest Hugo saapad ja surusid läikiva noatera saapatalla ja pealsete vahele. lühem vendadest kihistas isegi pisut ilmalikku labast naeru...
Hirmukramp andis järele hetkel, mil munk taipas, et mitte tema ihu ei tahetud noaga lõhkuda, vaid tema nappi maist vara. Esimese hooga tundis ta suurt kergendust, kohe lahvas vahkviha hoog tal silme eest tumedaks. Nüüd oli selg, et tõesti ei olnud ei rikutud toit, solgitud vesi ega muud Hugot tabanud vastikud äpardused juhus. Talumees tema südamesopis võttis äkki Hugo mungakeha üle, rusikas maandus lühema munga kartulninal enne veel kui lööja voodist päris püsti sai ja jalahoop pikema munga juba põgenemisele pöördunud taguotsa pihta kiirendas võõra lahkumist lausa ime tasemele. Kloostrile kohaselt ei öelnud keegi neist kolmest sõnagi, rahmimise taustaks olid vaid hoobid ja jooksumadin, hetke pärast seisis Hugo hingeldades keset kongi, berserklik vihahoog veel kõri pigistamas. Pikema venna käest maha kukkunud küünal oli kummalisel kombel kivipõrandal põlema jäänud, munk astus sellel vihaselt pele, nagu oleks tegemist vastiku putukaga, mõne sarnasega, kes õhtul ta pudru sees siples. Soe vaha vajus talla all järelaandlikult laiali.
Und ei tulnud enam hommikuni.

Hommikumissa lõppedes jäi Hugo kirikusse kauemaks. Öine sündmus oli jäänud hinge painama ja paar lisapalvet ei tundunud halva mõttena. Vend Hugo astus altarile lähemale, otse ambo ette ja seisis seal langetatud peaga, lastes tunnetel endast läbi voolata. Meenus öine unenägu, henateo pebrekõdi, viinamarjakorjamise lõhn, Maria hääl üle selle kõige. Meenus päev, mil vend, ta oma lihane vend tuli ja teatas talle silmade särades, et Maria oli talle oma jah-sõna andnud, meenus Maria silmanurgast heidetud kõrvalpilk venna laulatuse ajal, hetkel, kui kõlas tegelikult vennale mõeldud truudusevanne...
Jah, samal hetkel oli ta otsustanud minna ära, vaikida elu lõpuni, elada palves ja lihasuretamises, sest ta sai aru - Maria tegi vea mille eest maksma peab Hugo.
Kui kaua sellest oli juba möödas? Viis aastat? Kümme.. ei, kaksteist aastat vaikimist. Tosin aastat ootamist, millal ta ometi jõuab meelepuhtuse ja andestuseni, millal vabaneb talupojast oma südames.
Ja nüüd.. eilne öö. Nüüd ta teadis, et ta oli ooodanud ilmasjata, õndsust, seisundit mida ta ootas ei olnud olemas. Oli ainilt mask, terve ta keha oli muutunud maskiks, mille eest tõmbamiseks piisas paarist lapsikust ja häbematust kloosterivennast ja nende ilmalikest kiusakatest sigadustest.
Mõttetu, kõik oli mõttetu.
Maha visatud aastad.. Hugo tundis, kuidas soe pisar jooksis mööda ninajuurt alla. Üks, teine... ta löristas nagu poisike ja puhkes siis ulgudes nutma, mehelikult, inetult, möirates.. see ei olnud ilus pilt.
Hetkel, mil abti käsi ta õlga puudutas võpatas Hugo end vait, pööras järsult ringi ja jäi kloostriülema kortsulisse näkku vaatama. Hetkeks tundus, et abt voolib oma keelel sõnu, kuid ei, vaid käsi tõusis õnnistamiseks ja teine käsi näitas kirikuukse poole. Kiirustades, peaaegu põgenedes tormas munk kirikust välja, peatus pilguks keset kloostriõue ja tormas refektooriumisse, kus teised kloostrivennad juba hommikusöögi kallal nahistasid.
Vend Hugo lõi ukse hooga lahti, sellise hooga, et sööjad tõstsid lubamatu, ennekuulmatu lärmi peale järsult pilgud oma nina eest ja keerasid pead ukse poole.

''Te olete kari tobedaid kloune''
Hääl, mida ei olnud kasutatud tosin aastat, endiselt tugev, ehk ainult pisut katkendlik.
''Te olete kari tobedaid kloune, kes ei vääri isegi seda vaikust, mida te ise siin peate. Mõtted on teil räpased ja teod sama ropud. Sel moel jätkates saate hukka, kui mitte kohe, siis peale maist elu ikka ja paras teile!''
Hugo pööras usel ringi vaikust jäi lõhestama ainult tema sammude kõmin kloostrikoridori kivipõrandal.
Mõni munk hakkas kohe edasi sööma... mõni mõtles veel pikalt, lusikas püsti peos... tavaline sümmetriline rütm söögisaalis oli rikutud, lõpuks lahkusid vennad lauast kes millal juhtus, sest ka abti ei olnud oma tavapärasel kohal laua otsas tempot dikteerimas.

Abt seisis oma kongi akna alla, pilk suunatud küla poole viivale teele. Lahkuv Hugo  paistis seal järjest pisema täpina, kahanes Ja kadus lõpuks möödasõitva vankri poolt üleskeerutatud tolmu sisse. Alles siis istus abt oma laua taha, avas sellell olnud käsikirja poolikult lehelt ja kirjutas hoolikalt tähti maalides uue rea:''vend Hugo jõudis valgustatuseni ja lahkus meie hulgast issanda aastal...''


***

Korjan vanad asjad siia siiski kokku, sorteerimine või nii.

pühapäev, 7. august 2016

Lühhike öppetus mis sees monned head nouud täeda antakse hingamisepäevaks


Nädalavahetus pere rüpes. Vanamoodsal viisil. Tivoli, suhkruvatt, tsirkus.
Elik siis ostlemine, kohvikueine, kino.

Tivoli.
Täita hirmus - Peremees on šopahoolik. Ikka veidi parem, kui mingi muu  aktiivne "-hoolik", ent oodata teda nipsasjade poe, kingakaupluse ja apteegi ukse taga ning viimasel hetkel tema eneseväärikuse päästmiseks rebida ta naiste pesupoe lävelt tagasi (ta on väga pirts ja häbelik) on üsna väsitav. Mina läksin koos temaga poodi ostma head vanakooli kärbsepaberit ja oleks ainult sellega ka piirdunud, kuid nüüd on mul kodus lisaks kolmkümmend meetrit püksikummi, meeste vihmavari (kolmas? Neljas?) ja kogemus " peaaegu oleksin maksnud neoonroheliste papptaldrikute eest".
Ah, mis ma virisen, täitsa odavalt pääsesin ju. Puhkepäeva õhtune aeg on niikuinii tasuta.

Suhkruvatt.
Lõuhtusöök (lõuna+õhtusöök) Melus. Nomaeitea.... Pannkook oli küll vähemalt ruutmeetrisuurune.  Sööge kodus, siis ei ole tunnet, et hizzand, ma pean kõik ära sööma, selle eest on ju MAKSTUD! Jah, ma olen ablas kitsipung.

Tsirkus.
Kino. Filmist ei hakka rääkima, see oli üks selliseid, mille vaatamist tuttavatele tunnistada ei julge. Oluline polnudki film, vaid see, et kodu poole tagasi sõites meenus, et Rakveres avati äsja tuttuus kino. Vaja üle vaadada, on ju? Seega sama õhtu sees teist sama piinlikku linateost vaatasime juba Rakveres.

Et oma tegusid õigesse mõõtkavasse panna pean meelde tuletama, et Peremehel tiksub seitsmes aastakümme ja mina olen temast kõigest vähem kui kaks viisaastakut noorem.
Millal täiskasvanuiga saabub?
Kahtlustan, et libisesin aastakest Xkümmend tagasi sujuvalt pubekapõlvest seniilsuse liumäele....

reede, 5. august 2016

Kulibini kohandamine

Täitsa hirmus, kuidas mulle meeldivad igasugused kodukootud Kulibinite leiutised köögikatadele. Mõnikord vaatan nende väljamõeldud vidinaid tutvustavaid videoklippe pea õhtu läbi. Mõnikord! Igaks juhuks kordan.
 Praegusel värske ja narmaskoorelise kartuli ajal tuli meelde üks netis nähtud trikk mugulate kiirkoorimiseks. Videot uskudes oli selleks vaja mingisugust kemmerguharja meenutavat (soovituslikult) sihtotstarbeliselt kasutamata pürsti, pange ja elektritrelli. Hari trelli otsa, kartulid veega ämbrisse, surra-murra ja hopsti! kooritud maaubinad olemas.
Mul polnud käepärast trelli, harja ega pange.
Olid mikser, traadist panninuustik (kasutamata!) ja keedupott.
Mkm, ei õnnestunud. Noh, kips näiteks on väga jahu moodi, aga pannkookide jaoks, räägitakse, ei sobi. Nii tundus ka minu rakendus esialgu ideaalse prototüübi moodi, aga surra-murra asemel tekkis lahe sprinkleriefekt ja...no see sein tahtis niikuinii pesta, eksole. Ja kodune kleit. Ja aken. Aa, põranda oleks äärepealt unustanud. Juuksed ja nägu ei olnud mustad, aga ega üks pealekauba pesukord neile liiga ei teinud.

Seekord keetsin koorimata kartuleid.
Kooritud kartulid on nõrkadele.

teisipäev, 2. august 2016

Mula

Kui keegi ei näe, on kõik klounid pierrod
Libahundist saab nunn selleks ajaks
Üksi meenuvad lilithi muinaslood
Neis on ka siugudel siredad jalad

Tamm üksinduses on samblana maas
Haprast lapsest saab taevale tugi
Kivikamakas üksi on selge klaas
Põrandaks hakkab kõrgeimgi lagi

 Üksi oleme kõik ainult unenäos
Salasoove ja imesid hoiame peos.


 Mõte läks katki, pooleli jäi.

***
Loen ja muigan - kui upsakas ja ülbe tundub mu eelmine hala. Teades, kui vastupidi see mõeldud oli, on asi veel veidram. Sõna on kaval, lööb nurga tagant nii, et tükk aega arvad nagu oleksid saanud pai, endal tegelikult nahk narmais.