Tulevikuvisioon

Tuppa tuleb pikka seelikusse ja karskelt käsivarsi katvate käistega pluusi rõivastatud ülikõrge moraaliga relvastatud naisterahvas.
Kontroll Pereväärtuste Päästmise Komiteest.
Perekond on tabatud ootamatult.

"Ahhaa!"
Esimene ohver on pesamuna, kes televiisori ees Muumitrolle vaatab.
"Keelatud autor! Puhas propaganda, kuritegu, alaealise lapse väärale teele kallutamine! "
Tige linnuke Musta Märkmiku lehel sai kurjakuulutavad tiivad.
Pere teismeline poeg proovib padja alla peita raamatut, kuid hilineb.
"Mida sa loed? "Surm Veneetsias", see vale orientatsiooniga inimese, haige kirjaniku kirjutatud, kas sa ei tea? Kustkohast sa sellise rämpsu üldse üles korjasid?"
Hääletoon tõusis hoogsalt.

Isa poetas ükshaaval cd-sid kapi taha. Juba oli seal Queen ja Tšaikovski, Cliburn ja Holiday, aga Lou Reedi Lulu jäi kohe kontrollile silma... Must Märkmik, irooniline muie, uus linnuke veel lennukamate tiibadega.
Selle pere lapsed vajasid päästmist, ka kõige viimased kahtlused hajusid perepea teo valguses...no vähemalt oli peremudel traditsiooniline. Niisis, ema. Kus on ema?

Ema.. ema oli juba ammu magamistoa akna kaudu linadest tehtud köie abil põgenenud. Yves Saint-Laurent'i lõhna ei saanud ju kuidagi peita ja ta jakk oli reeturlikult Chanel-lõikega..


***

Seekordsed valimised saavad labased olema.

Nõid

„Miks - teile - kuidagi – kohale – ei – jõua, et – ma – elan – siin – põhjusega!“
Iga sõnavahet rõhutas aknast Tiidriku pihta visatud ese. Jõuga visatud! Erakordselt täpse käega pealekauba.
Vanamoor pistis pea onni aknast välja.
„Anna see konn siia!“
„Mis konn?“
„Juustest, sinu juustest, külatola!“
Tiidrik kobas käega, mingi külm ja märg tomp oli seal tõesti. No kus sa siis aru saad, aknast oli juba enne lennanud mida kõike ainult meelde tuli.
„Ma annan konna, sa ära enam asju loobi, teeme nii?“ hiilis Tiidrik külg ees kahurisuuna kasutusel olnud aknale lähemale.
„Ei saa lubada. Anna siia!“ vanamoori mätsutav suu oli hammastest tühi nagu titel.
„Ega ma ka siis....“
„Anna – konn –  kohe – siia!“
Lüpsipink, lusikas ja kaloss. Säärekont, kulm ja laup.
„No võta, nõiamoor, säh, võta oma konn!“
Pihu peal välja sirutatud konna võttis vanamoor üllatavalt õrnalt oma kätte, podisedes omaette midagi, mida võinuks hea fantaasia korral konna ees vabandamiseks pidada ja pööras siis tuppa, küllap looma lohutama.
Tiidrik toetas selja vastu onni mustunud palke, väsimus ja valusaks kolgitud ihu kippus jalgu alt võtma. Peaaegu kuu aega oli ta kõrves ekselnud, märke otsinud ja lootnud, et kui ta leiab vaaremade poolt sosinal kirjeldatud musta onni siniste kuuskede alt, punase kanarbikuvälja kõrvalt saavad kõik ta mured lahendatud. Nõid annab talle nõu, kas hakata isa moodi sepaks või unustada ääs ja hakata põllumeheks. Poisikesena palkide vahele jäänud vasak käsi oli nõrk, ei oleks temast head seppa tulnud, ega tõtt-öelda põllumehenagi laseks käsi täie jõuga rabada.
Teekond oli raske, kord leotas vihm ja krõbistas öine külm, kord lõõmas päike ja puresid kiilid. Kõigest hoolimata oli Tiidrikul esimest korda peale lapsepõlve aega vaadata ringi muu mõttega, kui uut tegemata tööd otsides. Pilk seisis pikemalt imelikul säraval sitikal, lille kargel saledusel ja isegi purev kiil oli imeline oma toimimises. Nüüdki, selg vastu tõrvalõhnalist puud uitas silm üle onni kõrval laiuva raba. Veesilmad kui klaasrahad sambla keerulises mustris....
„Noh, mis passid veel? Hakka astuma, sa pole teretulnud!“
Tiidrik suisa võpatas. Vanamoor, ise pisike kui koldeesine järi seisis sõjakalt otse ta nina ees.
„Ei no mis te, külarahvas, tõesti ei mõista, et kui ma nii kaugele elama sättisin, siis selleks, et te mul siin aina külas käia vihuksite? Alles viiskümmend üheksa aastat tagasi käis üks tohman, vaevalt sain maha rahuneda ja nüüd nügid sina siin mul seina viltu!“
Oli tunda, et nõid läheb jälle sõjakaks.
Tiidrik tõstis käed rahustavalt ette, pihupesad nõia poole. Võib olla oli liigutuses ka pisut enesekaitset, säärekont näiteks tuletas end liigutades päris valusasti meelde.
„Jaa, lähen, kohe lähen...ütle mulle ainult enne...“
„Midagi ma sulle ei ütle!“ nõia hääl oli juba üpris kile „tulete siia, pead vastuseid täis, nii mudalaisad, et ise midagi üles otsida ei viitsi!“
Juba esimese röögatuse peale oli Tiidrik metsa poole lippama hakanud. Ega see jalg nii paju tegelikult ei valutanud ka, kui nüüd hoolega järele mõelda. Korraks ta jäi küll seisma, et pöördudes viimast korda üritada: „aga...“, kuid nähes nõida haoriidast kobedamat puutükki valimas loobus ja pages edasi.
Kodutee oli pikk, tundus seda pikem, et kui minnes oli Tiidriku pea lootusrikkaid mõtteid täis, siis tulles ei olnud enam millelegi loota.
Kui, siis ainult iseendale. „Tulete siia, pead vastuseid täis!“ oli nõid kriisanud. Midagi selles ju oli.
Koduteed oli sammutud juba mitu nädalat, esialgne meeleheide oli asendunud sooviga kiiresti koju jõuda, kogu rännakut alustades pead täitnud küsimused jäid ükshaaval ööbimiskohtade peaalusesse samblasse maha.
Lihtsalt vastust veel ei olnud. Küll ta tuleb.
Juba paistis koduküla, kodutare katus, aiavärav, värav kolksatas selja taga kinni, õde ilmus tare uksele ja jooksis Tiidriku kaenlasse. „Ma kartsin, et jäidki metsa!“ – „Kus ma nüüd, näe, kodus!“
Õe suurrätt libises ühe õla pealt maha, tüdruk tõmbas selle jälle üles ja surus sirge nõelaga räti rinnal kokku. Tiidrik ei olnud kunagi vaadanud, kuidas naised oma rätte ja käiseid kinnitasid.
 „Anna see nõel korraks siia“
„Mis sa tast...tavaline vaskork..“ õde pani kinnituse venna peo peale, ise rätti käega hoides, ilm oli vilu. „Meil külas pea kõigil sellised, ajavad asja ära ja...“
Tiidrek oli oma vastuse leidnud.
Ei läinud kolme aastatki, kui ta oli üle mitme kihelkonna nõutuim ehete sepistaja. Nõrk kurakäsi nii peene töö puhul ei seganud ja polnud kedagi teist, kes paremini oleks vorminud lilleprosse, kiilidega nõelu, sitikakujulisi ummiskinganööpe....
Ühe konnakujulise prossi tegi ta ka, ainult ühe. Seda kasutas ta ise suvistepühade aegu kaelaräti kinnituseks.

Unistus

"Hakka aga seletama, kaua me ikka teineteist üle laua passime"
Uurija oli juba tüdinenud,  Preedik oli kolmveerand tundi oma seletust alustanud...ja kohe jälle pooleli jätnud, maigutades suud nagu kala, siis jälle alustanud, proovides oma juttu pisut teisiti sõnastada ...ja jälle lõpetanud.
"Pagan küll, sa olid ju ise ja seal, nägid kõike pealt, mida ma sulle veel seletan?"
Tõsi ta oli,  Veeliks kuulus samasse jahtkonda, oli samal jahilgi, kus löömaks läks, nägi isegi seda hetke, kui Peedik pasunakoorist ajajate liini lärmi tegemiseks mõeldud taldrikutest ühe lapiti Eero näkku lajatas, aga miks ta seda tegi, seda Veeliks ei teadnud.
"Miks sa teda lõid?"
Preedik kehitas nõutult õlgu. "Pikk jutt, tead..."
"Olgu siis pikk jutt, aega on. Hakka lõpuks rääkima, saab asja kaelast ära."
Näh, ei saagi teisiti. Peab ikka kuidagi selle jama ära seletama
"Olgu. Aga kui saad, siis las ma räägin ühe soojaga, ära vahele küsi...kui vaja, siis pärast, nõus?"
"Ma ei luba midagi. Eks ma proovin."

***

Mis kell me hommikul kogunesime? Oli vist viis? Siis juba sadas, päeva peale läks aina hullemaks. Ajajad olid riides nagu tuukrid ja sellest hoolimata loksus vesi saabastes kaugelt enne kui me alguskohta jõudsime. Paaril mehel olid koerad ühes, need läksid kodus hiljem tsentrifuugi või väänasid mehed penid niisama välja.
Kui kütiliin oli paigas, puhuti pasunat.
Alustasime
Jumala eest, kui ma teaks, kes ajajate tee välja valis, lajataks talle teise taldrikuga. Ma olen pool elu jahil käinud ja nii roppu rada pole mu silmad veel näinud. Pori, vett täis kraavid ja uskumatult risused raiesmikud, veerand tunniga oln nii märg, et järves ujumas käies olen ka kuivem olnud.
Siis nägin ma seitmeharulist. Hiiglane! Sarved olid... Saadananahk, nagu teineteise peegelpilt, sümmeetria, laius....kord elus näed selliseid!
Loom ragistas minust viiskümmend meetrit eespool, sealt, kus mina oleks läbi minna üritades kaela murdnud või silmad pulga otsa jooksnud, läks tema läbi nagu nuga võist.
Esimene kord ajajaid näha see tal polnud, Seitsmeharuline teadis, et ta peab minema liiniga risti, mitte eest ära jooksma. Mina jälle teadsin, et loom tuleb liinis kinni hoida.
Oi, ma mängisin temaga. Kord kolistasin taldrikuid nagu oleks ilmalõpp käes, kord olin vait kui hiir, ei liigutanudki ennast. Põder proovis kogu aeg mu selja taha saada, teiste ajajate koerad ei kutsunud just risti liini jooksma, aga ega ma siis...paar korda kukkusin, silmad olid ju kogu aeg loomas kinni, saapa rebisin kännust püsti jäänud orgi otsa puruks, tald hirnus nagu setuka molu, nägu oli kriibitud nagu kassiga oleks kakelnud...
Põder oli mõnikord mulle nii lähedal, et tundsin ta haisu. Aurav hiiglane, oleks ta ainult tahtnud, oleks ta minust vabalt üle võinud marssida, mida ma teinud oleks? Tadrikuga ta maha löönud? No surnud ta siis muidugi oleks,  naerust kindlasti.
Hakkasime kütiliinile lähemale jõudma. Loomi oli vähe, kellelgi ei olnud midagi laskmisväärilist ette jooksnud.
Jaht oleks luhta läinud, kui poleks olnud minu seitsmeharulist. See hiiglane oli päeva päästja.
Vihm oli vahepeal järjest hullemaks läinud. Iga sammuga lärtsatas kummikust vett üle ääre välja, teine kummik, see ilma tallata, see oli veest küll tühi, aga jäi kogu aeg kuhugi kinni. Eks väsimus, jalad rohkem lohisesid järgi kui tõusid põlvist. Osa mehi liini teisest otsast olid alla andnud. Need loivasid kuidagi, peaaegu poolelusatena, peaasi, et kohale jõuaks. Kohati olid ainsad hääle tegijad koerad. Õnneks, sest koeri põder kartis, klähvimine ei lasknud loomal ei paremale ega vasakule kalduda, ikka ilusasti  tema ees ja mina taga.

Rada oli uskumatult sant. Viimases lõpus käisin kaks korda rinnuni kraavis ära, siin poleks ka tervetest kummikutest ka abi olnud. Ja kustkohast need põdrakärbsed püksi pääsesid – ei mina tea. Seal nad igal juhul olid. On vist siiani.

Hakkasime seitsmeharulisega püssimeestele liginema, nüüd pidi siis suur ja elegantne jahi lõpp tulema. Milline trofee, jahtkonna parim, kindlasti riii suuremate hulka kuuluv! Sellise nimel tasus ennast rappida.

Ma teadsin, et Eero on osav püssimees, rihtisin looma otse tema ette. Mäletad, mees ise ju kogu aeg jutustas, mida ta teeks, kui oma Suure Trofee kätte saaks? Teinekord istus saunas, õllepurk näpus ja unistas nii, et õlu liisus enne ära kui ta silmad laest alla lasi? Tal oleks pidanud ropult hea meel olema – unistus jalutab ise nina alla!

Kus mehe silm lõi särama, kui ta seitsmeharulist nägi. Suu jäi lahti, ta ei hingand vist püssitoru põdra poole suunates üldse. Mina olin veidi eemal võsas ja tundsin sama – suu kuivas, hing oli kinni, süda puperdas veel kiiremini kui rajal ajades mütates.

Aga siis..

..no kuradi kurat...

...Eero lasi püssitoru alla, võttis mütsi peast, vaatas taevasse ja mütsiga vehkides ütles valjusti „Näh, täna nii vihmane, kes selle kere siit rabast välja veab...“

Vehkis mütsiga! Lõugas nagu viimsepäevapasun!

Põder oli ka väsinud, ei läinudki kohe jooksu.

Eero toetas püssi kännu najale, istus ise sinnasamasse ja koukis põuest võileivakarbi..sööma hakkas, selg seitsmeharulise poole! Noh, selleks hetkeks tuli loomal ka eluvaim sisse ja metsa ta kadus.

Mis sa mõtled, miks ma Eerole taldrikuga vastu pead lõin?

Sa oleks ise sama teinud!

***

Veeliks oli alguses tükk aega vait.

„Mine praegu koju, jäta oma jutt praegu enda teada“ oli kõik, mida ta seejärel Preedikule ütles.

„Ma räägin Eeroga, selle peab ära summutama, muidu tulevad kõik meie jahtkonda seitsmeharulist otsima“

Seda ta mõtles.

***

„No kunagi näen ma seda iludust veel, siis otsin mõne teise laskja... kurinahk, põdrakärbsed lausa purevad..“

***

„Mul on veel, millest unistada. On!   Pagan, helistan Veeliksile, pole seda kaebust vaja käiku anda, nina on veel jäme, aga küll see ka üle läheb“

***

„Hea, et ta ei tea, kes ajajate raja paika pani... järgmine kord peaks selle mõned nädalad enne ise läbi käima, ei arvanudki, et ni hullu kohta sai...“

Reeturid

Ilm oli kuum, valitsejapaari selja taga seisid paažid raskete lehvikutega ja liigutasid õhku troonide  ümber. Iga natukese aja järel varises mõni paażidest kokku ja tema asemele ruttas kiiresti järgmine. Mida varem sai lehviku alla kokku kukutud, seda pikem oli aeg puhkamiseks, lausa õhtuni välja.
Ülikud istusid poolringis tsaarist ja tsaaritarist allpool, vaadates sama vaatemängu, mida valitsejadki. Erinevalt tsaaritari nautlevast pilgust oli paljudel ülikutel näol õuduse ja vastikustunde maskid, tihti lasti pilgud oma jalge ette ekslema ja kui poleks häbenetud valitsejaid, oleks käed kõrvugi katnud.
All areenil tükeldati sõdurit. Hoolimata ta suhu topitud räpase välimusega nartsust kostsid ta karjed ja valulalin siiski kaugele.
Alguses, kui lõigati sõrmi ja varbaid, oli mees veel üsna vapper,  timukad olid osavad ja kõrvetasid tukiga haavad kinni, et elu koos verega liiga kiiresti minema ei valguks. Käelabade eemaldamist jälgis tsaarinna erilise naudinguga. Jalalabad, siis jalad põlvedeni, käed küünarliigestest saadik...tsarinna ei pööranud hetkekski pilku areenilt. 
Ta oli oma võimalust neimaks oodanud terve aasta.
"Kas teeme kiire lõpu?" tsaar kummardus seda küsides naise poole.
"Ei. Reetur peab saama, mida otsis. Alati!" naise hääl oli kui südatalvine jää. 
Tsaar noogutas. Just, selles tsaaririigis ei pääse keegi, kes teda reedab. Mitte kunagi!


Tsarinna sirutas end mehe käe all nagu hellitustest küllastunud  kass,  toas oli umbne, kehad olid kaetud pisikeste higipiiskadega, mis üksiku küünla valguses aeg-ajalt kiiri murdsid.
Sõjamehe suu liikus mööda kuningannat nagu midagi otsides, tsaarinna sõrmed  ekslesid sõjamehe kuumal nahal,  mõnikord küünistena sellesse valusaid mustreid surudes. Hingamine oli raske, peaaegu piinarikas õhu ahmimine lõi küünlaleegi vahepeal habisema.
Juba kolmas öö.
Paljudel õhtutel enne seda oli naine käinud õhtuti mereäärsel terrassil, et näha, kuidas täpselt päikeseloojangu ajal hakkavad läbi lainete kumama neljakümne sõdalase hõbekiivrid, kuidas meeste rinnaturvis lõikab vett nagu purjekas ja iga samuga veest aina enam välja kerkides voolab vesi mundritelt koskedena, jugadena, ojadena, niredena maha, levitades enda ümber ookeanipõhja jäist puhast hingust.  Kõik sõjamehed olid ilusad, kuid üks neist, teises reas astuv tumedasilmne mõõgakandja üle põse ulatuva armiga näos oli ainus, kelle pärast tsaarinna rannas seisis. Need silmad.. ja see üksik pilk, mille te kogemata ühel samasugusel õhtul valitseja poole oli heitnud.  Pilgus oli leeki, tsaarinna, kes juba ammu tundis end kuivana kui kasetohuriba tundis end süttivat.
Sinna oleks see pidanud ka jääma.
Jäigi. Esimesel õhtul, teisel, kolmandal... midagi ei toimunud.
Neljandal õhtul seisis tsaarinna lossi ees ja vaatas silmapiiri. Sõjamehed olid juba merest tõusnud,  kõigil neil oli oma rada ja rannariba, mis oli nende valvata. Keegi ei saanud minna või tulla nende teadmata.
Äkki tundis ta, kuidas keegi tugeva haardega tema ümbert ühe käega kinni võtab, teine käsi kattis naise silmad. Võõras suu hingas kuumalt juustesse, võõras hääl sosistas õrnu sõnu.
Noor sõjamees Tšenomori valvurite seast, armiga põsel. Tulega silmis. Suurte soojade käte ja apla suuga.
Esimesel ööl ei olnud aega sõnadeks. Leek oli liga kõrge,  hing oli kuumusest kinni.
Teine öö oli aeglase armatsemise aeg.
Kolmandal ööl vaheldusid suudlusenäpistused itsitamiste ja vaiksete sosinatega. Sõrmed põimusid pihupesasid mõõtes, hambad haarasid võõrast huulest, silmad uurisid teineteise silmi.

„Sul on nii pehmed huuled“
„Peavadki olema, su nahk ei kannata karedamat. Su silmad on kui teemanttähekesed..“
„Sul kui läikiv kaevupõhi..Võta. pane oma kõrva..“
Tsarinna võttis kõrvast pisikese teemantiga kõrvarõnga.
„Siis särab üks täheke ka sinul“
Sõjamees võttis tillukese ehte oma sõrmede vahele.  Küünlaleek välgatas selles kui langev täht.
„see meenutab tõesti su silmi...“
Ehe leidis oma koha sõjamehe lihtsa kõrvarõnga küljes.
Peegeldus naise naeratuses, sõduri silmis ja akna taga seisja mõõgal.

Koit hiilis juba üle silmapiiri, meri ootas noort soldatit oma rüppe tagasi.
Tsarinna vajus pehmete patjade vahele, et vaadata und möödunud ööst.
Sõjamees kummardus uksest läbi astudes, et mitte kiivritipuga piita takerduda. Enne, kui ta üle läve jõudnuna end taas sirgeks jõudis ajada tabas ta kaela mõõk, seesama, mida ennist kõrvarõnga säde riivas.
„Koristage veri. Võtke keha kaasa“
Tšernomori käes kõlkus sõjamehe pea.
„Pea ka kaasa! Oodake..“ Tšernomor tõmbas vöölt noa ja lõikas juukseidpidi käes rippuvalt pealt ainsa tõmbga kõrva. "Nüüd viige minema!"
Merre jäi kergelt roosatav verejälg kohas, kus sõdalased lainetesse sammusid.
Siis hajus ka see.

Sel õhtul vastas tsaaritar jälle merest kerkivaid mehi.
Tšernomõr ees, siis esimene rida, teine...ei olnud seal armiga mõõgakandjat, ei olnud, oli uus, tuima näo ja takuste juustega sõdur...ei olnud ka järgmises ega ülejärgmises tuttavat armiga põske. 
Miks ometi? Kuhu ta kadus? 
Äkki oli ta siiski mingis teises reas, jäi millegipärast nägemata? 
Naine lootis veel. Enne kui päike lõplikult merre jahtuma vajus seisis ta lossi ees pilguga päevatera saates. Ootamatult sulges suur mehekäsi ta silmad, teine haaras piha ümbert, lukustades käed. Vaid unenäolise hetke jõudis tsaarinna rõõmustada enne kui tundus, et käsi oli kare ja vale ning vaikne hääl kõrva ääres oli veel karedam ja valem.
"Kui kasvõi kiljatad, saab tsaar homsele hommikusöögikauale selle" käsi tõmbus silmadest eemale, kuninganna silme ees välgatas teemandi säde, kõlises üks kõrvarõngas teise küljes, kiikus kõrv, mis seda kõike kandis.
Ei, ta ei kiljatanud ehmatusest. Ei oianud hingevalust. Ei kriisanud hirmust.
Ta keha ei vajunud kokku, süda ei lakanud tuksumast. 
Kuid kes osanuks kuulata, oleks kuulnud, kuidas kuninganna hing jäätus klirinal.
"Tule majja!"
Tšernomori käskiv hääl kähises. 
Tsaaritar oli ükskõikne ja tuim, kui Tšernomor talle peale vajus.
Ta teadis, et ükskord saab ta oma kõrvarõnga niikuinii kätte ja siis on tal aega rahulikult vaadata, kuidas tsaar Saltaan laseb reeturliku sõjapealiku pikkamööda tükkideks hakkida.  Reeturi, kes ründas ta naist. 
Tsarinna naeratas selle mõtte peale eneselegi ootamatult.
"Mis nüüd, meeldib, jah? Mis on üks poisike täismehe kõrval...!"
"Ma mõtlesin, mida sa aasta pärast teed," ütles naine kalgilt, "see mõte meeldis mulle."
Millegipärast tundis Tšernomor külma puhangut üle naha kraapimas.

Mutielu

„Olge nüüd kenad mutid ja ärge tolmutage!"

Peaaegu viisakast sõnastusest hoolimata oli Kuldari hääles pinget.

„Mida ma siis tegema pean, elukad on pool õue üles kaevanud. Kui nii edasi läheb, ei ole siin varsti murulappigi!"

„Sa näed, et mul pesu kuivab, miks te peate just praegu tolmu üles ajama?" Pesu kuivas tõesti, niipalju kui tolmusamba tagant paistis.

Meeta võttis ka sõna: „Millal me siis neid mullahunnikuid silume, sa muud ei teegi, kui pesed ja peasd seda pesu. Muud ei tee, kui vett laristad.." „ Kuule, ma maksan oma vee eest ise, aga kui ma pean jälle nööri pealt võetud riided üle pesema, sest sina oled need liivaseks tolmutanud, hakkate varsti ise mu veearvet kinni taguma!"

Nüüd oli Kuldar juba palju riiakama häälega kui ennist juttu alustades.

Rehavarred kolksatasid vastu kuuriseina. „no mul ükskõik, olgu see õu nagu sea songermaa, kuivagu kasvõi puud ära, vaata siis ise, kuidas saad ja kas meeldib!", - „no las siis olla sihuke õu, nagu härrale meeldib, ei meie hakka siin enam midagi puutuma!"

Muttide  hääled olid samuti kõvasti kõrgust juurde kruvinud.

Uksed paukusid, tolm vajus pärast paari tuulega tehtud tantsusammu leebelt õuele lamaskile.

Päev oli kuum, õhtu oli palav ja öö oli soe. Akent ei olnud mõtetki kinni panna. Teine korrus ka, kes see ikka sisse roniks ja pisut värskemat õhku kulus marjaks ära.

Helviine unu ei olnud enam noore inimese uni, surma kaksikvend, pigem sarnanes see lutsuviskamisele. Lennus olles magas, vastu vett laksates ärkas võpatades ja nii öö läbi. Näe, jälle ajas  mingi võõras hääl une klõpsuga minema.

Jutukõmin akna kohal rõdul, rohkem küll sosistamine, kuid öös tundus ka sosin mürana.  Sõnadestki oli aru saada.

„Muttidest tuleb lahti saada. Õue on nad segi pööranud, tolm krigiseb hammaste all, toas on juba sahara!"

„Maha tuleb tappa. Või siis elu selliseks põrguks teha, et ise minema lähevad"

Kui jutu sisu Helviinele kohale jõudis, hakkasid ta käed värisema. Toa teises seinas magava õe voodini jõudis ta võbisevatest põlvedest hoolimata kuidagi hiilida.

„Meeta, Meeta, kuula mida Kuldar ja Kusti räägivad!"

Õnneks ei teinud Meeta ärgates kõva häält. Naised istusid kõrvuti Meeta sängiveerel ja kuulasid, südamed hirmust kloppimas.

„Maha tappa oleks mõttekam, siis ei ole karta, et tagasi tulevad või mujal sigatsema hakkavad"

„A  kuidas seda teha? Ma ei saa neid ju ükshaaval hakata ette võtma ja rappima hakata?"

„Noh...gaasitame ära..?"

„Autot mõtled või? Ei usu, et need tänapäeva autod neid kiviajast pärit mutte võtavad, oleks veel mõni vana sapakas või midagi."

„Pistame põleme?"

„Johan valas oma muttide kambrid bensiini täis, pidi peaaegu maja maha põletama"

Iga kuuldud lause pani Helviine ja Meeta teineteisest tugevamalt kinni hoidma, nüüd oli mõlemaid justkui vappekülm rabanud.

„Johan sai lõpuks oma muttidest kuidagi ju lahti, mida ta tegi?"

Mehed akna all pidasid mõttepausi, pikalt see ei võtnud, kui neile mõlemale Johani nipp meelde tuli.

„Koer!"

„Tõeline mõrtsukas!"-

„ Poole päevaga tegi kõik puhtaks ja mis kõige parem – mattis laibad ise maha ka!"

„Kelle peni see oli?"

„Johani õe oma"

„Laenaks?"

„Küsi sina homme, sa saad ta õega hästi läbi.. Ehk saaks juba homseks?"

Kokkulepe sõlmitud, läks Kuldar oma korterisse, Kusti jooksis kolinal treppidest alla ja jalutas vilistades oma kodu poole.

Meeta ja Helviine nutsid.

Ei, tegelikult ei nutnud nad üldse. Nüüd oli nende kord sosistada.

„Koeraga tulevad! Mida me teeme? Me ei lase ennast ometi mingil koeraraipel maha murda ja maase kaevata?"

Meeta krabas mobiili järele. Politseisse!

„Ära proovigi, millega me tõestame oma juttu? Mäletad, kui ma politsei kutsusin, et poisil on kanepipõõsas akna peal ja politsei ütles, et see on mingi kurelill?"

„Flamingolill. Mäletan." Meeta pani mobiili käest, väga piinlik juhtum toataimega oligi nooremehe ja kahe naise vahelise heanaaberlike suhete alguse komistuskivi,  siis hakkaski kõik viltu vedama.

Aga nüüd.. tapmisähvardus ikkagi. Kuidas seda küll tõestada...

„Alla me ei anna, kui vaja, karjume ja hakkame vastu.!

Mis Meetal viga, mõtles Helviine, tema ju koeri ei karda.

„Võtame noad. Ei, võtame kampsunivardad, need on pikemad..  ja paneme hästi paksult riidesse, siis läheb aega, kuni koera hambad ihuni ulatuvad!"

Uni oli hommikuni kadunud. Kappidest otsiti kõik joped, kasukad ja karupüksid sängide kõrvale valmis, sukavarrastele leiutati plaastritest käepide, et need lahingu käigus käest ei libiseks. Rätiku alla sobitati plekkkausid, Meetal oli hea idee, et siis ei saa kihvad kohe kolba kallale.

Võitlushimu kerkis pilvedesse.

Tulge oma mõrtsukkoeraga, loitsisid mutid, meie vastupanuta alla ei anna!

Juba koitis, Meeta ja Helviine ei olnud veel sõba silmile saanud. Ülal korteris kostis samme, Kuldar kõndis kord kööki, kord tuppa ja läks siis rõdule hommikukohvi jooma. Oli kuulda, kuidas ta telefoniga rääkis

„Said koera? Millal? Olgu, kohe tulen järele, arvan, et tagasi olen veerand tunni pärast ja kahe tunniga saab töö tehtud. Ei olnud rahu, terve on öö mutid märatsenud, ei need maga!"

Nonii. Ongi tõsi, mõtlesid mammid, nüüd see kiskja siis tuleb.

Pisar tikkus siiski silma.

„Õde, ma olen alati sind kadestanud!" alustas Meeta. „Sul olid nii kenad peigmehed ja nii ilusad juuksed! Kui ma peaks nüüd hukka saama, siis sa vähemalt tead.."

„Ära hakka, õde..mul olid peigmehed mis nad olid, aga sinu omad olid see-eest targad.. Oskari lõin ma sult ülegi, nii meeldis teine...aga näed – ei saanud me lõpuks teda kumbki" Helmiinegi pidas vajalikuks südant puistata.

„Paneme nüüd ennast riidesse, ründame esimesena, siis on lootust!"

Ligutada oli end selga aetud riidekuhilas raske, vardad läksid kiiresti higiseks. Kuid õeksed lootsid õnne ja esimesena ründaja eelise peale, sestap seisid nad esikuukse juures valvel ja kohe, kui kuulsid Kuldari samme võtsid sisse ründepositsiooni.

All kojas haugatas koer. Jäme pahur haugatus...

Higi oli Meeta ja Hermiine kõik rided läbi immutanud. Koer oli kohal. Koer, kes toodi neid tapma ja matma,

See viimane kõlas veel eriti ebaväärikalt. Matab nagu ülearust konti.

Kuldari sammud . Esimene korrus, teine... nüüd pidi ta koja teises otsas oleva trepi juurde minema  õdede korteri eest läbi. Võibolla mitte lihtsalt läbi, võibolla pidi ta kohe neile koera peale ässitama?

Koputus.

Näh, ikkagi jäid nad ründamisega sekund hiljaks.

„Mutid, tehke lahti, ma tahan teile näidata kedagi, kes meie kõigi piinad lõpetab, teeme siis rahu!"

Esikuuks avanes pauguga. Õeksed tormasid higiste, silmile libisenud kausskiivrite loksumisest poolpimedate silmadega koridori ja vehkisid varrastega pimesi kuhu juhtus.

Kuldar röögatas, üks varrastest tabas teda rindu. Instinktiivselt lükkas ta naised endast eemale, Helviine ja Meeta pudenesid nagu kiikuvad pallid poolselili kojapõrandale, vardad libised kõlinal eemale...

Naised panid silmad kinni. Nüüd on lõpp.

Kuldar uuris haava rinnus „Kuradi eided, te oleks mind praegu ära pussitanud!"

Haav oli tegelikult ainult kriipsuke üle ribide, ega siis kubujussidel ei olnud löögil jõudu taga. Kuid tahe luges, vardasseajamise katse nii või teisiti.

Mutid lamasid keset kojapõrandat ja ootasid kinnisilmi suma.

Midagi märga liikus üle Meeta higise näo.. Seejärel lödistas keegi samamoodi Helmiine kulmud sassi.

Siis Meeta lõug. Helmiine põsk.

Helmiine piilus silmanurgast. Saba ja kakaauk. Siinsamas silmade juures. Seejärel keeras sabaomanik end teistpidi. Lontis kõrv ja teravavõitu koon.

Jälle saba...jälle koon..

„Meeta, see on taksikoer" sosistas Helviine.

„Taks muidugi, ma tulin teile näitama, kes meie aiast mutid maha murrab. Saate teie oma muru ja mina ei pea enam teie tolmutamist kannatama. Aga teie kohe kallale, lolliks läksite õige või?"

Tõde oli piinlik, seda küll rääkida ei saanud. Mis seal ikka seletada.

„Arusaamatus"

„Arusaamatus jah, kogemata"

„Aitad ehk meid siit püsti?"

Selge see, et ise end püsti ajada ei olnud sellises kostüümis võimalik. Kuldar vinnas ja hiivas ja lükkas,  läks aega mis läks, püsti ta need naised ajas. Tegelikult selgus, et tema abi läks ka pealmiste rõivakihtide mahaharutamisel vaja. Ja pealmistest järgmiste ja veel järgmiste..kuini õeksed ise juba piisavalt paindusid, et ennast õhemaks koorida, Kuniks Meetale meenus, mida Helviine oli Oskari kohta öelnud. Kuniks Kuldar kõik vardad, heegelnõelad ja kahvlid Meeta ja Helviine toas kaugemale peitis ja minema hiilis, kui naised minevikku ..ütleme, et harutasid.

Kogu selle aja kaevas pisike pruun taks aias mutte maa seest välja ja mattis kenasti sügavale maha.

Õed pesid oma läbihigistatud ja tolmuseks kakeldud rõivaid pea nädal aega.

Veearve kohta Kuldar igaks juhuks märkust ei teinud.

Rahavahetaja

Vaikne neljapäeva õhtu oli, ilmad püsisid pikemat aega head, suuremaid sõdu ei peetud, vesi akveduktides oli puhas ja kõhutõbedega oli vahe sees. Ei Thanatosel ega Charonil polnud kiiret kuhugi. Täringud kõrisesid vaikselt, Dionysose käest saadud veinipudel oli poole peal ja jutt tiksus katkendlikult nagu vanade tuttavate vahel ikka.
„Tead, varsti pidada jälle mingi sõda hakkama, sul läheb siin tihedaks vedamiseks. Paat ikka vett peab sul?“ Thanatos vaatas kahtlustava pilguga Charoni poolest saadik Styxist kaldale veetud paadiromu.
„Pole midagi, mida tatt ja nöör ei parandaks.“ pobises äsja veeretatud täringute kehva seisu põrnitsev Charon. „Kestab ilusasti minu elu lõpuni“
„Nojah. Igavesti siis“  nentis Thanatos ja kui ta näol oleks olnud ükski lihas, oleks võinud kihla vedada, et ta muigas.
Ikka teeb ju meele heaks, kui täringud teda Astralagi-mängus soosivad.
„Sõda, ütlesid, jah? Oh aeg küll, sõdurid on ühed kõige tüütumad....“
„Mismoodi?“
„Neil paganatel pole ju kunagi raha! Rahuajal tood sa ikka sihukesi, kes sõidu eest maksta jaksavad, aga sõdurid on paljad kui püsinööbid. Muudkui loobin teisi jõkke nii, et suuremate sõdade ajal käib vool jõesängist välja“
„No mis mina sinna teha saan, kui moira oma kääre lõgistab, on aeg käes. Minu asi on hing ära noppida ja sulle tuua. Lahingus pole kellelgi aega teisele münte suhu toppida“
Charon võdistas õlgu. Talle oli oma töös kõige vastumeelsem just nende suust võetud tatiste müntidega sehkendamine. Võeh, mõnel oli lausa pikk veniv niit järel....
Thanatose peast käis iga kord läbi kahtlus, kui ta Charonit niimoodi õlgu võdistamas nägi. Charon oli vist ikka naine.  Mehed nii ei tee, õiged mehed kindlasti mitte. Ta proovis oma pika hõlsti varjus toda liigutust järele teha.
Näh, ainult luine klõbin, ei midagi sensuaalset.
„Mis see nüüd oli?“
Charon siiski märkas, madu selline.
„Niisama. Mõtlesin lihtsalt.“
„Niisama, siis niisama. A tead, mis mulle veel ei meeldi?“ kui sa rikkaid tood...“
„Rikkad ei meeldi? Mingi loll nali vist..?“
„Sa ei kuula ka kunagi lõpuni!“
No SEE lause oli küll naiselik, ei ole Charon ikka õige mees, ei ole!
„...kui sa rikkaid tood, siis on nendel põsed teinekord punnis nagu hamstril. Aga täpset raha, näed, ei ole, ikka suured mündid, mõnel lausa kulda hambatagused täis. Mina pean täpse raha saama, mul pole neist hamstritest sooja ega külma. Tead, kui palju ma neid oinaid olen jõkke loopima pidanud?“
Täringumäng oli tõsise jutu käigus mõlemal meelest läinud.
„Mida mina sinna teha saan? Toon, kelle aeg on käes, minu asi pole nende rahakoti sisu kontrollida“
„Ja mina ei peaks neid nii palju raisku laskma. Varsti on jões rohkem hingi kui Hadese juures. See, et teil seal üleval on inflatsioon ei ole minul veel hinda tõstnud!“
„Aga äkki peaksidki hinda tõstma?“  „Seda mina ei otsusta, hinnad paneb Hades paika“  „Või Zeus, ma ise pole ka seda jama selgeks saanud“
Charon loksutas täringuid laisalt pihus. Mingi mõte hakkas aeglaselt kuju võtma. Hea mõte, kuigi mitte kõige traditsioonilisem.
„Kuule, too mulle mõni tölner! Vaata sihuke, kelle omaksed tahavad temast jõuka mehe muljet jätta, kuid on piisavalt kitsid, et kulla asemel ta lõuad vaske täis toppida. Siis on algkapital ka kohe võtta.“
„Rahavahetaja? Siia, siiapoole jõge?“
„Täpselt. Suured rahad vahetab peeneks, müntideta soldatitelt ostab kas kilbi või kiivri ära ja mina muudkui aerutan! Sina võid kulla omale saada, pea see pensionipõlv kätte ei jõua.“
Viimane väide oli kahtlane ja läbimõtlemist vajav, aga kulda võis ikka vaja minna.
„Ihne nagu surm“ ei öeldud asjatult.

***

Paari päeva pärast oli rahavahetusputka Styxi paadisadamas püsti nagu oleks see seal juba sadu aastaid seisnud. Tölner oli esialgu segaduses, kuid kuulnud, et kohapeal saab kastide kaupa raha kokku ajada ilma, et seda millegi peale kuluks, jäi ta kohe nõusse. Selline elu – kulda voolab sisse, ainult  pisikesed maksud surmale pihu peale ja väljaminekuid pole – oli ta eluaegne unistus, vähemalt peale surma sai ta igatsus tõeks.
Tölner oli rahul, sest raha muudkui kogunes.
Charon oli rahul, sest ta ei pidanud enam hingesid prügina jõkke loopima ja mõnel vaiksemal hetkel oli nüüd keegi, kellega lobisedes igavust peletada.
Ainult Thanatose hinges kripeldas. See viis, kuidas Charon end rahavahetajaga juttu ajades leti najal sirutas  ja oma takuseid juukseid kohendas oli kuidagi...vale... Mitte kunagi ei teinud ta seda Thanatosega rääkides. Aga tölneri ees..
Surm ei tahtnud seda tunnistada, aga see oli vist kadedus, mis teda pures.

Peni

Jumaljumalküll...selle reduga jalutamas käimine on lihtsalt õudne!
Ville oli tüdinenud peale esimest viitekümmet meetrit, iga viie meetri järel tegi peni peatuse ja istus, pead keerutades vähemalt minuti, seejärel tõusis selleks, et järgmised viis meetrit edasi tuiata ja istus jälle. Pargini oli veel kolmkümmend meetrit. Oleks pisutki rohkem maad pidanud jalutama, oleks Ville kümnekilose rakatsi kaenlasse kahmanud ja ta kuseparki ise ära tassinud.
Pargiserval olevale pingile lösakile vajunud Ville nägi üllatunult, kuidas Plirtsu (mis nõme nimi koerale!) justkui ümber sündinult hõljuva kapakuga teisi koeri nuuskima lidus ja kiduraid põõsaid kastis.
Mis tal siis tee peal häda oli?
Pool tunnikest läks igavledes, lõpuks mees vilistas. Koer üritas kutsest mitte välja teha, kuid trenniga sisse needitud refleksid said ihadest võitu.
Oot-oot, üks asi veel...
Just Ville nina all, mees jalutusrihmaga kaela kallal asjatamas, keeras Plirtsu end konksu ja sittus end põhjalikult tühjaks.
Tõbras.
Ville korjas kõõksatusi tagasi hoides hunniku kotti ja poetas miini kogumiskasti.
Tagasitee kulges samas punktiirtempos nagu tulekki. Samm-samm-samm, istume, samm-samm-samm, ootame...
Lõpuks ometi tagasi.
Juba läbi ukse oli kuulda lapse riiakat tooni,  kui esikuuks kolksus, tormas Anton kohe toauksele ja kaebas häälekalt, et vanaisa narrib teda jälle oma võõra keelega.
„No mes ma siis valesti sõnasin, kõnelsi lihtsalt, et tal ommava kardinakangast püksid jalas, vanaste said tsurad roguskist hamega veel kümneselt tanumal lipatud!“
Vanaisa silmis hõõgus kiusukuradike.
„Ah, lõpeta ära, sa tead ise ka, et see pole mingi murdekeel, mida räägid. Ära narri poissi. Räägi parem, kuidas sa selle vanurist koera kusetamas käid, kui see iga jupikese käimise järel kintsu puhkab?“
„Ära seleta, koer pole veel vana.  See, et su poiss vanemaid sõnu ei tea, on mure, usu mind. Lased ilusal keelel välja surra, sina ju veel mäletad, mida need sõnad tähendavad, poisil pole aimugi. Muudkui appdeidib ja applõudib, aga roguskil ja siidil vahet ei tee.“
„Ega ta kangakaupmees pole, miks ta peakski?“
Vanaisa keeras pea Antoni poole. „Noh, poiss, misasi on kangas?“
Anton keeras selja, huultelt võis lugeda hääletuid sõnu „mine perse!“
Vanaisa ei teinud solvangust väljagi.
„Nägid, seda sõnagi ei tea! Ja kui keegi peaks teda hoiatama, et lidu, selja taga on tsura väitsaga, siis laseb end rahus ära pussitada, võibolla jõuab hoiataja veel enne perse saata.“
Ikkagi riivas, tähendab.
„No ega sinupoolne mõnitamine siin aita. Parem ära kisu riidu üles.“
„Omad kodus kõnelen kuis tahan. Kui tahab eide moodi solvuda, siis andku hagu. Kui tahab õppida, siis küsib. Tema valik, sinu kasvatus.“
„Hea küll, taat, jätame selle teema praegu kõrvale. Räägime koerast. Kas sa arvad, et selline uimav koer on noor ja terve? Minu meelest on tal midagi viga. Pealekauba hakkas ta otse minu nina all sitale, mul on siiani süda paha...“
„Korjasid ikka ära? Hea lähedalt korjata, ei pidanud kusagilt kaugelt saja meetri tagant julka noppimas käima.“
Vanaisal näis olevat ükskõik, ta justkui vältis põhiküsimust.
„Aga see üliaeglane kõnnak? Koeral peab midagi viga olema, äkki oleks targem ta ikkagi magama panna, kaua sa haige looma..“ – „SA JÄTA MU KOER RAHULE!"
Oli see vast hääl.
„Vabandust...“ Ville ei osanud muud midagi öelda, oli näha, et mingist piirist oli ta väga pikalt üle astunud.
Vanaisa tõusis püsti, astus tasapisi esiku poole. „Naine jõuab sul kohe koju, ta ootab.“
Viisakas lause, varjatud väljaviskamine. Ville tundis, et ta oli selle seekord ära teeninud.
„Anton, koju! Ema tuleb ka juba, läheme poest läbi!“
Vanaisa oli esikusse jõudnud, seisis, selg vastu seina ja hingeldas.
„Olgu, taat, ma tulen ülehomme, homme helistan, pane siis poenimekiri valmis. Kui midagi on, siis...eksole?“
„Jajah.“ Hingeldamine hakkas tasapisi järele andma. Koer istus vanaisa kõrval, saba aeglaselt põrandat pidi tolmu pühkimas.
Autosse istudes käis klikk.
Toast esikusse oli umbes viis meetrit. Pärast seda vahemaad vajas vanaisa pausi.
Kurat, koer oli targem kui mina, kirus Ville mõttes.
Ville pööras pea Antoni poole.
„Kas sa tead, mida „tsura“ tähendab? Ei, persesaatmine see pole... Uuri oma kõikvõimsast telost järgi, oled ühe sõna võrra teistest tsuradest targem...“

Peenramaa

Nad käivad siin väga tihti.
Enamasti bussiga, jalas sinised purjeriidest papud, seljas tumedad tuulepluusid, rehavarred kulunud kilekottidest välja turritamas nagu värsked baguettid.
Tragid ja krapsakad vanad naised,  silm selge ja pilk sihikindel.
Peenramaale! Peenramaale, sellele viimasele, mis neile veel on jäänud.
Rohida on vaja, lilled tuleb kasta,  närbunute asemele uued sättida.
Pisikesed kuivetunud käed siblivad liivas, ükski okas või lehelible ei jää neil noppimata.
Peenikesed sõlmised sõrmed katsuvad lillede ümbert mulda. On see liiga kuiv? Või on vihma olnud liiast?
Ükski detail ei jää märkamata. Pisimgi umbrohulible kaob enne kui tärgatagi jõuab.
Kuid sest peenrast ei tõuse ikka veel midagi.
Seeme on olnud hea, aga idusid ei ole ega tule.
Sinna on istutatud nende mehed ja vanemad, õed ja pojad, lelled ja nõod.
Ükski seeme ei idane, rohigu nad oma sõrmed villi või kastku peenar sooks.
Naised ei kaota lootust.
Mõni teine kord. Mõni teine kord saab nende hool kindlasti tasutud.
Kangeks jäänud põlvede naksudes ajavad nad end püsti, vaatavad enne minekule pööramist viimast korda aiamaa üle ja lähevad bussipeatusesse, rehavars ikka asjalikult turris ja papude ninad veidi liivased.
Varsti tulevad nad jälle. Ja jälle. Ja jälle.
Niikaua kuni...

Aga sealt edasi algab järgmise memme lugu.

Tore päev muidu

Kurat teab, kuidas  see täpselt juhtus, aga õngekonks oli taguotsas kinni mis kinni.

Pets ja Hesa olid juba proovinud konksu otsa Valentini kannikast niisama välja sikutada

„Te kuradi lollakad, lõpetage ära, aiiii..aiii... ma löön teid kohe maha, kui see konks väljas on!"

Prooviti haaknõela otsaga nahka nakitseda, aga pärast uut sõbrapoolset põrsakisa maeti ka see idee maha.

Siiani oli ainus edasimineku tunnus pükstest selle lapi väljalõikamine, millest konks läbi minnes Valentini õrna ihu tabanud oli. Väga konksu lähedal ei saanud Valentini ähvarduste ja haleda niutsumise pärast kääridega urgitseda, riiet haugati suure ringiga, nii alukaid kui sajataskulisi kalamehepükse.

Hea paks riie oli.

Hirmus suur auk jäi.

Tühja neist pükstest, sõbra perse oli ikka veel konksutatud.

„Oota, ma naiselt.. küsin naiselt .."

„Mida sa teed?"

„Pilti tegin"

„Tõbras, lõpeta ära, kui ma kusagil seda  pilti näen, saad surma!"

Äh, Valentin oli juba nii palju teisi surmaga ähvardanud, et meestel oli nüüdseks üsna ükskõik.

„Naisele saadan, need teavad haavadest rohkem, äkki on abi"

Pets  ja Hesa hakkasid järsku hirnuma nagu loomad. Vaenulikud loomad. Ebasõbralikud kiskjad.

„Mida, mida ta röögite?"

„Naine küsis, kas me elussöödaga püüame kalu või mis põhjusel sa landi küles tolkned"

Valentin oigas ainult. Sõbrad..jaa, pole tal neid enam, sõpru nimelt.

„Oota nüüd, ära ohi naine ütles, et kõigepealt peab riidelapi ära lõikama"

Hesa kükitas, käärid peos haavatu kõrvale ja naksis heleda kisaga esitatud protestitiraadist hoolimata mõlemast püksipaarist jäänud lapid konksu ja ihu vahelt katki.

Nüüd jäi näha ainult suur roosa kannikas väga ilusa Sebile landiga keset lagedat välja.

Hesa luges edasi.

„Järgmiseks võta ettevaatlikult landi konksust kinni..."

Hesa kükitas uuesti, ohkas ja võttis kahe näpuga konksust kõvasti kinni.

„Ettevaatlikult, sulle öeldi ju, ettevaatlikult!!!!"

Karje lõi paadi lausa kõikuma.

„Ettevaatlikult landi konksuosast kinni ja..."

Raksti!  surus Hesa konksu läbi naha. Teiselt poolt välja. Nüüd oli Valentin ametlikult haagitud, niimoodi kinni jäänud kala võis end ainult lõhkirebimise hinnaga lahti sipelda. Kalad, sealjuures, ei oleks nii roppude sõnadega sajatanud.

„...kinni ja ära vigastatule midagi ütle, suru konks läbi lihase nii, et konksu ots teiselt poolt välja tuleb"

Valentini sõimusõnad ei olnud veel otsa saanud ja kannikat pidi hakkas jooksma peenike helepunane veretriip.

Kostus ootamatu sulpsatus. Või mis sulpsatus, rohkem nagu plärtsatus, selline, mille tekitab üle parda kukkuv mees.

Pets toibus vees kohe.

Päästevestid olid mõistlik idee.

Keegi ei osanud arvata, et Pets vere nägemise peale minestab,  õhtut plaanides ei olnud ka Valentini kannikast aadri laskmine üldse kavas. Spontaanne lõbustus,  Petsi enda organiseeritud, kalapüügiriistad olid tal head, aga viskeoskus jättis ikka kõvasti soovida.

„Pärast konksu läbi naha surumist lõika näpitsatega konksu terav ots maha..."

Pets ulpis paadi kõrval vees, käsi pardas kinni.

„Minu landi lõhud ära? Mees, on sul aimu, kui kallis see asi on?"

„Edaspidi loobid õnge,  Valentin konksu küljes või mis?"

„Kas ta kannikat ei saa lõhki lõigata, saaks konksu..."

Seda lauset tal lõpetada ei saanud.  Valentin lubas ta kõigepealt ära uputada, siis põlema pista ja lõpuks üles puua. Või oli see kuidagi teises järjekorras?  Pole oluline, igal juhul neelas Pets lauselõpu alla ja leppis konksu lõhkumisega.

„Anna näpitsaid!"

„Ee..hmmm...autosse jäid."

Et sellel Valentinil ka hääl ära ei läinud.

„Tõmba koomale, käsutas Hesa aerupingil upakil olevat lõugavat Valentini."

„Kuhu ma lähen,  ise ei näe või, et mul on lant perses kinni?"

„No kui sa teise kohta minna ei taha, siis hakka aerutama."

Hädised niuksatused saatsid haavatu loivamist vöörikapi poole, et ta seal edasi lösutada saaks.

Valentin võttis ahtriplangust kinni ja kiskus end paati, vesi varrukatest ja püksisäärtest voolamas. Ta hoidus pingsalt Valentini roosa, pisut verenirese tagapale poole vaatamast

„Hea, et järv pole maantee, keegi vähemalt ei näe..." jõudis Pets mõelda enne, kui ta paadisillal inimesi märkas.

Neidusid.

Binoklitega.

Kuradi linnuvaatlejad...

Esimene kättesattunud asi oli Valentini enda seljakott, selle sättimine roosa ihu peale oli arvestades mitte eriti koostööaldist Valentini päris keeruline. Alles paadisillal seisva vastuvõtukomitee kirjeldamine vaigistas kisa ja vingerdamist. Üldjoontes võis tulemusega siiski rahul olla, kõigest selgitust Valentini kummalise poosi kohta ei olnud võimalik usutavaks muuta.

Ega piigad suurt midagi küsinud ka. Vaatsid ja itsitasid niisama.

„Mine too näpitsad ära! Autovõtmed on...kus?"

„Mhm. Taskus."

Järgmiste mõtete vahele tekkis pikk paus.

„Märjad?"

„Ligumärjad."

„Ma panen sinu nimel küünla, kui need töötavad!"  Valentini hääl oli seekord nutuselt anuv.

„Kuhu?"

„Mida?"

„Kuhu sa küünla paned?"

Auto pole asutav Pets ja paadis istuv Hesa irvitasid, nägu paadisillalt lahkuvate tüdrukute eest peites.

Valentin kaotas jälle pidurid.

„Te kuradi tõprad, ma mõtlesin kirikut, aga teie auks ma sinna enam ei mõtlegi küünalt panna, ajage aga kannikad uppi, saate kiriku kroonlühtri juraka endale sinnasamusesse!"

Poleks pidanud karjuma. Ornitoloogid keerasid silaotsast tagasi.

„Mida te teete, kas sõber on haige või mis?"

„Haige."

„Äkki on kiirabi vaja?"

„Ei"  Valentin ägises seda öeldse, kujutledes, kuidas kirabibrigaad ta kannika kallal urgitseb ja kommenteerib..

„Olete ikka kindel?"

„Jah"

„Saame ehk meie aidata?"

„Ei"

„Olguuuuu..."

Tüdrukute samm oli palju aeglasem kui esimesel korral ära minnes

„Kui sa veel karjud ja nad tagasi tulevad, siis võtan seljakoti maha!"

Valentin sisises ainult

Kõigest pool tunnikest ja kolm tuhat kuussada kolm sääske hiljem – ning peab mainima, et kannilihast ei olnud need sääsed enne mekkinud ning magus see neile näis – oli kuulda Petsi lärtsuvaid samme.

Juba kaugelt hõiskas ta rõõmsalt, vehkides pihku surutud näpitsatega.

Hesa võttis mobiilis oleva juhendi jälle ette.

„Desifntseerige konks ja viga saanud koht"

„Millega?"

„Viinaga"

„Viina pole"

„Mismoodi viina ei ole?"

„No pole, me võtsime ju ainult õlut. Ise ütlesid, et teeme vahelduseks ühe viisaka kalalkäigu."

„Ahjaa.. Kuule, alko on alko, õlu on ju ka alko?"

„On. Justkui. Helista igaks juhuks naisele"

„Ära tee nalja, kuidas ma talle ütlen, et me oleme kalal ja kained nagu kirikuõpetajad?"

Hesa koukis ahtrikapist purgi Alexandrit.

„Ära seda võta, see on minu mark..ma ei saa seda pärast juua, Valentini perse on kogu aeg silme ees"

Hm. Loogiline

Saku heledat ka ei tahaks, see on ju minu õlu, mõtles Hesa.

„Võta Melnitsat, see on Valentini õlu, ta oma taguots, olgu tema õlu ka"

Kork plumpsas paadipõhjas  loksuvasse vette. Mulksuv õlu voolas üle kannika, leides ruttu tee looduse poolt uuristatud jõesängi.

„Ära mässa, mul saavad püksid märjaks"

„Pole sul enam midagi kaotada, auk on püksiperses niikuinii", valas Hesa märjukest edasi. Veel paar mulksu ja pudel oli tühi.

„Näpitsad!"

Nagu kirurg. Päris mõnus tunne oli, tähtis ja oluline.

Valentin prigises ja kiunus, hambad ristis, suuremat häält ta teha ei julgenud, mine neid linnuvaatlejaid tea.  Hesa muudkui pitsitas ja koukis midagi, äkki läbis Valentini piinatud keha lõikav valusööst.

„uuuuuuuuuuuuuuu........uuuuu"

Ta tõesti püüdis. Lihtsalt jube valus oli.

„Plaastrit!"

„Seda sa tuua ei käskinud"

Olgu, need kaks täppi kanni otsas kannatasid autoni ka ilma plaasterdamata minna.  Õnn, et ornitoloogid seda kisa ei kuulnud.  

„Korras, hakkame minema. Aja-aja ennast püsti, käed-jalad otsas"

Valentini kondid olid pika koogutamise peale päris kanged, püksid õlut täis ja kannikate peal pükstes kahe pihupesa suurune auk. No muidu oli tegelikult kõik ju korras.

Pets oli vahepeal kalapüügiriistad kompsu korjanud, hapu näoga keris ta viimasena veel lõhutud landiga spinningu kokku.

Lant perses ja konks pooleks, aitäh, sõbrad.. pomises ta omaette.

Auto poole komberdades tegid Pets ja Hesa Valentini tagapoolele parklas pingil istuvatest linnuvaatlejatest möödumisel katet.

„Sinikael-part"

„Rabakana"

„Linavästrik"

„Hüüp"

„Kus sa hüüpi nägid?"

„Ei näindki, aga seda „uuu-„ mäletad? Mis see sinu meelest siis oli?"

„Olgu, hüüp"

Piigadel oli õnneks tegemist, nähtud-kuuldud lindude nimekiri vajas täpsustamist.

„Sitavares" sosistas Pets auto esiistmele maandudes

„Raisakotkad" kommenteeris end kõhuli tagaistmele sättinud Valentin vastu.

„Palvetage parem, et meid politsei tee peal kinni ei peaks.  Valentini olekut on keeruline kommenteerida.  Mees,  kas paned küünla, kui rahulikult koju saame?"

Jep, Valentini sõnavara ei olnud veel ammendunud. Läbi kinniste autouste ei kostnud välja õnneks midagi.

Tore päev hakkas läbi saama.

Kuues aasta

Kuues aasta jooksis  juba, aeg oli kadunud märkamatult. Bernilla oli oma hõimuga harjunud, pooljumala staatuses olemisel olid oma head küljed, halb oli pidevast järelvalvest tingitud vähesed võimalused üksi olla.
Pidevalt saatis teda keegi, alati oli temaga samas ruumis mõni relvaga nooruk.
Õnneks olid nad juba suuremad, relvad ei olnud enam neile mängimiseks. Alguses tuli nii mõnedki hauad kaevata lastele, kes oskasid küll päästikule vajutada, kuid ei teadnud, et tagajärg erineb videomängus nähtust. Nad ei osanud surnuidki matta.
Nende vanemaid, kes heitsid hinge fertiilses eas täiskasvanuid niitnud katkulaines ei matnud ka ju keegi.
Lapsed ei osanud, ellu jäänud vanurid ei jaksanud. Kellel jalad kandsid, pagesid maakohtadesse, kellel ei kandnud, surid kohapeal.
Aastaga oli plats puhas.
Hakkajamad noored kogunesid kampadesse ja keegi neist tuli mõttele ära kasutada vanade naiste mälu. Teadmisi, kuidas elada ilma tsivilisatsiooni seni olemas olnud loomulike hüvedeta.
Arvesse võttes, et kehvema vanaemaga kambad üritasid tihti paremaid vanaemasid endale röövida oli ohutuse tagamine kõigi olemasolevate võimalustega siiski arusaadav. Ellujäämine sõltud vanaemade tasemest.
Bernilla oli taemel. Vägagi kõrgelt hinnatud tasemel.
Kuues aasta ilma internetita. Ilma elektrita, ilma telefonide ja autodeta.  Olid labidad, relvad, põllulapid ja kaevud ning küttepuud.
Põrsaid oli vähestel nagu kanugi, mitte kõik vanaemad ei teadnud, mida nendega teha. Bernilla kambal oli lausa kolm lehma ja pull, sellist luksust oli vähestel – lehm oli suur loom, hirmuäratav ja mine tea, äkki isegi vägivaldne.
Noh, nende kamba lehmad olid leebed. Peaaegu leebed, vanaema oli isegi kaks tüdrukut suutnud välja õpetada, kuidas nende haisvate hiiglastega toime tulla.
Need noored, oh, nendega oli raske. Alguses oli tegemist, et neid veenda maast kaevatud kartuli söödavuses, seatapp oli midagi, mis terve kamba nutma pani, nõrgemad jooksid metsa. Üks tüdruk kaduski sinna, hulkuvad koerad vist.. või lihtsalt eksis ära, mine tea.
Praepeekonit ja ahjukartuleid sõid noored pärast küll isuga. nTasapisi tekkisis teadlikud seosed põllu ja toidu vahel.
Kui Bernilla poleks neile näidanud, et pesu saab pesta ka jões, oleks noored praeguseks mustadest poolkivistunud  rõivastest tekitatud kriimustustesse tekkinud põletikke põdenud, pooled neist kindlasti. See oleks olnud palju suurem kaotus kui mõned pesupäeval allavoolu reisima länud sokid.
Üldiselt hakkas noortest asja saama. Loomade poegimist ei osanud veel keegi vajadusel abistada, põllule küvatavate seemnete puhul oli taimede tärkamise ajal üllatusmomente palju („Ma panin siia porgandi maha, miks meil nüüd kolm peenart peterselli on?“) ja haigete põetamise oskus oli  vilets. Okse, mäda, veri ja muud kehaeritised olid midagi, mille eest aremad tüdrukud kiljudes toast välja jooksid. Kül nad kunagi õpivad. Võimalik, et selleks kulub paar surnut, kõik on tõenäoline.
Bernilla vaatas kella.
Seierid olid... kummaline, ta ei saanud enam kaugeltki mitte iga kord aru, mis kell on. Silmanägemine? Vaevalt, pigem phjuseks midagi mud, aga mis?
Kuule, mis kell on? Küsis ta valvurilt, tehes näo, et te lihtsalt ei viitsi silmi avada.
„Pool kuus. Õhtu.“
Bernilla tõusis ja väljus toast. „Breti, Cäthliin, läheme lauta! Lüpsiaeg!“
Tüdrukud tulid, nad tundsid end väljavalitutena, neist sõltus kamba toiduauast oluline osa.
Kojast võeti kaasa lüpsikud, pingid. Igaühel oma. Lehmad olid juba ootamas, piimapais udaras nõudis leevendust.
Tüdrukud istusid kumbki ühe lehma alla, Bernilla hangus keset lauta nagu oleks ta kokku jooksnud robot. Mida ta tegema pidigi? Miks ta üldse siin seisis? Segadus kestis vaid momendi, kui pea jälle selgeks läks, istus Bernilla kolmanda lehma alla.
Udar puhtaks, nisad veel puhtamaks, õnneks tuli lahtisest laudauksest piisavalt valgust, et oma tegevuse tulemust kontrollida. Käed nisadele, sõrmed töötasid juba ammu sisseharjunud rütmis. Pea oli täis omi mõtteid,  süngeid ja segaseid.
Midagi oli kindlasti valesti.
Oli kuulda, kuidas üks tüdrukutest paar soru piima lüpsikust mööda lödistas.
„Ära larista, sellest piisast võib mingil hetkel sõltuda sinu elu!“ Bernilla hääl oli harjumatult pahane.
Ainult tema teadis, et see pahameel oli pigem ta enese muredest tingitud. Las olla, ei hakka ta tüdrukutele midagi seletama.
Õhtu möödus rahulikult. Piim sai hapnema pandud, homme tuleb pealt hapukoor riisuda ja piimast endast kohupiim kokku soojendada. Juustu seekord tegema ei hakka, seda oli keldris päris palju alles.
Bernilla vaatas aknast välja.
„Lüpsiaeg!“ ütles ta ümber pöörates. Noorte nägudel oli siiras üllatus. Bernilla märkas laual piimahapendusnõud...õige, nad ju käisid just..
„Väike nali!“ mühatas vanaema kohmakalt ja istus laua äärde, võttis sealt lehe paberit ja pliiatsi.
„Punkt üks: koor piimalt riisuda. Oskavad Henri ja Malvwiina.
Kaks: piim pliidile sooja, jälgida kalgendumist. Oskavad: Malwiina ja German.
Kolm: kohupiim nõrguma panna. Malwiina ja German.“

Ta oli aru saanud, mis toimus. Bernilla vanaisaga oli kunagi ammu sama juhtunud.
Alzheimer.
Kui ta nüüd oma tegevust ei muuda, saavad noored sellest juba järgmisel talvel aru. Ta oli näinud kampasid, mis olid oma vanaema liiga vara kaotanud. Näljased, teadmisteta, räpased ja mädanevad. Ta oli näinud ka vanaemasid, kes olid jäänud dementsusega kambale vahele. Need vanaemad muutusid ülearuseks, nad aeti minema. Lisasuud ei vajanud keegi.
Näljased, mäluta, räpased ja mädanevad.

Kaugele ta seda suudab lükata?

Rõve lugu

Öösiti kahutas kergelt, puudelt kangenud lehed muutusid krõbisevaks fooliumiks ja igal hommikul oli tiigivesi aina külmem ja külmem.  Peaaegu kõik, kes pidid kohale tulema, olid juba mudas endale mõnusa tudupesa valmis siputanud, üksikud hilinejad plärtsatasid nende vahele ja müttasid samuti mudavoodi kohevaks. Pidevalt tilkus uudiseid laiast ilmast, põhiliselt räägiti neist, kes veel talvitustiiki kohale polnud jõudnud.
"Hubert jäi jaanipäeval auto alla, olete kuulnud?"
Kaugemalt servast kostis Huberti lese kurb nuuksukrooks. Ikkagi eelmise kevade laste isa, pea kõigi kahe tuhande viieteistkümne kullese papa.
"Vilhelmiine sai kureroaks, võib küll olla, et enne seda käis veel niidumasina alt läbi...."
Enriiko kõripõhjast tulnud mulisev oie oli hingelõhestav. Pisut vähendas selle usutavust tõsiasi, et Enriiko oma mudaaugu kohe seejärel maha jättis ja end Huberti lese kõrvale sättis. Mitte, et leskproua Hubertil midagi selle vastu oleks olnud, muidugi.
"Alehhandro lasi ennast inimesel suudelda ja läks printsiks"
Keegi oleks kui suure lapiku kivi vette visanud. Lärm, mis selle uudise peale tõusis oli võrreldav kevadise pulmakooriga.
Sõnum oli muidugi teine.
"Inimene suudles teda? Räpane kuiva nahaga vastikult kuum inimene?"
"Muutus inimeseks, printsiks? Jäle, jäle, jäle!"
"Pervert, täielik pervert, inimesega...öäkk!"
Alehhandro vanemad olid nördinud. Eelmise kevade tuhat kaheksasada viis kullest kasvasid kõik ontlikeks konnadeks. Need, kes ellu jäid, muidugi, kõik kolmteist kullest. Üleelmise aasta kaks tuhat kuusteist samuti - konnad, mitte mingid ...kole öeldagi...inimesed.
Aga näe, kolm aastat tagasi koorus kudu seest kulles, kes veel eelmisel aastal Albertiinega tuhat viis kullest sigitas ja nüüd siis selline häbiväärne lugu...! Ei, Alehhandro ei ole enam nende poeg, võtku teda kurg!
Albertiina tihkus oma pesas lohutamatult. Kas ta tegi midagi valesti? Oli ehk kuidagi ebakonnalik? Äkki oli tema süüdi, et Alehhandro inimelu kasuks otsustas? Kas keegi enam tahabki tema kudu viljastada?
Konnatiigis kostsid veel kaua kurvad, pahurad ja etteheitvad krooksatused ning mulinad.
Öö oli külmem kui eelmised. Tiigiveele tekkis jää, korralik habras tekk üle konnade talvevoodite. Üks teise järel kustusid uinuvates peades viimasedki mõtted.
Vaid üks eelmise kevade nooruk puikles veel kaua unele vastu. Mõte printsiks hakanud Alehhandrost oli koraga nii kohutavalt piinlik kui meelitavalt magus.
Kiusatus oli keelatud asjadele omaselt ahvatlev.
Lõpuks sai jahtumine siiski ka temast võitu.
Kevadel ärgates saab seda mõtet edasi mõelda....siis tuli uni.

Rongid veel käivad

Talvehommikud pidasid pimedat aega pikalt kinni, keskpäeval oli pisut piimvalget hämarust, aga kauaks sedagi, kohe voolas uus öö peale.
Imeks ei pannud seda keegi, ei olnud tegemist esimese talvega ja enamikule ei jäänud see ka viimaseks.
Joropi peregi elas talvel justnagu sellele eelneval ning eel eellmisest talvest enne olnud ning ja veelgi kaugematel talvedel. Mõne puhta põlislaanes oleva taluga võrreldes oli neil isegi pisike eelis - lähimad naabrid jäi küll kolme versta taha, aga see-eest jooksis otse eluhoonete kõrvalt läbi raudteetamm. Rongid sõitsid nagu kellavärk, perenaise lehmalüpsid ja peremehe söögikorrad käisid puhta rongivilede järgi. Kui tuli peenikese vilegs reisirong, oli söömaaja käes kord ja kui jauras söerongi viimsepäevapasun tõttas Joropi Mann lüpsikuga kauda poole.
Vahel kirikus ja vürtspoes käies armastas Joropi vanamees oma eelisseisundiga eputada.
"Meil pole kella vaja, meile on keiser ise kella õueserva ehitada kasknud!"
Või siis, et:
"Kuidas sinu eit lüpsiaegu loeb? Käib, kunas meelde tuleb või mis?"
Eelmisel aastal oli vanamees nii kange, et jättis koguni kalendri majja toomata, küll tema juba iga teise söerongi sõidu tareseinale ära kriipsutab ja sedasi alati teab, mis päev parasjagu teiste kallites kalendrites ees on.
"Kevadel näete, et mul need kopikad nagu maast leitud, mida teie praegu paberiliru eest välja jagate!"
Ja ostmata kalender jäigi.
Asi toimis hästi.  Rongid muudkui sõitsid, seinapalgil venis kriipsurida vastapäevast lihavõttesse, suvistepühast edasi jaanipäeva poole. Ikka kombeliselt, nagu neilgi, kes "kopikaid paberliru eest loopisid", nagu Joropi peremees kiitles.
Nüüd oli talv, aga rongid käisid ikka. Pime aeg pani perenaise küll mõnikord mõtlema, et päevad oleks kui topeltpikaks veninud. Uneaega oli rohkem, söögivahed venisid lausa kõhukorina jagu pikemaks ja lehm sunnik ei tahtnud kuidagi kinni jääda, iga lüpsikorraga andis sama piima kui ennegi justnagu oleks mõni lüps vahele jäänud.
Ah, talvel aeg ikka venib. Varsti on jõulud, saab pisut pidu ja kirikuski saab käia. On põhjust Manni peenemad seelikud ja rätid teistele vaatamiseks ja omale iluks välja otsida. Jõulukirik oli igas tares perenaise pidusõit.
Selle nimel tasus oodata.
Kuni äkki...
Mann oli just laudast tulnud , lehmasitane põll vöö vahele tõmmatud, et selle küljest midagi suuremat põrandale ei pudeneks, lüpsisoe vahumütsiga piim plekkpange ümber valatud, et see siis hanges maha jahutada kui ukse taga keegi mürgeldas.
No ikka mürgeldas tõsiselt.
Ehk on kellelgi mingi häda käes, kohkus vanamees ja hõikas valjusti võõrad tuppa.
Ei olnud häda. Jõulusokk oli jõuluhanega, kirjus riides noored kambaga kaasas. Taresolijad jäid neid lausa ammulisui passima, samamoidi jäi tuppa tulnud seltskond kuidagi nõutult vakka ning vaatas peaaegu pimedas tares ringi.
"Õlgi polegi?" Küsis jõulusokk naabri-Meeta hälega.
"Krässid tegemata?"
See oli jõuluhani.
Vanamees hakkas suure häälega naerma.
"Saite nüüd oma paberkalendrit! Pool kuud enne jõuluõhtut pidu tahta, nalja teete, mehed!"
"Mis enne? Üleeile oli kirik ära, täna juba teine püha!"
Peremees pahandas südamest. "Rumalaks peate mind õige või mis! Näete siin.." peremees kobas lausa käega triibulist seinapalki "...siin on kõik kirjas! Kaks söerongi päevas, iga teise kohta on märk seinas. Selle järgi on jõuluõhtuni veel kaks nädalat!"
Toas tekkis pikk lõikav  vaikus.
Kuni keegi piosike, vist äsja häält murdnud noor mees, sest Joropi rahvas teda hääle järgi ära ei tundnud, köhatas vaikselt ja ütles tasa "paar nädalat tagasi pandi söerongid korra päevas sõitma, sellest oli kiriku kalendris märkus ka üleval.."
Üle terve toa kostis äkki hele ja hale itk.
"Issand jumal küll, minu kallis jõululauba õhtu nüüd läinud nagu vorst koera perse! Sa kurivaimu vanamees oma koonerdamisega panid minu suured pühad hakkama, et sulle kärn kannika peale kasvaks..."
Kui piimalännik vanameest tabas, oli suurem osa piimast sealt juba välja lennanud. Õnneks muidugi, raske mannerg oleks pea võinud niimoodi puhta lõhki lüüa.
Üle kojaukse õue trüginud külarahvas kuulis veel kaugele jõudnuna Joropi perenaise heledahäälseid sajatusi.
Järgmisel aastal ei söandanud keegi Joropi vanamehelt isegi küsida et olgu see ostetud kalender, mis ta on, aga milleks oli Joropile veel käokella vaja - rongid ometi käivad...?

Karjäär

Esikust kostis algul kolinat, siis summutatud mõminat, mida võinuks isegi vandumiseks pidada, kui poiss poleks kindlalt teadnud, et hambahaldjad ei vannu. 

"Kes tuli?"

Te teadis küll, kes tuli, ikkagi oli kuidagi kindlam valjusti üle küsida.

Esikus sahisesid riided  ja väsinud lohisevad sammud lähenesid. Suures kohevas taftkleidis kuju ilmus poisi toa uksele.

"Mina olen, kes see teine" madal väsinud hääl kõlas tõredalt. "Täna läks jälle pikalt, need tänapäeva lapsed ei jää ega jää magama, muudkui istuvad oma telefonides nagu rotid, koonud helendamas... Aita mul lukk lahti teha, ole hea poiss!"

Lähemalt vaadates ei olnud kleit üldse nii ilus kui eemalt, napi tule valguses. Alumine äär oli asfaldil lohisemisest hall, selja taga paistsid kitsastest akendest jäänud tolmutriibud ja rinnaesisel tundus olevat lausa kuivanud vere tilku.

"Veri?"

"Üks tatikas tahtis raha küll, aga hammast ei raatsinud ära enda. Läks vähe tuliseks..."

"Ema küll ei kakelnud kunagi."

Õhus oli äkki pinget

"Ema ja ema....mida sina ka tead. Emal olid teised oskused, tema suutis inimesi oma jutuga uimaseks ajada. Taaditudid olid valmis talle ainult jutu eest suutäie valehambaid annetama, nii enda omad kui terve vanadekodu omad takkaotsa. Mina ei ole ema, teenin nagu oskan!"

Poisi silmad läikisid reetlikult.

"Ära hakka jälle...no anna andeks, kallis poeg, ma olen lihtsalt väsinud. Su ema on hea, see, et ta Jõulumaale päkapiku juurde kolis on minu viga, ära nüüd...meil hakkab veel hästi minema, usu mind!"

Kallistus. Sellest oli ikka abi.

"Mine voodisse, ma tulen räägin sulle kohe unejuttu!"

Kleidi vannituppa sisse tirimine oli päris korraliku jõudu nõudev tegevus.

Mees vaatas end peeglist.

Hambahaldjas või asi. Habemetüügas ja värvitud ripsmed jätsid mulje, nagu oleks pea kahest erinevast poolest kokku pandud.

Näd, pagan, jälle on üks kõrvarõngas kadunud. Kui nii edasi läheb, tuleb hakata eri paaridest ripatseid kandma.

Ohates libistas mees kleidi maha. Parukas lendas käterätinagisse, küll kannatab veel homme kanda. Täna vedas, keegi ei oksendanudki talle juustesse.

Kleidi pesumasinasse toppimine nõudis kogu jõudu, lõpuks sai ka viimane käiseots luugi vahelt sisse. 

Peab ikka suurema masina saama....tööriided tahtsid iga päev pesta.

Mees seisis duši all, pea vastu seina, silmad kinni. Vesi oli peaaegu väljskannatamatult kuum. Ükskõik. Las keedab töömustuse maha.

Naine, poisi ema, tuli meelde. Milline imeline hambahaldjas ta oli....

Oli.

Nüüd, räägitakse, kasvatab päkapiku naisena habet ja pakib kinke.

"Niimoodi jättis meid hätta."

Mees ei saanud sellest mõttest vist enam kunagi lahti, vähemalt tunne oli selline. Ta oli kunagi ju ise täiesti tasemel ahjualune, kahjuks kuivasid tööotsad iga aastaga hullemini ja hullemini kokku. Inimesed tegid kodudes aina vähem süüa, restoranide kokad olid loomult umbusklikud ja ei andnud ahju alt ilmunud ebasanitaarse välimusega võõrale päevapraadi degusteerida. Vahel harva näkkas... 

Selle tööga enam peret korralikult ära ei elatanud. Ni pidigi mees mahajäetuna ise naise ameti üle võtma.

Teda häiris siiani, et eemalt vaadates lihtne töö - muudkui käi mööda maju ja vaheta äratulnud piimahambaid müntide vastu - nii kontimurdvaks osutus. Ei ole võimalik, naiste töö ju...!

Mees kuivatas end ja vaatas uuesti peeglisse. Noh, niimoodi pole vigagi. Mehine mees, ikka tõsiselt isase välimusega täkk. Pisike õllekõht..olgu, pole vaja nii alla vaadata. Kleit läheb ju veel selga.

Poiss ei olnud veel magama jäänud, silmad särasid kui nööbid tekiääre kohal. 

"Juttu!"

Olgu siis, lubatud ju sai.

"Mis juttu ma loen?"

"Vampiiridest....ei, zombidest!"

Iga kord sama.

"Ükskord elas üks zombi..."

"Ei elanud, zombid on surnud! Räägi õigesti!"

Äh.

"Ükskord oli üks surnud zombi...kuule, kui sa suureks saad, kelleks sa saada tahad?" Isa oli ka ise pähe turgatanud ootamatust küsimusest üllatunud.

"Eee... Ei tea..."

"Olgu. See zombi oli maailmas üsna üksi, kõik ta sõbrad olid juba surnud ja need, kes elasid, ei olnud ta sõbrad.."

"Ahjualuseks tahan saada. Siis saab hessis purkse nii, et ...!"

Ootamatu uhkus täitis isa rinda. Tema poeg ikkagi!

Tühja sest hambahaldjaks käimisest, see on lihtsalt töö. Poeg...poeg toob sära silma ja rõõmu hinge....

"Kord kohtas zombi ühte elavat inimest ja ta tundis, et vajab natuke ajusid luristamiseks."

Tundus, nagu oleks isa rind pisut rohkem kummis kui ennist vannitoas. Ja oma kõhulihaseid tõmbas ta pingule nii palju kui just õnnestus...

Jutuajamine

"Tere vanaisa!"
Näh, Nigul juba kodus.
"Hallo! How are you?"
Sõber kaasas ja...jälle mingi väljamaa poiss...
"Mis ta küsis, Nigul?"
Toonist oli ju mõista, et küsis miskit.
"Küsis, et kuidas sul läheb. He's ok, Bryan. Taat, ma käin duši alt läbi, me läheme täna kambaga Riiga, laupäevaks olen kodus! Wait a bit, it take just few minutes! Be here with grandpa until i..."
"Ok. What's your grandpa's name?"
"Rein. Vanaisa, tema nimi on Bryan, ta ei hammusta, ma tulen kohe tagasi."
Nigul kadus tahapoole, tubade uksed plaksusid, kapiuksed kiunatasid ja nii nad siis istusid teine teises tugitoolis üksteist piieldes.
"Ah, et sinu nimu on Praian? Mina olen Rein. Nigul-poisi vanaisa olen."
Noormees noogutas taadi jutule kaasa. Noogutamine tundus kuidagi õige olevat. Taat oli kõhna, soonine lausa, Bryan tundis ületamatut kihku teda joonistada. Miks mitte...kotis olid nii pliiatsid kui skitsivihik.
"Can i..?" näitas ta vihikut taadile.
"Ah kohe üles tahad kirjutada? Ei mul pole selle vastu midagi," noogutas taat nõusolevalt.
Bryan sattis ploki põlvedele, ja võttis pliiatsi sõrmede vahele. Esimene joon andis end pisut oodata.
"No millest ma sulle siis räägin õige? Tahad, räägin, kuidas ma Nigula vanaemaga tuttavaks sain? Või oot, äkki räägin, kuidas me kooperatiivkorterit ehitasime? Ah, need on sihukesed lood, et küllap oled samasuguseid oma vanemate käest kuulnud.
Las ma räägin parem ühe kalamehejutu, see on huvitav. Ära sa teiste meeste jutte usu, need muud ei tee kui valetavad, mina räägin seda lugu juba kolmkümmend aastat ja ikka ühtemoodi, mind võid uskuda!"
Bryani käsi pliiatsiga hakkas juba hoogu sisse saama, paar esimest lehte keeras ta kiiresti edasi, umbes kolmanda juures tundis, et jah, see on õige.
"Mul oli tollal mosse ja kummipaat, need olid suured asjad. Kui aga isu tuli, nii sai kohe järve äärde sõidetud. Isu tuli päris tihti. Kodus olid kaks pisikest poissi, naine oli neist nii vsinud, et oli ilmast ilma oma jorinatega mul turjas kinni...mis mul muud üle jäi, mehel peab oma rahulik paik olema. Garaaži kippus naine juba järele, seal enam olla ei saanud. Mõistad?"
Bryan tajus pisikest ootuspausi Reinu jutus ja noogutas. Lihtsalt igaks juhuks. Paistis, et läks täppi, jutt läks edasi. Rein. Milline veider nimi üldse. Kas paneb mehele nimeks vihm? Aga miks ka mitte?
Noormees vastas taadi jutuelevil nägu ja oma krokiid. Tõepoolest hea modell!
Lehe pööramise krabin oli ainus, mis taadi jutustamist segas. No tegelikult ei seganud, ilmestas pigem.
Taat vastas oma jutupartnerit. Nii tore poiss, kuulab korralikult ja kirjutab üles. Nigul, näe, ei viitsi enam ammu kuulata, nii kui aga alustan, nii hakkab itsitama ja mu lauseid lõpetama. Endal kõik valesti meeles, võta või seesama kalalkäigujutt. Oot, kuhu ma selle jutuga nüüd jäingi...
"....ja kui ma lõpuks - aga see kestis neli tundi, sest see hiiglane vedas poole ajast mind järve tagasi - paadinina kaldale lohistasin, olime mõlemad ikka ropult väsinud. Mina puhkasin röötsakil paadi najal ja tema ei tõmmelnud ka sugugi.
Ma sain ennast enne kokku võetud. Panin paksu kinda kätte, kerisin tamiili ümber kämbla hakkasin kiskuma. Tuli! Vahepal rapsis jälle, aga tuli!
Ja tead, kui ma neud lõugu sealt paadi kõrvalt kalda poole nihkumas nägin, siis oli ikka õudne küll. Pea oli vist mõla pikkune, keha paadist pikem ja mul oli kahemeetrine paat, saad, poiss, aru, kahemeetrine! Haug oli paadist pikem, haugi kere üksi oli paadist pikem! Ma ei jaksanud seda vaala kaldalegi vedada, ega ta alla kuuekümne kilo kaaluda saanud ja ma olin päris väsinud juba.
Mõtlesin siis, et tiriks tiriks mossega.
Nii kaugele lohistasin liiva peale, kui jaksu oli ja siis lidusin auto järele.."
Bryan vaatas rahulolevalt viimseid skitse. Papi oli vahepeal hästi elavaks muutunud, käed muudkui imiteerisid mingeid tegevusi, lõpuks meenutas rütm suisa loitsu ja silmis oli säde nagu kolmekümneaastasel. Selliseid pilte saab ainult pärismaalaste juures kätte, linnainimesed on kuidagi kustunud ja maskidega.
Poiss keeras uue lehe ette.
"...ah kirjutad veel? Kirjuta, kirjuta."
Taadi pilku ilmus äsjase elevuse asemele midagi uut. Tuhm helk vanast murest.
"Mossega kalda ääres, siis. Ega ma munenud, kiiresti tegin. Haug oli vahepeal ka kiire olnud.
Läinud oli mu Leviaatan. Pool randa oli tema püherdamisjälge täis ja kummipaadi küljest oli suur tükk väljas.
Ja mitte kuradi keegi ei usu. Mitte keegi!
Kas sina usud?"
Voh, see pilt sai parim, mis iganes Reinule praegu ka ei meenunud, aga nägu muutus tal kuidagi tohutu kurvaks ja silmis olnud säde kustus peaaegu pisaraläikes..
Oot, toonis oli nagu küsimus?
Bryan noogutas igaks juhuks tõsiselt Reinu jutule kaasa.
"Näed, sina saad aru, sulle oli kohe hea rääkida...."
Kappide uksed kiunatasid, tubade omad plaksusid.
"Ega sul igav polnud, taat? Miks nii tõsine nögu?"
Nigulast õhkas roosat küürimislõhna. Pf, vanasti sai pesuseebiga...
"Ei ole häda midagi, see Praian on väga tore poiss, ka siin rääkisin talle vanast ajast ja tema muudkui kirjutas kõik üles. Mitte nagu sina, ei kuula kunagi..."
Nigul napsas Bryani käest ploki. Vaatas üht pilti, teist...
"Kalast rääkisid jälle, jah?" Neid näoilmeid ei saanud millegi muuga segi ajada. Ära sa märgi, Bryan tabab põhilise pildile ju hilgavalt!
"Kalast muidugi, ise loed ju, et kalast! Millal sina ükskord selle jutu ära kuulad...."
"Vanaisa, ära hakka, ma olen kuulanud küll, kui ma väike olin, oli kala meetripikkune, praeguseks on juba kolm?"
"Ah...!" Vanaisa hääles kõlas tüdimus. "Nagu seinaga räägi...."
"Kuule, mida me siin toriseme, taat, las nüüd olla. Me siis läheme? Paari päeva pärast olen tagasi. Ole kõva!"
Läinud nad olidki.
Reinule meeldisid Nigula sõbrad. Posid olid suuremalt jaolt head kuulajad ja tüdrukud olid jälle viimseni kenad vaadata. Isegi prillidega. Parem oligi igaks juhuks prillidega vaadata, ilma nendeta ei saanud teinekord aru, kumb seal teispool lauda on parasjagu....

Tolmuimeja

„....ueesi.....e"

Erni koputas uuesti, need ebamäärased helid teiselt poolt ust võisid tähendada mida iganes. „kaugele saatmisest" kuni appikarjeteni. Loodetavasti pole tegu appi röökimisega, mõtles Erni, muidu nagu kuidagi narr siin seista, äkki Voltsi toas pussitatakse või...

„TULE SISSE!"

Nii, selles enam eksida ei saanud. Selge kutse. Erni muigas – nagu vampiir, kutsumata sisse ei tule.

Ukse tagant valgus Ernile kaela toatäis hämarust ja hirmu. Sõbra siluett paistis vaevu-vaevu taamal akna taustal diivanil, Volts oli püsti ja jõllitas pingsalt põrandat.

„Uks kinni, uks kinni, sealt tuleb valgust! Ja ruttu siia, ta on sind juba märganud!"

Uks prahvatas Erni selja taga pauguga kinni, põranda ületamiseks kulus kaks pikka sammu ja üks hüpe.

Hirm oli uskumatult nakkav, Erni ei saanud arugi, mis teda hammustas, et ta ennast äkki nii ärevalt tundis.

„Mis toimub?"

„Tasem, lärm paistab teda ärritavat! Ennist kui sa ukse taga lõhkusid, tuli ta mitu korda diivani alt välja, oleme vaiksemalt!"

„Kes?"

Madu, niikuinii oli voodi all madu. Või skorpion, eriti suur ja õel. Või ämbl...

„Sinu voodi all on madu? Mis sa arvad, et see voodisse ei saa?" Erni oli tõsiselt mures. Madu ei ole naljaaasi.

„Ei ole madu, SEE voodi peale ei saa, põrandal ainult..."

"Mis SEE?"

„Masin"

Masin? „sa kardad masinat, mis mahub su diivani alla?"

Volts viskas end prõmmuga diivanile istukile.

„Loe!" koukis ta kusagilt patjade vahelt välja ajakirja. „Loe, siin on kirjas, kuidas nad meid üle võtavad. Targemad annavad lihtsatele käsud ja algabki jaht inimese peale"

Erni tundis ajakirja ära. Poolteadust täis olev lõbustav ja lihtne zurnaal, mis selles numbris arutles arvutite võime üle mingil ajal inimkond „tarbetuks" tunnistada.

„Noh?"

„Mis noh?"

„Sa ei saa aru? See on alanud! Eile hommikul hakkas pihta!"

Misasi on alanud? Mis toimub? Erni hakkas vaikselt tunne, et ta jookseb kohe kokku, Voltsi räägitu oli täiesti ebaloogiline ja mõttetu.

„Ma ei saa sinust aru, räägi täpsemalt"

„EI SAA ARU? Sa oled pime! Eile hommikul näiteks – kas sinu kodumasinad olid kõik korras?"

Erni mõtles viivu oma kodu vaikselt suriseva ja lambikesi vilgutava sisustuse peale. Tehnika oli moes ja temal oli alati kõige moodsam tehnika.

„Korras olid"

„Sul vedas. Sul oli õnne. Mul hakkas kõigepealt dušivesi keema. Siis keeras hambaharja vars looga sisse ja lõi mul hambast killu välja. Kümkapis oli kõik läbi külmunud. Telekast tuli ainult pornot, igalt kanalilt..."

„see ei meeldinudki siis või?" Erni hakkas naerma.

Volts muutus veel süngemaks. „meeldis. Miks sa arvad, miks mul naist ja lapsi siin pole? Selle kuradi pärast, et porr meeldis mulle liigagi, muud jamad olid pea kuidagi segi tõmmanud ja... ühesõnaga,  Minni läks lastega oma ema juurde tagasi."

„ossaaa...."

„Nüüd on sul ossaaa, mis tunne veel mul on? Ah?  Ja nüüd see tolmuimeja ka veel, see, kurat, on mõrva peal väljas! See sihib nimme mind. Alguses proovis niisama jalust maha sõita, siis hakkas rammides särtsu andma, iga litakas läks aina tugevamaks. „

„Näita"

„Mida?"

„kuidas sõidab, näita!"

„Loll väheke või mis, ma peaks ennast tappa laskma lihtsalt sellepärast, et sina näha tahad? Proovi ise!"

Erni kõhkles vaid hetke. Mida see üks hale tolmuimeja talle ikka teeb.

Üks jalg. Teine. Samm. Teine.

Juba oli Erni keset põrandat. Tolmuimejat ei kusagil.

„Tule siia, näed ju, et pole su kolli!"

Volts võttis pikalt hoogu, aga siis ta hüppas.

Samal ajal sööstis diivaniserva alt väike ilusasti lepatriinuvärviliseks võõbatud tolmuimeja välja. Täiesti müstilise kiirusega sööstis ta joonelt Voltsi poole, sama kiire ja arusaamatu oli Voltsi reaktsioon – ta rabas sõbra õlgadest ja pööras tolle endale ette. Tolmuimeja kolksatas sädemeid pildudes vastu Erni  luupekseid, põrkas veidra nurga all korraks üles ning...suri.

Erni hoidis laibakest oma käes, keeras seda siia- ja sinnapole, kulm kortsus.

„Vaata, sul on püksisäär katki!"  Volli  hääl oli  närviline.  Erni vaatas alla – tõepoolest, ja mitte ainult säär, vaid ka nahk, ilus ümar liigesekapsel oli lausa näha.

„Pole midagi, ei valuta" kohendas Erni püksisäärt. „Ma viin selle prügikasti..?"

„Jaa, jah, jah, muidugi, kui sa saaksid, palun, ma ei tahaks seda kuidagi torkida. Kas sa pahkluu peale jääd ei taha või miskit? Vot jääd on mul praegu nagu putru."

„Ei"

Mkm, mitte nii järsult.

„Ei, aitäh, ma lähen koju ja vaatan.. ee.. oma masinad ka üle, eksole"

„Jah, ikka, loomulikult..."  Volts oli ikka veel endast väljas.

Erni seisis avatud ukse vahel. „ see oli niikuinii üks juhus, erakordselt kehv päev lihtsalt, on ju?"

„Aitäh sulle!" oli kõik mida Volts vastas.

Kui Erni minekule pöördus, liikus katkine püksisäär ta pahkluu kohalt eemale.

Voltsile tundus..kas ikka ainult tundus.., et sealt paistis metall.  „Huvitav, väga hästi tehtud protees, ma ei teadnudki, et tal mingi viga on.."

Erni viskas tolmuimeja vaikides prügikasti.

„Peab meetodeid muutma. Ühekaupa läheb jube aeglaselt"

Volts loopis kiiruga asju spordikotti telefon, pulsikell, arvuti (oehhh), kõik, mis töötas patareidel ja näitas pilti või piiksus jäi maha. Tont teab, mis neist ohutu on. Metsas on vananaisa majast veel seinad ja ahi püsti. Mida rohkem ja rohkem ta Erni lahkumise peale mõtles, seda enam oli ta kindel, et teksaste sääre vahelt oli näha metalli, paari kaabliotsa ja ripendavat nahataolist materjali.

Metsa. Seal  on veel lootust.