Lehed

Kuvatud on postitused sildiga Jutulinnu kädin. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jutulinnu kädin. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 20. juuni 2018

Tore päev muidu



Kurat teab, kuidas  see täpselt juhtus, aga õngekonks oli taguotsas kinni mis kinni.
Pets ja Hesa olid juba proovinud konksu otsa Valentini kannikast niisama välja sikutada
„Te kuradi lollakad, lõpetage ära, aiiii..aiii... ma löön teid kohe maha, kui see konks väljas on!"
Prooviti haaknõela otsaga nahka nakitseda, aga pärast uut sõbrapoolset põrsakisa maeti ka see idee maha.
Siiani oli ainus edasimineku tunnus pükstest selle lapi väljalõikamine, millest konks läbi minnes Valentini õrna ihu tabanud oli. Väga konksu lähedal ei saanud Valentini ähvarduste ja haleda niutsumise pärast kääridega urgitseda, riiet haugati suure ringiga, nii alukaid kui sajataskulisi kalamehepükse.
Hea paks riie oli.
Hirmus suur auk jäi.
Tühja neist pükstest, sõbra perse oli ikka veel konksutatud.
„Oota, ma naiselt.. küsin naiselt .."
„Mida sa teed?"
„Pilti tegin"
„Tõbras, lõpeta ära, kui ma kusagil seda  pilti näen, saad surma!"
Äh, Valentin oli juba nii palju teisi surmaga ähvardanud, et meestel oli nüüdseks üsna ükskõik.
„Naisele saadan, need teavad haavadest rohkem, äkki on abi"
Pets  ja Hesa hakkasid järsku hirnuma nagu loomad. Vaenulikud loomad. Ebasõbralikud kiskjad.
„Mida, mida ta röögite?"
„Naine küsis, kas me elussöödaga püüame kalu või mis põhjusel sa landi küles tolkned"
Valentin oigas ainult. Sõbrad..jaa, pole tal neid enam, sõpru nimelt.
„Oota nüüd, ära ohi naine ütles, et kõigepealt peab riidelapi ära lõikama"
Hesa kükitas, käärid peos haavatu kõrvale ja naksis heleda kisaga esitatud protestitiraadist hoolimata mõlemast püksipaarist jäänud lapid konksu ja ihu vahelt katki.
Nüüd jäi näha ainult suur roosa kannikas väga ilusa Sebile landiga keset lagedat välja.
Hesa luges edasi.
„Järgmiseks võta ettevaatlikult landi konksust kinni..."
Hesa kükitas uuesti, ohkas ja võttis kahe näpuga konksust kõvasti kinni.
„Ettevaatlikult, sulle öeldi ju, ettevaatlikult!!!!"
Karje lõi paadi lausa kõikuma.
„Ettevaatlikult landi konksuosast kinni ja..."
Raksti!  surus Hesa konksu läbi naha. Teiselt poolt välja. Nüüd oli Valentin ametlikult haagitud, niimoodi kinni jäänud kala võis end ainult lõhkirebimise hinnaga lahti sipelda. Kalad, sealjuures, ei oleks nii roppude sõnadega sajatanud.
„...kinni ja ära vigastatule midagi ütle, suru konks läbi lihase nii, et konksu ots teiselt poolt välja tuleb"
Valentini sõimusõnad ei olnud veel otsa saanud ja kannikat pidi hakkas jooksma peenike helepunane veretriip.
Kostus ootamatu sulpsatus. Või mis sulpsatus, rohkem nagu plärtsatus, selline, mille tekitab üle parda kukkuv mees.
Pets toibus vees kohe.
Päästevestid olid mõistlik idee.
Keegi ei osanud arvata, et Pets vere nägemise peale minestab,  õhtut plaanides ei olnud ka Valentini kannikast aadri laskmine üldse kavas. Spontaanne lõbustus,  Petsi enda organiseeritud, kalapüügiriistad olid tal head, aga viskeoskus jättis ikka kõvasti soovida.
„Pärast konksu läbi naha surumist lõika näpitsatega konksu terav ots maha..."
Pets ulpis paadi kõrval vees, käsi pardas kinni.
„Minu landi lõhud ära? Mees, on sul aimu, kui kallis see asi on?"
„Edaspidi loobid õnge,  Valentin konksu küljes või mis?"
„Kas ta kannikat ei saa lõhki lõigata, saaks konksu..."
Seda lauset tal lõpetada ei saanud.  Valentin lubas ta kõigepealt ära uputada, siis põlema pista ja lõpuks üles puua. Või oli see kuidagi teises järjekorras?  Pole oluline, igal juhul neelas Pets lauselõpu alla ja leppis konksu lõhkumisega.
„Anna näpitsaid!"
„Ee..hmmm...autosse jäid."
Et sellel Valentinil ka hääl ära ei läinud.
„Tõmba koomale, käsutas Hesa aerupingil upakil olevat lõugavat Valentini."
„Kuhu ma lähen,  ise ei näe või, et mul on lant perses kinni?"
„No kui sa teise kohta minna ei taha, siis hakka aerutama."
Hädised niuksatused saatsid haavatu loivamist vöörikapi poole, et ta seal edasi lösutada saaks.
Valentin võttis ahtriplangust kinni ja kiskus end paati, vesi varrukatest ja püksisäärtest voolamas. Ta hoidus pingsalt Valentini roosa, pisut verenirese tagapale poole vaatamast
„Hea, et järv pole maantee, keegi vähemalt ei näe..." jõudis Pets mõelda enne, kui ta paadisillal inimesi märkas.
Neidusid.
Binoklitega.
Kuradi linnuvaatlejad...
Esimene kättesattunud asi oli Valentini enda seljakott, selle sättimine roosa ihu peale oli arvestades mitte eriti koostööaldist Valentini päris keeruline. Alles paadisillal seisva vastuvõtukomitee kirjeldamine vaigistas kisa ja vingerdamist. Üldjoontes võis tulemusega siiski rahul olla, kõigest selgitust Valentini kummalise poosi kohta ei olnud võimalik usutavaks muuta.
Ega piigad suurt midagi küsinud ka. Vaatsid ja itsitasid niisama.
„Mine too näpitsad ära! Autovõtmed on...kus?"
„Mhm. Taskus."
Järgmiste mõtete vahele tekkis pikk paus.
„Märjad?"
„Ligumärjad."
„Ma panen sinu nimel küünla, kui need töötavad!"  Valentini hääl oli seekord nutuselt anuv.
„Kuhu?"
„Mida?"
„Kuhu sa küünla paned?"
Auto pole asutav Pets ja paadis istuv Hesa irvitasid, nägu paadisillalt lahkuvate tüdrukute eest peites.
Valentin kaotas jälle pidurid.
„Te kuradi tõprad, ma mõtlesin kirikut, aga teie auks ma sinna enam ei mõtlegi küünalt panna, ajage aga kannikad uppi, saate kiriku kroonlühtri juraka endale sinnasamusesse!"
Poleks pidanud karjuma. Ornitoloogid keerasid silaotsast tagasi.
„Mida te teete, kas sõber on haige või mis?"
„Haige."
„Äkki on kiirabi vaja?"
„Ei"  Valentin ägises seda öeldse, kujutledes, kuidas kirabibrigaad ta kannika kallal urgitseb ja kommenteerib..
„Olete ikka kindel?"
„Jah"
„Saame ehk meie aidata?"
„Ei"
„Olguuuuu..."
Tüdrukute samm oli palju aeglasem kui esimesel korral ära minnes
„Kui sa veel karjud ja nad tagasi tulevad, siis võtan seljakoti maha!"
Valentin sisises ainult
Kõigest pool tunnikest ja kolm tuhat kuussada kolm sääske hiljem – ning peab mainima, et kannilihast ei olnud need sääsed enne mekkinud ning magus see neile näis – oli kuulda Petsi lärtsuvaid samme.
Juba kaugelt hõiskas ta rõõmsalt, vehkides pihku surutud näpitsatega.
Hesa võttis mobiilis oleva juhendi jälle ette.
„Desifntseerige konks ja viga saanud koht"
„Millega?"
„Viinaga"
„Viina pole"
„Mismoodi viina ei ole?"
„No pole, me võtsime ju ainult õlut. Ise ütlesid, et teeme vahelduseks ühe viisaka kalalkäigu."
„Ahjaa.. Kuule, alko on alko, õlu on ju ka alko?"
„On. Justkui. Helista igaks juhuks naisele"
„Ära tee nalja, kuidas ma talle ütlen, et me oleme kalal ja kained nagu kirikuõpetajad?"
Hesa koukis ahtrikapist purgi Alexandrit.
„Ära seda võta, see on minu mark..ma ei saa seda pärast juua, Valentini perse on kogu aeg silme ees"
Hm. Loogiline
Saku heledat ka ei tahaks, see on ju minu õlu, mõtles Hesa.
„Võta Melnitsat, see on Valentini õlu, ta oma taguots, olgu tema õlu ka"
Kork plumpsas paadipõhjas  loksuvasse vette. Mulksuv õlu voolas üle kannika, leides ruttu tee looduse poolt uuristatud jõesängi.
„Ära mässa, mul saavad püksid märjaks"
„Pole sul enam midagi kaotada, auk on püksiperses niikuinii", valas Hesa märjukest edasi. Veel paar mulksu ja pudel oli tühi.
„Näpitsad!"
Nagu kirurg. Päris mõnus tunne oli, tähtis ja oluline.
Valentin prigises ja kiunus, hambad ristis, suuremat häält ta teha ei julgenud, mine neid linnuvaatlejaid tea.  Hesa muudkui pitsitas ja koukis midagi, äkki läbis Valentini piinatud keha lõikav valusööst.
„uuuuuuuuuuuuuuu........uuuuu"
Ta tõesti püüdis. Lihtsalt jube valus oli.
„Plaastrit!"
„Seda sa tuua ei käskinud"
Olgu, need kaks täppi kanni otsas kannatasid autoni ka ilma plaasterdamata minna.  Õnn, et ornitoloogid seda kisa ei kuulnud.  
„Korras, hakkame minema. Aja-aja ennast püsti, käed-jalad otsas"
Valentini kondid olid pika koogutamise peale päris kanged, püksid õlut täis ja kannikate peal pükstes kahe pihupesa suurune auk. No muidu oli tegelikult kõik ju korras.
Pets oli vahepeal kalapüügiriistad kompsu korjanud, hapu näoga keris ta viimasena veel lõhutud landiga spinningu kokku.
Lant perses ja konks pooleks, aitäh, sõbrad.. pomises ta omaette.
Auto poole komberdades tegid Pets ja Hesa Valentini tagapoolele parklas pingil istuvatest linnuvaatlejatest möödumisel katet.
„Sinikael-part"
„Rabakana"
„Linavästrik"
„Hüüp"
„Kus sa hüüpi nägid?"
„Ei näindki, aga seda „uuu-„ mäletad? Mis see sinu meelest siis oli?"
„Olgu, hüüp"
Piigadel oli õnneks tegemist, nähtud-kuuldud lindude nimekiri vajas täpsustamist.
„Sitavares" sosistas Pets auto esiistmele maandudes
„Raisakotkad" kommenteeris end kõhuli tagaistmele sättinud Valentin vastu.
„Palvetage parem, et meid politsei tee peal kinni ei peaks.  Valentini olekut on keeruline kommenteerida.  Mees,  kas paned küünla, kui rahulikult koju saame?"
Jep, Valentini sõnavara ei olnud veel ammendunud. Läbi kinniste autouste ei kostnud välja õnneks midagi.
Tore päev hakkas läbi saama.

esmaspäev, 18. juuni 2018

Kuues aasta



Kuues aasta jooksis  juba, aeg oli kadunud märkamatult. Bernilla oli oma hõimuga harjunud, pooljumala staatuses olemisel olid oma head küljed, halb oli pidevast järelvalvest tingitud vähesed võimalused üksi olla.
Pidevalt saatis teda keegi, alati oli temaga samas ruumis mõni relvaga nooruk.
Õnneks olid nad juba suuremad, relvad ei olnud enam neile mängimiseks. Alguses tuli nii mõnedki hauad kaevata lastele, kes oskasid küll päästikule vajutada, kuid ei teadnud, et tagajärg erineb videomängus nähtust. Nad ei osanud surnuidki matta.
Nende vanemaid, kes heitsid hinge fertiilses eas täiskasvanuid niitnud katkulaines ei matnud ka ju keegi.
Lapsed ei osanud, ellu jäänud vanurid ei jaksanud. Kellel jalad kandsid, pagesid maakohtadesse, kellel ei kandnud, surid kohapeal.
Aastaga oli plats puhas.
Hakkajamad noored kogunesid kampadesse ja keegi neist tuli mõttele ära kasutada vanade naiste mälu. Teadmisi, kuidas elada ilma tsivilisatsiooni seni olemas olnud loomulike hüvedeta.
Arvesse võttes, et kehvema vanaemaga kambad üritasid tihti paremaid vanaemasid endale röövida oli ohutuse tagamine kõigi olemasolevate võimalustega siiski arusaadav. Ellujäämine sõltud vanaemade tasemest.
Bernilla oli taemel. Vägagi kõrgelt hinnatud tasemel.
Kuues aasta ilma internetita. Ilma elektrita, ilma telefonide ja autodeta.  Olid labidad, relvad, põllulapid ja kaevud ning küttepuud.
Põrsaid oli vähestel nagu kanugi, mitte kõik vanaemad ei teadnud, mida nendega teha. Bernilla kambal oli lausa kolm lehma ja pull, sellist luksust oli vähestel – lehm oli suur loom, hirmuäratav ja mine tea, äkki isegi vägivaldne.
Noh, nende kamba lehmad olid leebed. Peaaegu leebed, vanaema oli isegi kaks tüdrukut suutnud välja õpetada, kuidas nende haisvate hiiglastega toime tulla.
Need noored, oh, nendega oli raske. Alguses oli tegemist, et neid veenda maast kaevatud kartuli söödavuses, seatapp oli midagi, mis terve kamba nutma pani, nõrgemad jooksid metsa. Üks tüdruk kaduski sinna, hulkuvad koerad vist.. või lihtsalt eksis ära, mine tea.
Praepeekonit ja ahjukartuleid sõid noored pärast küll isuga. nTasapisi tekkisis teadlikud seosed põllu ja toidu vahel.
Kui Bernilla poleks neile näidanud, et pesu saab pesta ka jões, oleks noored praeguseks mustadest poolkivistunud  rõivastest tekitatud kriimustustesse tekkinud põletikke põdenud, pooled neist kindlasti. See oleks olnud palju suurem kaotus kui mõned pesupäeval allavoolu reisima länud sokid.
Üldiselt hakkas noortest asja saama. Loomade poegimist ei osanud veel keegi vajadusel abistada, põllule küvatavate seemnete puhul oli taimede tärkamise ajal üllatusmomente palju („Ma panin siia porgandi maha, miks meil nüüd kolm peenart peterselli on?“) ja haigete põetamise oskus oli  vilets. Okse, mäda, veri ja muud kehaeritised olid midagi, mille eest aremad tüdrukud kiljudes toast välja jooksid. Kül nad kunagi õpivad. Võimalik, et selleks kulub paar surnut, kõik on tõenäoline.
Bernilla vaatas kella.
Seierid olid... kummaline, ta ei saanud enam kaugeltki mitte iga kord aru, mis kell on. Silmanägemine? Vaevalt, pigem phjuseks midagi mud, aga mis?
Kuule, mis kell on? Küsis ta valvurilt, tehes näo, et te lihtsalt ei viitsi silmi avada.
„Pool kuus. Õhtu.“
Bernilla tõusis ja väljus toast. „Breti, Cäthliin, läheme lauta! Lüpsiaeg!“
Tüdrukud tulid, nad tundsid end väljavalitutena, neist sõltus kamba toiduauast oluline osa.
Kojast võeti kaasa lüpsikud, pingid. Igaühel oma. Lehmad olid juba ootamas, piimapais udaras nõudis leevendust.
Tüdrukud istusid kumbki ühe lehma alla, Bernilla hangus keset lauta nagu oleks ta kokku jooksnud robot. Mida ta tegema pidigi? Miks ta üldse siin seisis? Segadus kestis vaid momendi, kui pea jälle selgeks läks, istus Bernilla kolmanda lehma alla.
Udar puhtaks, nisad veel puhtamaks, õnneks tuli lahtisest laudauksest piisavalt valgust, et oma tegevuse tulemust kontrollida. Käed nisadele, sõrmed töötasid juba ammu sisseharjunud rütmis. Pea oli täis omi mõtteid,  süngeid ja segaseid.
Midagi oli kindlasti valesti.
Oli kuulda, kuidas üks tüdrukutest paar soru piima lüpsikust mööda lödistas.
„Ära larista, sellest piisast võib mingil hetkel sõltuda sinu elu!“ Bernilla hääl oli harjumatult pahane.
Ainult tema teadis, et see pahameel oli pigem ta enese muredest tingitud. Las olla, ei hakka ta tüdrukutele midagi seletama.
Õhtu möödus rahulikult. Piim sai hapnema pandud, homme tuleb pealt hapukoor riisuda ja piimast endast kohupiim kokku soojendada. Juustu seekord tegema ei hakka, seda oli keldris päris palju alles.
Bernilla vaatas aknast välja.
„Lüpsiaeg!“ ütles ta ümber pöörates. Noorte nägudel oli siiras üllatus. Bernilla märkas laual piimahapendusnõud...õige, nad ju käisid just..
„Väike nali!“ mühatas vanaema kohmakalt ja istus laua äärde, võttis sealt lehe paberit ja pliiatsi.
„Punkt üks: koor piimalt riisuda. Oskavad Henri ja Malvwiina.
Kaks: piim pliidile sooja, jälgida kalgendumist. Oskavad: Malwiina ja German.
Kolm: kohupiim nõrguma panna. Malwiina ja German.“

Ta oli aru saanud, mis toimus. Bernilla vanaisaga oli kunagi ammu sama juhtunud.
Alzheimer.
Kui ta nüüd oma tegevust ei muuda, saavad noored sellest juba järgmisel talvel aru. Ta oli näinud kampasid, mis olid oma vanaema liiga vara kaotanud. Näljased, teadmisteta, räpased ja mädanevad. Ta oli näinud ka vanaemasid, kes olid jäänud dementsusega kambale vahele. Need vanaemad muutusid ülearuseks, nad aeti minema. Lisasuud ei vajanud keegi.
Näljased, mäluta, räpased ja mädanevad.

Kaugele ta seda suudab lükata?



Rõve lugu



Öösiti kahutas kergelt, puudelt kangenud lehed muutusid krõbisevaks fooliumiks ja igal hommikul oli tiigivesi aina külmem ja külmem.  Peaaegu kõik, kes pidid kohale tulema, olid juba mudas endale mõnusa tudupesa valmis siputanud, üksikud hilinejad plärtsatasid nende vahele ja müttasid samuti mudavoodi kohevaks. Pidevalt tilkus uudiseid laiast ilmast, põhiliselt räägiti neist, kes veel talvitustiiki kohale polnud jõudnud.
"Hubert jäi jaanipäeval auto alla, olete kuulnud?"
Kaugemalt servast kostis Huberti lese kurb nuuksukrooks. Ikkagi eelmise kevade laste isa, pea kõigi kahe tuhande viieteistkümne kullese papa.
"Vilhelmiine sai kureroaks, võib küll olla, et enne seda käis veel niidumasina alt läbi...."
Enriiko kõripõhjast tulnud mulisev oie oli hingelõhestav. Pisut vähendas selle usutavust tõsiasi, et Enriiko oma mudaaugu kohe seejärel maha jättis ja end Huberti lese kõrvale sättis. Mitte, et leskproua Hubertil midagi selle vastu oleks olnud, muidugi.
"Alehhandro lasi ennast inimesel suudelda ja läks printsiks"
Keegi oleks kui suure lapiku kivi vette visanud. Lärm, mis selle uudise peale tõusis oli võrreldav kevadise pulmakooriga.
Sõnum oli muidugi teine.
"Inimene suudles teda? Räpane kuiva nahaga vastikult kuum inimene?"
"Muutus inimeseks, printsiks? Jäle, jäle, jäle!"
"Pervert, täielik pervert, inimesega...öäkk!"
Alehhandro vanemad olid nördinud. Eelmise kevade tuhat kaheksasada viis kullest kasvasid kõik ontlikeks konnadeks. Need, kes ellu jäid, muidugi, kõik kolmteist kullest. Üleelmise aasta kaks tuhat kuusteist samuti - konnad, mitte mingid ...kole öeldagi...inimesed.
Aga näe, kolm aastat tagasi koorus kudu seest kulles, kes veel eelmisel aastal Albertiinega tuhat viis kullest sigitas ja nüüd siis selline häbiväärne lugu...! Ei, Alehhandro ei ole enam nende poeg, võtku teda kurg!
Albertiina tihkus oma pesas lohutamatult. Kas ta tegi midagi valesti? Oli ehk kuidagi ebakonnalik? Äkki oli tema süüdi, et Alehhandro inimelu kasuks otsustas? Kas keegi enam tahabki tema kudu viljastada?
Konnatiigis kostsid veel kaua kurvad, pahurad ja etteheitvad krooksatused ning mulinad.
Öö oli külmem kui eelmised. Tiigiveele tekkis jää, korralik habras tekk üle konnade talvevoodite. Üks teise järel kustusid uinuvates peades viimasedki mõtted.
Vaid üks eelmise kevade nooruk puikles veel kaua unele vastu. Mõte printsiks hakanud Alehhandrost oli koraga nii kohutavalt piinlik kui meelitavalt magus.
Kiusatus oli keelatud asjadele omaselt ahvatlev.
Lõpuks sai jahtumine siiski ka temast võitu.
Kevadel ärgates saab seda mõtet edasi mõelda....siis tuli uni.


esmaspäev, 11. juuni 2018

Rongid veel käivad




Talvehommikud pidasid pimedat aega pikalt kinni, keskpäeval oli pisut piimvalget hämarust, aga kauaks sedagi, kohe voolas uus öö peale.
Imeks ei pannud seda keegi, ei olnud tegemist esimese talvega ja enamikule ei jäänud see ka viimaseks.
Joropi peregi elas talvel justnagu sellele eelneval ning eel eellmisest talvest enne olnud ning ja veelgi kaugematel talvedel. Mõne puhta põlislaanes oleva taluga võrreldes oli neil isegi pisike eelis - lähimad naabrid jäi küll kolme versta taha, aga see-eest jooksis otse eluhoonete kõrvalt läbi raudteetamm. Rongid sõitsid nagu kellavärk, perenaise lehmalüpsid ja peremehe söögikorrad käisid puhta rongivilede järgi. Kui tuli peenikese vilegs reisirong, oli söömaaja käes kord ja kui jauras söerongi viimsepäevapasun tõttas Joropi Mann lüpsikuga kauda poole.
Vahel kirikus ja vürtspoes käies armastas Joropi vanamees oma eelisseisundiga eputada.
"Meil pole kella vaja, meile on keiser ise kella õueserva ehitada kasknud!"
Või siis, et:
"Kuidas sinu eit lüpsiaegu loeb? Käib, kunas meelde tuleb või mis?"
Eelmisel aastal oli vanamees nii kange, et jättis koguni kalendri majja toomata, küll tema juba iga teise söerongi sõidu tareseinale ära kriipsutab ja sedasi alati teab, mis päev parasjagu teiste kallites kalendrites ees on.
"Kevadel näete, et mul need kopikad nagu maast leitud, mida teie praegu paberiliru eest välja jagate!"
Ja ostmata kalender jäigi.
Asi toimis hästi.  Rongid muudkui sõitsid, seinapalgil venis kriipsurida vastapäevast lihavõttesse, suvistepühast edasi jaanipäeva poole. Ikka kombeliselt, nagu neilgi, kes "kopikaid paberliru eest loopisid", nagu Joropi peremees kiitles.
Nüüd oli talv, aga rongid käisid ikka. Pime aeg pani perenaise küll mõnikord mõtlema, et päevad oleks kui topeltpikaks veninud. Uneaega oli rohkem, söögivahed venisid lausa kõhukorina jagu pikemaks ja lehm sunnik ei tahtnud kuidagi kinni jääda, iga lüpsikorraga andis sama piima kui ennegi justnagu oleks mõni lüps vahele jäänud.
Ah, talvel aeg ikka venib. Varsti on jõulud, saab pisut pidu ja kirikuski saab käia. On põhjust Manni peenemad seelikud ja rätid teistele vaatamiseks ja omale iluks välja otsida. Jõulukirik oli igas tares perenaise pidusõit.
Selle nimel tasus oodata.
Kuni äkki...
Mann oli just laudast tulnud , lehmasitane põll vöö vahele tõmmatud, et selle küljest midagi suuremat põrandale ei pudeneks, lüpsisoe vahumütsiga piim plekkpange ümber valatud, et see siis hanges maha jahutada kui ukse taga keegi mürgeldas.
No ikka mürgeldas tõsiselt.
Ehk on kellelgi mingi häda käes, kohkus vanamees ja hõikas valjusti võõrad tuppa.
Ei olnud häda. Jõulusokk oli jõuluhanega, kirjus riides noored kambaga kaasas. Taresolijad jäid neid lausa ammulisui passima, samamoidi jäi tuppa tulnud seltskond kuidagi nõutult vakka ning vaatas peaaegu pimedas tares ringi.
"Õlgi polegi?" Küsis jõulusokk naabri-Meeta hälega.
"Krässid tegemata?"
See oli jõuluhani.
Vanamees hakkas suure häälega naerma.
"Saite nüüd oma paberkalendrit! Pool kuud enne jõuluõhtut pidu tahta, nalja teete, mehed!"
"Mis enne? Üleeile oli kirik ära, täna juba teine püha!"
Peremees pahandas südamest. "Rumalaks peate mind õige või mis! Näete siin.." peremees kobas lausa käega triibulist seinapalki "...siin on kõik kirjas! Kaks söerongi päevas, iga teise kohta on märk seinas. Selle järgi on jõuluõhtuni veel kaks nädalat!"
Toas tekkis pikk lõikav  vaikus.
Kuni keegi piosike, vist äsja häält murdnud noor mees, sest Joropi rahvas teda hääle järgi ära ei tundnud, köhatas vaikselt ja ütles tasa "paar nädalat tagasi pandi söerongid korra päevas sõitma, sellest oli kiriku kalendris märkus ka üleval.."
Üle terve toa kostis äkki hele ja hale itk.
"Issand jumal küll, minu kallis jõululauba õhtu nüüd läinud nagu vorst koera perse! Sa kurivaimu vanamees oma koonerdamisega panid minu suured pühad hakkama, et sulle kärn kannika peale kasvaks..."
Kui piimalännik vanameest tabas, oli suurem osa piimast sealt juba välja lennanud. Õnneks muidugi, raske mannerg oleks pea võinud niimoodi puhta lõhki lüüa.
Üle kojaukse õue trüginud külarahvas kuulis veel kaugele jõudnuna Joropi perenaise heledahäälseid sajatusi.
Järgmisel aastal ei söandanud keegi Joropi vanamehelt isegi küsida et olgu see ostetud kalender, mis ta on, aga milleks oli Joropile veel käokella vaja - rongid ometi käivad...?




laupäev, 21. aprill 2018

Karjäär



Esikust kostis algul kolinat, siis summutatud mõminat, mida võinuks isegi vandumiseks pidada, kui poiss poleks kindlalt teadnud, et hambahaldjad ei vannu. 
"Kes tuli?"
Te teadis küll, kes tuli, ikkagi oli kuidagi kindlam valjusti üle küsida.
Esikus sahisesid riided  ja väsinud lohisevad sammud lähenesid. Suures kohevas taftkleidis kuju ilmus poisi toa uksele.
"Mina olen, kes see teine" madal väsinud hääl kõlas tõredalt. "Täna läks jälle pikalt, need tänapäeva lapsed ei jää ega jää magama, muudkui istuvad oma telefonides nagu rotid, koonud helendamas... Aita mul lukk lahti teha, ole hea poiss!"
Lähemalt vaadates ei olnud kleit üldse nii ilus kui eemalt, napi tule valguses. Alumine äär oli asfaldil lohisemisest hall, selja taga paistsid kitsastest akendest jäänud tolmutriibud ja rinnaesisel tundus olevat lausa kuivanud vere tilku.
"Veri?"
"Üks tatikas tahtis raha küll, aga hammast ei raatsinud ära enda. Läks vähe tuliseks..."
"Ema küll ei kakelnud kunagi."
Õhus oli äkki pinget
"Ema ja ema....mida sina ka tead. Emal olid teised oskused, tema suutis inimesi oma jutuga uimaseks ajada. Taaditudid olid valmis talle ainult jutu eest suutäie valehambaid annetama, nii enda omad kui terve vanadekodu omad takkaotsa. Mina ei ole ema, teenin nagu oskan!"
Poisi silmad läikisid reetlikult.
"Ära hakka jälle...no anna andeks, kallis poeg, ma olen lihtsalt väsinud. Su ema on hea, see, et ta Jõulumaale päkapiku juurde kolis on minu viga, ära nüüd...meil hakkab veel hästi minema, usu mind!"
Kallistus. Sellest oli ikka abi.
"Mine voodisse, ma tulen räägin sulle kohe unejuttu!"
Kleidi vannituppa sisse tirimine oli päris korraliku jõudu nõudev tegevus.
Mees vaatas end peeglist.
Hambahaldjas või asi. Habemetüügas ja värvitud ripsmed jätsid mulje, nagu oleks pea kahest erinevast poolest kokku pandud.
Näd, pagan, jälle on üks kõrvarõngas kadunud. Kui nii edasi läheb, tuleb hakata eri paaridest ripatseid kandma.
Ohates libistas mees kleidi maha. Parukas lendas käterätinagisse, küll kannatab veel homme kanda. Täna vedas, keegi ei oksendanudki talle juustesse.
Kleidi pesumasinasse toppimine nõudis kogu jõudu, lõpuks sai ka viimane käiseots luugi vahelt sisse. 
Peab ikka suurema masina saama....tööriided tahtsid iga päev pesta.
Mees seisis duši all, pea vastu seina, silmad kinni. Vesi oli peaaegu väljskannatamatult kuum. Ükskõik. Las keedab töömustuse maha.
Naine, poisi ema, tuli meelde. Milline imeline hambahaldjas ta oli....
Oli.
Nüüd, räägitakse, kasvatab päkapiku naisena habet ja pakib kinke.
"Niimoodi jättis meid hätta."
Mees ei saanud sellest mõttest vist enam kunagi lahti, vähemalt tunne oli selline. Ta oli kunagi ju ise täiesti tasemel ahjualune, kahjuks kuivasid tööotsad iga aastaga hullemini ja hullemini kokku. Inimesed tegid kodudes aina vähem süüa, restoranide kokad olid loomult umbusklikud ja ei andnud ahju alt ilmunud ebasanitaarse välimusega võõrale päevapraadi degusteerida. Vahel harva näkkas... 
Selle tööga enam peret korralikult ära ei elatanud. Ni pidigi mees mahajäetuna ise naise ameti üle võtma.
Teda häiris siiani, et eemalt vaadates lihtne töö - muudkui käi mööda maju ja vaheta äratulnud piimahambaid müntide vastu - nii kontimurdvaks osutus. Ei ole võimalik, naiste töö ju...!
Mees kuivatas end ja vaatas uuesti peeglisse. Noh, niimoodi pole vigagi. Mehine mees, ikka tõsiselt isase välimusega täkk. Pisike õllekõht..olgu, pole vaja nii alla vaadata. Kleit läheb ju veel selga.
Poiss ei olnud veel magama jäänud, silmad särasid kui nööbid tekiääre kohal. 
"Juttu!"
Olgu siis, lubatud ju sai.
"Mis juttu ma loen?"
"Vampiiridest....ei, zombidest!"
Iga kord sama.
"Ükskord elas üks zombi..."
"Ei elanud, zombid on surnud! Räägi õigesti!"
Äh.
"Ükskord oli üks surnud zombi...kuule, kui sa suureks saad, kelleks sa saada tahad?" Isa oli ka ise pähe turgatanud ootamatust küsimusest üllatunud.
"Eee... Ei tea..."
"Olgu. See zombi oli maailmas üsna üksi, kõik ta sõbrad olid juba surnud ja need, kes elasid, ei olnud ta sõbrad.."
"Ahjualuseks tahan saada. Siis saab hessis purkse nii, et ...!"
Ootamatu uhkus täitis isa rinda. Tema poeg ikkagi!
Tühja sest hambahaldjaks käimisest, see on lihtsalt töö. Poeg...poeg toob sära silma ja rõõmu hinge....
"Kord kohtas zombi ühte elavat inimest ja ta tundis, et vajab natuke ajusid luristamiseks."
Tundus, nagu oleks isa rind pisut rohkem kummis kui ennist vannitoas. Ja oma kõhulihaseid tõmbas ta pingule nii palju kui just õnnestus...


pühapäev, 15. aprill 2018

Jutuajamine

"Tere vanaisa!"
Näh, Nigul juba kodus.
"Hallo! How are you?"
Sõber kaasas ja...jälle mingi väljamaa poiss...
"Mis ta küsis, Nigul?"
Toonist oli ju mõista, et küsis miskit.
"Küsis, et kuidas sul läheb. He's ok, Bryan. Taat, ma käin duši alt läbi, me läheme täna kambaga Riiga, laupäevaks olen kodus! Wait a bit, it take just few minutes! Be here with grandpa until i..."
"Ok. What's your grandpa's name?"
"Rein. Vanaisa, tema nimi on Bryan, ta ei hammusta, ma tulen kohe tagasi."
Nigul kadus tahapoole, tubade uksed plaksusid, kapiuksed kiunatasid ja nii nad siis istusid teine teises tugitoolis üksteist piieldes.
"Ah, et sinu nimu on Praian? Mina olen Rein. Nigul-poisi vanaisa olen."
Noormees noogutas taadi jutule kaasa. Noogutamine tundus kuidagi õige olevat. Taat oli kõhna, soonine lausa, Bryan tundis ületamatut kihku teda joonistada. Miks mitte...kotis olid nii pliiatsid kui skitsivihik.
"Can i..?" näitas ta vihikut taadile.
"Ah kohe üles tahad kirjutada? Ei mul pole selle vastu midagi," noogutas taat nõusolevalt.
Bryan sattis ploki põlvedele, ja võttis pliiatsi sõrmede vahele. Esimene joon andis end pisut oodata.
"No millest ma sulle siis räägin õige? Tahad, räägin, kuidas ma Nigula vanaemaga tuttavaks sain? Või oot, äkki räägin, kuidas me kooperatiivkorterit ehitasime? Ah, need on sihukesed lood, et küllap oled samasuguseid oma vanemate käest kuulnud.
Las ma räägin parem ühe kalamehejutu, see on huvitav. Ära sa teiste meeste jutte usu, need muud ei tee kui valetavad, mina räägin seda lugu juba kolmkümmend aastat ja ikka ühtemoodi, mind võid uskuda!"
Bryani käsi pliiatsiga hakkas juba hoogu sisse saama, paar esimest lehte keeras ta kiiresti edasi, umbes kolmanda juures tundis, et jah, see on õige.
"Mul oli tollal mosse ja kummipaat, need olid suured asjad. Kui aga isu tuli, nii sai kohe järve äärde sõidetud. Isu tuli päris tihti. Kodus olid kaks pisikest poissi, naine oli neist nii vsinud, et oli ilmast ilma oma jorinatega mul turjas kinni...mis mul muud üle jäi, mehel peab oma rahulik paik olema. Garaaži kippus naine juba järele, seal enam olla ei saanud. Mõistad?"
Bryan tajus pisikest ootuspausi Reinu jutus ja noogutas. Lihtsalt igaks juhuks. Paistis, et läks täppi, jutt läks edasi. Rein. Milline veider nimi üldse. Kas paneb mehele nimeks vihm? Aga miks ka mitte?
Noormees vastas taadi jutuelevil nägu ja oma krokiid. Tõepoolest hea modell!
Lehe pööramise krabin oli ainus, mis taadi jutustamist segas. No tegelikult ei seganud, ilmestas pigem.
Taat vastas oma jutupartnerit. Nii tore poiss, kuulab korralikult ja kirjutab üles. Nigul, näe, ei viitsi enam ammu kuulata, nii kui aga alustan, nii hakkab itsitama ja mu lauseid lõpetama. Endal kõik valesti meeles, võta või seesama kalalkäigujutt. Oot, kuhu ma selle jutuga nüüd jäingi...
"....ja kui ma lõpuks - aga see kestis neli tundi, sest see hiiglane vedas poole ajast mind järve tagasi - paadinina kaldale lohistasin, olime mõlemad ikka ropult väsinud. Mina puhkasin röötsakil paadi najal ja tema ei tõmmelnud ka sugugi.
Ma sain ennast enne kokku võetud. Panin paksu kinda kätte, kerisin tamiili ümber kämbla hakkasin kiskuma. Tuli! Vahepal rapsis jälle, aga tuli!
Ja tead, kui ma neud lõugu sealt paadi kõrvalt kalda poole nihkumas nägin, siis oli ikka õudne küll. Pea oli vist mõla pikkune, keha paadist pikem ja mul oli kahemeetrine paat, saad, poiss, aru, kahemeetrine! Haug oli paadist pikem, haugi kere üksi oli paadist pikem! Ma ei jaksanud seda vaala kaldalegi vedada, ega ta alla kuuekümne kilo kaaluda saanud ja ma olin päris väsinud juba.
Mõtlesin siis, et tiriks tiriks mossega.
Nii kaugele lohistasin liiva peale, kui jaksu oli ja siis lidusin auto järele.."
Bryan vaatas rahulolevalt viimseid skitse. Papi oli vahepeal hästi elavaks muutunud, käed muudkui imiteerisid mingeid tegevusi, lõpuks meenutas rütm suisa loitsu ja silmis oli säde nagu kolmekümneaastasel. Selliseid pilte saab ainult pärismaalaste juures kätte, linnainimesed on kuidagi kustunud ja maskidega.
Poiss keeras uue lehe ette.
"...ah kirjutad veel? Kirjuta, kirjuta."
Taadi pilku ilmus äsjase elevuse asemele midagi uut. Tuhm helk vanast murest.
"Mossega kalda ääres, siis. Ega ma munenud, kiiresti tegin. Haug oli vahepeal ka kiire olnud.
Läinud oli mu Leviaatan. Pool randa oli tema püherdamisjälge täis ja kummipaadi küljest oli suur tükk väljas.
Ja mitte kuradi keegi ei usu. Mitte keegi!
Kas sina usud?"
Voh, see pilt sai parim, mis iganes Reinule praegu ka ei meenunud, aga nägu muutus tal kuidagi tohutu kurvaks ja silmis olnud säde kustus peaaegu pisaraläikes..
Oot, toonis oli nagu küsimus?
Bryan noogutas igaks juhuks tõsiselt Reinu jutule kaasa.
"Näed, sina saad aru, sulle oli kohe hea rääkida...."
Kappide uksed kiunatasid, tubade omad plaksusid.
"Ega sul igav polnud, taat? Miks nii tõsine nögu?"
Nigulast õhkas roosat küürimislõhna. Pf, vanasti sai pesuseebiga...
"Ei ole häda midagi, see Praian on väga tore poiss, ka siin rääkisin talle vanast ajast ja tema muudkui kirjutas kõik üles. Mitte nagu sina, ei kuula kunagi..."
Nigul napsas Bryani käest ploki. Vaatas üht pilti, teist...
"Kalast rääkisid jälle, jah?" Neid näoilmeid ei saanud millegi muuga segi ajada. Ära sa märgi, Bryan tabab põhilise pildile ju hilgavalt!
"Kalast muidugi, ise loed ju, et kalast! Millal sina ükskord selle jutu ära kuulad...."
"Vanaisa, ära hakka, ma olen kuulanud küll, kui ma väike olin, oli kala meetripikkune, praeguseks on juba kolm?"
"Ah...!" Vanaisa hääles kõlas tüdimus. "Nagu seinaga räägi...."
"Kuule, mida me siin toriseme, taat, las nüüd olla. Me siis läheme? Paari päeva pärast olen tagasi. Ole kõva!"
Läinud nad olidki.
Reinule meeldisid Nigula sõbrad. Posid olid suuremalt jaolt head kuulajad ja tüdrukud olid jälle viimseni kenad vaadata. Isegi prillidega. Parem oligi igaks juhuks prillidega vaadata, ilma nendeta ei saanud teinekord aru, kumb seal teispool lauda on parasjagu....


esmaspäev, 26. märts 2018

Tolmuimeja

„....ueesi.....e"
Erni koputas uuesti, need ebamäärased helid teiselt poolt ust võisid tähendada mida iganes. „kaugele saatmisest" kuni appikarjeteni. Loodetavasti pole tegu appi röökimisega, mõtles Erni, muidu nagu kuidagi narr siin seista, äkki Voltsi toas pussitatakse või...
„TULE SISSE!"
Nii, selles enam eksida ei saanud. Selge kutse. Erni muigas – nagu vampiir, kutsumata sisse ei tule.
Ukse tagant valgus Ernile kaela toatäis hämarust ja hirmu. Sõbra siluett paistis vaevu-vaevu taamal akna taustal diivanil, Volts oli püsti ja jõllitas pingsalt põrandat.
„Uks kinni, uks kinni, sealt tuleb valgust! Ja ruttu siia, ta on sind juba märganud!"
Uks prahvatas Erni selja taga pauguga kinni, põranda ületamiseks kulus kaks pikka sammu ja üks hüpe.
Hirm oli uskumatult nakkav, Erni ei saanud arugi, mis teda hammustas, et ta ennast äkki nii ärevalt tundis.
„Mis toimub?"
„Tasem, lärm paistab teda ärritavat! Ennist kui sa ukse taga lõhkusid, tuli ta mitu korda diivani alt välja, oleme vaiksemalt!"
„Kes?"
Madu, niikuinii oli voodi all madu. Või skorpion, eriti suur ja õel. Või ämbl...
„Sinu voodi all on madu? Mis sa arvad, et see voodisse ei saa?" Erni oli tõsiselt mures. Madu ei ole naljaaasi.
„Ei ole madu, SEE voodi peale ei saa, põrandal ainult..."
"Mis SEE?"
„Masin"
Masin? „sa kardad masinat, mis mahub su diivani alla?"
Volts viskas end prõmmuga diivanile istukile.
„Loe!" koukis ta kusagilt patjade vahelt välja ajakirja. „Loe, siin on kirjas, kuidas nad meid üle võtavad. Targemad annavad lihtsatele käsud ja algabki jaht inimese peale"
Erni tundis ajakirja ära. Poolteadust täis olev lõbustav ja lihtne zurnaal, mis selles numbris arutles arvutite võime üle mingil ajal inimkond „tarbetuks" tunnistada.
„Noh?"
„Mis noh?"
„Sa ei saa aru? See on alanud! Eile hommikul hakkas pihta!"
Misasi on alanud? Mis toimub? Erni hakkas vaikselt tunne, et ta jookseb kohe kokku, Voltsi räägitu oli täiesti ebaloogiline ja mõttetu.
„Ma ei saa sinust aru, räägi täpsemalt"
„EI SAA ARU? Sa oled pime! Eile hommikul näiteks – kas sinu kodumasinad olid kõik korras?"
Erni mõtles viivu oma kodu vaikselt suriseva ja lambikesi vilgutava sisustuse peale. Tehnika oli moes ja temal oli alati kõige moodsam tehnika.
„Korras olid"
„Sul vedas. Sul oli õnne. Mul hakkas kõigepealt dušivesi keema. Siis keeras hambaharja vars looga sisse ja lõi mul hambast killu välja. Kümkapis oli kõik läbi külmunud. Telekast tuli ainult pornot, igalt kanalilt..."
„see ei meeldinudki siis või?" Erni hakkas naerma.
Volts muutus veel süngemaks. „meeldis. Miks sa arvad, miks mul naist ja lapsi siin pole? Selle kuradi pärast, et porr meeldis mulle liigagi, muud jamad olid pea kuidagi segi tõmmanud ja... ühesõnaga,  Minni läks lastega oma ema juurde tagasi."
„ossaaa...."
„Nüüd on sul ossaaa, mis tunne veel mul on? Ah?  Ja nüüd see tolmuimeja ka veel, see, kurat, on mõrva peal väljas! See sihib nimme mind. Alguses proovis niisama jalust maha sõita, siis hakkas rammides särtsu andma, iga litakas läks aina tugevamaks. „
„Näita"
„Mida?"
„kuidas sõidab, näita!"
„Loll väheke või mis, ma peaks ennast tappa laskma lihtsalt sellepärast, et sina näha tahad? Proovi ise!"
Erni kõhkles vaid hetke. Mida see üks hale tolmuimeja talle ikka teeb.
Üks jalg. Teine. Samm. Teine.
Juba oli Erni keset põrandat. Tolmuimejat ei kusagil.
„Tule siia, näed ju, et pole su kolli!"
Volts võttis pikalt hoogu, aga siis ta hüppas.
Samal ajal sööstis diivaniserva alt väike ilusasti lepatriinuvärviliseks võõbatud tolmuimeja välja. Täiesti müstilise kiirusega sööstis ta joonelt Voltsi poole, sama kiire ja arusaamatu oli Voltsi reaktsioon – ta rabas sõbra õlgadest ja pööras tolle endale ette. Tolmuimeja kolksatas sädemeid pildudes vastu Erni  luupekseid, põrkas veidra nurga all korraks üles ning...suri.
Erni hoidis laibakest oma käes, keeras seda siia- ja sinnapole, kulm kortsus.
„Vaata, sul on püksisäär katki!"  Volli  hääl oli  närviline.  Erni vaatas alla – tõepoolest, ja mitte ainult säär, vaid ka nahk, ilus ümar liigesekapsel oli lausa näha.
„Pole midagi, ei valuta" kohendas Erni püksisäärt. „Ma viin selle prügikasti..?"
„Jaa, jah, jah, muidugi, kui sa saaksid, palun, ma ei tahaks seda kuidagi torkida. Kas sa pahkluu peale jääd ei taha või miskit? Vot jääd on mul praegu nagu putru."
„Ei"
Mkm, mitte nii järsult.
„Ei, aitäh, ma lähen koju ja vaatan.. ee.. oma masinad ka üle, eksole"
„Jah, ikka, loomulikult..."  Volts oli ikka veel endast väljas.
Erni seisis avatud ukse vahel. „ see oli niikuinii üks juhus, erakordselt kehv päev lihtsalt, on ju?"
„Aitäh sulle!" oli kõik mida Volts vastas.
Kui Erni minekule pöördus, liikus katkine püksisäär ta pahkluu kohalt eemale.
Voltsile tundus..kas ikka ainult tundus.., et sealt paistis metall.  „Huvitav, väga hästi tehtud protees, ma ei teadnudki, et tal mingi viga on.."
Erni viskas tolmuimeja vaikides prügikasti.
„Peab meetodeid muutma. Ühekaupa läheb jube aeglaselt"
Volts loopis kiiruga asju spordikotti telefon, pulsikell, arvuti (oehhh), kõik, mis töötas patareidel ja näitas pilti või piiksus jäi maha. Tont teab, mis neist ohutu on. Metsas on vananaisa majast veel seinad ja ahi püsti. Mida rohkem ja rohkem ta Erni lahkumise peale mõtles, seda enam oli ta kindel, et teksaste sääre vahelt oli näha metalli, paari kaabliotsa ja ripendavat nahataolist materjali.
Metsa. Seal  on veel lootust.


reede, 23. märts 2018

Mõned tarbetud nõuanded



Mul on kolme viimase päeva jooksul kogunenud korralik kuhi kogemuspõhiseid nõuandeid, mida keegi kusagil just praegu ja just nüüd ootab.
Olge lahked, ega ma kade pole.
Pealekauba pea niikuinii hetkel midagi mõistlikumat ei tooda ja tont seda mälugi teab, küllap neil päevil põlesid kolbas päris mitu pirni läbi.
Gripp, saage aru.
Esimene lõik puudutab tegevusi, mida võib sooritada palaviku laesoleku ajal.
Näiteks võib alati sorida oma koduapteegi põhjatutes sügavustes, leida sealt mingi vees lahustamist vajav pulber ja paki sisu peale avamist kraanikaussi kallata, sest ükski normaalne asi ei saa niimoodi haiseda. See, et palavik ja lõhnamoonutused on seotud, meenub hiljem. Liiga hilja.
Järgmiseks on lauale kuhjunud soliidne valik kõikvõimalikest "äkki on abi?" tablettidest. Need on tore panna kaussi ja sealt lusikaga taga ajades endale sisse kühveldada. Leige (öäkk!) vesi kõrval on soovitatav.
Lisateavee: gripiga on silmad niikuinii nii valusad, et vähemalt jääb ära netis haigustunnuste lainel surfamine ja karjed "See! See mul on, sellesse ma suren!" Mingil ajal tekivad filosoofilised mõtted, et gripp võiks olla zooantroponoos ja hiiri sellesse nakatades annab lootust hiirtest vabaneda. Avad kraanikausi aluse kapi ja köhatad sinna paar korda. Palju see hiireke ikka vajab?
Uus mõte. Tabletid pole veel mõjuma hakanud, palavik püsib. Mis mõttes? Ma ju võtsin neid juba viis minutit tagasi! Tuleb vann kuuma vett täis lasta ja seal ligunedes tõvest lahti saada.
Vesi jooksma. No need viis minutit võin ma voodis ka vedelada. Teki all. Ah, et jope ja müts veel...? Pärast võtan ära!
Kahe tunni pärast on jope ja müts läbimärjad, sest tabletid ikkagi mõjusid, vannivesi jääkülm, sest boilerist sai kuum vesi ammmmuuuuuuuu otsa ja köögis selline laga, nagu oleks seal steroide tarbivad gripis hiired kakelnud.
Kuii ka keegi viimases väites peaks kahtkema - jääge oma sõnadele kindlaks!
Keegii ei näinud ju niikuinii.


teisipäev, 20. märts 2018

Kaks saia, üks leib




„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
Mingi rütm sai neisse sõnadesse sisse mõeldud, muidu poleks mõttetu täherida kauem meeles seisnud kui esimese elektripostini.
Külatänav oli tolmune, üksikud kivid pehme lenduva tolmu sees olid kui pilkuvad silmad – kord, kui tolm neid kattis, olid silmad kinni, kui aga paljas lapsepäkk tolmu maha pühkis, avanes silm hetkeks. Maapõues oleva koletise silm. Hea, et valge oli, pimedal ajal olid sellel teel kindlasti ka maigutavad näljased lahtised suud.
Ettekujutus ammuli suudest pani tüdruku keksima. Peaasi, et jalad hästi vähe maad puudutaksid.
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
Poeni oli veel hea mitu postivahet lipata. Raha kõvasti kokkupigistatud pihus hakkas juba higist kleepuma. Tüdruk proovis – kui ta käe lahti tegi, ei kukkunud münt kuhugi, pööra kätt kuidas tahad. Serviti. Teistpidi serviti. Pihupesa allapoole.
Aih, ikkagi kukkus, pihupesas oli vaid jälg rahast, selline, nagu  läbi õhukese paberi münti pliiatsiteraga kõdistades paberile jäi.
Teetolmust kerkis pisike pilv. Hea, et niigi läks, mõtles piiga münti tolmust näpuga õngitsedes, oleks veerema läinud, siis ei leiakski.
Higine pihk oli nüüd paksult tolmuse mündi ümber kõvasti kinni.
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
Poeputka trepp oli pinnuline. Imelik, trepid olid ju muidu siledaks kulunud ja lohkus, see oli vist väga uus trepp.
Aa, muidugi, seda see tädi jutt otse poodi sõitnud Lavrentist tähendas. Noh, et ikka lausa otse poodi. Sisse lausa, poe uks oli ka hööveldamata laudadega paigatud. Tüdruk tundis veel korra seda õuduse ja põnevuse segust värinat, mida ta tundis ka siis kui tädi toda lugu poolsosinal vanaemale rääkis. Pidi ikka õudne olema, et isegi täiskasvanud täie häälega öelda ei julgenud.
Pood oli seest ootamatult pime. „silmad jäid õue", nagu vanaema ütles. Tüdruk tardus ukse ees, nägemata kohe, kuhu ta astuda võiks, laealusest aknast paistis viltuses päikesekiires keerlevad külameeste suitsupilved, kusagil seal leti najal nad Marfaga lõõpisid. Kõrvad tulid ju ometi poodi kaasa, mitte nagu silmad. Uks avanes selja taga, keegi samasugune pime nagu seisma tardunud tüdrukki koperdas lapsele otsa ja kirus häälekalt.
Piiga ehmus ja astus leti poole, häälte suunas pidi see ju olema. Tasapisi hakkas silm juba ka ruumi seletama.
„Nu, tševo tebe?"
Marfa teadis, et piiga on võõras, pika juttu ei olnud tollega mõtet teha.
Tüdruk astus letile lähemale, käsi mündiga pikalt ees püsti.
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
„Bulki netu,  vazmi tri hleba!"
Midagi oli valesti. Tüdruk teadis, et ta pidi saama kaks saia ja leiva, aga tädi lajatas letile kolm saia.
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
Hääl kiskus natuke nutuseks.
„Idi damoi, idi!"
Sellest sai tüdruk aru.
Korraks veel proovis ta oma mantrat
„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."
„Damoi!" Tädi surus talle kolm kandilist saiapätsi kaenlasse ja lükkas last õlast ukse poole.
Rohekem ei olnud vaielda mõtet, sellest sai laps isegi aru.
Kodutee oli sama pikk kui tulek, kuid tundus pikemana. Pätsid olid suurd, piiga väike. Lisaks veel mure teadmisest, et poest ei antud täpselt seda, mida tädi tahtis. Pätsisid jõudis veel kanda, mure oli raske. Nii raske, et sundis tüdrukut vahepeal tee äärde kraaviservale istuma ja tolmuste sõrmedega pehmest saiast suutäiesuurusi tükke murdma. Mõni pisargi viirutas tolmu põsel. Kedagi nägemas ei olnud, nutta eriti mõtet seepärast ei olnud ka, pisaraid sai vast mõni üksik.
Tagasitee oli lõpuks pea veerand pätsi pikkune.
„Kus sa nii kaua kadunud olid? Mis selle leivaga juhtunud on? Saia poes ei olnudki või unustasid sa ära?"
Siinkohal tundis tüdruk, et talle tehakse ülekohut. „On ju saia, leiba hoopis ei olnud!"
Tädi naeris. Isegi naerdes tundus ta kuri.
„See ongi leib, teil seal Eestis on leib teistsugune, meil on jälle selline",
Tüdruk ei saanud hästi aru. Leib on leib, see päts leib küll ei ole. Päike on ju ka alati päike, keegi ei öelnud, et küünal on päike. Või et siis suhkur on sool. Tädi ajas midagi segamini.
Tüdruk avas hoogsalt suu, kuid pani selle plaksti igaks juhuks kinni, ta teadis, et tädiga pole mõtet vaielda.
Olgu siis leib. Mida see tädi ikka teab. No ja ega saia vastu polnud piigal ka ometi midagi.
Mündi jälg pihupesas püsis veel hulk aega.



teisipäev, 13. märts 2018

Kõdi


Nad sündisid ühel ja samal päeval, pisut lopasel ja hämaral talveõhtul laste kilkamise ja koerte haukumise saatel.  Sel õhtul oli nende ümber palju rõõmsat möllu ja naeru, ka nende näod olid rõõmsad ja käed kui embamiseks avali. Teine teisel pool hõredat lippaeda, silmanurgast teineteist piidlemas, käed hoolimata embuseootel asendist teiseni ulatumata.
Nime neile ei pandudki, kuid üks oma lumepallrindade, punase rätiku ja pikkade kõrsripsmetega oli kindlasti memm ja teine pajast kübara,  roheka sammalvuntsi ja hõlstisaba alt piiluvate lootsikusuuruste kalossidega oli sama kindlalt taat.  Memm piidles Taadi turris vuntsi ja Taadi pilk püsis memme lumepallidel. Tõmme oli õhus,  seda oli  nende soojal sünniõhtul kohe tunda.
Hommikuks olid Memme-Taadi loojad läinud. Kool ootas, töö ootas, elu suures linnas tahtis elamist. Öö oli olnud jäine, Memme ripsmed kadsid härmameiki ja Taadi kalossidesse sulanud vesi oli külmudes Taadi jalanumbrit kolme numbri võrra suurendanud.
Tea, kas nüüd sellepärast, aga Taat küll piidles Memme, kuid ei teinud kohe ta lumesajuvaikse häälega hõigatud sõnu kuulmagi.
„Tere Taat!"
Taadi pilk ei liikunud, Memm üritas veelkord
„Tere Taat! Näe, me oleme naabrid, astud ehk läbi, pakun värskeid purikaid?" Oh, purikaid oli palju, eelmise öö külm oli neid kasvatanud isegi puuokstele ja kaevuketi külge.
Taat vaikis.
„Mis ametit sa enne Taadiks saamist pidasid? Näe, mina olin pisike hang ja jupp õunapuude all lebanud tekist, mida põnevat sina oled teinud?" Memm ei jätnud jonni. Kuidagi pidi ju sõna sellest külmast mehest kätte saama.
„Ma arvan, et sina oled üleni vana talli tagant pärit, sealt sai vist palju lund korraga..."
Naiselik kavalus kandis vilja. Talli tagant ei tahtnud Taat küll pärit olla.
„Keldrimäe otsast ja tiigijää pealt olen pärit. Hõlsti alumise osa palli sees on tallitagust, aga vähe, see oli ju puulehtedega pooleks!"
Memm varjas rahulolevat itsitust. Kes siis ennast tallitaguseks tunnistada tahaks. Nüüd tuli oma nokkimist natuke tagasi tõmmata, muidu veel solvub.
„Seda ma vaatasingi, et tallitaguse jaoks kuidagi liiga valge oled. Tiigijää lumi see kõige puhtam, muidugi!"
„Ega sul endalgi viga pole, ilus kõrge rind sul, naabrinaine!"
Lumest inimesed ei ole eriti kiired ja juttki liikus neil aeglaselt ning pausidega. Ööd läbi ja päevad otsa, und nad ei teadnud igatseda.
Igatsus oli nende elus siiski olemas. Vestlus küll voolas aeglaselt, kuid see oli ka ainus liikuv asi nende elus, hoolimata soovist teise valget külge oma lumest käega puudutada või naabrile sügavamalt silma vaadata. Nad olid oma maailmas ju kõigest kahekesi, neis soovides ei olnud midagi imelikku.  Paraku hoidis külm neid paigal, vähemalt esimesel paaril nädalal jäigi nii, et Taadi silm seletas vaid lumepallidest rinnakumerusi ja memme ripsmete vahelt oli näha kõigest Taadi rohetav vunts. Päevad möödusid, mõnel ööl särasid mõlemad härmatisest, teinekord puuderdas memm oma nägu peene värske lumetolmuga ja Taat valgendas oma rüüd uue lumega.
Iga lumest kuju elus saabub kord paraku kevad. Ei jäänud ta selgi korral tulemata. Alguses olid need keskpäevased niisked tuuled, mis soojaootusest aimu andsid.
Seejärel tuli päike, mis hoolimata öistest pakasetundidest kippus Memmel ja Taadil peakatte alt vee jooksma panema.  Keerutava tuulega päevad vajutasid Memme ja Taadi teineteise pole kummargile, käed ika veel laiali ja valmis teineteist püüdma. Lumesajud ei olnud enam värskendavad, märg ja kleepuv lörts vajutas keha raskekes ja kummardus muutus aina  sügavamaks.
„Mida sa siis teed, kui ära sulad?" Küsis Memm päeval, mil soe vihm nende moondunud kehasid rõhus.
„Ei teagi... tahaks mere äärde minna..." arvas Taat mõtlikult.
„Läheme koos?" pakkus Memm
Ja kukkus tükkideks
„Võiks tõesti",  ühmas Taat enne laialivajumist.
Taadi vurrupundar pudenes Memme ripsmekimbuga segi, kangesti kõdi oli.
Vesi, mis lume all juba mere poole liikus itsitas korraga nii memme kui Taadi häälega. Kõdi oli, saate ju aru.





esmaspäev, 12. veebruar 2018

Lugu.. ütleme, et kellast



Milde vaatas randmel olevat kella.
Tema jaoks oli see ese kell, lapsed kasutasid kinki üle andes küll peenemaid väljendeid. Pulsikell ja aktiivsusmonitor ja mis seal veel oli... äpid-päpid.
Käekellasid oli Mildel küll olnud. Slava, Molnija ja Vostok ja mis kõik veel. Kanda ta neid just eriti ei saanud, kodutööde ajal kippusid kellad pesu- ja nõudepesemise ajal ära uppuma, põllutööde käigus närisid hammasrattad mulda, lehmalüpsi ajal.. (selle mõtte jättis Milde mõtlemata), aga kui juhtus vaba hetk olema ja Milde sai tagaaias tiigi jõekaldal pisut ennast sisaliku kombel päikese käes laadida, võttis ta kella niikuinii randmelt maha. Nagu neid päevitusrante muidu vähe oli. Nii sai üks kell harakate saagiks ja paar tükki jäid äkilise äikesevihma kätte likku.
Nüüd siis laste kingitu. Omamoodi riistapuu, elektrooniline. Pilti näitas siis, kui Milde teist näpuga toksis. Lapsed kõnelesid, et kell pidada samme lugema ja südant kuulama ja mida kõike veel, aga Mildele nad neid trikke näidata ei jõudnud, kiireks kiskus. Mõni teine kord, lubasid lapsed.
Teine kord siis teine kord.
Milde vaatas kella veelkord. Päike oli kuum, lehmi ta enam ei pidanud, aiamaa olid lapsed ära rohinud. Teha ei olnud justkui eriti midagi ja miks mitte siis aias pisut päikest kummardada, nii oligi memm ennast juba aiatoolile lebaskile sättinud. Kuidagi ei viitsinud enam tõusta, niisama maha poetada kella jälle ei julgenud – mine neid harakaid tea ja äikesevihm, see tuleb kui tuleb. Ette pikalt ei kuuluta.
„Miki, tule siia!"
Miki kuulas sõna nagu alati. Perenaisega pidi hästi läbi saama, pasteet ei kasvanud põõsas.
Miki oli pisike, kohe väga pisike. Rihma pidi kõigest kuus auku edasi laskma ja kell istus peni kaela nagu talle loodud.
„Vaata, et sa kaugele ei lähe! Vihmaga kohe tuppa!"
Milvi teadis, et Miki sei saa midagi aru, aga ta teadis ka seda, et Miki pelgas vihma ja eriti hullult kartis kutsa müristamist ning nii väike ei olnud ta ka, et harakas teda pessa vedanud oleks.
Korras, nüüd võis silmad vidukile lasta ja päikest neelata.

Miki pikutas algul päris pikalt perenaise aiatooli all, aga siis kerkisid ta lontkõrvad tiba kõrgemale ja pea pöördus naksti peenramaa poole. Keegi võõras krabistas seal. Külakass kindlasti.
Miki kargas püsti kui nõelatud ja sibas oma nisajalgadel aiamaa poole. Kass oli paks ja ülbe, laskis Mikil üsna lähedale tulla enne kui heki alla sööstis, Miki pudrukuulina kannul.
Tagaajamine ei kestnud pikalt, kass kadus peale hekist läbi jooksmise kuhugi pika rohu sisse ja Mikil kadus huvi seda argpüksi jälitada. Nüüd olid ninas juba teistsugused lõhnad, tundus, et paar maja eemal oli solgiga koos paar lahedalt lehkavat ribikonti kompostihunnikusse visatud.
Oligi nii. Kahjuks said sama lummava lõhnateate oma ninna tolle pere koer ja poe taga elav eikellegi lontu. Miki pikutas mustsõstrapõõsa all ja kuulas kurvalt, kuidas hõrgutised suuremate krantside hammaste all ragisesid. Üks kurbadest ohetes sai kuldavale natuke liiga valel hetkel, kondiragina pausi ajal ja poetagune kuulis seda. Ta oli niigi õel rakats, nüüd tundus talle, et Miki tahtis tema näritavat konti ise lätsutada – ega ta ju ei eksinudki – ning Miki ees ja külapeni kannul läks lahti klaperjaht üle hiiglasliku aiamaa. Sibulad lendasid koos mullaga, hernelippide vahele kärisesid kahe koera suurused augud, maasikad lärtsusid karvaste varvaste vahelt üles.
„Kas te kuradid saate siit!"
Lendav kõplavars tabas poetagust, Miki pääses hullemast ja hetkel, mil teine kiljatas, oli tema juba külavaheteel tagasi. Hea jupi maad jooksis ta nii, kuidas jalad võtsid kuni eemalt järverannast kostvad laste hääled ta tempot pidurdasid ja suunda muutma panid.
Lapsed Mikile meeldisid ja Miki meeldis lastele ka.  Ikka kukkus mõni küpsis maha või midagi muud magusat jäi ripakile. Jäätis või koguni võileib.
Miki lonkis järve poole, tehes nii ükskõikset nägu kui oskas. Tee pealt sai põske tõmmatud poolik suitsuvorstiviil ja tilk magusat lödi jäätisepaberi pealt. Rannaliivale jõudnult ootas Mikit seal juba terve vastuvõtukomisjon, külalapsed reas kui oreliviled.
Miki teadis, mis nüüd tulemas oli. Kummimadratsisõit, vettehüpped ujumissillalt, pikamaaujumine mõne suurema lapse õlgadel. Alade vahepeal või ka möllu keskel ikka limps jäätist või krõbisev küpsis, dopingukontrolli selles võistluses ei olnud. Lõbu laialt, rõõmu kõigile.  Paari tunni pärast hakkas teiseltpoolt järve üles ajama suur tume pilvekuhi. Tuli muudkui tasakesi lähemale oma vativarvastel ja siis... MÜRRRRRRRAAKKIIIIII!!!!
Lapse lendasid, kes kiljudes, kes naerdes laiali kui varblaseparv, Miki lidus nendega tänavat pidi allapoole ja see kiirus.. kiirus oli muljetavaldav. Hetk enne ületeenaabrite juurest kurvi võtmist koduvärava vahelt sisse pugemiseks Miki küll justkui pidurdas veerand sekundit.. mingid uued, häirivad lõhnad, mille päritolu kohe meenuda ei jõudnud... kuid järgmine trummisoolo pilve alt sundis peni kibekiiresti verandauksest sisse ja Milde sülle.

„No mis mudaklimp sina küll oled! Läheme peseme su puhtaks..."
Milde võttis natuke murelikult Miki kaelast kella. Õnneks oli pealtnäha kõik korras.
Soe vesi, rätikuga kuivatamine, mõnus kammimine ja soe föönituul – pika ja toimeka päeva lõpuks oli Mikile koeraspaa lõbud nii mõnusad, et ta lasi enesega teha mis iganes Mildel pähe tuli. Mõnus, oi kui mõnus.
Milde sättis koerakasimise lõpuks kella jälle oma randmele. Oleks ometi, et see ika töötaks ilusasti, mõtles ta veidi muretsedes.
Ootamatult pöörasid õuele kaks autot, uksed paukusid, sammud tulid maja pole lausa jooksumüdinal, uks prahvatas lahti.
Lapsed.
„Oh, sinuga on kõik korras, eks?" minia hääles oli kerge värin.
„Kuidas muidu, ikka korras." Milde ei saanud laste rabistamisest aru.
„Mis sa tegid päeval?" Poja küsimus kõlas samuti murelikult.
Ütleks, et päevitasin? No ei tea.. Ütleks, et tegin hullult tööd? See poleks ju päris tõde. Milde oli nõutu.
„Ei midagi erilist, natuke siit, natuke sealt..nagu ikka.." venitas ta lõpuks kuidagi umbmääraselt.
„Issand jumal küll, me siin vaatasime arvutist, et sa vahepeal kihutasid nagu meelest ära, kas sa käisid järves ka? Koju tulid vist rattaga, nii ruttu ei jõua keegi..!"
Teise minia jutt oli arusaamatu ja Milde ei mõistnud muud teha kui igaks juhuks lihtsalt mühatada „Vahel ikka saab ju siin-seal käia"
„Kuule, me panime su aktiivsusmonitori info läbi Joosepi telefoni jooksma ja ta helistas natuke aega tagasi, et ema on puhta pöörane, laseb aga küla pidi ringi, endal süda klopib nagu koolibril, mõtlesime, et see pole päris õige asi, tuleme, vaatame igaks juhuks üle"
Minia paistis juba rahunevat
„Mis te nüüd kohe kohkute, teinekord helistage niisama, küll ma toru võtan, kui nahk seljas toores !"
Milde hakkas tasapisi kahte ja kahte kokku panema ja sai aru, et kuidagi oli kogu laste paanika seotud Miki kaelas oleva kellaga. Lastele ta seda tunnistada ei tahtnud, nende kallis kingitus koera kaelas – see ei olnud vist päris nii mõeldud.
Kui rahvas jahtunud oli ja kohv ning käigu pealt küpsetatud pannkoogid sissse söödud said, läksid lapsed ära oma koju, lubades teine kord enne kihutama hakkamist helistada. 

Milde koos Mikiga kobisid magama. Miki nortsatas oma tugitoolis ammu enne kui Mildel lehed läbi loetud ja prillid öökapile sättida jõudis. Unes tuli Mikile meelde ületeenaabrilt hõngunud kütkestav aroom. Naabrite puudel Cecilial oli jooksuaeg kohe-kohe algamas. Ehk homme juba....
Milde nägi unes päikest ja pikutamist. Eks täna oleks veel võinud olla, kui mitte äike peale oleks kerkinud. Homme ehk on parem päev.






esmaspäev, 5. veebruar 2018

Geeniuse saatus



"Ma olen eriline! Väga eriline, kõik näevad seda. Elades saja tuhande endasarnasega samas hoones eristun ma ometi kõigist, olen teist peajagu üle, te hall ja ilmetu kari! Olgu, täpsustagem seda "peajagu üle" olemist...ma ei pidanud füüsilist kasvu silmas, ses suhtes jään lühemate hulka, kuid mu mõistus - selleni, te, lihtsakesed ei küüni.
Ärge hoidke mind tagasi, innustage mu maaimaavastaja meeli innustuskõnedega ja te näete, kuidas ka teie elu muutub kergemaks. Toon teieni parima, mis väljaspool kodu leida saab, juhatan kätte elüüsiumi väljad, millel kasvad ambroosiat täis roosipuud, lihtsalt andke mulle, mida ma väärin - respekti ja lugupidamist. Ärge sundige mind mõtlema igapäevamuredele, ma ei tohi oma aega raisata koristamise või toiduvarude täiendamise peale.
Geenius peab saama vallandada oma hiilgava mõistuse ilma karmi arje ärast põdemata, saate aru, lihtsakesed? Te ju ometi ihaldate kergemat elu? Pikemat ja täisväärtuslikumat eksistentsi? Muredest vaba pikka pensionipõlve?
Ärge hoidke mind tagasi, laske mul minna, ma naasen teie juurde suurte, elukorraldust muutvate juhtnööridega! Soovige endi, lihtsameelsete, seast kerkinud geeniusele tuult tiibadesse!"

Kõik kuulasid kõnelejat sõnatult, ruumis kostis vaid vaikne, vaikne sumn.
Lahkuja liigutused uksel tekitasid sekundiks jaheda öise õhu väreluse.
Teisel sekundil kostis ukse eest läbi lennanud putukajahti pidava nahkhiire piiksatus.
"Täiesti ära tõusnud lollakas. Mis tal juhtus?"
"Pääses korraks emamesilase toiduvarude kallale."
"Aa. Hea elu mürgitus!"
 Tarus jätkus vaikne öine sumin.
Hommik lubas ilus tulla ja võililled tõotasid lähedased aasad kollasesse tekki mässida.


neljapäev, 4. jaanuar 2018

Mõte



Eesti keel on tore keel.
Nojah, kell hakkab kolm saama, igaöiste filosoofiaminutite aeg on käes.
See asi kisub kusagilt keskelt ilmselt vabavärsiks ära (peaks vist sonetid jälle käsile võtma?) aga:
"Tõsine suhe"

Nii öeldakse.
Tüdrukud enamasti on ütlejad.
"Ma otsin tõsist suhet"
Ahsoo. Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?
Mõtles poiss.
Ja küsis: "Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?"
Sinuga oli lõbus, aga ma otsin tõsist suhet, ütles tüdruk ja läks.
Tüdruk leidis oma tõsise mehe. Muretseti maja, muretseti auto, muretseti mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetati muretaignakorvikesi, mis täideti murulaugusalatiga.
Suurte inimeste tõsine elu.
Vahel tulid meelde eelmisse ellu jäänud naerud ja naljad.
Oh, sai ikka tõsiselt lõbutsetud.
Kuidas see naljakas poiss nüüd elab?
Naljakas poiss ei olnud enam naljakas. Poiss samuti mitte.
Peale tüdruku äraminekut oli temast saanud tõsine mees.
Ka tal oli pere.
Üks teine tüdruk, kes oli oma liiga lõbusa ja naljaka poisi juurest tõsist suhet otsima läinud, leidis tõsiseks muutunud poisi.
Nad muretsesid maja, muretsesid auto, muretsesid mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetasid muretaignakorvikesi, mis täideti mur......

reede, 22. detsember 2017

Janu


Kraanikauss oli kuiv, keegi ei olnud seda juba mõni päev puudutanud.
Köögiski ei olnud sel ajal keegi käinud. Terves majas, kui täpne olla.
Õhk oli seismisest läppunud, tolm haises hiirte järele.
Joonatan toetas pea vastu valamu kohal olevat kappi. Kraanilt tolmu pühkides nägi ta oma sõrmede peegeldust läikivalt metallilt. Tolmu sõrmedel. Ühte murdunud küünt, mis torul peegeldudes moondus pidalitõbise ärakukkuvaks jäsemeks.
Vesi hakkas kraanist jooksma, pikkamööda jahtus metall pöidla all. Tasapisi tekkis kraanitorule udujas kiht, kõigepealt tolmust puhtale pinnale, tasapisi ka tolmustele laikudele.
Vesi voolas.
Nüüd on vist torudes juba värske kaevuvesi, mõtles Joonatan.  Torudes päevi seisnud vedelik on juba kanalisatsioonis.
Joonatan kujutles, kuidas selge vesi ladises kanalisatsiooni solgi hulka, segunes sealse ebamäärase plögaga. Vedelamaks muutunud kört liikus mulksudes septikusse, see täitus sogase vedelikuga kuni pealmine kiht imbväljakul mulda nõrises.
Hilissügis, taimed seda vett enam ei taha. Muld jõi janu täis, vesi valgus aina sügavamale, voolates üle poolkõdunenud, järgmist kevadet enam mitte nägevate vihmaussilaipade, putukakoorikute ja kopituse järele lehkavate mükoriisapundarde.
Pinnas ei võtnud kõike märga vastu. Madalamad kohad võsas täitusid veega, millest võtab nokatäie linnuke, kes lendutõusmise hetkel sai pistriku saagiks. Pistrik rappis oma saagi sealsamas oksal, kukkuvad verepiisad segunesid veega.
Veega, mis kunagi oli vedeldanud verd mammuti soontes, kustutanud põlevat bussi maanteel, tilkunud koobaste kivisammastelt.

Vesi kraanist muudkui voolas. Vesi, mis kunagi on sadanud vihmana, langenud lumena, voolanud haudadest, tilkunud tapalavadelt... vesi, mis on olnud pisarad, mahl, piim, uriin. Nüüd oli see vesi kaevus, ootamas ablast joojat, usinat pesijat, lillekastjat.

Joonatan sulges kraani.
Kotis oli pudel viskit.
Vesi seegi.


teisipäev, 10. oktoober 2017

Tuulevaikuse lõpp


Tuulevaikus, ikka veel tuulevaikus. Mitmes kuu see juba kestis? Kolmas kindlasti.  Mine tea, ehk hoopis kolmas aasta, mitte kuu. Ah, päevad olid nii sarnased, tuul ei puhunud juba kaua, vabalt võis ka aasta mööda lennanud olla.  Või kaks.
Kolm vist veel mitte, aga samas...kindel ei saanud olla milleski.
Meremees oli laevas üksi. Kahemastine kaljas ja üksainus mees, tüürman isegi ei proovinud midagi purjedega ette võtta. Ah, mis vahet seal on. Kasutud närakad, laev seisis kui merre kinni valatud, isegi ei kõikunud.
Tüürimees jalutas aeglaselt tüürpoordi.  Alla vaadates paistis sinine vesi, isegi need vähesed lained, mida vetepind kandis olid paigal. Vesi paistis läbi, põhi tundus olevat üsna lähedal, isegi ühe vasarhai kitsas selg kumas läbi vee. See hai oli mehe meelest samas kohas olnud kõik need pikad päevad, mil laevuke tardunult vee peal seisis.
Päike oli tõusnud mitu tundi tagasi, juba hakkas kõrbeõhku meenutav leitsak tekilaudadest tõrvahaisu välja  kiskuma. Talveti oli kergem, päevad olid lühikesed ja hämarad, kuid liiga külmaks ei läinud iial.
Tüürimees otsis varjulisema paiga ja heitis end päikese eest peites pikali.
Mõnikord tundus talle, et kusagilt kostavad inimeste hääled. Muidugi andis ta enesele aru, et tegemist oli üksindusest tekkinud meelepettega. Kustkohast ulgumerel need hääled ikka kosta said, aga seda, et mehed ennegi liga pikas üksinduses imelikke asju kuulma ja nägema hakkvad, oli ammu teada.
Niikaua, kui ma aru saan, et sellised ajad pole päriselt, on kõik korras, rahustas meremees ennast.
Kauged kumisevad hääled.
"...võta...köögis.....õue"
„tule...on ..almis.."
Uskumatu, mõned sõnad kõlasid üsna selgelt.
Meremees kehitas õlgu ja keeras ennast tekile pikali, tõmates purjeiidest jaki telgina pea kohale. Nii tundus päeva lõõm talutavam. Tukkumiseks oli aega iga päev.
Nii need päevad muudkui kulgevad, mõtles mees. Midagi ei muutu, midagi ei juhtu, sama hai kuude kaupa sama laine all,  sama köieots reeligu küljes ripakil, ainus muutuv asi olid aina hallikamaks pleekivad purjed.
Meremees oli kannatlik. Ta oli oli oma elu jooksul kuulnud palju jutte suurtest, mitte nii suurtest ja lausa väikestest mereretkedest, alati ole neis nii tuulevaikust kui marutuult. Tema asi oli lihtsalt oodata, millal ilm pöörab.
Kuigi...
Ta oli laeval üksi.
Väga üksi, laevakassigi ei olnud ja ainus hingeline silmapiiril oli toosama igapäevane hai. Kui tuleb torm, siis mida ta teha saaks? Ta oleks lihtsalt laine tipust kistud vahutort tuules..
Jah, parem juba vahutort kui praegune oleskelu. Ükskord on kõigel kord ots ja mis seal vahet on... küll saatus teeb kunagi oma liigutuse niikuinii.
„ma ...kus see elukas?"
„minu toas...peale..."
Oh neid viirastushääli. Omamoodi lõbustav oli neid kuulata, kujutleda, mida kummituslike häälte öeldud lauselünkades olla võiks, kes küll rääkijad on, mida nad parasjagu teevad.
Ajaviide seegi. Liiga pikk üksindus mõjub lihtsalt igaühele isemoodi.
Peaasi, et ise ikka aru saan, mis päris, mis mitte, mõtles tüürimees ja kohendas jakihõlmast tehtud telki pea kohal. Uni tikkus peale. Mis seal siis ikka, ega midagi mõislikku ei  olnud teha niikuinii.
Tüürman ärkas selle peale, et laev liigutas ootamatult.
Tuul! Ometi kord tuul!
Välkkiirelt kargas meremees jalule.
Taevas oli tume,  triibuline pilvemuster liigutas end selles kiiresti, kiiremini, kui laeva ootamatu õõtsatuse järgi arvata oleks võinud. Ülalt kostsid rütmilist urinat meenutavad helid, laev kõikus uuesti. Nüüd juba palju tugevamalt, kummaline oli selle juures tajuda, et hoolimata laeva visklemisest ei olnud tuult ei purjedes ega juustes tunda. Pilved, müra ja kõikumine, ilma õhu liikumiseta, ilma veepritsmeteta.
Pootsman vaatas taevast. Midagi oli valesti.
Laev kõikus aina ärvardavamalt, taevahääled kord vaibusid, kord olid kerkisid pea kõrvulukustavaks, aga need pilved...tüürman klammerdus reelingu külge, tugev visklemine segas nii püstiseismist kui pilgu fokuseerimist, aga siiski.. taevas VAATAS teda.
Suured rohelised silmad, pilkumatute laugude ja apla läikega silmad vaatasid otse pilve seest meremeest.
Tüürimees jooksis laeva ahtrisse, et näha, kas... Jah, silmade ainitine pilk oli just temasse klammerdunud.
Esimest korda alates tuulevaikuse algusest haaras meremeest hirm.  Kõike oli ta oma elus juba näinud, arvas ta varem. Kõike. Tormi, mis murdis maste kui karjapoiss kõrsi, tuulevaikust, mis tarretas mere, karisid, mis oma nugateravate sõrmedega viilutasid laevaplangud küttepuudeks, mereloomi, kes olid suured kui saar ja mereloomi, kes paistsid läbi, kuid oskasid tappa.
Silmadega taevast nägi tüürimehe esmakordselt.  Vähe sellest – ka kuulnud ei olnud ta sellest mitte kellegi teise käest. Urin muutus seda võimsamaks, mida rohkem meremees laevapardal liikus. Paigal seista ta paraku ei saanud – kaljas viskles küljelt küljele, vahepeal ootamatult kord ahtrit, kord vööri üles visates.
Kuni äkki laev enam ei õõtsunud.
Kuni äkki laev hoopis kukkus kuhugi pimedusse.
Langemine tundus kestvat igaviku.
Kukkumise hetke tüürimees õnneks enam ei tajunud, löök oli liiga tugev, Viimasena jõudis ta kõrvu hääl, mis meenutas korraga nii õhukese sügisese jää purunemist laevavööris kui kristallist pokaali vastu seina lendamise häält.
Veel tundis ta tuult.
Tugev puhang, mis lõi lehvima ta ammu pügamata juuksed ja meremehepükste kulunud sääred.
„Ometi kord", jõudis ta veel mõelda.

„Emaaaaa! Kass ajas vanaisa laeva akna pealt maha!"
Poisikese hääl oli korraga nii ehmunud kalli laevukese purunemist nähes kui rõõmus, et kadunud kass ei olnudki uksest välja lipsanud, vaid lihtsalt teise tuppa pugenud.
Kõuts ise kössitas katkises pudeli kildude vahelt paistva laevukese kohal, poisile tundus hetkeks, et kassi hammaste vahelt paistis mingi pleekinud meremehesinise rõiva tükk.
Vaigust valatud lainetest välja murdunud puust vasarhai oli peaaegu ukseni lenanud.





laupäev, 16. september 2017

Rahutus




"Mis meist saab?"
Pehme soe sammal selja all oli mugav, hiljuti söödud mahlased puuviljad tekitasid sumisevunise küllastustunde,  kergelt vastu külge puutuv nohisev mehekeha ei lasknud end liiga üksildasena tunda.
Paradiis.
Paradiis väljaspool keha, kuid peas kripeldas rahutu segadus.
"Mis sa arvad, mis saab?"
Ei jäänud nüüd mehel üle midagi, esimese küsimuse ajal oli tal õnnestunud magaja nägu teha. Teise küsimusega kaasnev küünarnukimüks võttis sellegi võimaluse.
"Mis saama peaks? Kõik on ju korras, suurepärane! Tahad mingit muud puuvilja? Vett, mahla?"
Naine ohkas ja pööras selja mehe poole. Tollel oli kõik selge, peaasi, et söök ja uni korralikus rütmis vaheldusid.
Milleks talle üldse naine? Mehel ei tekkinud kunagi mingeid kahtlusi, tal polnud iial kõhklusi, naine ei olnud eal kuulnud, et mees oleks midagi küsinud. Hea selge lihtne maailm.
Naine avas silmad. Õige lähedal paistis hirveema koos kahe tähnilise tallega.
"Ilus..."
Tallede ema heitis rohule,  talled pugesid ta külje alla,  parema koha pärast omavahel pisut kembeldes. Tegelikult said mõlemad mõnusa pesakohta, pisike pusimine oli pigem mäng.
Ülalpool, madala puu okstes algas mingi sibelemine. Naine pööras pilku. Väike kirju lind lendas nokatäie seemnetega osaharude vahele ehitatud pesa servale ja summutas sealt tõusnud nelja hiigelnoka tekitatud kisa oma nokatäie lärmavatesse avadesse toppimisega.
Ohates sulges naine silmad.  Päev-päevalt oli ta aina tihedamini tundnud, et tema elust on midagi puudu. Kõigil loomadel olid pojad. Rebasekutsikad, põdravasikad, kitsetalled, linnupojad. Inimesi oli vaid kaks.
"Kuule, miks meil poegi pole?" pööras naine end mehe poole.
"Mida? Milleks?" mees oli korraga nii tülpinud kui üllatunud.
"Vaata, kõigil on pojad, meie ainsana oleme kahekesi...?"
"Mis meil niimoodi viga on? Söök on, jook on, soojus ja uni on, elu on lõputu küllastus."
Lõputu...
Naist rabas äkki selle sõna sisu. Nii jääbki, mitte kunagi ei muutu midagi, mees jääb igaveseks tema kõrvale pehmele samblale nohisema, vihm sajab alati öösel seal, kus neid pole või on ihusoe, puviljad on igavesti küpsed ja hirvedel on alati talled. Nemad mehega on igavesti kahekesi.
Lõputult.
Naine tõusis vaikselt, et mitte meest segada ja läks jaheda vee allika juurde.
Veevool rahustas, naine jahutas ennast vees ja lubas hiljem end tuulel kuivatada. Kivil seistes ning juukseid kätega tuule hoolde harutades uitas ta pilk üle kõrvalasuva lagendiku.
See puu.
Pisike igerik, erinevalt teistest sihvakatest veatutest aia taimedest korbase koore ja pragulise tüvega kõver taimeäpardus üheainsa vissis ja plekilise viljaga.
"Seda ei tohi võtta!"
Jaa, naine mäletas neid sõnu. Mis salata, sellise välimusega toitu ta ei tahtnudki. Tema toit oli plekitu, mahlane, küps ja magus, tundus, et tolle kõveriku vili oli kõike vastupidist.
Plekitu, mahlane, küps ja magus vili. Naine tundus, et...imal. süda ihkas äkki midagi teravamat, teistmoodi elamust.
Äkki just see vili on ideaalne?
Eneeselegi märkamatult avastas ta end aia inetuima viljapuu juurest. Nagu unenäos tõusis käsi. Noppis vilja.
Maitse oli ootamatu. Siiani oli naine süües tundnud vaid maitset ja täiskõhutunde tekkimist, siis nüüd...nagu torm oleks läbi keha puhunud. Ootamatud soovid, tunded, teadmised pääsesid kinniste uste tagant valla.
Esimest korda teadis ta, mis on vabadus ja mis selle eest maksma pidi...
"Mis sa teed siin?"
Mees oli ärganud ja naist otsima tulnud, varem oli ju küljeluu alati ta kõrval lamanud, kui ärkamise aeg oli. Esimest korda oli samblas vaid lohk...
"Võta!"
Naine andis hammustatud vilja mehele. Mees oli harjunud temaga suutäisi jagama, unisena hammustas ta pakutud suutäie.
Ja.....
Läbi ta keha tormas tuli. Tal oli täiesti ükskõik, kas vihm sadas ta pea kohal või mujal, kas lähedal kasvas ploomipuu või oli põõsa all maas meloni kasvupaik, kas sammal oli parassoe või mõnusjahe.
Sest...
"Eva!"
Seda pilku ei olnud naine ta silmis kunagi näinud, kuid ta teadis - täpselt see oli ta elust puudu.
Juba lamasid nad samblal, mis oli ootamatult kare ja teravaid tüükaid täis, aga neil oli ükskõik. Nii lähedal teineteisele ei olnud nad veel kunagi olnud.
Vimane päev Eedeni aias.





kolmapäev, 12. juuli 2017

Ämm



Suur päev oli käes.
Raissa istus liikumatult hiiglasliku vanaaegse trümoo ees, ainitine pilk klammerdunud peeglist üle õla paistvasse aknasse. Vihm oli hommikul otsa saanud, paremat ilma kui praegu oleks raske soovida.  Mõtted hõljusid kui õhupallid, kadudes ükshaaval sinisinisesse virvendusse.
Keegi kaevas tema kohevas seelikusabas. „Mis sul jalas on? Kas lähed nende kingadega või tahad täistallaga?“
Täistallaga. Eelmise päeva vihm oli aias rajad vist natuke pehmeks jätnud.
Raissa tundis, kuidas tal kingi vahetati, meikar andis samal ajal veel viimast lihvi ripsmetele ja kulmudele.
„Valmis. Nüüd oled valmis mis valmis!“
„Loor!“
Raissa  teadis, et tema kindel nõudmine pulmakleidi juurde saada üsna paks loor tundus teistele kummaline, kuid just täpselt nii ta tahtis, selles ta tagasi ei andnud.
Selja tagant tõstsid kaks paari käsi tiheda pitskatte Raissa pea kohale, kolmas kätepaar kohendas looriserva üle pruudi näo ja selja ning paigas ta oligi.  Läbi tiheda kanga nägi Raissa oma kogu peeglist üsna uduselt, ta teadis selletagi, et praegu nägi ta välja nagu burkas araablanna foto negatiiv. Suur, valge ja kaetud.
„Hakkame minema!“
Raissa  tõusis ja võttis talle sirutatud käest kinni. Pea viiekümnesena ei olnud tal enam vanemaid meessugulasi, kes teda altari ette oleks talutanud. Mõni oli siiski kusagil elus, kuid Raissa ei kutsunud pulma rohkem inimesi kui hädasti vaja. Mõned värsked sõbrannad, sellest piisas. Peigmees  teadis, et tegu on orvukesega, targa naisena ei hakanud Raissa päris süütut mängma, kuid oma suguvõsa tahtis ta sellest abielust eemal hoida. Tema ja ainult tema projektiga oli tegemist.  Kõik! Teistel ei olnud sellega asja!
Aeglaselt sammus pruut valgest kvitrepist alla,  kvartett vägistas kärinal Mendelhssoni, peigmees ulatas jalutuskepi kiiresti oma nooremale pojale. No need kümmekond minutit jaksas ta ju ilma toeta seista ka, isameest oli igaks juhuks küll hoiatatud, et kui peigmees silmähtavalt tasakaalu kaotab, tuleb teda küünarnukist toetada.
Raissa vaatas jalge ette, läbi loori ei olnud suurt midagi näha niikuinii, peaasi, et häbiväärselt iseenda seelikusabasse ei takerduks ega komistaks.
Samm
Samm
Samm
Raissa tuletas meelde, kuidas ta oma tulevasega tuttavaks sai. Papi võttis ruttu vedu, kui ikka ligi kolmkümmend aastat noorem naine nii aktiivset huvi tema vanuses oleva härrasmehe vastu üles näitab, siis tuli juhust kasutada. Leskmees, kes teda ikka keelas.
Kuigi oleks pidanud keelama.
Küll juba Raissa teadis, miks.
Raissa teatas juba tutvuse algul, et tema moraal ei luba peale õrna flirdi mingeid muid suhteid enne ausat abielu,  papi omalt poolt kurtis, et eesnäärmetõbi peale pisut kirglikumat musi muud justkui ei lubagi, aga Raissal oli sellest tõsiasjast üsna ükskõik.
Tegelikult oli papi ju täitsa tore,. Sõbralik, leebeloomuline, hea huumorimeelega ja majanduslikult iseseisev.
Kindel oli ka see, et eakas külgelööja ei olnud Raissa põhisihtmärk.
Abielu soovimine võttis papi hetkeks kõhklema. Ainult hetkeks. Raissa oli siiski ladvaõun, koor piima peal, suurim mari peenral... seda kõike ja palju enamatki. Abieluettepanek tuli kiiresti ja klassikaliselt, kaunis karbis kobe teemantsõrmus pikalt ette sirutatult käes, sõber kosilase kõrval ootel, kas olenevalt vastusest, toibutada korvi saanut nuuskpiirutusega või upitada jah-sõna puhul kihlatu kangetelt jalgadelt püsti mõrsja huuli karskelt musitama. Nuuskpiiritus muidugi endiselt ootevalmis taskupõhjas.
„Jah“ tuli ära.
Kihlusaega ei jäetud eriti pikaks, pulmad plaaniti nappide külalistega, kuid stiilsed. Peiu poolt lapsed abikaasadega ja sõbrad, pruudi poolt näputäis sõbrannasid.
„Oled sa kindel, et tahad seda teha? Praegu võid veel loobuda?“ kuulis mõrsja oma altarikõnnil peas sosinat.
„Ole vait! Ma teen selle ära!“
Ja kes üldse südametunnistuse pulma kutsus?
Samm
Samm
Samm
Kohal.
Muusika vaikis. Kirikuõpetaja jõudis oma „rääkigu nüüd või vaikigu igaveseks“-sõnadeni päris kiiresti.
Uh, Raissal oli hea meel, et ta oma ema neiupõlvenime tagasi oli võtnud. Vahepealsed paar nime oleksid külaliste seas liiga varast kihinat-kahinat tekitanud.
Pisike lõtv paus pärast „vaikige igaveseks“-sõnu sai läbi.
„...nii halvas kui heas...blablabla....kuni surm teid...blablabla...Kas sina...blabla oled nõus võtma...“-„jah!“-..lblabla..oled nõus..?“-„jah!“- „..kuulutan teid.. võite suudelda..blabla...“
Nüüd siis.
Võib suudelda.
Värske kaasa oli juba ärevil nagu teismeline.
Loor tõusis tema kätest hoituna üle Raissa näo, huuled sirutusid torutades nooriku palge suunas,  naine naeratas leebelt ja suudles oma vastset kaasat südamest ja soojalt.
No tore papi ju ikkagi.
Kui pruutpaar ennast maja poole minekule keeras, tekkis peiupoolsete sugulaste ridades ootamatu segadus. Keegi ahhetas, keegi minestas.. Või oli järjekord vastupidine, üsna lähestikku need tegevused igatahes olid.
Mureliku näoga keeras noorik end pikkamööda, mõjudes kohevas valges kleidis nagu valge jäämägi, kahina poole. Abikaasa ta kõrval ohkis ärevalt „Väimeespoiss.. mis sul nüüd juhtus?“
Kui pingiridade vahele kukkunud väimees lõpuks isamehe taskus alati varuks oleva nuuskpiirituse abil oma silmad lõpuks lahti lõi, oli tema silme ees („Mu jumal, ma ei eksinudki!“) ta eelmise naise pruudiloorist raamitud nägu.
„Oi, mis sinuga juhtus? Päikesepiste? Läheb üle, pojake, läheb üle.“
Noorik haaras lamaval mehel käest, et teda püsti tõusmisel abistada. Lamaja rapsas oma käe lahti ja kargas taganedes püsti kiiremini kui kukkunud oli.
„Saa tuttavaks, tema ongi sinu uus ämm, mäletad, ma rääkisin sulle kui armas inimene ta on..?“
Papi hääles oli uhkust ja edevust.
„läheme tuppa, pilved kogunevad,“ sõnas noorik hoolitsevalt.  „küll lapsed järele tulevad“
Ah, seda ilmet oma eksabikaasa palgel ei unusta Raissa iial.  Ilmet, mis võttis äsja minestusest toibunud mehe näol läbi paanika ja meeleheite kõik varjundid lauset „Tema ongi sinu uus ämm“  kuuldes.
Sarvik paremal ja ingel paremal õlad lõid Raissa selja taga omavahel plaksu. „High fiwe!“


***

Selle jutu faabula varastasin ühest jutuajamisest, no ei saanud kuidagi....

neljapäev, 15. juuni 2017

Õpipoiss



„Kuidas sul täna läks?“
  Ema proovis küsides kõlada rõõmsalt ja reipalt, kuigi poja laua äärde toidu kohale kühmu vajunud turjakas kogu andis selget aimu, KUI kehvasti päev oli kulgenud.  Niimoodi oli kõik läinud tegelikult juba pea aasta,  poja õpipoisipõlve esimestest ülesannetest alates.  Temast pidi kunagi saama oma ala meister nagu kadunud isa kunagi oli, kuid praegu tabas tema õpilaspõlve üks ebaõnnestumine teise järel. Tundus, et pojal oli lihtsalt puudu anne, mis ta isa kunagi nii kõrgele oli viinud.
  Pelgalt oma isa pojaks olemine oli Hubertil siiani aidanud vältida gildi õpipoisistaatusest välja arvamist.
  „Ei läinud just hästi, nad ei anna mulle enam harjutamiseks normaalseid kurjategijaid ka enam. Ütlevad, et raiskan hea materjali jumala muidu ära..“
„Jumala nime nüüd niimoodi...ära kutsu kurja kaela,“  oli ema pisut kohkunud, „aga midagi nad sulle ju annavad, kuidas sa muidu kätt harjutad?“
„Kitsi ja isegi küürakaid olen saanud. Küürakaid  ei saa teibasse ajada, neil läheb vai sirgelt läbi rinna aja kõik surevad enne ära, kui vaiaots õla juurest välja tuleb“
  Ema mõtles oma nõbu Kirstina peale, kes oli küürakas nagu haigru kael, ainult, et paks veel pealekauba. Jah, ega seal pole sirget ihu, millest orki läbi ajada.
Kirstina oleks võinud teivastada küll, tabas ema end salamahti mõtlemas. Vanatüdruk ja õel nagu kurat, kokku saades muud ei pärinudki kui et „Kuidas Hubertil läheb, ma kuulsin, et mitte kuigi hästi?“
 Mis see temasse puutub...
 Hubert tõusis lauast ilma, et oleks oma kaalikaga keedetud kalagi lõpuni söönud. Õllekannu oli ta õnneks tühjaks rüübanud, niigi palju kõhuvarju. Muidu kuhtub veel ära.
  Oma kambris viskas Hubert end räntsatades sängi pikali. Tuba oli lämmi ja põllest hoolimata rõivastele pritsinud vereplekid lehkasid imalalt. Tavaline töölõhn, miks see just täna Huberti südame läikima ajas – mine võta kinni.
Hubert surus silmad kõvasti kinni, silme ees hakkas uuesti elustuma Timukate Gildi  tavaline õpipoisipäev.  Hommik lihkarnis, valides meistrile sobivat lihakäntsakat, samal ajal piieldes silmanurgast sigade rookimist enne praetükkideks jagamist. Meister oli kord mokaotsast maininud, et siga olla seestpoolt üsna inimesega sama masti.  Ega rohkem kui seesama üks kord ta seda lauset ei korranud, too ükski oli kurjast. Kes siis inimest loomaga võrdles, oleks kirikuõpetaja sellest kuulda saanud, oleks suur pahandus linnas olnud.
Hubert ei rääkinud kuuldust kellelegi, aga sigade sisemust uuris ta nüüd sootuks teise pilguga.
  Edasi  läks päev erinevate tööriistade puhastamise ja teritamisega. Sai veel Illetit nokitud, et eelmisel päeval kui ta pidi jäsemete luude purustamist  harjutama, ei vaadanud ta lauale kinnitatud meremeest enne kolkima hakkamist korralikult üle ja nii ta siis tagus vana madruse puujalga, ise veel imestades, et nõiduses süüdistatud mehel nii kõva loits peal, et valu pärast ei teinud häältki, ainult hirmukisa kõlas. Valu- ja hirmukisa erinevust õpetati neile juba päris esimeste sellinädalate jooksul, sellega ei eksinud enam keegi. Novot, Illet oli siis muudkui nüpeldanud ja kui meremehe püksisäärtest saepuru pudenes, pidas ta ka seda nõiduseks..
  Ega Illet tegelikult saamatu ei olnud, mõtles Hubert omaette, eks kõigil juhtub vigu.
  Kui riistad korras, toodi õuest kuurist õpipoistele igapäevane töö ette. Kes pidi vargalt tunnistuse varastatud kaelakee peidukoha kohta kätte saama ja kelle tööks sai loomapilastajate kohitsemine. Eks seda viimast tehti tihtipeale avalikult, aga rahvas oli viimase aja nõiapõletamistest juba küllastunud ja iga pisema karistuse vaatamiseks enam kokku ei tulnud. Ei hakanud enam keegi mingi pisiasja pärast linnaväljakule lava püsti ajama.
  Hubertile toodi seekord nõid. Nõidadega oli lihtne, nemad tunnistasid tavaliselt ruttu üles.  Äbariku kehaga, suuremalt osalt naisterahvad pealekauba.
Nagu tänanegi.
  Algul vaatas Hubert, et ta peab jälle mingi lapsega tegelema, pisike ja kõhna, pikad salkus juuksed üle selja ja pooleldi nägu katmas. Kui nõid häält tegema hakkas, sai aru, et ta on ikka päris vana juba, võimalik, et nelikümmendki täis. Hambutu ja krimpsus.
„Las tunistab üles,  et tema manamise pärast on kõrvalküla kõik lambad ahtrad ja foogti neitsist tütar käima peal, kuigi kõik kolmkümmend neli linnuserüütlit vannuvad, et nemad ei tea asjast midagi, aga tee seda kiiresti, valusalt ja nii, et ta sulle kohe kätte ära ei kooleks!“
  Rohkemaks ei olnud meistril aega, teised sellid ootasid oma tänast proovitööd ja olid igavusest juba ühte pisemat kasvu selli raudse neitsi mõõtudega võrdlema hakanud. Logeleva mõistuse viljad olid isegi meistri jaoks liig, sestap kiirustas ta ka neile naljavendadele kasulikumat tööd ette söötma.
Hubert vaatas oma tänast nõida pika  pilguga. Kassikäpp? Lihtlabased pöidlakruvid? Strappado? Pirn?
  Sihuke äbarik teine, selline tunnistab kõik üles, kui kasvõi jalaga vastu maad laksata, aga õpingu juurde kuulus ikka korralik rappimine. Hubert teadis, et lihtsalt küsimise peale saadud sõnad ei loe meistri silmis midagi.
„Tahad, ma ennustan sulle tulevikku?“
Nõia prääksatav-ragisev hääl äratas Huberti mõtetest.
„Ah, ära hakka sina ka... Pole mul selle teadmisega midagi peale hakata. Ma pean nüüd tööle hakkama. foogti tütar ja ahtrad lambad....“
  „Selle pisikese hetke leiad niikuinii, kui pead mind lõhkuma hakkama, siis pead, aga foogti tütar on kokast rase, see meelitas plika jaanikaunade ja kuivatatud õuntega ära, laps tahab ikka magusat.“
  Hubert viskas vihaga küünetangid, mis esimesena käe alla olid jäänud maha – mida see peletis lobiseb, ta pole tööga veel alustanudki!
  „..aga lambad ei jää pühast vaimust tiineks, kui seesama kokk jäära munad foogti nõudmisel piduroaks küpsetas, sõi seltskond koos munadega ka kõik tulevased talled nahka, oinast pole kargajat...“
Nüüd lendas saag vastu seina..
  Kuigi, taipas Hubert, ei tunnistanud nõid ju midagi üles.  Kusagilt ei olnud aru saada, et tema manamine seal osaks oleks olnud.
  Hubert sidus nõia kõhna käe laua külge kinni, võttis nõela ja sorkas selle eide nimetissõrme küüne alla.
Nõid prääksatas karedalt.
  „Jumala nimel, tunnista üles, et sa oled osaline saatanaga kokkumängus foogti tütre rasedaks nõidunud...“
  Teine nõel läks sama küüne alla. Eit muutus häälekamaks. Paraku kostis kõrvalt ettepanek, millele vastu seista oli võimatu.
  „Kuule, Hubert, tee paus, meile saadeti vaat õlut, tule siia!“
Õlle vastu ei olnud kellelgi midagi.
  Hubert laskis koha peal ühe kapatäie naha vahele, võttis kannu uuesti täis ja läks oma õppetöö juurde tagasi.
  Nõid piidles kannu ja neelatas .
„Tahad ka?“
  Hubert  sirutas kannu eidele suu peale, too lonksatas suure sõõmu värsket vahust ollust. Hubert vaatas muiates valgete vahuvuntside triipu nõia krimpsus näos.
  ''Võibolla rebiks järgmisel korral tal huuli? Äh, ei saa, ta isegi pudistab rääkides, siis ei tule sedagi juttu mis praegu..“
 „Kuule poiss, ma näen su tulevikku... ravitsejaks saad, timukat sinust ei tule, pole piisavalt tahtmist“
  Oh suur jumal küll, ravitsejaks ei tahtnud timuka õpipoistest keegi saada, see oli allakäik karjääriredelil, saamatute amet. Nõia sõnad vihastasid Hubertit nii palju, et ta keeras end röögatades laua kõlge seotud kribula poole ja möirgas, kuidas tema kõri võttis  „ma sulle, eidele veel näitan ravitsejat!“
  Äh, rohkem ei olnud vajagi. Lahja kääksatus ja ehmatuse kätte see manajamoor kooleski. Nägu potisinine ja vahuvunts veel risti nina all. Meister laskis oma piitsal Huberti turjal tantsida ja lõugas, et hubertitaolised rikuvad tema töökoja head mainet ning üleüldse..
  Mis oli üleüldse, jäi Hubertil minema pagedes kuulmata. Polnud nagu erilist tahtmist uusi piitsalakse vastu võtma jääda.

***

  Uuel hommikul jälle meistri poole minekut sättides oli Hubert meelega aeglane ja sammgi oli tal pikaldane ning veniv. Niikuinii antakse inimese asemel seekord kits, hea, kui sedagi saab ja hoopis riistu teritama ja remontima ei panda. Nii oli Hubertil aega enda ümber vaadata ja teisi inimesi silmata,  tavaline oli, et nähes Huberti verelapilisi rõivaid tõmbusid inimesed silma vaatamata kõrvale. Ikkagi austavad, oli Hubert kindel. Austusväärsete teelt peabki kõrvale tõmbuma, nii need maailma asjad ometigi seatud on.
  Üks tobe poisike ei jõudnud Huberti eest nii ruttu kõrvale kui too talle lähenes. Suutmata otsustada, kummale poole hüpatata komistas poiss, libises kellegi värskelt aknast heidetud ööpoti sisus ja kukkus õnnetul kombel käe peale, tuues kohe kuuldavale heleda hädakisa.
  „Õlg läks liigesest välja,“ teadis Hubert kukkumise viisi nähes ja krõmpsatust kuuldes kohe.
  Täiesti automaatselt tõmbas ta poisiga kohakuti jõudes kisakõri maast üles, hoidis oma suure kämblaga teda õlast ja teise käega keeras rippuvat käsivart järsult. Ragin oli nii valju, et kõlas üle lapse karjumise, aga kohe kui raks oli käinud, jäi ka poiss vait. Valu kadus.. Hämmastunud näoga laps keeras oma kätt nii- ja teistpidi ning vaatas äkki suurte tänulike silmadega Huberti poole.
„Aitäh!“
  Mingi veider judin käis üle Huberti selja. Täiesti uus tunne, ta tajus, et poiss vaatas teda kui imetegijat ja ometi ei kartnud teda.
  Täitsa imelik. See tunne isegi meeldis mehele.

  „Aitäh, ravitsejamees!“ kostis veelkord, sedapuhku poisi ennistise lõugamise peale tänavale jooksnud lapse ema. Hubert pööras end naise poole ja nägi, kuidas naise silmis lainetanud tänu asendus ootamatu hirmuga. Taibates, et poega ei aidanud ravitseja, vaid timukas tõmbas ema lapse kõrvapidi kiiresti toa poole. „Kao sissse, tolgendad siin tänaval!“ kurjustas ta last tagant kiirustades.
  „Pane talle alul midagi külmemat õla peale, paraneb kiiremini!“
  Ei tea, kas enam kuuliski, mõtles Hubert omaette.