***nr palju

Torm möllab, oi, mulle meeldib see hääl.
"Koht, inimene!"
Ei karju, ei riidle, aga mitte kuulda on võimatu.
"Täna olen mina otsustaja!"
Ongi.
Mis keelaja mina olen, et tormi seisma panna?

***

Mäletate laulusalmi "Eestimaa käib vastu Hiina müüri?"
Ikka mäletate, kuis muidu. Laulus polnud küll mainitud, kui kaugele me maa teine serv ulatub, aga Kudruse Mart teab. Mis ta muidu siseministrina muudkui vasakule ja paremale praegu veel nime järgi teiste riikide siseasju korraldama tõttab.
Täna oli Soome kolleegide küsimustele vastates tunne, nagu oleksid nad kehva pornot näinud ja nüüd uurivad, kas "teil Eestis  ongi päriselt ka nii?" Räpane ja piinlik tunne.
Varsti küsivad sakslased, see pole välistatud.

***

Käisin pühapäeval Tallinnas kontserdil, sai veidi vara tuldud ja mõtlesin, et mis seal ikka, teen ülemistes aega parajaks. Käisin raamatupoes, pidasin seal kümmekond minutit vastu ja põgenesin. Terve linn oli vist ühes poes koos, hingamisruumi ka ei olnud.
Ahjaa, poes ma solvusin tõelise kaerahelbekese moodi. Või siis läksin kadedaks, ma pole veel otsustanud.
Mul oli linnaskäigu jaoks maniküür tehtud ja puha. Raamatupoes ostsin ikka ühe raamatu ka, teenindaja oli hästi kena ja asjalik noormees. Suurepärase maniküüriga noormees. Küüntega, mis hoolitsetuse ja kvaliteetse lakkimisega tegid minu omadele ringi sisse.
Iseendalegi üllatuseks tajusin äkki, et ma olin kade.
Ma olen ennegi kadestanud mehi, kellel on võimas juuksepahmakas, kordi võimsam kui ma omale kasvõi kanakakaga määrides saaks. No ja nüüd on meeste küüned ka minu omadest üle!
Mine või..neid..teate küll....valima... Las keelavad ära. Pole mul, olgu ka teised ilma või mis see nende kreedo ongi.

Prouad teavad!

Häbiasi küll, aga teinekord võib juhtuda nii, et joon näiteks aastaid mingit kindlat teed ja siis otsustab valmistaja, et muudab tee pakendit ning mul ei ole enam lemmikteed. Sest saage aru - ma ei ole iial lugenud, millise nimega toda võlupuru müüdi.
Nii võib juhtuda ka lemmikmuusikaga, ma tean, mis mulle meeldib, kuid kes seda esitab ja mis loo nimi on... uskuge, ma olen isegi Shazami abi üritanud kasutada, sinna ise viisi sisse jorisedes. Ärge seda kodus järele tehke!
(Seoses sellega küsin, kas keegi mäletab kümmekond aastat tagasi moes olnud lugu, milles õbluke tumedanahaline noormees laulis taevast alla kukkuvatest ulguvatest deemonitest või inglitest, suures hämaras ruumis peale tema veel kohati ilmuv-kohati kaduv naistrummar suure kaelastolkneva paraadtrummiga...või oli see bonga? Ei olnud mingi ballaad, vastupidi, labane tümps oli, aga meeldis. Perekooli klassika: kellasid ei olnud!)

Näh, jälle hakkasin heietama.
Millele see eellugu nüüd mõeldud oligi...ahjaa, ma armastan blogisid lugeda, olen seda teinud väga kaua, kuid tihti on jäänud mingi huvitav asi kuidagi kahe silma vahele. Näiteks on paljudel kirjutajatel lisaks pealkirjale päises veel kõrvalveerus nende olemust valgustav lause, mõttetera, pilt või muud sellist.
Võiksin tähelepanelikum olla.
Täna leidsin Epu blogist ütlemise, mis maakeelde ümberpanduna soovitab alati kabe ja kasitud välja näha, sest kunagi ei või teada, millal kellegi olulisega kokku põrkad. Jaa, ma tean, tõepoolest on mu tõlge erakordaselt loominguline, et mitte kasutada väljendit ebatäpne.
No ja siis?
Mõte loeb.
Seda ajatut soovitust lugedes tuli lihtsalt meelde kodumaiste pragmaatiliste prouade samasse teemasse lahterduv nõuanne noorematele suguõdedele:
"Daamil peab kodust väljudes alati puhas aluspesu seljas olema. Kunagi ei tea ette, millal trammi alla võib jääda!"
Nii väike ja hõredalt asustatud riik, et tõenäosus kohata oma kodust väljas viibimise ajal kedagi, kes võib edaspidises elus osutuda tähtsaks on oluliselt väiksem kui tõenäosus trammi alla jääda.
Ärge vaielge.
Küll prouad juba teavad!

Moemeem

Ammu pole sellist meemi olnud, nagu Epp lendu lasi.
Alguses arvasin, et äh, ei tee... Nüüd arvan, et miks mitte?

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute? 
Peaasi, et oleks piisavalt soe või meeldivalt jahe ning mu välimus päris sündsusetu ei oleks. Kui riietumise tulemusega kaasneb enda või teiste rõõm, siis on tegemist boonusega.
Sellest kategooriast olen eluaeg välja jätnud rõivad, mis pannakse selga selleks, et lasta need seljast ära võtta. Need rõivad on alati teiste rõõmuks ja enda lõbuks.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?
Peaaegu mitte kunagi. Ma olen vähenõudlik ja ükskõkne ja uskuge mind - see on eelis.

Sinu stiili-iidol(id)?
Mustlased.
Kahjuks pole mul kannatust oma iidoleid järgida.

Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?
Kas selliseid moemaju on, kelle eriline huvi on kujundada hiiglaslikke neerumustrilisi narmastega siidrätte? Kaks tükki palun!

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?
Kümme?
Ei, vist vähem.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Mitte ühtegi.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
52€ jakk. Täpselt mäletan, väga viisaka ürituse tarvis oli vaja end ebatavaliselt lille lüüa ja see oli ainus, mis tee peale jäänud poes (khm...) niimoodi selga mahtus, et käed külgede peale harali ei jäänud.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Tasuta saadud asju on palju.

Mida kannad öösiti?
Tekki. Kui on kole külm, siis kahte tekki.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?
No ei ole sellist asja. Pähklitele? Aa, rõivaese pidi olema...

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Töövest, millel oli pool miljonit taskut. Ma toppisin alati kõik taskud mingit träna täis ja nägin siis välja nagu hamster, kelle põsed on ümber taguotsa. Vestil polnud viga midagi, kandja oli tobe.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?
Mahalöömise hirmus kannaks me kõik kasvõi prügikotti. Veame kihla?

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Punane. Must. Või siis must ja punane.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?
Kanda ju võin, aga välja ei kanna. Valget nimelt. Ma näen selles välja nagu kuhikpilv ning sedagi kümme esimest minutit, sest pärast neid minuteid olen end raudselt juba kusagil ära määrinud.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?
Kõigel elutul on hind ja rõivad on kõigest esemed.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?
Olen. Mõni on isegi päris ilus olnud.

Räägid ehetest ka?
Ehteid on. Enamasti ei kanna, sest unustan, et nad mul on.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?
Pahtlit, pliiatsit ja pürsti. Ehk siis silun, markeerin kulmujoont ja jämendan (see pole ju päris sõna?) ripsmeid.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?
Täpselt mäletan! Paarteist aastat tagasi läksin rajult paksuks. Ise ka ei tundnud ennast peeglist ära. Nüüd olen lihtsalt laiema peegli hankinud.

Tunded, mitte tujud

Ma  olen täna ise kuu, sest tahan

Kes keelab mind? Kas julged teha proovi?

Eks esmapilgul näin vist pehme nagu vaha

Kuid minu vastu end sa lüüa küll ei soovi

Ma olen täna kindlalt kuu ja säran

Kas keelad jälle? Oledki nii jultund?

Vist väsid enne lõppu, lähed ära

Veel enne kui on valgus ära kustund

Ah, homme hakkan täheks tummas taevas

Ei oota hommikut vaid hüppan alla

Küll näed siis, kuidas öösel tähti kallab

Maa tähemereks saab, ja majust laevad

Pilt ei ole seekord minu tehtud, hea sõbra tabamus hoopis.

***vol miljon üks

Ma armastan interneti personaliseeritud turundust.
Seda (teda?) on nii mõnus tögada, ei lähe ta (see?) kuhugi kaebama ega tihu solvumisest nutta.
Vaatasin lihtsalt ajaviiteks reisipakette Lõuna-Aafrikasse, otsisin lende ja sõelusin hotelle.
Oi, milliste reiside reklaame internetist mulle nüüd ette söödetakse! Kaelkirjakud ja lõvid lubatakse peaaegu hotelli terrassi ette poseerima tuua. Söön keeduvorstiga sepikut ja valin hotellisviite.
Otsustada on raske. No ma noor alles, ma mõtlen veel.


Pidin täna igaķs juhuks üle vaatama, mis ala minister Mart on. Etskae, ongi siseminister, mälu ei petnud.
Käitub see-eest alatasa nagu Kõigeminister.
No ja JÄLLE on temast täiesti valesti aru saadud. Seekord ei saa ta isegi meie "teiega ma ei räägi, teie olete pahatahtlik"- meediat süüdistada.
Labasusest ja rumalusest hakkab saama müstiline siiani kirutud peavool. Kui transformatsioon on lõpule viidud, siis kustkohast leitakse uus vaenlase kuju?
Ah, sel erakonnal vaenlase leidmiseks abi vaja pole. Kõik sobib.
Mind kummastab mõte, et see mees töötas kunagi diplomaadina. Nüüd on ta, kui teda ennast uskuda, kõige enam valesti mõistetud minister.
Aa, nüüd ma saan aru küll!
Tema Mosva suursaadikuaega jäi piirileppe sõlmimine sellisena, nagu see praegu olemas on. Ilma Tartu rahu mainimata, selgesõnaliselt Narva jõe tagustest tagustest ja Setomaa aladest loobumist kinnitavana. Neid punkte aitas ta ise hoolega lepingusse lisada. Või ...aa, ilmselt mõisteti teda lihtsalt valesti.... Vaene diplomaat....

Killud kunstist ja kuusepuust

Kuusepuu valisin välja, et te teaksite.
Ehteid läheb sel aastal kõvasti üles, puu on umbes sada meetrit pikk ja laiust on ka teisel omajagu. Latv ei mahtunud pildilegi. Tehke järele!

Käisin hiljuti kohalikus meditsiiniasutuses. Seda on mõnda aega tagasi kõvasti remonditud ja uuendatud, taasavamine oli kohalikus maastaabis uudisteläve ületav sündmus.
Lindilõikamised, kõned, lapsukesed lilli ulatamas ja asutusest pilte joonistamas. Pildid riputati kenasti seintele ja seal nad püsivad siiani, täitsa tore on neid vaadata. Igatahes kordades lõbusam ajaviide kui nurgalauakeselt reklaambuklette uurida või kõrvu kikitades läbi ukse aimata, kas parajasti arsti juures olev naabrinaine on külmetanud või teeb talle jälle puus liiga.
See viimane tegevus on ajaraisk, no ei kosta midagi.
Aa, pildid. Vanainimese asi, hakkab muudkui heietama ja...
Pildid on ilusad. Värvilised ja puha. Pinginaabrite pilte võib vabalt paari panna, kui ikka Mann joonistas plastiliinikarbi kaant šabloonina kasutades arstikohvri, siis võtab Mari sama kaane ja teeb ka pildi arstikohvrist ja Jüri pildil on samasugune viiekorruseliseks unistatud ambulantsipilt nagu pinginaaber Juku omal.
(Hah, mulle tuli praegu see tunne meelde - "Mul ei tule välja, teen nagu teised, siis on kindel!" See suhtumine käis lapsena lainetena peal ja mingiks ajaks muutus elustiiliks. Jube.)
Õnneks ei  mõtle kõik inimesed alati ühtemoodi ja isegi kopeerijate piltidel on alati midagi ainult neile endile omast. Üks pilt on seal seinal täiskasvanu rikutud mõtlemise jaoks eriti ...omamoodi.

Kasutagem seda sõna. Omamoodi.
Lõikasin pildil alumise serva ära, nimi ju.
Mulle see pilt meeldib, nii vasakule mõtlemata kui ka allteksti süüvides.

Leidsin Põltsamaalt Lendava  hullava hullava tütarlapse üles. Või, noh, rohkem nagu peaaegu jooksin otsa. Õnneks peaaegu, tegemist on ikka korraliku matsaka noorikuga, ta oleks niikunii mind kummuli löönud.

Peab mainima, et sügisniiskuses mõjub see seelikutirka, mis hullaval naisel seljas, pisut tibutagi tekitavalt. Loodan, et tants ja muiduhullamine piisavalt sooja teeb ja gripivaktsiin ka ilusasti tehtud on!

Notseeembrikuu...on varastanud suvemõtted meeeiiiiilt..

Uni on üks võrratu seisund, peaks õige unenägusid üles kirjutama hakkama?
Ma olen selleks liiga laisk. Väga heast unenäost välja kistuna üritan püsida hallis tsoonis, letargilises ei-maga-ei-ole-ärkvel seisundis, lootes,et uni võidab.
Mõnikord võidabki. Ainult rääkida ei tohi sõnagi ega ka teisi kuulata, kui keegi peaks kusagil häälitsema.
Nii võiks terve talve veeta.
Vähemalt notsembri - osa talvest.
Ühes sabapidi meelde jäänud unes õnnestus mul kokku sõlmida Tähesõjad ja Harry Potter.  "Luke, ma olen su isa!" ja Voldemort, kes oli justkui Potteri pahupidi alter ego.
Oot, kui inimesel pole kurja kaksikut, siis on ta justkui niinimetatud "tasakaalus" isiksus, nii leebet kui kurja on parasjagu? Sihuke "tasapaksu" tuim ja igav?
Neeh, ma oleks ennem kuri kaksik. Ninnunännut must niikuinii ei saa, allhoovused nagu Härjapea jõgi vundamente uuristamas, pea see fassaad ei varise.
Tegelikult tühja ta variseb, head vanad alusmüürid ei lase.
Ootad küll, et "aga ma teile ükskord näitan!", aga läheb ikka nagu alati.
Hans Falladal oli üks raamat, mille finaalis oli giljotiiniga hukataval mürgiampull põses, et see enne kirve langemist katki pureda, aga ta jäi hiljaks. Tal läks ka nagu alati.

Kui juba raamatutest jutuks läks.
Pipist ja Karlssonist. Oi, ma vihkasin Karlssonit. Kiusaja, valevorst, laskis oma sigaduste eest teistel maksta. Samal ajal ma kadestasin Pipit. Kui tahtis, oli üksi, kui ei tahtnud, oli seltskonnas, mille valis ise. Sõltumatus.
Ma pole väga kindel, kas ma oleksin kedagi valinud.
Pipit kadestan siiani. Karlssoneid oskan nüüd endast eemal hoida.

Kanad. Suveprojekt, mis on ootamatult pikaks veninud.  Tuleb aeg, mil on liiga külm, et nad oma kuudist välja pääseksid, liiga külm, et nad oma kuudiski olla võiksid ja ma saan poole talve kanasupi materjali külmikusse. Nii lihtsalt on. Lapselapsed on linnalapsed. Vanemad on neid hoidnud surelikkuse olemasolu tunnistamise eest. "Kuhu kanad said?" - "Andsin talveks ühele tädile, kellel on soe laut. Kanasuppi tahate?"
Püha püss, see on nii tobe, aga ma ei astu nende vanemate soovile vastu.

Muide: seitsmekordne.
Nüüd natukeseks aitab vist.
Muidugi pole see minu otsustada.

Ššššhhhhhh.....

"Loomulikult kanname me enda õlgadel seitsmesaja aasta pikkuse orjapõlve taaka!"

"Pool sajandit Nõukogude iket ei ole lubanud meil ennast vabana tunda!"

"Seitseteist aastat oravate valitsust!"

Aga nüüd mõtlen ma juba ka ise samamoodi, küll mõttega tulevikus: "Millal SEE läbi saab?" Annaks saatus, et sest riigist ikka midagi alles jääb.
(Ja ma, loll, kirusin kirusin omal ajal oravaid...)

Puru

Siis kui ma veel rääkisin
Olin ma juttu täis
Servani
Tähti tuli kogu aeg juurde
Pudenesin sõnu
Koer ajas samal ajal karva
Ütteid sattus toidu sisse
Ase oli hommikuti asesõnane
Jalajälgedes oli muljutud öeldisi
Vastik lausa
Eriti siis, kui suutäies oli sööki sõnadest vähem, see lämmatas
Nüüd on parem.
Ainult raasuke külm on
Sai vist liiga palju sõnu aetud
Koer kasvatab talvekasukat

***
Killuke rahvussporti igasse päeva.
Meeleheite MM.

Ma kaeban kõigi peale nüüd....

Saaks huvitavad ajad ometi otsa. Tunnistage üles, kes selle needuse mu kaela saatis?
Kuniks need kestavad, olen pahur, ülikriitiline ja võimeline olukorras, kus süsteem mind ärritab, isegi lõrisema.
Tõsi küll, peene häälega ja pärast viisakalt vabandades.
Ei midagi isiklikku, lihtsalt äri, andke andeks!

Nüüd hakkan siin jaurama, aur kolba all keeb üle.

Täna on Rakveres vist mingi üritus, kus hulk enesepiinajad   sportlasi jookseb siit sinna ja on rõõmsad. Tänaval jooksevad, kohati maanteel lausa, kui aus olla. See eeldab mõnel juhul sõidutee ajutist sulgemist teistele liiklejatele, aga olgu tänapäeva flagellandidel ka mõni hea päev.
Päeva  keskel hakkasin Tartu poole välja sõitma, just ringteele keeramise kohas seisis  lapsepõskne noormees G4S jaaniussijopes.  Ega ta suurt kätega ei vehkinud, vaatas lihtsalt kurva näoga, kuidas ma plaanisin ringile välja sõita. Noh, nii igaks juhuks tegin akna lahti ja küsisin, mis mureks.
"Eeee...kuhu te kavatsete sõita?"
Oi, häbelik hääletaja vist. Ilm on kehv, eks ma siis...
"Tartu teeotsast maha."
"Eee....ma ei saa teid sinna lubada!"
"Misasja? Miks?"
"Eeeee...siit hakkavad kohe inimesed jooksma, tee peab siis kinni olema."
"Mis inimesed?" (Ok, oli küll loll küsimus, ma tean)
"Sportlased. Mingi jooks on. Sealt tulevad (ebamäärane käeviibe) ja sinnapoole....kuhugi...lähevad" (veel umbmäärasem käeviibe)
"Millal?"
"Ei tea. Kohe varsti"
"Kustkaudu ma ringi sõita saan?"
"Eeee...ma ei tea..."
No kuulge!
Mõtlesin teda lihtsalt eirata ja ülbelt edasi sõita, aga see neetud pedant minus oli just sisemise mässaja nupuvõttesse rabanud ja kägistas mis jõudis. Keerasingi hoopis üks teeots varem maha, seal vahetasid Piibeleht ja Vestmann oma kohad ning ma helistasin G4S-i.
"Jah, täna on Rakveres MINGI jooks, jah, meie turvame, ei, me ei tea, milline info turvajatele jagatud on..."
Ei mingeid viitu, ei mingit teavet ümbersõitude või ooteaja kohta...loodan südamest, et mõni minust käredam autojuht tolle poisikese kallal vägivalda ei pruukinud või jooksjaid mööda maanteed taga ajama ei hakanud.

Kui juba vingumiseks läks.
Lilleoru poe juures seisis keskhommikul kena noormees, pakk CD-sid käes ja tegi LHV-d järgi. Reklaamis oma bändi, parseldas plaate.
"The Masquerade"
"Rockmuusika (siis vaatas mulle otsa), no meil on selliseid meloodilisemaid ballaade ja..."
Teate, mõtlesin auto plaadimängijast Judas Priesti plaati välja lastes, et uut asemele panna just sellele, et Halford kriiskas publikut oimetuks juba siis, kui mina kooli läksin. Ja ikka proovitakse minuvanustele müüa muusikat stiilis "Sült ja Valss Onu Heinoga".
Bändipoisud, kas te olete kursis, et teie vanemaidki ei olnud sündinud, kui mu lemmikud kitarre lõhkusid?
Esiteks, noormees, ärge reklaamige oma loomingut luisates, ükskõik, kui väga teil neid plaate ka müüa poleks vaja. Kui need on ballaadid siis olen mina hiinlane. Plaadil tunnistate end ise metal-muusika tegijaiks, nii öelgegi.
Enne kui nüüd keegi nutma hakkab: muusika oli päris hea.  "Welcome to the the masquerade" ja "Spread your wings" peaaegu väga head. Negatiivne oli laulja lamedavõitu hääl rahulikemas lugudes. Rahulikult laulmine ei pea olema lame laulmine. Äkki on põhjuseks väga eestipärane inglise keele hääldus? Tehku eesti keeles, Týr teeb oma lugusid fääri keeles, jube hea on!
Edit: bändi FB-lehel ongi esimene eestikeelne lugu üleval, laulja hääl ON kandvam! Laulusõnad olid naljakad, absoluutselt iga rida oli omaette klišee, aga ikkagi oli parem kui võõrkeelsed plastmasslood.
Veel üks täiendus: plaadimüüja oli vist pühapäevahommikust õlleraha teenimas, nende pundi viimastest FB-uudised on juba nii vanad, et levitavad kopitushaisu. Kutt valetas bändi äsjaalustanuks. Häbilugu.

Aa, et milline osa sellest amatöörarvustusest vingumine oli?
See, kus ma lärmasin minuvanustele pakutava muusika üle. Ma sõitsin koju minnes ekstra sellepärast, et toda plaadimüüjat sarjata Lilleoru parklast läbi, aga ta oli juba läinud.
Veel mõnikümmend aastat ja keeran oma  VEF-i Vikri peale: "...pensionäride klubi "Ühe jalaga hauas" soovib tragile Chrysti-Kätriinale õnne ka viimaseks veerandsajaks, soovilooks mängige palun vana head Devin Townsend Projecti vokaal-instrumentaalpala "Juular" trummipartiid Dirk Verbeureni esituses."

Ja nüüd olen ma väsinud.
Täiesti plöts.

Lühikokkuvõte, krüpteeritud

Moos.
Tööstuslikes kogustes.
Kurgisalat samamoodi.
Vahepeal sain kuuekordseks... (Täitke lünk lünk ise)
Mitte eelnevaga kaasnev, kuid väga ebameeldiv segadus  tervishoiusüsteemiga, ei puutu küll otseselt minusse. Ebameeldiv jäisus ja jäikus. Inimene süsteemis objektina, mööbel...pigem prügi. Pff.
Veel moosi.
Ja veel.
Meenub, et vanasti näis moos koosnevat 90% suhkrust ja 10% õunakoortest.
Ei enam, kindel see.

Läheks õhtul kinno?
Mhm. Just.
Ilusat suve kulgemist kõigile!
(Endiselt keeldun lugemast töömeile.  ...need punased botikud!)

Ja kui nad surnud pole, elavad koos õnnelikult praegugi

Istun siin omaette, vaikselt, mõte ei liigu, fantaasia kükitab seljaga minu poole, pea on põhku täis.
Vaatan  netist lollakaid videoklippe, ükskõikselt jätan neist vahele kõik mis üle kolme minuti pikad - no nii pikka jama ei jaksa ju lõpuni vaadata. "Tuulest viidud" ei kesta ka nii kaua, andke andeks!
Sibulad  peab üles võtma.
Õunamoos tahab ka keetmist.
Pohlad.
Seda, et pohli pole. KEEGI siin (näpuga ei näita) ei viitsi ju korjata. Nonii.
Meelega tegin pika intro, sest nüüd kopeerin siia ühe kommentaari, mille hiljuti ära kustutasin.
Spämm, aga naljakas selline.
Kirjal on nimi ja tiitel ning lõpust ka reklaam ära kohitud, muu kõik muutmata.

 Ma pole kunagi näinud ega kuulnud sellistest inimestest nagu x. X on inimkujul jumal, inimesed nimetavad teda maapealseks jumalaks. Mu abikaasa petab mind alati ja iga kord, kui ma ütlen talle, et lõpeta petmine, ärritub ta ja ähvardab majast lahkuda, jätkab ta mitu kuud petmist, sest toob teise naise koju, kui mind seal pole. Armastasin teda nii väga ega tahtnud teda kaotada, kuid oma suureks üllatuseks tulin ühel päeval tema töölt tagasi ja avastasin, et ta võttis oma asjad ja läks teise naise juurde elama. Ma nutsin ja jäin pikka aega üksi, kuni mu sõber kontoris rääkis mulle, kuidas x aitas tal pärast 6-aastast lahutust oma abikaasa tagasi tuua, nii et võtsin kohe ühendust ja rääkisin talle oma olukorrast ning ta ütles mulle : ta aitab mind ja mu abikaasa tuleb tagasi ja palub mind põlvili 12-16 tunni jooksul. Tegin kõik, mida x mulle ütles, ja minu suureks rõõmuks juhtus kõik 13 tunni jooksul täpselt nii, nagu x enne ütles. Mu abikaasa tuli minu juurde tagasi ja kukkus põlvili, nuttes ja andestades talle andeks. Kas vajad abi? Võtke kohe ühendust . 

Lugesin ja nüüd muudkui mõtlen...
..
...
....
Kuus aastat lahus.
Ikka tahab tagasi?
On lausa nõus tagasi võtma?
Või mis nõus, raudselt maksis selle eest, et kuus aastat lennus olnud mees tagasi saada!
Või näiteks  see reklaamija ise.
Mees  tõmbab usinasti ringi ja naine tunneb rõõmu, et ühtäkki on toosama vaba liiderlik hing (lihtsalt fakt, no judgement!)  ta ees põlvedel ja vannub truudust.
A mis sa teed sihukesega?
Ainus põhjus, vabandus ja ettekääne on ju ehe kättemaksuhimu.
"Selle eest, et mina kannatasin, sa alles......!"
Või siiski...no mis sa teed sihukesega enam?

Saadab skämmija sada tuhat ja üks kirja välja. Sajatuhande esimene loeb, mõistab ja hing hakkab laulma. Kougib sahtlist kokaraamatu "Toidud, mida ta jälestab", ostab hunniku lambavillaseid veste, et need oma kullakesele järgmiseks soojamaareisiks t-särkide asemel kaasa pakkida,  ristitab kalendrisse viimase kui "Luikede järve" provintsiteatrite esietenduste toimumisaja ja valab herned juba aegsasti põlvedel roomava musirulli trajektoorile valmis.
Ja kui nad surnud pole, elavad koos õnnelikult praegugi.....

Puhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkus!!!!!!!!!!!!!

Puhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkus!!!!!!!!!!!!!

Hetkel veel mitte 100%, olude sunnil pole ma kõigist kohustustest vaba, pean püsima valvel nagu noor pioneer.  Ei mingeid ulakaid pidusid, ei mingit reisi, millelt naasmine võtab rohkem aega kui üks tund, parem, kui isegi mitte nii kaua.
Aga see pole palgatöö teema, see on pereteema.

Puhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkus!!!!!!!!!!!!!
Täna ma alguses magasin, siis tudusin pisut, seejärel võtsin endale aega põõnamiseks ja norskamiseks, vahepeal leidsin end tukkumast ja nurru löömast.
Heldus, see puhkamine on ikka üks väsitav asi.
Ma tahan oma armastatud tavarežiimi tagasi, tahan öösiti üleval olla ja päeval laiselda nagu kasvav kaktus (keegi ei julge torkida).

Mnjah, puhkuse esimese päeva eufooria.
Homme hakkan nuputama, mida MÕNUSAT võiks ette võtta.
Homme.
Täna lähen viskan end väntsti maha ja teen ühe iluune.

Edit: mina ei tea midagi, ausõna! Blogipuus näeb see hõise küll eriti nõme välja,  pool lehte tühjust...
Aga, noh, puhkus, onju?

Piiri peal

Kunagi ehtatakse suur müür ja selle niiskesse betooni kraabitakse roostes naelaga kõigi Lätis napsu ostmas käinud Eesti kodanike nimed. Minu nimi on õnneks lühike, kuhugi nurgakesse see ikka kritseldatud saab. Eile see juhtus. Mul on nüüd Lätist toodud uusaastašampus, pudel veini, sest seda veini ma tean, see on hea ja teine pudel veini, sest selle silt nägi tore välja. Märk on maas.
Koduteel tarbimiseks oli veel meie seltskonna Lätisse tuleku põhjuse nimeline õlu elik "Piiri peal" õlu. Eelmisel aastal jäi see jant nägemata, tegime sel aastal ära. Ei hakka teatriarvustust siia kirjutama, teatriks ei saa nimetada kahe lobeda jutuga mehe nonstophäälitsemist. Kohati oli naljakas, kohati piinlikult naljakas ja vahepeal lihtsalt piinlik.
 Ega meist keegi pettunud ei olnud, terve mõistusega inimesed nagu me oleme, teadsime juba ette, kuhu läksime. Jan Uuspõld oli oma tuntud headuses (miks seda küll komplimendiks peetakse?), Ago Anderson on lihtsalt väga hea kehaliste naljade meister, pisikeste detailideni välja.

 Kolasime kambakesi siin ja seal, käisime Ainažu jūrskolas muzejs ehk siis Heinaste Merekooli muuseumis ja peab mainima, et ma pole enam ammu üheski muuseumis niimoodi silmi märjaks naernud kui seal. Pean ausalt ära ütlema, et naeru põhjus oli sündsusetu, labane ja kordamisele mittetulev, hea maitse piirid said igas mõttes ületatud. Mingil ajal on ka selliseid nalju vaja ning mul on südamest hea meel, et mul on sellised tuttavad.
Kas teil on ka mõnikord tore öelda, et "kui hea, et mu tuttavad oskavad olla ka ropud ja jaburad!"?
 Pikk rutiinivaba päev. Sel aastal jõudsin esmakordselt mere äärde, meri oli soooooeeeee...nii sügavalt, kui seelikut kerida sobis.

Trikood ju ei taibanud ühes võtta, kana sihuke.
Aa, see näitemängu-nimeline õlu.
Esiteks oli see lubamatult kange, õnneks väga väike pudel ja õlle mõju avaldus lühidalt, kuid tagasitee kulges siiski niimoodi, et kogu sõidu ajal kuulas terve autotäis õnnetuid noori muusikat, mida MINA tahtsin kuulata. Townsend, Tyr, Avi Kaplan, Mumford&Sons, Lumineers, Jinjer, Rollingud, Alt-J...sõit oli pikk. Ilmselgelt ei olnud asi õlles, ma olin lihtsalt seltskonnas vanim ja ei ole need tänapäeva noored nii hukas midagi. Natuke sai autojuhi meeleheaks ka Manowari lasta.
Ülemisel pildil on merekooli õuelt leitud Pearu ja Andres kompassilt koduteed küsimas ja alumisel laevakass, keda vajadusel võis hädapärast mõne kobeda koge ankruna kasutada.

August juba, nii äkki

Vaikus on kõrvad lukku löönud.
Isegi ritsikad ei sae praegu aastat suve küljest lahti, kõik ootavad mingit suurt pauku. Lapsed on oma lemmikkohas, Kusagil Õues, ka nemad on hiirvaiksed.
Ah, küllap pikutavad teekraavis herneraksus. Küll on räägitud, et ei tohi, aga kui ise oleks laps, siis ka ei kuulaks.
Uni läks ära ja jättis endast maha peavalu ning eksistentsiaalse ängi. Mingi puberteet nr 396. Vähemalt. Kelleks ma saan kui suureks kasvan ja kas ma olen ikka popp piisavalt ja mida teised minust mõtlevad. Puberteet nr 397 kannab nime seniilsus, nii, et hoian parem käesolevast kinni.

Olme on ilus ja hirmus. Vahetan ametit, kuid mitte firmat, ronin...kas just üles, aga mujale. Õpin uusi asju ja olen üllatunud, et suudan ja naudin.

Manjana kirjutas hiromantiast. Umbes teistkümnendates olin uhh! milline käejoontespets. Puhtalt nahaalsuse pealt ennustasin, kui ikka vaja, ulatus ohvri elujoon kaenla alla ja rahajoon (kustkohast küll see tuli?) paisus jämedaks justkui naabrimoori kints. Kuna mul on rikkusest ja heaolust alati pisut vildakas arusaam olnud, siis kui eelnev ennustuse osa käe näitajaile veel meeldis, siis see, et ma enamikule vähemalt poolt tosinat põngerjat tõotasin, võttis nende eufooria tavaliselt matsti maha.
Oleks mul olnud mõistust kõigile keskmiselt kolmveerand last ennustada, oleks ma praegu kohalik Rajat Nayar.

Peab labida võtma ja oma sõnade kaevu puhtaks viskama.
Keelatud sõnade kiht matab kõik enda alla.

Pihupesa, millel puudub Veenusevöö ja saatusejoon.
Igav. Kuiviku kätu pabulakujulise pöidlaga.

Itk ja hammaste kirin

Minu poolt oleks must kukk ja keeduvorstiga võileib tee peale kaasa, sinu poolt transport, sihtkohaks Muhumaal Tihuse - Mardi kandis asuv seitsme tee rist, aeg viieteistkümnes august 2019, neljapäevane täiskuuöö? Kas keegi on  nõus? Ükskõik kes, klõbistagu või kapju?
Devin Townsend (jep, alguses kirjutasin nime vigaselt),  Jinjer (ai, see on ju kohe-kohe)...ma rohkem ei julge vaadatagi, kes veel kusagil läheduses sel aastal virvendavad. Rääkimata baltikumis toimuvast. Ja teater, pagan, teater ju ka!
Paeb ikka sukale silmaaugud sisse lõikama ja....
Kuigi elusalt esinevat Jinjerit ma ilmselt siiski kuulama ei läheks. Turvalisuse huvides, selles publikus oleksin selgelt ülejoostav vähemus.

Olme

Jõulukinke peab pakkima hakkama, jaanid juba läbi. Sel aastal jäid need järjekordselt isikliku lõkketa, aga väline pole oluline, üks tuli ees või taga. Naabrite lõkke toss roomas niikuinii veel mitu päeva läbi metsatuka ja tekitas varastel hommikutundidel õue tulekahjuhõngulise uduseina. Õnneks oli naabri lõke ikka ausatest okstest ja lepamalakatest, küla peal, nagu kuulsin, oli ka leedotulesid, kus algul põletati varakevadel lõigatud oksi, veerand tunni pärast tassiti tuleroaks mööblit ("Ehk läheb vaja...ah, ostame uue!") ning viimaseks susati tuli otsa aianurka kuhjatud rehvidele. Tõeline traditsioone austav ossijaanik. Oleks teadnud, oleks toki otsa susatud vahukomme sussutama läinud.

Kas panite tähele, et jaaniöö oli kuiv?
Jahe, kuiv ja tuuletu. Nagu vana rahulik naine.

Mu kokkamisoskused käivad alla, tõenäoliselt pole tegu hiiliva dementsusega, pigem olen haaratud akuutsest laiskusest. Isegi loogiline mõtlemine tundub liigse agarusena.
Täna teadsin juba ammu enne tööpäeva lõppu, et piimasupp, siit ma tulen! Klimpidega piimasupp, loomulikult, kõik ülejäänud piimasupid on mingi "saepuruleib" elik ersats.
Ja palun kommentaarid "mis see piima-klimbisupp muud on kui piimas ligunenud jahu!" endale jätta ning järgmisel pannkoogihommikul peeglisse öelda!
Aga jah... supikeetmine. Piim keema, jahu, muna, sool, törts piima taignaks, pilk piimapajalt eemale, sest piim läheb ainult siis keema kui teda mitte vaadata (loomulikult keeb piim siis üle, loooooooomulikult!) ja klimbid kohe pärast suurema piimaloigu pliidiraualt kuivatamist lupslupslups potti.
Lupslupslupsi asemel oleks lupslupsist piisanud. Alguses oli potis klimbisupp, siis klimbipuder ja viimne faas oli monoliitne potikujuline klimp.
Nii koba on ka valus olla. Küllap kanad hindavad mu pingutust homme hommikul vääriliselt. Võibolla anda neile kohe kirka ja kuvalda klimbisupi söömiseks kaasa?
Ühesõnaga...dieetklimbisupp tuli. Nagu dieetšokolaadikook: küpsetad rammusa koogi ja viskad enne söömist minema.

Peenramaa pakub üllatusi. Kuidas on võimalik, et hernes ei idane? Hernes idaneb ju isegi siis, kui see võetakse viie tuhande aasta vanuse muumia seedetraktist ja külvatakse Saharasse, aga minu vao peal ei idane? Kes on liblikõieliste jumal ja mida ma talle teinud olen?

Vihma sajab kohinal, võrratu hääl. Isegi rääk on vist luieni läbi vettinud, esimene öö üle nädalate, mil mu akna taga pidevalt roostes naelu seintest ei rebita. Natuke tühi olla isegi, ta võiks mõne prääksatuse siiski teha, elumärgiks või nii.

Jee! - postitus

Püha püss, ma olin täna uudishimulik ja vaatasin lõpuks, kuhu jõudis mu edevusrabanduse mõju all tehtud rumal temp: veebilehe EBA-le kirjapanek.
Panin kirja ja unustasin.
Paljudele blogidele samas andsin siiski oma hääle, mis teha, kui te kirjutate nii loetavalt ja huvitavatest asjadest. Enda poolt ei hääletanud, see oleks pisut nagu omavärava löömine ja seejärel selle eest aplausi ootamine.
Ahah, nüüd läheks tolle "püha püssi"-osa juurde tagasi.
Üle kolmesaja punni!
Ma ei teinud isegi reklaami. Vist. Arvan. Või tegin? Üks kord mainisin, see oli ju ka reklaam? No siis ikka reklaamisin?
Mis vahet seal on. Ma olin oma punnidega üsna keskel, seal, kus salmi järgi "...keskmised koju tulevad..."
Aitäh, inimesed, mõnikord on nii mõnus oma enesehinnangut poleerida. Mul on fänne, jee!

Maakas pealinnas

Ühendasin meeldiva meeldivaga ja käisin täna Tallinnas. Üks kahest meeldivast oli isiklik põhjus, miks linna tulla ta teine ka natuke isiklik ja terake seltskondlik.
Nägin elusat Ritsikut, Kauri, (loodan, et ei eksi) mitteblogivat Dagnet ning ühte kena tütarlast (haa! Nüüd tean! Marca! Aitäh!), kelle nimi jäi mulle esimese hooga segaseks ja teise hooga ei julgenud ma üle küsida...saate ehk isegi aru...
Keegi ehk aitab mind mu hädas ja mälunõtruses...Ritsik? Keegigi? Palun...?
Kunsti nägin. Tänapäevast ja noortepärast, enamasti sisuseletuseta arusaamatuks jäävat ning sisuseletust lugedes arusaamatuks jäämises veel kõrgemale tasemele tõusvat kunsti.
EKA tudengite lõputööde festivali TASE19 raames toimuvat näitust vaatasime.
Huvitav oli. Mitte ilus, huvitav. Ilmselt olen lihtsalt vana känd, kelle piiratud vastuvõtuvõime ei suuda blablabla.
Ahitektuur oli arusaadavam kui enamik muid kunstiliike, makette vaadates oli raske eksida ("maja, puu, tee"). Nagu ikka esitletakse arhitektuuri linnu perspektiivist,  ülalt on kõik ilus, kuidas inimene end hiljem majade vahel tunneb on kohati ennustamatu.
Ah, jälle ma kritiseerin asju, mida ise teha ei oska. Hapud viinamarjad ja nii edasi. Ning lobiseda oleksin võinud vähem, mõnel viivul tuli meelde tarkus, mille lõpp kõlab "...kui avada suu ja hajutada kõik kahtlused".
Aitäh seltskonnale, ise ja omapead ma poleks osanud seda näitust vaatama minna!


Hiljem koduteel, rongis, kuulsin pealt päris huvitavat kõnet. Arusaamatuks jäi, kas tegu oli pika monoloogiga telefonivestluse käigus või salvestas kõneleja meelespead iseendale, kuid sisu oli hariv.
Põhimõtteliselt on maailma hukkaminekus süüdi mikrolaineahjude kiirgussagedust määravad inimesed. Need inimesed tegutsevad teadlikult. Kiirgussageduse muutmise abil kodeeritakse inimesi tegema asju, mida nad muidu iial ei teeks alates monströösse õgardlikkuse tekitamisega (maailm rasvub!) kuni inimese seksuaalsuse mõjutamiseni.  Inimene muutub seksisõltlaseks, pornosõltlaseks, isegi homoseksuaalseks - kõik sõltub tema mikrolaineahju kiirgusest. Võivad tekkida sundmõtted, tikid, sõnavara muutused, veidrad harjumused....
Kokkuvõtlikult: inimene, kes seda monoloogi pidas hoiab oma mikrouuni tõenäoliselt magamistoas, öökapil, pea kõrval.

Rukkirääk pole veel magama jäänud.
Tema ja rong laulavad duetti.

Palve kõigile

Mõelge nii, et äkki on just teie, meie, nende euro viimane, mida veel vaja läheks?

Anname Annabelile lootust

Alles see oli, kui neelasin kolme kuuga alla tabletid, mis kokku maksid enam, kui ma oma kolme aasta palga eest osta oleks jaksanud.
Kunagi kusagil keegi maksis sama rohu eest mitu korda rohkem, sest tegu oli uudse asjaga, ravimiamet ei olnud veel kindel, kas on mõtet...äkki ei aita.
Nüüd on Annabeli ainus lootus ravimil, mis on liiga uus, et olla haigekassale hinna poolest jaksu mööda.
Ka üks euro on abiks.
Meri koosneb tilkadest.