Eile ma sõitsin trammiga

Sõitsingi.

Trammis oli tore pägalik, kes rääkis, endal silmad nagu tõllarattad, et tal on seljakotis NII SUUR pulgakomm, et seda saab nädal aega järjest süüa ja otsa ei saagi.  Ja kui ta oli välja uurinud, et mina kavatsen trammist maha minna enne lennujaama, siis hoiatas ta veel enne, kui ise bussijaama juures trammist väljus, et ma ikka õiges kohas maha läheks ja ennast kogemata lennujaama sõidutada ei laseks. Ma lubasin tähelepanelik olla.

Läksin linna kui tavaline rumal maakas ja tagasi tulin juba tunduvalt koolitatumana – diplom millel kiri, et olen edukalt läbinud inimestega manipuleerimise kursuse tänasest sahtlis ja puha. Loomulikult pole diplomil õpipäeva sisu nii ausalt välja kirjutatud, see on minu probleem, et mina just tolle serva õpetusest kõige põhjalikumalt tudeerida võtsin. Lisaks olin ma terve koolituspäeva häirivalt pinges, kuid suutsin oma maski nii osavalt kanda, et piinlikke olukordi ei tekkinudki, polnud väga hull – kuus inimest pluss coach, hõlmatav hulk. Ainult lõuna ajal pagesin sööklast veidi kiiremini kui viisakas olnuks, jättes kaaslase oma taldrikut noolima. Liiga palju inimesi.

Ma olen tubli. Just.

Kuidas te, linlased, Ülemistes endale vajalikud poed üles leiate?  Virtuaalinfo tahvli ees seistes suutsin plaanilt poe küll üles leida, kuid kohale kunagi ei jõudnud. Läksin ehk valesse suunda? Või kükitas pood mind lähenemas nähes kärmesti teiste selja taha ja ootas, kuni ma mööda marssisin? Metsas ära ei eksi, poes...õudne!  Tartu lõunakeskuse infotahvel viskab, kui ma ei eksi, otsijale punase niidi ette: „Sina oled siin, mine mööda seda rada"...

Ülemistes oled Punamütsike.

Ein Volk, ein Reich, ein Führer

Kõike on vaja madaldada, rünnata, maatasa tampida.  Juba ka füüsiliselt. Pole mõnusamat probleemide lahendamise viisi kui vana hea "natuke togimist", litakas jalaga ja pedeks sõimamine. Naistele koolihariduse andmine mõjub iibele halvasti, kurejuttudest loobumine on pedofiilia populariseerimine, homopropaganda paistab igast nurgast ja ärgem unustagem neid kahtesadat kaheksakümmend viite miljonit  (veerand Aafrika inimestest otse Eestisse!) õõnespuitpealast, kes meie piiride poole marsivad.
Rakvere põhiline valimislubadus, kõigi valimislubaduste ema - mitte enam lubada Rakvere firmamärgiks kujunenud erilist keskväljaku jõulupuud - on uhkelt täidetud, linnakunstnik asendatud õige orientatsiooniga inimesega. Küll pedefilmifestivalist ka jagu saadakse, muidu ju pedepealinna nimest lahti ei saa.
Ma ei taha sellist riiki.
Õnneks ma seda ei näe ju ka, sest sotside valijana saadetakse mind kaabuparteilaste fännide lubaduste kohaselt kas Siberisse (tekib küsimusi...?) või rahvuse puhtana hoidmise nimel lihtsalt maalt välja. Seniseid arenguid jälgides pole välistatud ka võllapuudega palistatud alleed.

Mul viskas praegu kaane pealt.
Juba reklaamitakse saadet, kus saab sõna mureliku näoga vana mees, ehtne eestlane Muhumaalt, kes räägib suu puhtaks. Seletab, kuidas asjad TEGELIKULT olid. See, mis videos näha oli, on silmapete. Katkumist, vargust ja löömist ei olnud, kõik oli viisakas, palun-tänan, kõik olid rõõmsad ja lõbusad, nii see, kes karjus "Kasi minema, kuradi pede!" kui see, keda lohistati mööda lossiesist platsi. Mikser plaksutas poodud mikserit nähes käsi ja Raik tänas kättpidi inimest, kes talle näkku röökis "Kao oma Narva tagasi!" (mis tekitab JÄLLE küsimusi...)

Martin Niemöller:

Kõigepealt tulid nad sotside järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud sots.
Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei kuulunud ametiühingusse.
Siis tulid nad juutide järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud juut.
Siis tulid nad minu järele ja kedagi ei olnud enam alles, kes oleks saanud midagi öelda.

Üdini üldistav ja seksistlik postitus

Mõnikord on nii, et vanast tuttavast, keda pole aastaid näinud jalutad poes ostukärurallit tehes sipsti  mööda ja kogu suhtlus piirdub silmadega tere ütlemisega.
Teinekord jälle läheb pikemaks jutuks, eluseikade lahtinokkimiseks ja suuliste memuaaride õhkuriputamiseks.
Reegleid pole. Lihtsalt kord nii, kord naa.
Paar päeva tagasi läks naa. Seisime ühe kunagise kolleegiga poes, tõenäoliselt olime teiste ostjate arust erilised tropid, kes oma ahtritega pool vahekäiku kinni müürisid.
No aga olgem ausad, kes neid jõulusokke ja -kalendreid siis ikka novembris osta tahab?

Rääkisime mida me iganes rääkisime, aga üks tolle daami kirjeldus tekitas minus korraliku õudu ja rõõmu korraga.
Õudne lugu, õnnelik lõpp.
Tema mees oli endale soetanud enduuro. Sakste vana, temale uus.
Poisikeste värk, pea küll juba hall otsas ja sünniaasta silmapiiri taha vajunud, kuid ega see siis veel küpsust tähenda.
Lõbutses pori pritsides oma karjamaid pidi ja ... mida nende enduurodega kõik veel tehakse, eksole.
Ühel üliõnnetul päeval hakkas mees õuel seisnud pilli garaaži ajama. No see kümme meetrit, ega selle pärast ei panda siis kiivrit pähe. Aga oleks ikka pidanud, kindlasti oleks!
Kümne meetri peal kukkus ta külili. Rangluu, abaluu, seitse roiet ja koljuluude hulgimurd.
Haiglasse jõudis mees teadvusetuna, teda paigati, lapiti, naelutati ja laoti luukildudest mosaiiki ning viidi intensiivravi osakonda, kus ta muutus rahutuks ja hakkas kanüüle ära sikutama ja sidemeid maha kerima. Mida sellise haigega ikka teha - tuleb voodi külge need osavad käed kinni siduda kuniks ta rahuneb.
Ekskolleegi mees toibus öösel, kusagilt ei valutanud, sest morfiin tilkus vist juba ninast välja, aga kibe pissihäda kimbutas küll. Hõikas mis ta hõikas, keegi ei kuulnud. Käed kõvasti kinni seotud, voodist tõusta ei saanud.
Ma olen alati teadnud, et täis põis on stiimul, mis motiveerib inimest uskumatutele kangelastegudele. Näiteks see mees nihverdas jalad üle voodiääre maha ja läks koos sängiga intensiivi kardinate vahelt rataste kõrinal vetsu otsima.
"Võta oma voodi ja kõnni" sai mu fantaasias lavastuslikult täiesti uue kujunduse.
Kui ma tuletan meelde, et näiteks üks eelmistest enesevigastamise lugudest samast inimesest kirjeldas, kuidas ta murtud sõrmeluu ise paika tõmbas ja legoklotsidega lahasesse pani, pidades sellise väikese asja pärast arsti juurde minekut naeruväärseks, siis pole tegelikult ka tolle kempsuotsimise kirjelduse juures midagi uskumatut.
Lihtsalt....
Mis neil arus on? Meestel? Vähemalt osal neist?

***

"Bohemian rhapsody"
Kui midagi väga loota ja oodata ja olla sellesama millegi saamise või saavutamise pärast õhevil, siis juhtub tihti nii, et oodatavast tõllast saab kõrvits ning perudest täkkudest hiired.
Läksin õlimaali vaatama, nägin pliiatsijoonistust. Suurepärast pliiatsiijoonistust, seda küll.
Küllap mu ootused olid liiga kõrgele kruvitud, nii, et oma viga. Või olin lihtsalt liiga väsinud, hilisõhtune seanss ja tööpäev oli emotsionaalselt teerullilaadne. Lamedaks rullitud inimene näebki valesti.
Aga see muusika, see oli õige. Päästis filmi ja päeva.

Väsinud lumi...põrsake

Teen mina plaane nädalavahetusteks, kindel tunne ütleb, et käiku läheb plaan A (magamine, siis veidi põõnamist, tudumine, natuke lebasklemist...sport, ühesõnaga), aga ikka tuleb vahele plaan B (teen tont teab mida tont teab millal tont teab kui kaua).

Tulemus?
Lepin kokku, et viin hommikul auto ja talverehvid töökoja ukse ette, õhtul võtan sealt talvekapjadega suksu ja olen roosa ning õnnelik. Kõlab hästi?
Lõuna paiku helistatakse: "Kus su auto on?"-"Töökoja ees" (aga juba jooksevad peas mõtted ärandamisest, meteoriidist, romula puksiirist...)
"Ei ole siin!"
"Ma ju hommikul panin teie kaarhalli ette!"
"Kaarhalli? Meil pole kaarhalli!"
Sa karvane &€@*#%%!!!
Vale töökoda. Õnneks on õige ja vale teineteisest kolme minuti autosõidu kaugusel.
Jahupea. Vihmaga tainapea, olge lahked.

Teinekord jälle istun arvuti taga, pisike sibulõun näpus. Löön hambad pabulasse ja...jään magama. Uni kestis ehk pool minutit, ärgates vastasin ringi - ei ühtegi printsi. Selge, muinasjutt õuna kurku tõmnanud Lumivalgekesest on suur pettus.
Siis mõistsin, et mis Lumivalgeke. Küpsepõrsas, õun suus, mitte kaunitar klaaskirstus. Hea, et enne kahvli sisselöömist ärkasin.

Mõnikord asendan tööl ühte kolleegi,  kahekordne päev sisaldab ohtralt ringisebimist. Enam ei jaksa päev otsa liduda, poolest päevast läheb käiku tõukeratas. Annan teile teada, kui tõukeratta asendab kõnniraam, luban!

Täiesti uskumatult keeruline on aru saada, kus mu piirid nüüd asuvad. Igal juhul on need häbematult nina ette nihkunud ja see nõuab suurt tööd, et oma füüsilisi piire vähemalt seal paigal hoida, kus nad praegu mõnusalt käsipõsakil lösutavad.  Pitka matk? Hea nali, täna ei tuleks isegi Järva-Madiselt Vargamäele jalutamine kõne alla. Kui, siis kandetoolis. (Nii muuseas - nelja silmarõõmustava välimusega atleeti pole kusagil ripakil?)

•°•°•

Kustutasin eelmise virina ära, kuidagi palju on seda kurtmist viimasel ajal siia saanud.
Ma ei ole umbluu- ega mingit muud usku, aga viimasel ajal kordub üks omapärane unenäomotiiv: rohelisest lõngast juustega traadist kondikavaga nukk, punastest kampsuninööpidest silmad peas ja suu unustatud tikkimata.  Vaikiv vaatleja.
Ma tean, et kunagi ta ütleb midagi, nägu lõheneb ja tekib suu, mis ütleb midagi, mis kõik oma kohale paneb.
Kindlasti ei kuule ma seda, sest sel hetkel ma ei maga....

Huvitav, ma isegi tunnen sõrmedes selle nuku lõnga karedust. Miks küll ta juuksed on karedamad kui ta ihu? Käed ja jalad on udejad ja kiisukarvased...

Proovin nüüd kauem vait olla.
Kuni suu näkku rebeneb.

Simulandi päevaraamat

Ei tasu valetada, iseendale veel kõige vähem.
Viimane halapostitus, milles ma kurtsin pingeid ja ängi, mis lõpuks hästi mõjuva massaaži järel lõdvestumise asemel tekitas hoopis kiusatuse mudija mõrvata oleks normaalse inimese mõtlema pannud.
Mitte mind, oh ei, jutt käib ikka normaalsetest inimestest.
Ilmselt olin ma juba siis haige. Üldiselt on mu meelest haige nii tobe olla, et ma ei kraadi ennast, kui pea valutab, siis topin topin tablette põske ja lihtsalt vegeteerin.
Üks nädal vedelemist. No ju ma ikka väsinud olen, et peale tööd kohe ropp väsimus jalad alt võtab.
Teine nädal. Lamatistega ma ükskord lõpetan, aga mis teha, väsimus. Palju tööd, pikad päevad, pole ses vedelemismaratonis midagi imelikku.
Kolmas nädal.
Eks ma ennegi vaatasin mööda valutavatest randmetest ja pahkluudest, peavalu vastu aitas endiselt tablett (apteekide kuldklient), aga kui pea enam ei valutanud, vaid kumises, siis läks asi kahtlaseks.
Koukisin oma apastraadid välja ja vererõhk oligi kosmoses, pulss samuti ning udu oli olla.
EMO-s sain noomida, et ikka iga päev peab vererõhku alla taguma, pulsiga mingu perearsti juurde ja üldse on kõik haigused inimese peas kinni. Põhimõtteliselt olen sellega nõus, simulandi tunne tuli peale ja piinlik oli. Paberil oli kirjas, et palavikku pole, kehatemperatuur 36,3 ....see oli natuke kahtlane, ma olen eluaeg olnud pisut kuumem tükk, aga simulant ei tohiks toriseda.
Sõitsin koju. Vääääga ettevaatlikult, sest rõhk, mu nunnuke, oli allapoole saadud vaid umbes paarkümmend pügalat ning normaalne ei olnud see kaugeltki mitte.
Kodus otsisin kraadiklaasi välja. 39,5.
Teate, nii kuum ma ka tavaliselt pole.

Mul on kõrini haige olemisest.
Samas meenus üks veider analoogia: nii palju, kui ma oma elus olen leskesid näinud, on nende tervis umbes poolteist aastat peale üksijäämist olnud nagu kolme jalaga puuhobune, rohkem kummuli kui püsti.
Ehk läheb üle. Mitte, et ma skalpi sügades istuksin ja ootaksin, millal üle läheb.
Arstitädi las aitab. Kui viitsib...

Vajan kiiresti 1900 dollarit..

...või muidu saadetakse mu rohkearvuliste sõprade meilidele, mu FB seinale, minu twitterisse ja abikaasale filmitud lõigud sellest, mida tegin eelmisel nädalal.
Mu maine saab rikutud, keegi mind enam ei armasta ja töölt lastakse mind ka lahti. Kui väga veab, saan kusagilt suure pappkasti, milles edaspidi elada, kuid kuna seda minusugusele kaabakale niikuinii keegi ei anna, on mu tulevane kodu kindlasti kusagilt minu poolt alatult varastatud.
Lühidalt: maksa raha ja ruttu, muidu....!
Peaks vist nüüd tegema twitteri konto, avama võimaluse kirjutada oma FB seinale ja hoiatama oma abikaasat kalmistul, et kohe lüüakse ta naine paariate sekka?
Mõistlik oleks veel täna, enne kohutava tõe avalikustanist, tuua koju üks pappkast. Niikuinii läheb vaja.....

***

Tõsiselt: kas tõesti on võimalik selliste kirjadega kedagi raha külvama panna?
Sain igatahes hea lõuatäie naerda...

Jälle pole ma rahul

Miks on meie maal nii palju pahuraid inimesi?
Mina tean!
Ehitusbuum.
Ikka läheb ju vaja naelu ja konkse ja valgusteid ja pirne ja....
Eesti kõige suuremat ehituskaupade osakonda omavas aianduspoes seiklemine on igal juhul üks neist põhjustest, miks mina täna kaane alt auru välja ajama hakkasin.

Kodus on üks seinalamp, milles olev pirn (toru, kui tähenärija olla) on juba pikemat aega läbi põlenud. Ma isegi ei hakka kirjeldama, milliseid alternatiivseid valgustusmeetodeid ma maja ühe tillema ruumi valgustamiseks siiani kasutanud olen, kinnitan vaid, et pole teinud midagi tuleohutuseeskirjade vastast ja päevasel ajal leiab vajalikud sisustuselemendid aknavalgel kätte.

Leidsin poe, leidsin isegi täpselt samasuguse lambi, aga pirni sellesse ei leidnud. Kükitasin, kummardusin, koogutasin, piilusin...pole. "kui asi ikka ei tööta, loe instruktsiooni" = "ehituspoes tuleb see lause tõlkida  "kui ise ei leia, otsi teenindaja".
Leidsin.
Nukrailmeline teenindaja oma kotkapesas.
Kurtsin oma muret nii lühidalt ja arusaadavalt kui oskasin.
"Mul on praegu klient!"
Selge ju, mina olengi...aga ei, prääks, vale arvamus. Oma kliendi oli ta jätnud riiulite vahele uitama, too ilmus välja pool minutit hiljem. Niikaua vaikisime teenindajaga teineteisele näkku, kui ta esimesese kliendi poole pöördus, tegin kannapöörde, et ehk...EHK leidub poes ka ka mõni teine oranžipusamees. Või naine. Kuklasse lendas mokaotsast pobisetud lubadus tulla hiljem.
Jäin sõna otseses mõttes riiuli najale toetudes teenindajat jälgima. Klient sehkendas midagi ja kadus. Siis oli teenindajal mobiilis surfamise aeg. Loodan, et need olid edasilükkamatud tööasjad. Tuli teine klient, kelke ta sujuva käeviipega kuhugi kaugustesse suunas. Mobiil. Komanda küsija eest lippas noormees poe tagaruumidesse. Kindlasti mingeid aktiivseid klienditeeninduslikke asju korraldama. Neljas klient. Seekord pidi teenindaja koguni püsti tõusma ja osta soovijaga riiulite vahele minema. Mobiil. Poe kõlaritest sooviti teenindajat elektrikaupade osakondosakonda, pole aimugi, kes see julge oli. Teenindaja tuli elektrikaupade osakonda, nägi mind, peaaegu teretas ja kuulas veekord mu soovi ära.
Lõpuks nägin ka ta naeratust, see oli päris kena. "Seda pirni meil müügil pole!" Hea, et nii väike asi teda rõõmsaks tegi.

Ma ei tea, kas mul ongi põhjust teenindajat kiruda. Iga asutus on oma juhi nägu. Kui suure ehitusosakonna peale on kaks-kolm näha olevat teenindajat, siis mingil hetkel saab neil mõõt täis, nad ei jaksa enam terve päev traksis ja naksakad olla. Võimalik, et palk, mida nad saavad motiveerib sinna tööle jääma ainult kõige lootusetumat teenindajamaterjali. Võib olla, et nad on ilma jäänud kõige elementaarsemast koolitusest.
Esmapilgul vähemalt see noormees vihkab oma tööd.

See pooltunnike, mil ma teenindajat ootasin nägin perede kaupa ringiloovivaid potentsiaalseid käibetekitajaid/ostjaid, näod peas nagu Shwartzwaldi metsa eksinud Hansukesel ja Gretekesel.  Kalad olid võrgus, võrgusuu pagemiseks lahti, kalamees ninapidi mobiilis.

Liugle, rrrraisk!

Ma tean, mida ma peaksin tegema, et mu maine keha mind tänaks, kuid mul pole aimugi, kuidas seda teha...
Kunagi ammu...väga ammu, natuke peale Suurt Pauku, mis tühjendas Maa dinosaurustest, seega peaaegu kolmkümmend aastat tagasi, käisin ühe võrdlemisi vägivaldse spordiala trennis. Nii trennide alguses kui lõpus tehti usinasti venitusharjutusi, mille mõttest ma absoluutselt aru ei saanud ja ilmselt selle tõttu ma ei mäleta üldse, mis need olid.  Mu liigeste painduvus lubas mul täiesti külmalt spagaati teha,  silda visata või kätega diagonaalis üle selja endal randmetest kinni võtta. Mida veel venitada, võimet pead kaenla alt läbi pista niikuinii ei saavuta?

Täna käisin üsna mitmes kord jälle massööri juures ja kuulsin hiljem juba läbi kolmandate inimeste, et nii pinges inimest kui mina polevat ta vist kunagi mudinud.
Valus oli tõesti, silma võttis märjaks ja pea täiesti uimaseks, päris mitmel korral katkestasin ta tegevuse, sest valu tahtis pilti taskusse lükata.
Nüüd ei saa ma kindlasti paar kuud sama massööri juurde minna.
Mida ma ise teha saaks? Venitada...vist? Kuidas? Uurisin netist, seal näha olevaid vigureid tehes ei tundnud ma üldse, et midagi kusagilt veniks. Mõtlesin lausa, et võimalik, et mul lihtsalt polegi enam lihaseid ja hülge polster on elastne....
Aga pinged on tajutavad. Peavalud, kehahoiak, kui ma seda teadlikult ei paranda, on nagu tiivad kaotanud kärbsel - õlad püsti, selg valutab aina imelikumatest kohtadest. Masöör ütles, et keha nõuab minult, et ma elurõõmu üles otsiksin.
Tühja sest elurõõmust,  limiidid on otsas, see on kui on ja seda pole kui pole.
Venitaks parem midagi. Kuidas?

Paarkümmend aastat tagasi suusatasin ühe lähedase inimesega metsas. Suusad olid puust, nigelalt määritud ja ei libisenud raasugi. Suusaring oli pikk ja väsitav.
Pisut enne lõppu sõitsime mööda raielangist, kus sehkendasid kuus-seitse töömeest. Mina koperdasin oma klompis suuskadega ees, kaaslane oli järel ja metsamehi nähes hakkas ta mind häbenema. Graatsiat polnud ollagi, higised salgud silme ees, sammud meenutasid pigem kontrollitud kukkumist.
"Liugle, rrrraisk!" sisistas ta selja taga.
Oi ma liuglesin. Kuidas veel! Liuglesin...
Metsameeste nägemisulatusest välja jõudes enam ei jaksanud, vajusin lötsakile ja komberdasin koju.

Liuelda tahaks.

Muuseas - praegune seisund mõjub mõttevõimele, mitte ainult keha, vaid ka fantaasia on lukus.
"Liugle, rrrrraisk!"

Ei millestki

Sõnapidaja peab olema! Kui ikka lubasin eile endale, et õhtul jäätist külmikust välja ei võta, siis ei võtnudki. Istusin külmkapi ees põrandal, kapiuks selja peale lahti, vasak käsi hoidis kapis jäätisekarpi kinni ja paremas käes oleva lusikaga kühveldasin endale jäätisekuhjasid suhu. 
Tühi karp oli tänase õhtuni kapis, lubadus ju!

Täna sain teada, et kui karbitäis pelmeene otsustab oma kooselu lahutada, saab sest perest pool karpi frikadelle ja pool karpi klimpe. 
Ahsoo, joogialaseid detaile õppisin ka: mohitosse piparmündi asemel kanepit pannes saame joogi nimega hihiito.
Vaevalt, et see hästi maitseb. Juba mohito on jama.

Peaks süüa tegema (loobin mõtlikult kirsstomateid suhu)....

***

Oled lõplikult eksinud ammu
Kuid kuhu sa olidki teel?
Ei mäleta esimest sammu
Viimast ei ole astunud veel

Õlul kulunud tiigrinahk lehvib
Küüned kraapinud kinnisi uksi
Oled miljonär sa, oled kehvik
Kuulud karja ja oled ses üksik

Ütled hääletult: tulge mu manu!
Kohkud hingetuks, kui keegi kuuleb
Ärge praegu veel tulge, ma palun!
Neetud  sõnakuulmatud huuled...

.

Narva

Sajab.
Tunded on segased.  Tähendamissõnas kadunud poja tagasitulekust on vihm see seakarjusepõlvest koju hiilinud kadunud poeg,  keda räpasusest ja näotusest hoolimata hõisates vastu võetakse ja kuum suvi on vanem vend, kes ometi tegi kõik õigesti ja nüüd tunneb end  kõrvaletõugatuna ja alatunnustatuna.

Mida ma jahun.
Jess, sajab! Loigud ja puha!

Laupäeval ei sadanud, et see vihma-teema nüüd naksti kokku võtta. Narvas oli lausa palav. Turult soetatud venemaa kommide kott tuli autosse võimalikult varju poetada, oli reaalne oht, et kommid muutuvad joodavaks plögaks.
Päev algas kella üheksase kodunt lahkumisega, juba pool kaks öösel olin uuesti kodus, läbi nagu läti raha, aga sihuke rõõmus raha.

Planeeritud kultuuriprogramm läks uhke pauguga vastu taevast, samas eriti suurt kahetsust ei tundnud keegi. Peaaegu kõik toimus täpselt plaanitule vastupidi.
Välja arvatud söögipaus. Söömine on nii püha tegevus, et maailmalõpu läbiviijatelgi on kindlasti ette nähtud lõunapaus, mil kõik tardub.

Victoria bastioni katakombid.
Väga tore vene noormees giidiks, jutt eestikeelne, naljad ettevaatlikud.
Isiklikult minu patriootilist meelt riivas tugevalt fakt, et Peeter Esimesel kulus Narva linna vallutamiseks kõigest kolmveerand tundi. Lohutas teadmine, et Peeter sõdis rootslastega, eesti mehed oleks kindlasti kõvemast puust olnud. Onju? ONJU??
Teine number, mis enne kasemattidesse laskumist läbi viidud ajaloo kiirkordamiskursust meelde jäi on kaks. See oli Narva (põlis)elanike arv, kui sellesse sisenesid Teise Ilmasõja lõppmängu eel vene väed.

Katakombidest lootsin rohkem, häbi tunnistada, aga vaimusilmas oli pilt hargnevatest ligastest sopilistest pimedatest piiksuvatest nahkhiirtest kubisevatest ootamatult kriuksudes sulguvate vaheustega koobastikust, kus kohati takerdub jalg eelmise aasta ekskursantide skelettidesse.

Samas - kahe euro eest oleks seda ilmselgelt palju tahetud.
Ajaloo ilmestamine kostümeeritud mannekeenide abil oli tore. Kuiv jutt tühjas sirges tunnelis olnuks tüütu. Mannekeenidega..hmm, nice ass, hah?



Edasine plaan oleks meid viinud promeneerima, aga läks pisut teisiti.
Algas kõik täpselt nii, nagu algavad klassikalised õudusfilmid. "Ma tean otseteed".
Igal juhul olime äkki keset kohalikkust kultuurist kubisevat labürintjat garaažikooperatiivi, jälgituna mitmest kahtlustavast silmapaarist, kõõrbetuul üles keerutamas liiva, selja tagant läbi veeremas kõrbeohakate pallid...
Olgu, palle polnud.

Jõudsime garaažilinna teise otsa -lukus värav plekktara sees, kaks hiiglasekasvu kutselist poksijat koos marutava lõukoeraga kilekotis laipa tassimas kaks kohalikku noormeest taksikoera ja taarakotiga lasid meid sealtkaudu tänavale. Igal juhul promenaadile me ei jõudnud, kuid ära nägime siiski. Poole kilomeetri kauguseltki tundus promenaadil olevat mõnus ja ilus.
Paraku ütles kell otse välja, et peame kohe tagasi jalutama, muidu jääme hiljaks.

"Kremli ööbikud"
Sellest on juba palju kirjutatud, võrdlused näosaatega tulid vist pea kõigile pähe.  Aga kuidas teistmoodi mängida lauljat?
Ma olen sedasorti teatrietenduste- ja filmivaataja, kellele jääb silma üks kindel detail, mille ümber ta nähtud loo lõpuks väänab.
Joala-saagas oli mu jaoks tolleks detaliks laul "Mängime armastust". Laul oleks justkui leebe ja pehme armusõnum, kuid taustal hööritasid end poolpaljad piigad punase laternaga märgitud akendel.  Kuulsa inimese elu - teeselda armastust selle vastu, mida teed, kuigi see on ammu juba muutunud isiksust lõhkuvaks rutiiniks. Ma ei julge arvata, et nii juhtus ka Joalaga,  kuid miks mitte. Teha päevast päeva seda, mida oskad, kuid ei armasta ning lõpuks leida end üksi keset tuulist jäävälja. Hing külmub kinni, pole, kes sulatab.
Etenduskoha ümbrusesse siia-sinna üles pandud plakatlikud Jaak Joala siluettpildid võimendasid seda tunnet just siis, kui mõni seltskond endast koos Joalaga pilti tegi. Trofeefoto jahisaagiga.

Aa, pilt Venemaast tuleb ju ka lisada.

Tolle rohelise katusega maja peal on suurelt kirjutatud  "Rossija".  Mitte-saksa tähtedega.  Venemaa piiripunkt jalakäijate silla venemaa-poolses otsas. Fotol ei jäänud kirja millegipärast näha, raudselt on siin kaageebee kustukumm mängus!

Etenduse koht, tehnilised lahendused ja suurejoonelisus olid kõik ülivõrdes. Koomiline oli enne etenduse algust toimunud suhtlus kahe vastamisi asunud tribüüni vahel, kus jõuti koguni klassikalise spordivõistluste juurde kuuluva "laine" tegemiseni.  Inimesed on enamasti täitsa toredad. Pildil on tribüünid veel tühjad, silma torkab, et on nähtud vaeva isegi etenduse ajal nähtamatuks jäänud pisiasjade sättimisega...

Kui need külmad ükskord....

Minu viga, aga ma näen siin kurva näoga miimi klassikalist "appi, ma olen klaaskastis kinni!"  sketši tegemas, mitte maailma tugevaimat kaameliomanikku maailmakuulsa skulptori jaoks poosi hoidmas.
Võibolla käib ta öösiti kolamas või kui just ringi liikuma ei pääse, siis juttu külameestega ajada saab ikka. Üle tee Georgi pubi ees on üks üleannetus tujus puust lõõtsamängija laskmas end vankri ette rakendatud puuhobusel koju viia. Juba aastaid lähevad ja lähevad, kuidagi kohale ei jõua.  Pronksist Georg on siin uus ja nagu ikka uued poisid loodavad uues kohas end sisse seades maailma muuta, nii pole säde päriselt temaski kustunud.
Kustunud pole, aga tuhmunud küll. Mine tea, mida tiideviltu istuv lõõtsamees talle juba talveilmadest jahvatanud on. On ju Väike-Maarja üks Eestimaa külmimaid kohti ja Lurich Adamsoni armust päris porgandpaljas oma tinaraske maakera külge kinnitatuna.
Kooks talle talveks õige kaamelivillast salli? Olgu siis kõrigi kõrigi soojas....

Aleviku keskväljakust saab, kui kõik kaevamised ja kinniajamised tehtud on, üks peris kena plats. Tornikella ja palja jõumehega kaunistatud ja puha.

Jajah, vaikus, ma kuulen sind

Naabrimees suitsetab ja ma ärkasin tossu peale üles. Peaks talle karbi sigarillosid või hoopis piibu kinkima, ta praegune tobi on kibeda haisuga.
Meie vahel on ligi sada meetrit ja metsatukk ning ma ikkagi tunnen suitsulehka.

Veel kaugemal, võimalik, et paari kilomeetri kaugusel haugub üks kurb koer. Haugub ja ulub, haugub ja ulub jälle.
Ja ei midagi muud,  ritsikad puhkavad, tuul ei sahista, isegi õunad hoiavad kramplikult puuoksast kinni, et mitte kukkudes vaikusesse mõra lüüa.
Koer on kaugel, vist kaugemal kui pakkusin ja temagi hakkab juba väsima.

Küll päev ärgates jälle ratast ringi ajama hakkab. Niikaua võib mõelda öömõtteid augustikuu suure ja pehme kurvakstegeva teki all. Kangaserv üle pea, silm pisikesest pilust hirmu ja ootuseseguselt jahtimas esimesi märke valgusest.

Küsin nõu. Pada kõlbab hästi

Äkki keegi oskab nõu anda?

Küsimus Narva esmastest vaatamisväärsustest:
Linnus.
Ekskursioon Kreenholmi vanades hoonetes.
Victoria bastioni kasematid (kust selline sõna pärit on?).
Aleksandri katedraal.
Jõeäärne promenaad.


Teate, seda on palju, liiga palju.
Mida eelistada, kui arvesse võtta, et linnuses on kuueliikmelisest seltskonnast kõik käinud, kes rohkem, kes vähem, kuid ülejäänu on enamikul avastamata?
Kõike ei jõua ja kedagi hanguga surudes kultuuri sisse uputada pole plaanis.

Ma ise valiksin käikudes kolamise (pole käinud) ja promeneerimise (mitu korda jalutatud), kuid äkki keegi teab oma kogemuse põhjal  veel paremat kombot?

Salakõrtside laialipeksja märkmed

Likvideerisin täna kolm kõrtsi.
See ei läinud eriti rahumeelselt, ette tuli füüsilist ja verbaalset vägivalda, alkohol lendas plärtsudes laiali, kleidid rebiti ribadeks, maha jäi nii rabelevaid vigastatuid kui siidrivaatidesse uppunuid. Viis kärutäit joomaurgaste inventari sai hunnikusse kuhjatud, taaskasutuse vältimiseks katsin iga järgmise uue alkolaadungi tuha-ja umbrohukihiga. Osa püsiklientuurist otsustas oma lemmikbaariga koos maetud saada....

Olgu, aitab tobedast draamast. Käisin maitsesin mahalangenud õunu - no nii kehva maitsega ubinaid ma ei mäletagi. Sauna otsaseina ääres kasvab üks iidvana metsõunapuu, isegi sellelt pole ma nii hirmsa maitsega õunu mekkida saanud.  Tuimad, kuivad, läbinisti nahkjad. Mis muud kui reha kätte ja õunad kompostihunnikusse.
Õunapuid on ligi kakskümmend, enamik neist seitsekümmend ja enam aastat vanad. Täna kratsisin kolme puu alused ajutiselt tühj(em)aks, see libe kiht oli otse mu kuuri-kasvuhoone-pesunööriteel. Esimese puu all olid kurjad herilased ja meeletult palju liblikaid. Selline aktiivne kõrts, kindlasti oli seal ka bänd ja õhtuid kaunistasid kaklused. Turjakad madrusesärkides machod ja kihistavad bling-blingiga silma paistvad tibinad. Agressivne külastajaskond, üks ülbik koguni nõelas mind seal.
"Raisk, ega ikka ei tule küll siia lammutama! Meil pidu alles noor ja sind pole siia kutsutudki! Andke talle, andke nii, et meelde jääb!"
Nõel ohvri ...khm..ses, läheb ründaja baari tagasi, rapsides varrukalt nähtamatut prügi.
"Ooo!" ohkavad liblikad, "milline mees!"
Ülesanne täidetud. Lähim (nägusaim) tibi käevangu ja nipsti!!
"Kelner, siia kaks õunaveini, otse keldrist, vaata, et oleks parimad!"
Mimm kõrvalt:
"Too värsket! Eelmine kord tõid mingi jube vana veini ja veel kiitlesid sellega, seekord olgu värske!"
"Kuuled, mida daam räägib? Tahtsid petta, jah? Olgu värske jook!"
Teise puu all olid pisemad herilased ja mõned räbaldunud tiibadega liblikad. Nolgibaar paari blaseerunud olekuga üleküpsenud mimmuga. Raha vähe, sestap olid triibulises pesus nagad enamasti kambakesi ühe pabula kallal, mis siis, et samas kõrval kihises teine samasugune ilma ühegi lakardita õun.
"Näed seda seal, vasakul? Ära nii otse vaata! See rohekate tiivaotstega?"
Terve laudkond "ei vaata" vasakule.
"Mmmm....teate, ta tegi mulle silma!"
Kolmas puu...
Vanade jotade poetagune.
"Ära vehi oma rehaga! Ma olin noorest peast poks...poksija, praegu annan sulle pasunasse!"
Armetu õhkutõusukatse, mis saab haleda otsa külili pehmesse õunalögasse kukkudes.
"Nääh, ma oleks praegu sind...aga hale hakkas, könn, sa...sa oleks surr...surnd, kui ma oleks..."
Ülejäänud tekst sumbub luristamisse ja röhitsemisse.

Nüüd vedelen toas ja pea valutab jubedalt.
Ei ole keeluseaduse kehtestamine kerge, ei ole...

Blablabla nagu ikka

Tänaseks olid mul suured plaanid, muudkui majapidamine eeskujulikuks vuntsida ja tomatikasvusid kakkuda ja...noh, lihtsalt tubli tahtsin olla.
Tahtsin mis ma tahtsin, laiselnud oleksin niikuinii.
Tegelikult leidsin end provintsipealinnas Eriti Tähtsaid Asju ajamas ja kui asjad olid piisavalt kaugele ära aetud jõudsin veel kinnogi. Mamma Miat vaatasin, film oli üsna "meh"- elamus, Ritsiku juures on seda ristseliti ja ruutpesiti läbi arutatud, mul pole muud lisada peale selle, et Abba muusika mulle siiski meeldis, nii nüüd kui eelmisel sajandil.

Mõte läks filmi lõpus hoopis imelikke radu pidi uitama. Stseen, kus noor titeema oma pitsidesse mässitud pambuga ristimisvaagna poole sammus, samal ajal last täiesti ebavajalikult kätel solgutades..laps ei olnud ju rahutu, ei nutnud ega midagi? No ja siis tulid meelde poeskäigud ajal, mil oma lapsed veel pisikesed olid. Kui oli pood, milles võtsin kauba tarimiseks korvi asemel lausa käru, siis kui mitmeid kordi ma riiulite vahel kopikaid veeretades ja arvestades, kas ikka jagub ja mida võiks ostmata jätta tabasin end kärus vaikselt pikutavat riisikotti või lihakäntsakat kiigutamas? Või siis aias lehti riisudes käru tühjaks viima minnes leidnud, et lõdistan käru, nagu oleks selles kisendav põnglane?
Aga nüüd, teate, tekivad uued veidrused. Räägin tööl arvutiga, kiidan autot hea käitumise eest, patsutan mikserit hea töö eest. Jaah, ma olen erakordselt seltskondlik, nagu mõistate.
Kui käitumismuster muutub selliseks, et hakkan ennast "meietama" või kasutan Guglunkilikku enesest kolmandas isikus vestlemist, siis palun eletrišokki.
Tänan, me tunneme end juba päris hästi, arvavad nemad.

***

Mõõganeelajaks õppimine edeneb kehvasti.
Mõõkasid pole, ikaldus! Sahtlis on palju nuge, üks tuuts, paar väitsa, mõned vestud ja nüri puss, mõõgale lähedaseim ese kodus on vana bajonett, aga see on algajale liiga pikk.
Ei ühtegi minimõõdus saiataignast kortikut ega šokolaadist paberinuga.
Noh, et oi kuidas muidu neelaks mõõkasid ja näriks rapiire, aga materjali napib.
Peab ikka piimasupi ja kujääbikutega leppima.
Sõna "kujääbik" kuulub muide samasse liiki väljendiga "niru muutmine". Kohalik keelend, levinud paaril hektaril Lääne-Virumaal.

***

Kui te kunagi kusagil kuhugi teel olles näete pisikest räbala olemisega õnne, kes näib olevat lootusetult eksinud ja meeleheitel, siis pange talle kausikesega juua, ta ei hammusta.
Enamasti.
Vist.
Toitke teda lootuse raasukestega, mitte liiga suurtega, palun, ta pole nendega harjunud ja võib mõne suurema tüki veel kurku tõmmata.
Ärge kammige teda, see on minu pussakas õnnekribul. Tavaliselt on ta ilus ja läikiv, ent nagu kotkast varblane on ka tema vahepeal põdur olnud.
Eksole ju?

***

Isegi parmude jaoks on südapäev liiga kuum. Noorel õhtul põõsast marju korjates ei olnud neid kusagil, nüüd, ritsikate poolt pisut leigemaks saetud keskõhtul pesunöörilt käterätte kokku korjates kargas terve pilv janust krõbisevaid elukaid säärde kinni.
Et kuiv neid võtaks!
Õunapuud annavad alla, loobivad oma nahkjaid vilju heleda kihina kollakaspruunile murule. Õu on käärivate viljade lõhna katusteni täis. Varsti on aeg purjus liblikate balliks. Baaris juba segatakse kokteile ja sookurgede vokaal-instrumentaalansambel "Magamine on nõrkadele" teeb usinasti hääleproove.
***
Söökla kokapoisil on käe peal tätoveering "ära hammusta kätt, mis sind toidab". Kuidagi väga asjakohane.
A ma tean, et ta kardab verd, näppulõikamist. Minestamiseni kardab.
Kuidas ta tätoveeringu tegemist ei kartnud?
/Vasakule ära, mõtlema.../

Kes kõik mul akna taga ei käi

Keda kõiki ei kuule, kui öösel ei maga.

Kaerasori

Otse akna all. 

Seda putukat kuulsin esimest korda elus. Palun andeks, aga kolistasin lindistamise ajal, kartes, et äkki jääb hääl kehvasti kuulda.  Ärge laske end häirida, laulva härrasmehe bariton on õnneks mu kolksutamisest võimsam.

Näib, et see link pole korralikult avatav. Kuidas siia helifaili lisada? Või on see siiski ka teistele kättesaadav?