Lehed

Kuvatud on postitused sildiga Itk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Itk. Kuva kõik postitused

reede, 10. august 2018

Jajah, vaikus, ma kuulen sind




Naabrimees suitsetab ja ma ärkasin tossu peale üles. Peaks talle karbi sigarillosid või hoopis piibu kinkima, ta praegune tobi on kibeda haisuga.
Meie vahel on ligi sada meetrit ja metsatukk ning ma ikkagi tunnen suitsulehka.

Veel kaugemal, võimalik, et paari kilomeetri kaugusel haugub üks kurb koer. Haugub ja ulub, haugub ja ulub jälle.
Ja ei midagi muud,  ritsikad puhkavad, tuul ei sahista, isegi õunad hoiavad kramplikult puuoksast kinni, et mitte kukkudes vaikusesse mõra lüüa.
Koer on kaugel, vist kaugemal kui pakkusin ja temagi hakkab juba väsima.

Küll päev ärgates jälle ratast ringi ajama hakkab. Niikaua võib mõelda öömõtteid augustikuu suure ja pehme kurvakstegeva teki all. Kangaserv üle pea, silm pisikesest pilust hirmu ja ootuseseguselt jahtimas esimesi märke valgusest.





esmaspäev, 6. august 2018

Küsin nõu. Pada kõlbab hästi



Äkki keegi oskab nõu anda?

Küsimus Narva esmastest vaatamisväärsustest:
Linnus.
Ekskursioon Kreenholmi vanades hoonetes.
Victoria bastioni kasematid (kust selline sõna pärit on?).
Aleksandri katedraal.
Jõeäärne promenaad.


Teate, seda on palju, liiga palju.
Mida eelistada, kui arvesse võtta, et linnuses on kuueliikmelisest seltskonnast kõik käinud, kes rohkem, kes vähem, kuid ülejäänu on enamikul avastamata?
Kõike ei jõua ja kedagi hanguga surudes kultuuri sisse uputada pole plaanis.

Ma ise valiksin käikudes kolamise (pole käinud) ja promeneerimise (mitu korda jalutatud), kuid äkki keegi teab oma kogemuse põhjal  veel paremat kombot?


pühapäev, 5. august 2018

Salakõrtside laialipeksja märkmed




Likvideerisin täna kolm kõrtsi.
See ei läinud eriti rahumeelselt, ette tuli füüsilist ja verbaalset vägivalda, alkohol lendas plärtsudes laiali, kleidid rebiti ribadeks, maha jäi nii rabelevaid vigastatuid kui siidrivaatidesse uppunuid. Viis kärutäit joomaurgaste inventari sai hunnikusse kuhjatud, taaskasutuse vältimiseks katsin iga järgmise uue alkolaadungi tuha-ja umbrohukihiga. Osa püsiklientuurist otsustas oma lemmikbaariga koos maetud saada....

Olgu, aitab tobedast draamast. Käisin maitsesin mahalangenud õunu - no nii kehva maitsega ubinaid ma ei mäletagi. Sauna otsaseina ääres kasvab üks iidvana metsõunapuu, isegi sellelt pole ma nii hirmsa maitsega õunu mekkida saanud.  Tuimad, kuivad, läbinisti nahkjad. Mis muud kui reha kätte ja õunad kompostihunnikusse.
Õunapuid on ligi kakskümmend, enamik neist seitsekümmend ja enam aastat vanad. Täna kratsisin kolme puu alused ajutiselt tühj(em)aks, see libe kiht oli otse mu kuuri-kasvuhoone-pesunööriteel. Esimese puu all olid kurjad herilased ja meeletult palju liblikaid. Selline aktiivne kõrts, kindlasti oli seal ka bänd ja õhtuid kaunistasid kaklused. Turjakad madrusesärkides machod ja kihistavad bling-blingiga silma paistvad tibinad. Agressivne külastajaskond, üks ülbik koguni nõelas mind seal.
"Raisk, ega ikka ei tule küll siia lammutama! Meil pidu alles noor ja sind pole siia kutsutudki! Andke talle, andke nii, et meelde jääb!"
Nõel ohvri ...khm..ses, läheb ründaja baari tagasi, rapsides varrukalt nähtamatut prügi.
"Ooo!" ohkavad liblikad, "milline mees!"
Ülesanne täidetud. Lähim (nägusaim) tibi käevangu ja nipsti!!
"Kelner, siia kaks õunaveini, otse keldrist, vaata, et oleks parimad!"
Mimm kõrvalt:
"Too värsket! Eelmine kord tõid mingi jube vana veini ja veel kiitlesid sellega, seekord olgu värske!"
"Kuuled, mida daam räägib? Tahtsid petta, jah? Olgu värske jook!"
Teise puu all olid pisemad herilased ja mõned räbaldunud tiibadega liblikad. Nolgibaar paari blaseerunud olekuga üleküpsenud mimmuga. Raha vähe, sestap olid triibulises pesus nagad enamasti kambakesi ühe pabula kallal, mis siis, et samas kõrval kihises teine samasugune ilma ühegi lakardita õun.
"Näed seda seal, vasakul? Ära nii otse vaata! See rohekate tiivaotstega?"
Terve laudkond "ei vaata" vasakule.
"Mmmm....teate, ta tegi mulle silma!"
Kolmas puu...
Vanade jotade poetagune.
"Ära vehi oma rehaga! Ma olin noorest peast poks...poksija, praegu annan sulle pasunasse!"
Armetu õhkutõusukatse, mis saab haleda otsa külili pehmesse õunalögasse kukkudes.
"Nääh, ma oleks praegu sind...aga hale hakkas, könn, sa...sa oleks surr...surnd, kui ma oleks..."
Ülejäänud tekst sumbub luristamisse ja röhitsemisse.

Nüüd vedelen toas ja pea valutab jubedalt.
Ei ole keeluseaduse kehtestamine kerge, ei ole...








reede, 3. august 2018

Blablabla nagu ikka



Tänaseks olid mul suured plaanid, muudkui majapidamine eeskujulikuks vuntsida ja tomatikasvusid kakkuda ja...noh, lihtsalt tubli tahtsin olla.
Tahtsin mis ma tahtsin, laiselnud oleksin niikuinii.
Tegelikult leidsin end provintsipealinnas Eriti Tähtsaid Asju ajamas ja kui asjad olid piisavalt kaugele ära aetud jõudsin veel kinnogi. Mamma Miat vaatasin, film oli üsna "meh"- elamus, Ritsiku juures on seda ristseliti ja ruutpesiti läbi arutatud, mul pole muud lisada peale selle, et Abba muusika mulle siiski meeldis, nii nüüd kui eelmisel sajandil.

Mõte läks filmi lõpus hoopis imelikke radu pidi uitama. Stseen, kus noor titeema oma pitsidesse mässitud pambuga ristimisvaagna poole sammus, samal ajal last täiesti ebavajalikult kätel solgutades..laps ei olnud ju rahutu, ei nutnud ega midagi? No ja siis tulid meelde poeskäigud ajal, mil oma lapsed veel pisikesed olid. Kui oli pood, milles võtsin kauba tarimiseks korvi asemel lausa käru, siis kui mitmeid kordi ma riiulite vahel kopikaid veeretades ja arvestades, kas ikka jagub ja mida võiks ostmata jätta tabasin end kärus vaikselt pikutavat riisikotti või lihakäntsakat kiigutamas? Või siis aias lehti riisudes käru tühjaks viima minnes leidnud, et lõdistan käru, nagu oleks selles kisendav põnglane?
Aga nüüd, teate, tekivad uued veidrused. Räägin tööl arvutiga, kiidan autot hea käitumise eest, patsutan mikserit hea töö eest. Jaah, ma olen erakordselt seltskondlik, nagu mõistate.
Kui käitumismuster muutub selliseks, et hakkan ennast "meietama" või kasutan Guglunkilikku enesest kolmandas isikus vestlemist, siis palun eletrišokki.
Tänan, me tunneme end juba päris hästi, arvavad nemad.


kolmapäev, 1. august 2018

***




Mõõganeelajaks õppimine edeneb kehvasti.
Mõõkasid pole, ikaldus! Sahtlis on palju nuge, üks tuuts, paar väitsa, mõned vestud ja nüri puss, mõõgale lähedaseim ese kodus on vana bajonett, aga see on algajale liiga pikk.
Ei ühtegi minimõõdus saiataignast kortikut ega šokolaadist paberinuga.
Noh, et oi kuidas muidu neelaks mõõkasid ja näriks rapiire, aga materjali napib.
Peab ikka piimasupi ja kujääbikutega leppima.
Sõna "kujääbik" kuulub muide samasse liiki väljendiga "niru muutmine". Kohalik keelend, levinud paaril hektaril Lääne-Virumaal.

***

Kui te kunagi kusagil kuhugi teel olles näete pisikest räbala olemisega õnne, kes näib olevat lootusetult eksinud ja meeleheitel, siis pange talle kausikesega juua, ta ei hammusta.
Enamasti.
Vist.
Toitke teda lootuse raasukestega, mitte liiga suurtega, palun, ta pole nendega harjunud ja võib mõne suurema tüki veel kurku tõmmata.
Ärge kammige teda, see on minu pussakas õnnekribul. Tavaliselt on ta ilus ja läikiv, ent nagu kotkast varblane on ka tema vahepeal põdur olnud.
Eksole ju?

neljapäev, 26. juuli 2018

***



Isegi parmude jaoks on südapäev liiga kuum. Noorel õhtul põõsast marju korjates ei olnud neid kusagil, nüüd, ritsikate poolt pisut leigemaks saetud keskõhtul pesunöörilt käterätte kokku korjates kargas terve pilv janust krõbisevaid elukaid säärde kinni.
Et kuiv neid võtaks!
Õunapuud annavad alla, loobivad oma nahkjaid vilju heleda kihina kollakaspruunile murule. Õu on käärivate viljade lõhna katusteni täis. Varsti on aeg purjus liblikate balliks. Baaris juba segatakse kokteile ja sookurgede vokaal-instrumentaalansambel "Magamine on nõrkadele" teeb usinasti hääleproove.
***
Söökla kokapoisil on käe peal tätoveering "ära hammusta kätt, mis sind toidab". Kuidagi väga asjakohane.
A ma tean, et ta kardab verd, näppulõikamist. Minestamiseni kardab.
Kuidas ta tätoveeringu tegemist ei kartnud?
/Vasakule ära, mõtlema.../




esmaspäev, 23. juuli 2018

Kes kõik mul akna taga ei käi



Keda kõiki ei kuule, kui öösel ei maga.
Otse akna all. 
Seda putukat kuulsin esimest korda elus. Palun andeks, aga kolistasin lindistamise ajal, kartes, et äkki jääb hääl kehvasti kuulda.  Ärge laske end häirida, laulva härrasmehe bariton on õnneks mu kolksutamisest võimsam.
Näib, et see link pole korralikult avatav. Kuidas siia helifaili lisada? Või on see siiski ka teistele kättesaadav?


pühapäev, 22. juuli 2018

Kurdiks muusika saatel, see pole vist eesmärk?



Öösel koju sõites vedasime kihla, kas jõuame koju enne päikesetõusu või pärast.
Napilt enne jõudsime, mul oli koju pikim maa ja kohal olin kasinasti enne nelja, isegi magama sain paar minutit enne päikese ärkamist. Õues oli muidugi juba valge, päevatera oli ringutades valguse valla lasknud.

Üks asi jäi eilsest kontserdist südame peale, vaevalt, et sihtgrupp seda loeb, aga välja ütlemata ka ei saa jätta.
Rahvast oli palju, ilm imeline, kontsert andis hingele suurema suhkrusaia, kui lootsin. Paljud pered olid tulnud lastega, miks ka mitte.
Aga kallid lapsevanemad, kes te mu juttu siit niikuinii ei loe - kui on kavas kogu perega minna kontserdile, kus peale "Põdra maja" ja "Kati karu" ka tunduvalt rajumat muusikat lastakse - pange oma lastele kõrvaklapid pähe!
Paarikuised imikud ilma igasuguse kaitseta sellise müra sees on kole vaatepilt. See, et titt magab, ei ole õigustus. Muidugi ta magab, ta on väsinud, aga see ta kuulmist ei päästa.
Võibolla juba järgmisel kevadel ei kuule ta enam puulehtede sahinat, veel paar kontserti garanteerib, et tulevikus pole talle pinginaabri poolt sosistades etteütlemisest kasu ja need kahjustused on enamasti pöördumatud.
Mul on jälgida metalliga tegeleva ettevõtte terve tsehhi töö. Täiskasvanud inimesed. Kõik tööd pole lärmakad, kuid kui mõni aasta tagasi pidasid nii mitmedki nõudmist mürafooni tõusmise korral kasutada kõrvaklappe oma isiklikku ellu sekkumiseks, siis nüüd on nii, et kui ligi 1500. ruutmeetrise ruumi ühes otsas tõuseb mürafoon üle 70. detsibelli, lähevad ka kaugeimates töökohtades lupsti kõrvaklapid pähe.
Teie lapsed ei tea klappe küsida. Nad jäävad lihtsalt kurdimaks.

Aa, kui juba lapsevanemate töötlemiseks läks, siis laske lastel harjutada põrsa moodi söömist ka. Jälgisin ühte toredat tütarlast, kes maas istudes üritas süüa midagi, mis eemalt meenutas turbonuudleid. Lauakombed olid lapsel viis pluss, see muutis ta söömisponnistused ülikeeruliseks. Maas istudes, toit plastiktaldrikul samas jalge ees, on väga keeruline olla korraga kombekas ja näljane. Piiga punnitas noa ja kahvliga natuke liiga lühikesi nuudleid kokku kerida, samas kui oleks võinud matsi moel taldriku ülespoole tõsta ja lihtsalt kahvliga toitu suhu hanguda.
Äh, tegelikult pole see mingi etteheide. Preili sõi igati kombekalt ja kõrvaklapid-tropid olid selle pere lastest kõigil :D



laupäev, 21. juuli 2018

Higistamine ja hala, ei midagi mõistlikku



Troopika ei sobi mulle.
Ühel eriti umbsel õhtul tuli idee panna telk keset õue ja siis seal loodetavat öist jahedust endasse imeda. Õu on, telk on, öö on ka - aga jaksu pole.
Väga elavalt visualiseerus kujutlus telgi püstipanekust. Algul panen põhja maa külge kinni. Esimene vai, teine vai, kolmas vai. Siis näen, et teine vai on esimese suhtes vales kohas, telgipõrand tikub rombiks. Tõmban selle maast välja, kolmas vai tõmbamist ei vaja, see tuleb ise lupsti üles. Olgu, pistan neljanda vaia maasse, siis teise...kus kolmas on? Assapagan, telgipõhja alla jäi. Katkun mõne teiba üles, saan vaia kätte. Kogu aeg pöörlen ja tiirlen, telginöörid on alatult ennast mu pahkluude külge keerutanud. No aga seep peab...või ikka vaiad, vaiad peavad maasse minema! Üks nööridest on ennast juba randme külge keeranud, kui telgipõhi kinnitatud saab. Pole hullu, harutame...mismõttes kaks nööri on telgipõhja alt läbi?
Ja nii edasi ja nii edasi ning hommik leiab mind veidrate sidumismängude ohvrina keset õue suurt kollakaspunast tõuku tõuku mängimas ja haleda häälega appi hüüdmas.
Uhh....jääb ära!

***

Tšellopoisid homme, tegelikult juba täna. Jee!
Seal on palju inimesi.
Aga nad on suuremas osas võõrad, nendega ei pea suhtlema, kui tõesti hirm hakkab.
Ja lõpuks olen otsustanud, mida selga panna.
Või paneks ikka tolle teise kleidi?
Ega seelik ja pluus ju ka vilets valik pole, võtaks hoopis need?
Pagan, ma teadsin ju hetk tagasi, mida ma selga panen ja nüüd jälle nullpunktis...

***

Unenäod.
Täiesti jaburad ja täis võõraid nägusid ning ebaviisakaid inimesi.
Näiteks ühe väga tuntud laevafirma piletimüüja, kes ei müünud mulle oma firma rongile (unes on ka laevafirmadel rongijaamad!) piletit põhjendusega "ma TEILE ei müü. Ei taha ja ei müü!"
Kui ma pidanuks pärast sellest unest ärkamist suhtlema tolle laevafirmaga, oleks ma saanud ebaviisakate klientide top kümnesse, ma olin tegelikult terve järgmine päev nende peale jube pahane.
Nii, et kui kunagi keegi teie vastu peaks ilma igasuguse näiva põhjuseta jäme olema, siis küsige hellalt: "Mida sa, musirull, täna unes nägid?"

***

Õhtuti vaatan netist kõikvõimalikke videoklippe inimestest, kes oskavad midagi eriti hästi. Küpsetada või laulda või kurikaid pilduda. Siis tuleb nii lame tunne peale, mitte midagi ma ise ei oska...
Kui kaua mõõganeelamise õppimine aega võtaks? Kaarditrikkide jaoks olen igal juhul liiga koba.

*



kolmapäev, 18. juuli 2018

Mutielu

„Olge nüüd kenad mutid ja ärge tolmutage!"
Peaaegu viisakast sõnastusest hoolimata oli Kuldari hääles pinget.
„Mida ma siis tegema pean, elukad on pool õue üles kaevanud. Kui nii edasi läheb, ei ole siin varsti murulappigi!"
„Sa näed, et mul pesu kuivab, miks te peate just praegu tolmu üles ajama?" Pesu kuivas tõesti, niipalju kui tolmusamba tagant paistis.
Meeta võttis ka sõna: „Millal me siis neid mullahunnikuid silume, sa muud ei teegi, kui pesed ja peasd seda pesu. Muud ei tee, kui vett laristad.." „ Kuule, ma maksan oma vee eest ise, aga kui ma pean jälle nööri pealt võetud riided üle pesema, sest sina oled need liivaseks tolmutanud, hakkate varsti ise mu veearvet kinni taguma!"
Nüüd oli Kuldar juba palju riiakama häälega kui ennist juttu alustades.
Rehavarred kolksatasid vastu kuuriseina. „no mul ükskõik, olgu see õu nagu sea songermaa, kuivagu kasvõi puud ära, vaata siis ise, kuidas saad ja kas meeldib!", - „no las siis olla sihuke õu, nagu härrale meeldib, ei meie hakka siin enam midagi puutuma!"
Muttide  hääled olid samuti kõvasti kõrgust juurde kruvinud.
Uksed paukusid, tolm vajus pärast paari tuulega tehtud tantsusammu leebelt õuele lamaskile.

Päev oli kuum, õhtu oli palav ja öö oli soe. Akent ei olnud mõtetki kinni panna. Teine korrus ka, kes see ikka sisse roniks ja pisut värskemat õhku kulus marjaks ära.
Helviine unu ei olnud enam noore inimese uni, surma kaksikvend, pigem sarnanes see lutsuviskamisele. Lennus olles magas, vastu vett laksates ärkas võpatades ja nii öö läbi. Näe, jälle ajas  mingi võõras hääl une klõpsuga minema.
Jutukõmin akna kohal rõdul, rohkem küll sosistamine, kuid öös tundus ka sosin mürana.  Sõnadestki oli aru saada.
„Muttidest tuleb lahti saada. Õue on nad segi pööranud, tolm krigiseb hammaste all, toas on juba sahara!"
„Maha tuleb tappa. Või siis elu selliseks põrguks teha, et ise minema lähevad"
Kui jutu sisu Helviinele kohale jõudis, hakkasid ta käed värisema. Toa teises seinas magava õe voodini jõudis ta võbisevatest põlvedest hoolimata kuidagi hiilida.
„Meeta, Meeta, kuula mida Kuldar ja Kusti räägivad!"
Õnneks ei teinud Meeta ärgates kõva häält. Naised istusid kõrvuti Meeta sängiveerel ja kuulasid, südamed hirmust kloppimas.
„Maha tappa oleks mõttekam, siis ei ole karta, et tagasi tulevad või mujal sigatsema hakkavad"
„A  kuidas seda teha? Ma ei saa neid ju ükshaaval hakata ette võtma ja rappima hakata?"
„Noh...gaasitame ära..?"
„Autot mõtled või? Ei usu, et need tänapäeva autod neid kiviajast pärit mutte võtavad, oleks veel mõni vana sapakas või midagi."
„Pistame põleme?"
„Johan valas oma muttide kambrid bensiini täis, pidi peaaegu maja maha põletama"
Iga kuuldud lause pani Helviine ja Meeta teineteisest tugevamalt kinni hoidma, nüüd oli mõlemaid justkui vappekülm rabanud.
„Johan sai lõpuks oma muttidest kuidagi ju lahti, mida ta tegi?"
Mehed akna all pidasid mõttepausi, pikalt see ei võtnud, kui neile mõlemale Johani nipp meelde tuli.
„Koer!"
„Tõeline mõrtsukas!"-
„ Poole päevaga tegi kõik puhtaks ja mis kõige parem – mattis laibad ise maha ka!"
„Kelle peni see oli?"
„Johani õe oma"
„Laenaks?"
„Küsi sina homme, sa saad ta õega hästi läbi.. Ehk saaks juba homseks?"
Kokkulepe sõlmitud, läks Kuldar oma korterisse, Kusti jooksis kolinal treppidest alla ja jalutas vilistades oma kodu poole.
Meeta ja Helviine nutsid.
Ei, tegelikult ei nutnud nad üldse. Nüüd oli nende kord sosistada.
„Koeraga tulevad! Mida me teeme? Me ei lase ennast ometi mingil koeraraipel maha murda ja maase kaevata?"
Meeta krabas mobiili järele. Politseisse!
„Ära proovigi, millega me tõestame oma juttu? Mäletad, kui ma politsei kutsusin, et poisil on kanepipõõsas akna peal ja politsei ütles, et see on mingi kurelill?"
„Flamingolill. Mäletan." Meeta pani mobiili käest, väga piinlik juhtum toataimega oligi nooremehe ja kahe naise vahelise heanaaberlike suhete alguse komistuskivi,  siis hakkaski kõik viltu vedama.
Aga nüüd.. tapmisähvardus ikkagi. Kuidas seda küll tõestada...
„Alla me ei anna, kui vaja, karjume ja hakkame vastu.!
Mis Meetal viga, mõtles Helviine, tema ju koeri ei karda.
„Võtame noad. Ei, võtame kampsunivardad, need on pikemad..  ja paneme hästi paksult riidesse, siis läheb aega, kuni koera hambad ihuni ulatuvad!"
Uni oli hommikuni kadunud. Kappidest otsiti kõik joped, kasukad ja karupüksid sängide kõrvale valmis, sukavarrastele leiutati plaastritest käepide, et need lahingu käigus käest ei libiseks. Rätiku alla sobitati plekkkausid, Meetal oli hea idee, et siis ei saa kihvad kohe kolba kallale.
Võitlushimu kerkis pilvedesse.
Tulge oma mõrtsukkoeraga, loitsisid mutid, meie vastupanuta alla ei anna!
Juba koitis, Meeta ja Helviine ei olnud veel sõba silmile saanud. Ülal korteris kostis samme, Kuldar kõndis kord kööki, kord tuppa ja läks siis rõdule hommikukohvi jooma. Oli kuulda, kuidas ta telefoniga rääkis
„Said koera? Millal? Olgu, kohe tulen järele, arvan, et tagasi olen veerand tunni pärast ja kahe tunniga saab töö tehtud. Ei olnud rahu, terve on öö mutid märatsenud, ei need maga!"
Nonii. Ongi tõsi, mõtlesid mammid, nüüd see kiskja siis tuleb.
Pisar tikkus siiski silma.
„Õde, ma olen alati sind kadestanud!" alustas Meeta. „Sul olid nii kenad peigmehed ja nii ilusad juuksed! Kui ma peaks nüüd hukka saama, siis sa vähemalt tead.."
„Ära hakka, õde..mul olid peigmehed mis nad olid, aga sinu omad olid see-eest targad.. Oskari lõin ma sult ülegi, nii meeldis teine...aga näed – ei saanud me lõpuks teda kumbki" Helmiinegi pidas vajalikuks südant puistata.
„Paneme nüüd ennast riidesse, ründame esimesena, siis on lootust!"
Ligutada oli end selga aetud riidekuhilas raske, vardad läksid kiiresti higiseks. Kuid õeksed lootsid õnne ja esimesena ründaja eelise peale, sestap seisid nad esikuukse juures valvel ja kohe, kui kuulsid Kuldari samme võtsid sisse ründepositsiooni.
All kojas haugatas koer. Jäme pahur haugatus...
Higi oli Meeta ja Hermiine kõik rided läbi immutanud. Koer oli kohal. Koer, kes toodi neid tapma ja matma,
See viimane kõlas veel eriti ebaväärikalt. Matab nagu ülearust konti.
Kuldari sammud . Esimene korrus, teine... nüüd pidi ta koja teises otsas oleva trepi juurde minema  õdede korteri eest läbi. Võibolla mitte lihtsalt läbi, võibolla pidi ta kohe neile koera peale ässitama?
Koputus.
Näh, ikkagi jäid nad ründamisega sekund hiljaks.
„Mutid, tehke lahti, ma tahan teile näidata kedagi, kes meie kõigi piinad lõpetab, teeme siis rahu!"
Esikuuks avanes pauguga. Õeksed tormasid higiste, silmile libisenud kausskiivrite loksumisest poolpimedate silmadega koridori ja vehkisid varrastega pimesi kuhu juhtus.
Kuldar röögatas, üks varrastest tabas teda rindu. Instinktiivselt lükkas ta naised endast eemale, Helviine ja Meeta pudenesid nagu kiikuvad pallid poolselili kojapõrandale, vardad libised kõlinal eemale...
Naised panid silmad kinni. Nüüd on lõpp.
Kuldar uuris haava rinnus „Kuradi eided, te oleks mind praegu ära pussitanud!"
Haav oli tegelikult ainult kriipsuke üle ribide, ega siis kubujussidel ei olnud löögil jõudu taga. Kuid tahe luges, vardasseajamise katse nii või teisiti.
Mutid lamasid keset kojapõrandat ja ootasid kinnisilmi suma.
Midagi märga liikus üle Meeta higise näo.. Seejärel lödistas keegi samamoodi Helmiine kulmud sassi.
Siis Meeta lõug. Helmiine põsk.
Helmiine piilus silmanurgast. Saba ja kakaauk. Siinsamas silmade juures. Seejärel keeras sabaomanik end teistpidi. Lontis kõrv ja teravavõitu koon.
Jälle saba...jälle koon..
„Meeta, see on taksikoer" sosistas Helviine.
„Taks muidugi, ma tulin teile näitama, kes meie aiast mutid maha murrab. Saate teie oma muru ja mina ei pea enam teie tolmutamist kannatama. Aga teie kohe kallale, lolliks läksite õige või?"
Tõde oli piinlik, seda küll rääkida ei saanud. Mis seal ikka seletada.
„Arusaamatus"
„Arusaamatus jah, kogemata"
„Aitad ehk meid siit püsti?"
Selge see, et ise end püsti ajada ei olnud sellises kostüümis võimalik. Kuldar vinnas ja hiivas ja lükkas,  läks aega mis läks, püsti ta need naised ajas. Tegelikult selgus, et tema abi läks ka pealmiste rõivakihtide mahaharutamisel vaja. Ja pealmistest järgmiste ja veel järgmiste..kuini õeksed ise juba piisavalt paindusid, et ennast õhemaks koorida, Kuniks Meetale meenus, mida Helviine oli Oskari kohta öelnud. Kuniks Kuldar kõik vardad, heegelnõelad ja kahvlid Meeta ja Helviine toas kaugemale peitis ja minema hiilis, kui naised minevikku ..ütleme, et harutasid.
Kogu selle aja kaevas pisike pruun taks aias mutte maa seest välja ja mattis kenasti sügavale maha.
Õed pesid oma läbihigistatud ja tolmuseks kakeldud rõivaid pea nädal aega.
Veearve kohta Kuldar igaks juhuks märkust ei teinud.


teisipäev, 17. juuli 2018

Koera saba...



Olen üks must ja kasimatu inimene, kohe nii must, et eelmise päeva määrivate tööde lehka ei saa veel teise päeva lõunaks kätelt maha.
Nii, et mu lõunane jäätisetuutu oli suitsujäätis.
Ja vesi on juba pool päeva suitsuvesi.
Mitte, et ma kummalgi juhul oleks neelatavas kraamis näppupidi sees sonkinud, eiei, käed haisesid.

Mets põleb jälle.
Eile õhtul otsustasin kustutamiseks lisada ka oma viis senti,  seiklesin staapi otsides veidi ringi ja ega läinudki palju aega, kui avastasin end metsast, joatoru kaenlas.
Enne olin sellist riistapuud näinud ainult kaugelt ja vaid korra elus olen seda natuke näpuga sorkinud.Aga pioneer ei karda kurja hunti ning peale esimest ehmatust, mil vee lahtikeeramise järel langes noort metsa nagu loogu – veejuga lõikas puud lihtsalt pooleks – sai asi ruttu selgeks. Või noh...kas just selgeks, aga tuli igatahes kustus, tossavad pesad lõpetasid oma vulkaanilise tegevuse ja mättaid lendas.  Ma usun, et ühe auto paagitäie saime koos veel kahe teise hargneva torulisega tühjaks lastud, siis andsin lohvi järgmisele üle.
Täna sellest tööl rääkides nägin ühe noormehe silmis siirast kadedust, tema oli raba teises servas ja sai ainult voolikuid lohistada (sain ka mina) ning muidu ilus olla (ei tulnud välja).
Põlemine on kole asi.
Aga ma riskin kõlada nagu vana arsonistist pervert,  kuid omal haigel moel oli see lõbus. Vee jõud, toru, mille kõrist hoides tundsin, et tegelikult on ta minust tugevam, heameel, kui mõni eriti visa tulepesa isegi auramise lõpetas, suitsemisest  rääkimata.
Kohast, kus ma veest noaga puid lõikasin oli mu auto kolme kilomeetri kaugusel. Nägin välja nagu prügikolli pudelihari, kui selleni vantsisin. Sodine, tahmane, juuksed rastapatsidesse grupeerumises kokkuleppele  jõudnud... ja mis siis?
Täna õhtul vist jälle. Kuuldavasti on vaja.
Kui inimesi appi kutsutakse, siis on neid vaja.
Isegi Majakovski teadis midagi sellist.






pühapäev, 15. juuli 2018

Vahetada vähepruugitud kaitseingel teise mudeli vastu



Firma tegi suvepeo ja puha.  Sai tsirkust ja leiba, rahvast oli küll vähevõitu, räägiti, et alla kolmesaja inimese, kuid eks koht oli veidi kauge ka, Kabli kant ikkagi.
Ma Lätti, muide, ei jõudnudki. Mõtlesin korra, aga põhiline vastuargument oli "milleks?" ja nii seal käimata jäigi.
Pidu oli ilmselt tore. No mitte "ilmselt, vaid "kindlasti", asi on minus endas,  pole nüüd vist enam kui poolteist aastat ühelgi käinud, taas seltskondlik olla oli kurnav. Natuke suhtlemist ja hiilisin peitu, jälle natuke suhtlemist ja taas peitu. Täitsa töötas selline nipp, ainuke häda, et pidevast siblimisest olid mu varem poolteise meetri pikkused jalad täna hommikuks kolmekümne sentimeetri peale kulunud ja lihased olid üle tüki aja suisa kanged.
Enesekeskne lühikokkuvõte: ma olen enda üle täitsa uhke. Käisin seltskonnas ja jäin ellu!

***

Juba nädal aega on mul koletu isu karamelkiselli järele.
Arvestades selle magustoidu rammusust vajan ma seda täpselt sama palju kui kala jalgratast.
Mu isiklik (figuurisõbrast) kaitseingel arvab täpselt samamoodi.
Esimesel katsel õnnestus karamell potipõhjas imeliselt. Kuldne, hästilõhnav, siirupiks tehtuna keelt alla neelama sundiva maitsega.
Ainult, et.... kodus ei olnud grammigi tärklist. Sain enda peale nii vihaseks, et kogu siirupi sai endale kraanikausi torudes elav bakteribande.
Teine katse. Nüüd enam nii hästi ei läinud, kaitseingel (seesama kondikubu) lubas mul esimest korda elus vaadata potipõhjas põlema läinud sütt (neiupõlvenimega karamell). Ilusasti põles, sinise leegiga ja tossas nagu vana rehv. Töötan siiani poti restaureerimise kallal.
Kolmandat korda ma riskima ei hakanud, piirdusin piimakiselliga.
AGA MA TAHTSIN JU KARAMELLIKISELLI!!!!! Kaamelitatt, ma ütlen!
Keegi pakse solvavast kaitseinglist ei huvitu?  Vastu tahan pontsakat köögilembelist kaitseinglit.

***

Koduteele jäid mitu toredat reklaamitahvlit.
Üks näiteks oli nagu kaks ühes šampoon või kolm ühes lahustuv kohv või....
"Pakume kodumajutust ja saunateenust. Samas müüa kasutatud rõivaid"
Ausõna, mina sinna minna ei julgeks....

Teine teema, mis kiiksuga mõtteid tekitas, olid kohanimed.
(Jälle) näiteks:
Kas Vana-Paradiisis elav mees, kes võtab naise Kobra külast toob ise mao paradiisi?
Jep, see kõlas seksistlikult.
Ja mis siis?


esmaspäev, 9. juuli 2018

Küsimus asjatundjatele




Kas bloggeris saab anonümsed kommentaarid niimoodi kinni panna, et kõigil kommenteerijatel ei pea olema Googel+  kontot?


esmaspäev, 2. juuli 2018

Vigin-pigin



Täna hilisõhtul nuttis majast kümne - viieteistkümne meetri kaugusel šaakal.
Kassid istusid trepil, vaadates segaduses nägudega üksteise otsa - põgeneda? Ilmselt küll, aga no see uus oht neil nüüd veel puudub, huvitav, mis nägu see on? Koeral oli täiesti ükskõik.

Ma pole nii haleda häälega looma enne kuulnud. Kui, siis ehk mõni viga saanud peni on võimeline taolist piripillihala kuuldavale tooma. Ahjaa - mina ise ka. Hala. Kaeblemist. Virinat.
Ma tean, mis tunne on pinjatal. Väga räbaldunud pinjatal. Sellisel, millest tilguvad veel viimased kommid, riputusnöör on sisse saanud mitu keerdu ja pendlina kiikumisele lisandub iiveldamaajav pöörlemine.
Kui ma tavaliselt trambin päevas läbi minimaalselt 11000 ja heal juhul 20000 sammu, siis täna on tulemus minimaalsest 10%. Mitte, et ma selle pärast põeksin. Juhtub. Kogu aeg ei saa liiga hea ka olla....
Lihtsalt....päeva plaanid, ilusad plaanid läksid aia taha.
Tuleb uus päev, ilusam.

Õues on noor torm. Kõik undab, puud loobivad lehti, vilju ja oksi endast eemale, mõni tüvi metsaserval loobub vastuhakust ja viskab end külili.
Mitte mina. Veel mitte.


esmaspäev, 25. juuni 2018

Klassika



Igatahes...me ei söö suutäitki teie poolt pakutavat toitu, ega maga silmatäitki teie poolt pakutavat und.

Ja nii ongi.
Väljas suur valge, kolmveerand tunni pärast lõugab äratus, tulemas on tööpäev, mil normaalsetel inimestel (elik paaril kolleegil) on puhkus ja ebanormaalne inimene (elik mina) peab neid oma töö kõrvalt asendama ning ma pole minutitki maganud.

Oi, see päev läheb aia taha, jalad juba tara alt läbi....

kolmapäev, 13. juuni 2018

Unest (jälle) ja harimisest



Uskumatult tobe on töölt suurte maa- ja maailmaparanduslike plaanidega koju tulle lihtsalt selleks, et lasta väsimusel pool tundi peale koju jõudmist endal jalad alt lüüa. Vältimatu kustumine tabab mind kus iganes, ükskõik millise tegevuse ajal, kohati on unenäo- ja pärisilm lootusetult segi.
Praeguseks olen ligi kaks tundi maganud ning ärkasin selle peale, et unenäos olin mingi pika laua ääres. Ei, mitte SELLE pika laua ääres, minu laual olid kõikvõimalikud tehnikavidinad, tööriistad, pabernutsakutes näritud ja närimata söögiollust ja mingisugused fauna esindajad, kes meenutasid merisigu.
Ahjaa, ärkamine - selle põhjuseks oli vajadus minna laual oleva varandusega lähemalt tutvumiseks teisele poole lauda. Ärkasin siis, kui juba püsti seisin,  kõik eelnevad liigutused toimusid täisunes.
Jajah, ja siis jätkub mul jultumust osatada oma poega, et see nooremana uneskõndi harrastas.

Homme on teatripäev. Suur murepäev nagu normaalsel naisterahval ikka: midagi pole selga panna. Mul on mutiseelikuid, mis mulle ei meeldi ja mutikleite, millele ei meeldi mina. Ja siis on mul veel juuksed, mis ei meeldi kellelegi.
Millegipärast olen kindel, et kiilakana oleks paraku veel hullem.
Jalanõusid pole tegelikult üldse. Tossud ja tennised ei küüni teatripapude levelile nagu plätudki, kingi on ebadaamilikult ainult üks pooletoobine paar.
Kuulge, elab siin majas mõni naisterahvas üldse või ei??? Paistab, et "või ei".
Tühja kah, ega ma ennast näitama lähe, olen nagu olen. Pesen, kammin, lilli kaasa ei vea ja lähen.

"Igas suvekuus korralik kultuuriüritus!" oli meie stammseltskonna loosung, kui juunis võllamehe, juulis tšellodega poiste ja augustis Kremli laululindude vaatamiseks lubatähed lunastasime.
Spontaanseid sutsakaid tuleb vahele niikuinii.
Kui põld ikaldub, siis saagu vähemalt hing haritud.

Lisan.
Algsele tekstile on hea igasugust manti lisada, kirjutamata olla ei saa, kiusab, aga eraldi jupina ka esitada ei taha.
Üksindusest. Ma armastan üksindust, aga viimasel ajal häirib mind mõte, et see ongi nüüd midagi, mis jääb minuga lõpuni. Üksindus pole enam valik, vaid püsiseisund. Veel ühest vähestest tee peal olnud ustest olen nüüd mööda läinud, see oli kinni ja tagasi minna ei saa.
Sellega harjub, ma tean, samuti tean, et üksindus meeldib mulle ka edaspidi.
Praegune tobe faas läheb üle.  Pole sel elul häda midagi, rosinaid on kröömike vähem, aga hammastele ongi niimoodi parem....


esmaspäev, 11. juuni 2018

...



Aegviidu mets põleb.  Õu on suitsu täis, kui turbapõlemise haisu poleks, arvaks, et see on udu. Kurgu paneb kipitama nagu mõni teinegi asi.










Rongid veel käivad




Talvehommikud pidasid pimedat aega pikalt kinni, keskpäeval oli pisut piimvalget hämarust, aga kauaks sedagi, kohe voolas uus öö peale.
Imeks ei pannud seda keegi, ei olnud tegemist esimese talvega ja enamikule ei jäänud see ka viimaseks.
Joropi peregi elas talvel justnagu sellele eelneval ning eel eellmisest talvest enne olnud ning ja veelgi kaugematel talvedel. Mõne puhta põlislaanes oleva taluga võrreldes oli neil isegi pisike eelis - lähimad naabrid jäi küll kolme versta taha, aga see-eest jooksis otse eluhoonete kõrvalt läbi raudteetamm. Rongid sõitsid nagu kellavärk, perenaise lehmalüpsid ja peremehe söögikorrad käisid puhta rongivilede järgi. Kui tuli peenikese vilegs reisirong, oli söömaaja käes kord ja kui jauras söerongi viimsepäevapasun tõttas Joropi Mann lüpsikuga kauda poole.
Vahel kirikus ja vürtspoes käies armastas Joropi vanamees oma eelisseisundiga eputada.
"Meil pole kella vaja, meile on keiser ise kella õueserva ehitada kasknud!"
Või siis, et:
"Kuidas sinu eit lüpsiaegu loeb? Käib, kunas meelde tuleb või mis?"
Eelmisel aastal oli vanamees nii kange, et jättis koguni kalendri majja toomata, küll tema juba iga teise söerongi sõidu tareseinale ära kriipsutab ja sedasi alati teab, mis päev parasjagu teiste kallites kalendrites ees on.
"Kevadel näete, et mul need kopikad nagu maast leitud, mida teie praegu paberiliru eest välja jagate!"
Ja ostmata kalender jäigi.
Asi toimis hästi.  Rongid muudkui sõitsid, seinapalgil venis kriipsurida vastapäevast lihavõttesse, suvistepühast edasi jaanipäeva poole. Ikka kombeliselt, nagu neilgi, kes "kopikaid paberliru eest loopisid", nagu Joropi peremees kiitles.
Nüüd oli talv, aga rongid käisid ikka. Pime aeg pani perenaise küll mõnikord mõtlema, et päevad oleks kui topeltpikaks veninud. Uneaega oli rohkem, söögivahed venisid lausa kõhukorina jagu pikemaks ja lehm sunnik ei tahtnud kuidagi kinni jääda, iga lüpsikorraga andis sama piima kui ennegi justnagu oleks mõni lüps vahele jäänud.
Ah, talvel aeg ikka venib. Varsti on jõulud, saab pisut pidu ja kirikuski saab käia. On põhjust Manni peenemad seelikud ja rätid teistele vaatamiseks ja omale iluks välja otsida. Jõulukirik oli igas tares perenaise pidusõit.
Selle nimel tasus oodata.
Kuni äkki...
Mann oli just laudast tulnud , lehmasitane põll vöö vahele tõmmatud, et selle küljest midagi suuremat põrandale ei pudeneks, lüpsisoe vahumütsiga piim plekkpange ümber valatud, et see siis hanges maha jahutada kui ukse taga keegi mürgeldas.
No ikka mürgeldas tõsiselt.
Ehk on kellelgi mingi häda käes, kohkus vanamees ja hõikas valjusti võõrad tuppa.
Ei olnud häda. Jõulusokk oli jõuluhanega, kirjus riides noored kambaga kaasas. Taresolijad jäid neid lausa ammulisui passima, samamoidi jäi tuppa tulnud seltskond kuidagi nõutult vakka ning vaatas peaaegu pimedas tares ringi.
"Õlgi polegi?" Küsis jõulusokk naabri-Meeta hälega.
"Krässid tegemata?"
See oli jõuluhani.
Vanamees hakkas suure häälega naerma.
"Saite nüüd oma paberkalendrit! Pool kuud enne jõuluõhtut pidu tahta, nalja teete, mehed!"
"Mis enne? Üleeile oli kirik ära, täna juba teine püha!"
Peremees pahandas südamest. "Rumalaks peate mind õige või mis! Näete siin.." peremees kobas lausa käega triibulist seinapalki "...siin on kõik kirjas! Kaks söerongi päevas, iga teise kohta on märk seinas. Selle järgi on jõuluõhtuni veel kaks nädalat!"
Toas tekkis pikk lõikav  vaikus.
Kuni keegi piosike, vist äsja häält murdnud noor mees, sest Joropi rahvas teda hääle järgi ära ei tundnud, köhatas vaikselt ja ütles tasa "paar nädalat tagasi pandi söerongid korra päevas sõitma, sellest oli kiriku kalendris märkus ka üleval.."
Üle terve toa kostis äkki hele ja hale itk.
"Issand jumal küll, minu kallis jõululauba õhtu nüüd läinud nagu vorst koera perse! Sa kurivaimu vanamees oma koonerdamisega panid minu suured pühad hakkama, et sulle kärn kannika peale kasvaks..."
Kui piimalännik vanameest tabas, oli suurem osa piimast sealt juba välja lennanud. Õnneks muidugi, raske mannerg oleks pea võinud niimoodi puhta lõhki lüüa.
Üle kojaukse õue trüginud külarahvas kuulis veel kaugele jõudnuna Joropi perenaise heledahäälseid sajatusi.
Järgmisel aastal ei söandanud keegi Joropi vanamehelt isegi küsida et olgu see ostetud kalender, mis ta on, aga milleks oli Joropile veel käokella vaja - rongid ometi käivad...?




pühapäev, 15. aprill 2018

Kuidas ma tõrvikurongkäiku korraldasin (ja kättemaksu osa)



Mind aeti praegu köögist ära ja seega ei jää muud üle kui kaebama hakata.
Alustuseks ei kaeba, vaid kiitlen: esimene palavikuta ööpäev on õnnelikult üle elatud. (Ptüi-ptüi-ptüi!) Kehaline jõudlus on tasemel, mille puhul kevadised aiatööd lõpetan praeguses tempos jätkates juba pärtlipäevaks. Värske saak seega enne jõulu käes nagu naksti.

Nüüd siis kaebamise ja kaeblemise osa.
Praegu on külas kaks pojatütart isaga, küllatuleku kindel eeltingimus oli, et mingit vanaematamist ei toimu, lapsed minu otsa hüppama ei tule ja musitama ei ole lubatud hakata.
See osa kokkuleppest kehtib kenasti.
Aa, see kaebamise-osa.
Ma ei ole oma elus veel orgi otsas küpsetatud vahukomme söönud. Eilseni, tähendab, ei olnud. Eile kutsusid preilid mind oma kohustusliku õhtuse lõkkekribu juurde ja pakkusid seda võimalust. Ajasin oma kommi teibasse ja jäin neidudega mingit tähtsat juttu ajama. Jutt ei olnud üldse naljakas, kuid piigadel tundus aina lõbusam hakkavat. Lõpuks ei pidanud noorema närv närv vastu ja te viskas mokaotsast, et "nama, su komm põleb!"
Ja kuidas veel põles! Suure sinise leegiga, lehvitamine tule kustutamiseks ajas poja homeeriliselt naerma ja soovitama mul järgmise tõrvikurongkäiguga ühineda.  See, et lehvitamise ajal vahukommiplötsakad igale poole lauali kippusid lendama olevat eriti pheeeen.

Täna hommikul koitis kättemaksutund.
Poeg keedab hommikuti tütardele putru, tavaiselt mingitest helvestest. Ootamatult on viimase aja hitiks osutunud mannapuder, mille keetmine on tema jaoks pisut keeruline. Algul on piima parajalt. Siis tundub, et mannat on vähe. Seejärel ilmneb, et vähe on hoopis piima. Kohe näib, et piima sai palju, mannat on vaja juurde. Ikkagi on piima vähe - selleks hetkeks jaotub puder juba päris mitmesse potti - ja tont seda manna kogustki teab...
Lõpuks on terve köök mannaputru täis ja mina tuletan "täiesti muuseas" meelde, et Maša ja karu analoogne stseen on fimitud kusagil mujal, mitte minu köögis.
Siis mind köögist ära aetigi.
Hm, miks ometi...?




pühapäev, 1. aprill 2018

Elus vist



Miraakel-miraakel! Ma olen nädalaga kaotanud kuus kilo eluskaalust! Peaaegu 13 pätsi Leiburi mitmevilja röstisaia..saialaadset toodet?  (Õigekirja eest ei vastuta)
Nüüd hakkan nõustajaks ja jagan oma edu saladust suure raha eest, omadele võin siin öelda: gripp. (Maksujõulised võõrad on mulle nüüd võlgu)
Oleks pidanud õige tüve vastu vaktsineerima. Ja üleüldse.... Mul on tunne, et haigeks jäämine sõltub ka meeleseisundist, mis mul oli "Mis mul haigusest, nakatada pole niikuinii kedagi".
Haigusaegse kolme mälukapäeva tagajärgi likvideerin siiani, nii oma füüsises kui kodukorras. Uskumatu kui mitu korda ma olen tahtnud juba põrandale kummuli kallatud pudinakastide sisu (miks? Miks ma seda tegin? Aiman, aga kindel pole) jalaga lihtsalt kapi alla lükata. Ei lükka sellepärast, et hästi ei jaksa. Homme ehk juba jaksaks, aga siis tuleb köhiv ja nina löristav südametunnistus kusagilt nurgast välja ja hakkab virisema. Südametunnistusel on kindlasti nii nohu kui köha, sest mul pole ja kellelgi ometi peab olema.
Mis kehalisse kobedusse puutub, siis täna juba mõtlen, et järgmisel nädalal ujun jälle.


Aah, tahaks jagada prügivedajate stiilinäidet....
Reedel tankisin autot tanklas, millest oli näha meie firma värav.  Prügiauto sõitis värava taha, jäi seisma. Kohe ju sisse ei saa, valvur tuleb välja, kirjutab autonumbri üles ja võtab sohvrilt allkirja. Enne paneb valvur jope selga, oma kaameraruumi ukse lukku, väljub välisuksest.....
Autojuht seisis värava taga maksimaalselt viis sekundit, kõige rohkem kaks sekundit pikemalt kui peetakse sündsaks stoppmärgi taga seista, keeras autonina ringi ja kadus. Valvur oleks pidanud selle ajalimiidi sisse mahtumiseks ilma ilma jopeta läbi akna viskuma.
Huvitav, et tööpäevadel nad seda ei tee. Prügiautode juhid nimelt, siis on aega valvurit oodata ikka. Kord on sama nii riigipühal kui vabal päeval....