Lehed

.

Siia tulevad vanad asjad, mis on kokku korjatud ühe imeliku ja kena ja ikkagi imeliku inimese poolt ja mulle tagasi saadetud.
Vaatame seda asja....

Vahetus

Rein vaatas juba vähemalt viis minutit lamajat, suutmata otsustada kas uurida teda lähemalt või lihtsalt pilk kõrvale pöörata ja eemale minna. Lõppude lõpuks oli tegemist paksu metsaga. Inimesi liikus siin  haruharva, seda enam, et Rein hoidis eluaeg neist teadlikult kõrvale,  aga lamaja tundus mitte hingavat ja sellisest asjast möödaminek käis tema põhimõtete vastu .
Rein sirutas lõpuks end ebalevalt ja puudutas lamaja pahkluud. Magav  noormees rapsas une pealt jalaga – kas tuli unenäkku mingi putukas või koguni siug - ning tõstis hoogsalt pea.
Enne nägu katnud hõlm vajus alla, veel poolest saadik unemaal viibivad
silmad kohtasid ärataja valvsaid teraseid nööpsilmi.
See kestis ainult hetke, kuid midagi muutus igaveseks.
***
„Haa, kuradi rebane!"
Äkki on marutaudis? Äkki lihtsalt segane?
Eduard leidis end ootamatult põgenemas, veidral kombel oli ka kõige tihedamast rägust läbi tungimine haruldaselt lihtne, ainus, mis häiris oli vastu koonu peksev rohi.
Koonu? Pidurdus oli järsk, sama hästi oleks võinud ka vastu seina joosta. Üllatunult kõõritas Eduard silmad nina peale kokku..... koonu peale kokku, et täpne olla. Ettevaatlikult selja taha vaadates nägi ta saba. Rebasesaba. Enda küljes.
Tema enda rebasekeha küljes.
***
Rein tajus äkki ootamatut külma. Vaid kord elus, pärast varakevadist jõkkekukkumist jahimeeste eest pagemise ajal oli ta tundnud end samamoodi alasti ja värisevana, siis aitas lõpuks vaid kiire liikumine,
jooks mööda tuntud radu kasukal kuivada.
Ja nüüd siis äkki jälle.
Joosta oli vastik ja raske, oksad takerdusid kummaliselt, maapind oli veidralt eemal ja jälk inimeselõhn ei tahtnud Reinu kuidagi maha jätta.
Rein nuusutas ennast, õudne hais pani tead aevastama. Peab ikka karva puhastama, lakkuma üle oma värske kauni talvekasuka.
Keel tabas karedat villast riiet.
***
Matuseteenistusele olid tulnud kogu küla jutumoorid ja pooled naaberkülade omadki.
Oli millest rääkida.
Ikkagi, mõelge ometi – noor mees tihedas padrikus, hambavahed iseenda rõivaste rebimisest räbalaid täis, ihu justkui suurest püherdamisast vermetes, nägu sarnane hirmu surnud looma omale.
Küllap see ikka joomahullus oli, viimati nähti teda pubist üsna pehme peaga kodu poole tatsamas.
Vaene lesk, hea seegi, et lapsi maha ei jäänud.
No küllap ta varsti mõne lohutaja leiab, kasvõi tollesama jahimehe, kes talle talituse ajal seljas olevale mantlile krae tegemiseks nii ilusa rebasekrae kinkis. Loomavelsker tunnistas selle jahitrfee kraeks kõlbulikuks, ehkki kütt olla algul teist marutõbiseks pidanud .
Mida muud arvata loomast, kes inimesele ise ligi marsib ja ei lähe isegi pärast koera käest pureda saamist pakku vaid vastupidi- aina ligemale tikub?

Teisiti ma ei oska

Mida lähemale metsa sakilisele seinale, seda hämaramaks kiskus õhtu. Rändaja oli väsinud., sama väsinud kui vihm, mis juba teist päeva leotas laisalt sadades maad.
 Öö sai mehe kätte just metsa piiril.
  Kodu oli veel kaugel aga igatsus sinna jõuda suur ning öömaja ei olnud niikuinii mitte kusagilt leida, seepärast jätkus minek ka pimeduses. Jalg kobas ettevaatlikult rada, käsi tõusis, et oksi tõrjuda.
 Ma olin teda ammu oodanud.
„ Ae“
„ Vaata siia!“
 Rännumees oli mõtteis ja roidunud, mind ta ei märganud.
  "Külamees, vaata siiapoole!“
 Hetkeks tundus, et mehe pea tõusis, pilk riivas metsaalust.
„Vaata siia, kas sa näed mind?“
  Nüüd olin juba päris kindel, et mind on märgatud. Oli aeg süüdata latern.
Ma teadsin ammu, mida ma tegema pean. Sajandite kogemused, eellaste jutud aitasid mind. Mehi ei sattunud sellesse metsa just tihti, seda harvemini öösel. Mu olemise ea tõenäoliselt ainus võimalus oli käes.
Valge hame hakkas käes õõtsuva laterna valguses kergelt helendama nagu kaugelt kumava tare tuluke. Rändaja väsinud samm kerkis kebjamaks, tunne, et kohe saab puhata sooja koldetule ääres andis vettinud vaimule tuge.
  Taganesin tasakesi, tulija ei saanud arugi, et tee tulukeseni ei lühene sugugi. Niisamuti ei mõistnud end vaimusilmas juba tarekatuse all tukkumas nägev teeline, et vankriroopad talla alt juba kaugele selja taha on jäänud.
  „Tule, rändaja, tule!“
Mees ei mõistnud mu sõnu, ehk ei kuulnudki häält, kuid tajus kutset. See kutse sõi end tema hinge ja vallutas meeled, siit alates tagasipöördumist enam ei olnud.
Ma ei pidanud enam muud tegema kui vaikselt taganema, nagu lummatud liblikas järgnes ta mulle. Väsimus oli end igatsusele alla heitnud, soov jõuda läbi okste kumava tulukeseni andis jõudu liikuda ja liikuda ja liikuda....
Ma ei teadnud, kaua ta veel jaksab. Eellased rääkisid, et mõne mehe jõud raugeb ruttu, mõnel saab ramm otsa alles tundide pärast.
Kunagi juhtub see ikkagi kõigiga.
  Tuli meelde esiema, kes rääkis oma ööst. Tema rändurpoiss – see oli väga noor peremehe juurest jalga lasknud trääl – nõrkes juba esimese tihedama kusenoorendiku käte vahele. Esiema pidi vähe vaeva nägema, mitte nii, nagu vaarema, kes oma teelist väsitas peaaegu koiduni ja pidi siis koerapöörirohu uimaga ta vägisi samblale koolutama. Hea, et niigi läks, peaaegu oleks me sugu muidu sinna lõpenudki.
Mida me, metsahaldjad, eksitajad, sinna teha saame, et oma tütred peame sigitama metsa hullutatud meeste hingedega. Kas me pere peab seepärast välja surema ?
Oh ei, me peame olemas olema, teisiti ei saa!


  Vaikselt olime liikunud kõrve sügavusse, juba tundus, et mulle saatuse poolt antud mehe põlv tõuseb järjest raskemalt ja üha sagedamini pidi kõndija puutüvele toetudes hinge tõmbama.
Peatselt pidi ta aeg täis saama.
  Mina ei väsinud, seda tunnet ei olnud veel ükski eksitaja tundnud. Peatusin vaid seepärast, et mitte oma teelist silmist lasta. Juba tunde olime koos liikunud, järjest omasem tundus mees mulle. Pikast teekonnast väsinud nägu, märjad otsmikule kleepunud puukoorekarva juuksed, karedad murtud küüntega kämblad – pool vasaku käe nimetamatsi puudu, küllap kirve saak...
Minu!


**


  Külatüdrukud, kes suvepäevadel metsas maasikaväludel käisid olid meie soolt nii mõndagi õppinud. Küllap oli mets teadmisi täis, kuis muidu tuli pea igal suvel mõni tüdruk hiilimisi metsa, lastes end külapoistest jälitada. Nagu mullikat nuhutav pull, justkui lõkkesse lendav liblikas, täpselt nagu minu järele komberdav mees - nii käitusid need noored mehed. Kord juba piigale järgnenud, ei olnud neil pääsu.
Küll pääsesid nad metsast, ent tüdruku käest – ei iial.
  Kuidas need noorikud teadsid, kas oli mõni meie eelaste hulgast, kauge esiema või iidne vanaema oma saladusi jaganud? Või oli lihtsalt mets meie hingatud teadmisi täis, meie elatud tarkusi tulvil?
Ehk oli õigus ühel naaberlaane eksitajal, kes kõneles, et tema kõuk olla jutustanud metsast pääsenud mehest, kes küll ei mäletanud oma uitamisi, kuid kelle tütred olla äkki ilma õppimata osanud eksitamise kunsti.
Seda saladust ei räägitud valjusti, ent midagi pidi selles jutus tõde olema.
Ei, minu rändur ei tohtinud metsast välja minna!


**


  Ehmusin oma mõtetest taas siia ilma tagasi ja nägin, et olin olnut meenutanuna metsaservale kaarega liiga lähedale jõudnud. Pöörasin end kiiresti pisut, et taas laande vajuda.
Mees ei saanudki suunamuutusest aru.
  Juba paar korda oli ta samblale istudes jõudu kogunud, minu hääletu hingekutse ei lubanud tal siiski lõplikult liikumisest loobuda.
  Tahtsin teda puhkama panna suurte kuuskede vahel, kaugemal metsa südames. Vahepeal tundus, et ta ramm jätab teda keset lodumetsa niisket kõdu, aga mulle ei meeldinud see koht, panin mängu oma kutse sügavamad värvid, lasin tal, vaevatul, jõuda oma laternakumas helendava hame sabani ja taganesin siis ülespoole, kuusikusse.
  Seal ma enam ei põgenenud, ümbritsesin oma rändurmehe sooja sumeda uduga, pakkusin puhkamiseks pehmeimat samblasängi, mida iial tuntud ja katsin ta silmas surma sileda käega.
Mu tüar sündis tema hingest ja minu vaimust.
Ta keha leidsid kütid alles teise aasta sügisel põdraajus olles.


**


  Tütar, kui ootad soojal vihmasel ööl metsaservas, süütamata latern rätiserva varjus, siis otsi rändurit, kes läheb koju. Tema ei jäta teekonda pooleli, kui päev valguse kustutab ja öö maa peale laseb.
Kutsu ta häälega, mida kuuleb vaid hing ja oma laternavalgusega inimeste tallatud teelt ära, vii ta kohta, mis sulle meeldib ja lase sel teelisel seal kustuda. Ta hing on siis sinu oma, enne kui sa ta loojale tagasi annad, saad sa oma eksitatud ränduri hingega tütre.
  Muidu ei saa me sugu edasi minna.
Me hõimlased on juba iidsetest aegadest niimoodi elanud, ikka oma suure öö nimel.
Ka mina, sest ma ei oska teisiti.
Ka sina, mu tütar.
Ära unusta.


Tundmatu ja kummaline valgus

Maja põles paduvihmast hoolimata mörgega, mis summutas ümberringi sagivate inimeste hääled. Suud liikusid, joatorudest sööstev kivikõva veejuga kadus leekki nagu pliiats teritajasse, tuletõrjeautode pumbad võbisesid epileptiliselt, aga tule kriiske kõrval oli see tummfilmina kuuldamatu.
Kellelgi ei olnud aega vaadata, mida Ester teeb, tegelikult arvasid kõik, et ta istub vaikselt just sealsamas kuhu teda majast välja aidanud naabrid ta talutasid – kasvuhoone lävapakul. Tõepoolest, seal oli ta kössitanud vähemalt pool tundi ja vaadanud oma senise elu kadumist.Näe, just praegu varises kokku eeskoda. Pikali vajunud seina tagant hakkas paistma tossav kummik, pritsumehe poolt suunatud veejuga lõi kummiku läbi ammulipõlenud ukseava tuppa sisse.
Estrile tuli meelde viimane kartulivõtt, mil ta oli maapõhja kirunud kummisaabaste narmassekulunud voodrit. Jättis see ju jalasäärtele vastikud hõõrdunud vorbid.
Haa, paras neile kobakatele!
Leekide vahelt vilkus toa sisemuses kuumusest kõverassetõmbunud mööbel. Ämmalt pulmakingiks saadud sektsioonkapp pillas just oma riiulid keldrisse, tundus nagu kostnuks paane tsèhhi kristalli hele purunemiskõlin läbi tule undamise. Estrile kangastus, kui paha oli seda kristalli puhastada, uurded kogusid viimse kui kilomeetri raadiuses hõljuva tolmukribala enda külge ja vähemalt kord nädalas pidi naine seda universumi jääkainet ettevaatlikult maha uhtma. Ja sektsioon... see vana kole läikivate ustega kapp, millesse ei mahtunud mitte midagi vajalikku ja ilma millete ka justkui ei saanud...
Läinud kõik. Vaba.
Vaba nagu linnuke.
Võrdlus meeldis Estrile, ehhkki samas ta mõistis, et tema vabadus on loomaaiast põgenenud kanaarilinnu priius. Ta oli eluaeg olnud sõltuv oma kodust, teiste inimeste arvamusest selle kohta, kõigest, mis külarahvas tema kohta rääkis või kasvõi rääkida võis. Nagu kanaarilind lepikus ei mõistnud ka Ester puurist välja pääsenuna oma vabadusega algul midagi peale hakata.
See mõte tekitas Estris ebamugavustunde, õlgu kehitades üritas ta end vaba ja sõltumatuna tunda, samas teades, et nii lihtsalt ta ei pääse. Ta oli kõigest ilma – ei ühtegi muud rõivatükki kui väljaveninud põlvedega hallid dressid ja moosiplekkidega trikoosärk, millega ta teleri ees (etskae, kukkuski teine koos lauaga ümber, kineskoop juba enne leekidest lõhutud..) lösutanud oli just ajal, mil äike maja ühtäkki tõrvikuks muutis.
Varatu, Kodutu.
Tarbetu.
Ester hakkas nutma. Just viimane – tarbetu – oli tal silmad märja koha
peale lükanud.
Keegi puudutas nutja kätt. Pisarais silmad kohtusid teiste samasugustega – Paula, väike naabritüdruk, oli kõigist keeldudest hoolimata hiilinud koduaiast välja, et sagimist lähemalt vaadata. Liiga lähedale ta ei julgenud minna, ringijooksvaid võõraid täiskasvanuid Paula pelgas, triiphoone trepil kössitav naabritädi tundus olevat ainus tuttav, kellel oleks tema jaoks aega. Nii läkski julgustust vajav tüdruk lohutust vajava tädi juurde.
See sobis mõlemale.
Ester võttis Paula pisikesest käest kinni ja tõusis püsti.
„ Läheme koju, su ema otsib sind kindlasti taga.“
Vaikselt läksid kaks kurba inimest kõrvaltalu katuse alla varjule.

***
Ester istus Paula voodi kõrval madratsil.
„Kas sul nüüd polegi ema midagi?“ Lapse hääles ei olnud ehmatust, pisut üllatust ehk, ent mitte hirmu.
„Ei ole. Aga need on ainult asjad, ainult asjad...“
Estri hääl oli nagu loits iseendale.
„Aga Mirrilii?“
Kass. Kuidas tal küll elus loom meelest läks!
„Ma ei tea. Ma loodan, et ta oli jalutamas.“
Natuke kahtlane küll selle vihmaga, aga...
„Kus Mirrilii nüüd elama hakkab?“
„Kas sa võtaksid ta endale?“
„Mh. Kui ema lubab. Kas sul ei ole nüüd enam üldse mitte midagi?“
„ Mul on raha. Asju saab alati raha eest uusi osta.“
Lapse küsimused olid kriipivad, Ester proovis Paula mõtteid mujale viia. Ka enda mõtteid – teha ei olnud enam midagi, pöördumatu oli juhtunud. Lein tuleb siis kui tuleb. Kui üldse....
„Tahad, ma räägin sulle muinasjuttu?“
„Ikka“

***
Elas kord printsess.
(Algus oli selline... puine. Printsess. Hm.)
Printsess oli abielus printsiga, nad elasid kaua ja õnnelikult. Nende kodu oli suur ilus loss kenas männikus, lähedal voolas selge jõgi ja jänesed ning metskitsed eksisid tihti lossiaknast sisse vaatama.
Printsil ja Printsessil oli valge kass...

***
„Kas Mirrilii?
„Jah, Mirrilii“ Ester taipas äkki, mis sellest muinasjutust tuleb...

***
Prints armastas oma lossi väga. Kõik oma puhkused – ära vaata nii imelikult, ka printsidel on puhkus, sel ajal valitsevad riiki kas kammerhärrad või kellel iganes vaba aega on – veetis prints lossi katust kõpitsedes või ballisaalides tapeeti vahetades, muidu puhkepäevadel kohendas lossiaia poste või värvis aknaraame. Printsess armastas oma printsi väga, aga niipalju kui prints ta paleed armastada ei jaksanud. Printsess oleks tahtnud mõnikord naaberriikidesse külla minna või sealt endale teisi omavanuseid printsesse külla kutsuda, ent ikka ütles prints: “Ei, praegu ei saa, lossil on vaja seinu valgendada“ või „Kuidas sa siia külalisi kutsud, ahjude uksed puhta kiivas, mis nad meist arvata võivad!“
„Kui ükskord loss korras on“, lohutas prints, „ siis hakkame balle pidama ja ise ringi reisima.“
Prints ja printsess jäid pisitasa vanemaks ja vanemaks, aja möödudes said neist kuningas ja kuninganna. Kuninganna küsis kuningalt juba palju kordi, kas ei oleks mitte aeg pärija sünnitamiseks – kuningriik ootab pärimist.
„Oota, lastetuba pole veel valmis, põrand tuleb välja vahetada“, või
„ole nüüd, hiljem! Lagi tarvis paremini soojustada!“
Ei olnud aega uue printsi jaoks...
Aastad kulusid ja kuninganna sai äkki aru, et kuningas ei olnud enam temaga abielus, vaid oma lossiga. Kuningannat oli vaja ainult selleks, et korralikult tühjade tantsusaalide põrandaid poonida ja kevadeti söögitubade akende ette värskemaid kardinaid valida.
Kunagi ei kõlanud lossi tühjades saalides kuninga häält nõudmas „kiiresti! Kuningannal on vaja!“, kuulda võis vaid „Lossi jaoks on vaja!“.
Kuninganna oli jäänud üksi veel enne kui temast lesk sai.
Kui kuningas suri..

***
„Kas see ei olegi nii, et nad elavad siiani, kui surnud pole?“
Ester oli oma kuulaja peaaegi unustanud.
„Printsid ja printsessid elavad igavesti, kuningad ja kuningannad saavad mõnikord vanaks ja surevad mõnikord ära ka...“
„Aaa“ Paula oli õnneks leplik.

***
Kui kuningas suri, jättis ta lossile päranduseks kuninganna. Naaberriikide kuningad ja kuningannad arvasid, et kuninganna sai endale palee, aga tegelikult oli hoopis loss see, kes kuninganna endale sai. Tema ülesandeks jäi nüüdsest kaminate tuhast tühjendamise eest hoolitsemine, kuninglike kempsude tühjendamine ja talvine lumerookimine oli samuti jäänud kuninganna tööks. Ei saanud kuninganna naaberriikki külla, kevadel, sest siis oli vaja lossiaed kenaks klanida, ei tulnud kõne alla külaliste kutsumine suvel, s kuna siis poleks jäänud aega muru niitmiseks ja külalised oleksid ehk peenelt poleeritud põrandaile prahti vedanud. Sügisel pidi hoolitsema talveaia kaktuste talveks ettevalmistamise eest ning talvel .... oh seda kütmist ja lumerookimist!
Nii elas kuninganna lossis, mis tasapisi oli muutunud korraga loheks, kes teda kuhugi ei lasknud ja vangitorniks, millel ei olnud uksi. Nii vana oli kuninganna küll, et uut printsi ta enam ei oodanud.Nojah, eks leidus muinasjutuilmas kindlasti ka printsesse ja veelgi enam kuningannasid, kelle päästmisega printsid-kuningad hiljaks jäid.
Aga nendest ju eriti ei räägitud....
Kuni ühel õhtul, kui kuninganna oli just lõpetanud oma paleeümbruse muru niitmise ja katusekambri akende pesemise algas äike.

***
„Printsi ei tulnudki?“ Vaata aga, Paula ei magagi veel!
„Õigus, sul on õigus! Igas muinasjutus tuleb lõpuks prints!“

***
Kuni ühel õhtul, mil kuninganna oli just lõpetanud oma palee-esise muru niitmise ja katusekambri akende pesemise, hakkas silmapiiri tagant paistma kummaline valgus. Kõlasid hääled, mis meenutasid kõuekõminat, kuid olid tegelikult hoopis helkiva ratsu kabjaasted, välkus ratsaniku terav mõõk. Palee, kes oli ajapikku muutunud ju loheks purskas kohe esimese mõõgahoobi peale välja tulejoa, mis tema õnnetuseks peegeldus ratsaniku rinnaturviselt draakoni näkku tagasi ja süütas lohe ainsa hetkega. Lõõm oli ni äkiline ja tugev, et hobune ehmatas ja ajas end perutades tagajalgadele, printsil oli tegemist, et mitta vääratada. Järsu tõmbega ratsmetest pööras päästja oma sõiduloomaga männiku taha, veel praegugi on kaugelt kapje kõminat kosta.
Printsess.. ei, kuninganna oli äkki vaba. Enam ei olnud midagi, mis oleks tahtnud pesemist, remonti, harimist – mitte midagi!

***
„Mirrilii on ju!“
„Jah, Mirrilii on. Aga sa ju lubasid ta endale võtta?“
„Kas sa pead nüüd printsai üles otsima? Kes teab, kuhu hobune ta vedas!“
„Ma leian. Kui ei leiagi, siis näen teisi maid ja printse.“
Hommikul naabri trepil istudes ja vinguhaisuses udus kohvi juues teadis Ester selgelt, mida ta teeb. Kanaarilinnust oli saanud vaba metsalind – ja taevas oli ta ees lahti.
Põõsast hiilis välja märg valge kass. „Mirrilii!“
Alates tänasest Paula kass.

21.03.20.
See on hea koht.
Pimeda sahvri moodi.
Siia saab koorma mõnikord kui mitte maha panna, siis vähemalt hetkeks maha toetada.
Panna pea vastu seina ja öelda vaikselt nina alla "Ma armastan üksindust.
Aga nüüd olen ma lisaks veel üksildane. See on nii valus, et me pudenen tolmuks"
Nii juhtub.
Ja keegi ei pühi mind enam kokku. Mulle jääb ainult tuul.


Verine varvas

Ma ei teagi, millest alustada …
Nii ammu ei ole enam arsti juurde asja olnud.
Eks teinekord ole mõni pisem külmetus või väike nikastus ikka kimbutanud ka, aga tegelikult on saatus mind päris kõbusa tervisega õnnistanud.
Unustame selle puuduva jala ära, see pole oluline. Päris aus olles on just too maha lõigatud jalg mind elus hoidnud, kui te nüüd aru saate, mida ma silmas pean. Invaliidile ju riigi poolt ikka mõni kopikas kukub, päris nälga ei sure.
Ei, jala pärast ma ei tulnud, mis tast, kadunukesest ikka meenutada.
Ma olen seekord natuke oma mõistuse pärast mures.
Ega ma sellest hooli, et külamutid mind kogu aeg pooletoobiseks nimetavad. Lasku käia, hea, kui neil endal poole toobi asemel kortli välja venitab, mis siin naistest ikka tahta.
Mul ikka päris ehtne mure majas, ma olen hakanud vist viirastusi nägema.
Mis joomisest? Ärge tehke nalja, ma alkoholi ei pruugi, need õhtused õlled ja mõned nädalavahetuse viinad ei lähe arvesse! Te ise sööte iga jumala päev vorsti, teie olete siis õgard, jah? Laske inimesel elada, joodikud on need limonnaja ostjad, mina olen tavaline inimene!
Kurat, vihaseks ajasite kohe …
Ma räägiks nüüd parem oma asjast edasi, eks ole?
Vot eile õhtul siis … üleeile oli pinsipäev, Hugo ja Ervin olid oma raha ka kätte saanud, siis tähistasime pisut. Enne seda, eelmise nädala lõpust käisime Aasa juubelil, tal oli ka kena laud tehtud, koduõlle ja valge viinaga …
Ah jah, eile.
Istun mina õhtul köögis ja vaatan läbi ukse toa poole.
Natuke paha oli olla, ma ikkagi vaene sant, olin vist eelmisel õhtul oma raudjala peal libisenud, kulmu oli igatahes üles paistetanud, eks sellest sihuke peavalugi.
Vot vaatan mina siis köögist tuppa ja see, mida ma näen, oli ikka väga imelik.
Vaatan: keset tuba seisab suur voodi.
Päris ilus voodi, tegelikult.
Tekk on puntras keset sängi, lina kortsus ja üks padi põrandal.
Saate ehk aru – selline pilt veab vägisi mõtted vasakule.
Jah, ega ma siis nii vana ka veel pole. Kõhh.kõhh-kõhh … Olid ajad, olid majad …
Midagi paistis teki kõrval, rullis lina alt. Teritasin pisut silma ja …
Süda läks pahaks.
Inimese varvas.
Sinisevõitu, justkui mingi nüri asjaga otsast nüsitud või ehk isegi rebitud, paksu kollase küünega. Vastik.
Verine tüügas oli lina peale pisikese pleki ajanud, ega muidu oli veri kuivanud tumedaks koorikuks, kui lähemale astusin, nägin, et koorik oli natuke mõrane. Nagu päikese käes kuivanud pori.
No te saate isegi aru, et see pilt ei olnud normaalne? Muidugi. Ma ju ütlesin kohe alguses, et mul on mure oma mõistuse pärast, imelikke asju olen hakanud nägema.
Mis mõttes varvas oli viirastus?
Ärge ajage lolli juttu!
Üks väike varvas ees või taga.
Teate, asi on hoopis selles, et mul ei ole ju kodus mingit abieluvoodit!
Kuidas selline asi äkki keset tuba kasvas?


Siis

Ühel päeval
Ma loodan, et see on ilus päev
Lähen ma ära
Tõusen vaikselt, avan ukse
Ja väljun
Ukse panen enda järel korralikult kinni.
Et tuul ei tõmbaks
Natuke aega, loodetavasti on see aeg lühike
Ei julge keegi mu toolile istuda
Tass, mu lemmiktass
Jääb riiulisse niikauaks kuni mõni laps
Keda ma pole kunagi näinud
Selle sealt maha lükkab.
Ärge riielge temaga
Ta on hea laps
Kes tassi mulle järele saadab
Tõmba käega läbi õhu
Liiguta sõrmi kui sisaliku saba
Jälg, mida õhus näed
Olen mina
Oma tassi oodates

Mõnikord
mitte eriti tihti, nii umbes kord päevas
mõtlen ma surmast
kujutage ette, et surm on lihtsalt mängu lõpp
"game over", mask eest ja ma olen äkki kolmekümne üheksa aastane rasvunud ja vinniline hikikomori
keset neljateisttuhandet kolmesada kuute haisevat pitsakarpi ja umbes sama mitut kokakoolapudelit, kes just kaotas virtuaalreaalsuses mängu, sest ta ei taibanud kuus kuud tagasi lasta oma tegelaskujul üles korjata maagilist kivikest ja puudutada igavest elu tagavat tagavat posti.
hikkikomori elu mõte saab mängu kaotusega otsa.
ta avab akna ja viskub kuueteistkümnenda korruse kõrguselt kõnniteele.
eesti poisike röögatab "persse!",rabab klapid peast, sest on just kaotanud oma vastselt aknast alla viskunud tegelaskuju mingis igavas igavas mängus.
"mutt, mis süüa on?" karjub ta kööki.
igavlev tüdruk Ontarios magab maha võimaluse poisilmenne köökiminekut lasta teha kolm ringi ümber tooli. see taganuks poisile mängus puutumatuse järgmiseks nädalaks...



Kastaniallee

Vennad vennaskonnast „Karskelt Kaduvikku“ ja õed sõsarkonnast „Puutumatult Pühad“ võtsid raske otsuse vastu ühiselt.

Kilomeetripikkune kastaniallee pidi kaduma, maha saetama, välja juuritama.
„Puutumatuse ja karskuse igavese püsimise nimel, kauem ei saa seda enam edasi lükata!“ deklareerisid õed, „Allee lausa nõretab ahvatlustest ja patust!“
„Karskuse ja puutumatuse kaitseks ei ole muud võimalikku teed, kui rüve puuderida ajalukku saata!“ olid vennad nõus.
Õed, kes käisid vennaste hoones iga kahe nädala tagant poolikut sea lihakeha oma köögi tarbeks toomas pidid pea iga kord nägema iidsete puude tüvedesse lõigatud nooltest läbistatud südameid ja umbe kasvanud nimetähti ning panid oma pühaduse sellega pidevalt proovile.
Vennad, kes igal teisel nädalal õdede pesuköögist oma küüritud kaatsad kätte said nägid alleed läbides vallatuid lopsakaid puutüvesid, kurvikaid juurikaid lustakate rohututtidega ja nende karskus kõõlus kui noateral.
Nüüd pidi sellele lõpp tulema.

Kaugelt palgatud saemehed vangutasid veidra soovi peale päid. Saja-aastase puuderivi mahasaagimine sügisel, puud okkalistest viljadest tilkes täis, oli juba omaette võttes imelik. Kui veel öeldi, et puud , suured rasked jämedad tüved, tuleb saagida lühikesteks juppideks ja lõhkuda halgudeks, oli imestus kordades suurem.
Tellija soov on seadus.
Puud saeti maha, hiiglased langesid raginal, okstega maad kündes ja küpseid vilju kaugele laiali puistates. Haluriidad kerkisid, vasaku poole puud sõsarkonna tagahoovi ja parema poole tüved vennaste aia äärde. Okstest said haokood mõlema kasina seltskonna sauna taha.
Maa sai silutud, enam ei meenutanud siivutut alleed miski.

Esimesel talvel kulges elu nii „Karskelt Kaduvikku“ kui „Puutumatult Pühade“ kogukondades kasinuse ja puhtuse tähe all.
Suvi möödus kui taevaminek, kõigi mõtted olid puhtad ja palved paistsid kõik otseteel paradiisi retseptsiooni lauale jõudvat.
Raja, mida varem ääristasid siivutud kastanid, ääres tärkas kõrge rohi. Varem oli puudevõra varjus katnud seda pinda tihe samblavaip, nüüd pääses päike sammalt suretama ja maailmarändureist taimeseemned otsustasid end vabaks jäänud pinda juuri kasvatama asutada.

Veel mõned talved ja suved hõljusid puutumatuist õdedest ja karsketest vendadest mööda kui taevaselt kasin unenägu. Talvine lumevaip peene rajaga kahe hoone vahel , suvine pikematele vendadele rinnuni ulatuv rohi tuulepuhangutes õõtsumas.
Ei midagi, mis meeli kiusaks ja kõlvatuid mõtteid ärataks.
Elu tiksus oma rada ja selle raja lõpus kaardus taevavärav, millest läbipääsemine oli kindlamast kindel.
Keegi ei osanud aimatagi, et midagi võiks muutuda.

Kuid...

Äkki....

Järsku ...

Ette hoiatamata ....

Küttepuid läks kloostrites palju. Küll oli keetmise –küpsetamise tarvis köökidesse halgusid tarvis, samas vajati notte pesuköögi katelde kütmiseks. Kloostrikambrid peeti küll jahedad, kuid ega siis pühapiltide alla lipendavat õlilambi leeki ei saanud seepärast kustuda lasta, et õli külmaga klimpi tõmbas. Juba sel põhjusel pidi ka kambrite soojendamiseks riitasid kulutama.

Sel talvel. SEL TALVEL. SEL TALVEL.

Jah, sel talvel jõuti riidamaal kastanihalgudeni.
Õdede ja Vendade kogukondades oli üks töö, mida tegid kordamööda kõik kloostriasukad.
Sauna kütmine.
Ka tulevased inglid pidid, niikaua kuni neil oli maise ihu koorem kanda, oma hügieeni eest hoolt kandma. Ei midagi erilist, kord nädalas sauna, ihu puhtaks ja palveid täis elu läks rahulikult edasi. Ei mingit naabri seljapesu, mitte ühtegi mõtlematut nuustikutõmmet. Ikka karskelt ja puutumatult puhtaks ja kogu lugu.
Esimene õde, kes saunaahju kastanihalgudega kütma hakkas ei rääkinud oma murest kellelegi midagi. Ainlt, et kabelis palvetamas käis ta pärast saunapäeva pisut sagedamini.
Vend, kes alleest lõigatud puuid saunaahju pildus läks juba tol korral millegipärast teistest hiljem pesema ja veetis seal sündmatult kaua aega, vabandades end pärast vaiguste käte kasimiseks kulunud ajaga. Kastanihalud tal nüüd vaigused, no mis küll....
Palvetama pidi hiljem temagi, palju palvetama.
Mida enam saunapäevi möödus, seda kummalisemad meeleolud kloostrites levisid. Abtiss ei suutnud enam hommikusöögilauas kihistamise vastu mitte midagi ette võtta, abt oli hädas roppe anakdoote kõnelevate munkadega.
Aeg-ajalt haaras „Puutumatult Pühasid“ õdesid ja „Karskelt Kaduvikku“ tüürivaid vendi siiski patukahetsussööst ja kloostrikabelite põrandaplaadid hakkasid selle tõttu üsna kulunud välja nägema.
Abtil ja abtissil oli tegemist, et kloostreid ohjeldada, pidevalt kasvava segaduse põhjuste otsimiseks mahti neil polnud. Ka nemad olid ju jumala ees tavalised surelikud, ka neil lasus kohustus toimetada igapäevaste olmemuredega.Isegi saunakütmine oli neile samamoodi kui kõigile teistele kohustuseks pandud.
Nii möödusid kuud, kastanihalgude kuhjad kahanesid pisitasa, meeleolud kloostrites kiskusid aina kihisevamateks. Talv sai läbi, kevad tormas mööda, suvi asus laagrisse.
Rada kahe kloostri vahel kulges kui nool pika rohumüüri vahel.
Iganädalased saunakütmised kulgesid oma rada, kloostriasukad muutusid aina maisemateks, kabeli põrand sai vatti, millest enne mõeldagi ei mõistetud.
Oligi aeg sel maal, et saabus kloostrijuhtide kord hoolitseda inimese kaduva kesta kasimiseks vajaliku soojuse eest.
Saunakütmise eest, kes veel aru ei saanud.

Juba lõuna paiku läks abtiss saunaahju esimesi puid sisse ajama. Saun pidi ikka enne suurt pimedat köetud saama, südaööl, räägiti, pidi seal saatan käima.
Abtiss saatana pesemaskäimist küll ei uskunud, kuid südaöine tühi ja pime saun ei olnud just koht, kuhu innnukalt tikkuda.
Niisiis, esimene halg kätte ja ... abtiss jäi liikumatult paigale. Tuhat kujutluspilti, miljon meenutust naiste ühismälust sööstis äkki läbi ta pea. Halu kätthellitav kõvadus, selle sirge soonilisus ...
Aaaaaaah, abtiss viskas halu ahju, kiiresti järgmine, jälle uus , kiiresti ....
Pildid peast ei kadunud kuhugi. Õhetus kattis abtissi põski, halud lendasid ahju, kuni enam ei mahtunud.
No kütab või ahju lõhki.

Pika raja otsas istus oma sauna ahju ees teine kloostriülem, riidast võetud priske puupakk sõrmede vahel ja silmad lakke pööratud. Saunasoojendamisega oli kiire, ajal, mil päev südaööl läbi sai, olevat laval sukuube vihtlemas nähtud. Kindel too jutt küll polnud, kuid parem karta kui kahetseda.
Abt halgu kohe ahju viskama ei tõtanud. Mida küll meeenutasid oksakohtade kumerused, pisikesed kelmid samblatuustid, oksaringid tüügastel ... jaa, ta teadis. Teadis, ent ei tahtnud meenutada, aga ei, kõigi maailma meeste mälu söötis talle ette üha uusi ja uusi kaleidoskoopilisi pilte.
Ahju, ahju see riivatus!
Ei jäänud ka see ahi kehvasti köetuks.

**

Pikk rohi kahel pool teed oli suve lõpuks radu täis tallatud. Ainult tallajad ise teadsid, kui palju oli ses rohus vanadest puudest pudenenud kastanimunadest tärganud noori tõusmeid. Kindlasti ulatuvad need järgmisel suvel üle tuules hõljuva heina.
***

Siivet sahataan sirpaleiksi
Ne ovat tarpeettomat
Ja sielu sievataan vanhasta riihiseulasta läpi
Ettei sinne jäisi rakkauksestamme muistiakaan
Olenko nyt aikuinen?
Kysyn
Et.
Nyt olet vanha.
Akka
Sinulla on vaan yhtää odotetavissa.
Kyllä sekin mies tulee, hän ei ole koskaan ketään unohdanut.
En ehtinytkaan aikuiseksi
Enkää ehtii enää
Enkää haluakaan
Pistäkaa siivet sinne missä aurinko ei koskaan paista, olen liian tanakka lentämiseksi.
Mutta se riihiseula antakaa takaisin kaiken seulatun kera.
Tai muuten...



Miks

Põhjus on lihtne.
Sellised nurgatagused tekivad, kui järsku taipad, et sul ei saa kunagi olema kedagi, kellega koos meenutada aegu, mil te koos noored olite. Mitte kedagi, mitte kunagi.




Ära karju vahetpidamata, mul oli lihtsalt kõht tühi, saad aru?“
 „Mida ma sulle rääkisin, milleks ma sind üldse õpetasin, kõik vastu taevast, mitte midagi pole sa aru saanud, nii loll, niiiiii lolllll, ega nad sind asjata Loll-Ivaniks ei kutsu..“

 Baaba-Jagaa tõmbas ahmides hinge. Vanus polnud enam see, suitsu täis tare ja iga ilmaga tehtavad luualennud ei parandanud tervist samuti. Nagu ka lõputu inimlik lollus, mida ta kõikjal lokkamas nägi. See näris kohe eriti hinge.
 Nagu praegugi.
 Loll-Ivan oli oma võimaluse ju saanud. Kuningatütar, tõeline kaunitar, kolme kuningriigi pärija, rikkust rohkem kui Ivan oma elus kulutada jõuaks. Selles viimases ei olnud Baaba-Jagaa küll päris kindel. Ivani kulutamisvõime oli kohati ikka silmatorkavalt ülearenenud.
 Siiski – kõige ehtsam seltskonda abiellumine, enamasti toimusid sellised tõusud tütarlastega, siiani oli ainult Baaba-Jagaa mehi osanud kõrgema klassi neidudega upitada. Aga Ivan. Tema oli ikka puhta loll.
 „Kuula nüüd hoolega!“ Nõid proovis rahulikult. „Kuula nüüd...Kuuled sa üldse midagi?“
Ivan katkus hammastega jänese seljalt liha lahti, hambad olid tal head, seda pidi tunnistama, isegi pooltoores jänes hargnes nendest kistuna nagu vana sokk. Head hambad, aga kuulmisega näis olevat kehvasti. Või siis kuulamisega?
Baaba-Jagaa laksas oma konksus küüntega Ivani käes olevat jänest, see kukkus lõkesütele. Tuli oli nii valus, et kärssava liha hais tõusis pilkselt pahvakana üles, kuni Ivan oksa abil rümba tulest välja kokis, ise porisedes.
 „Mida sa rahmeldad, kas sulle pole öeldud, et söök pole loopida?“
 „Sina ole üldse vait! Mida sa siin sussutad, Vassilissa ootab, silmad märjad, sina järad jänest?“
 Ivan vaatas kord nõida, kord kõrbenud jänest oma käes, pööras siis lõkke kohal olevat parti pool ringi ja haukas jälle haavikuemanda kintsu.
 „Ma küsisin su käest midagi, lollpea!“ Vägisi kiskus hääl jälle tiiskanti.
 „Sa ütlesid kõigepealt, et ma pean vait olema. Te, naised, otsustage kord juba ära, mida te tahate – et ma vait oleks või räägiks, mõlemat ei saa!“
Oma loogika selles oli.
 „Räägi!“
 „Vassilissa ees ja Vassilissa taga, muud enam viimasel ajal ei kuule.“
 Ivani hääles oli äkki väsimus ja kurbus. Väsimusest sai Baaba-Jagaa aru, nii laisal mehe jaoks kui Loll-Ivan olid viimased nädalad olnud tõeline eneseületamine. Kord passi konna, kord põleta konna nahka, siis need seltskonnaüritused, kus pruudiga ringi lehvima pidi ja lõpuks aja veel pruudi päästmiseks Surematu Kaštšei ka vihaseks. Virk meeski oleks väsinud, loodrist rääkimata.
Kurbus oli midagi uut. Baaba tundis Ivani kui rõõmsameelst tobukest, iga pisike nali ajas Vanja laginal naerma, iga väike rõõm muutis teda õnnelikuks. Nüüd olid mehe silmad nukrad ja hääles allasurutud nutt. Nõid ei olnud varem midagi sellist kohanud. Eks need mehed, kes mõnikord mingis meeltesegaduses tema juurde sattusid – enamasti eesmärgil saada nõiatapja kuulsust või midagi sellist – olid julged ja jultunud, lõpupuoole ka hirmunud, kuid murelikke ei olnud nende sekka siiani sattunud. Baabaa Jagaa oli lausa nõutu, peaks ju kuidagi reageerima, aga kuidas?
Õnneks ei tekinud piinlikku vaikust. Ivan luristas korra jõuliselt ninaga, peaaegu tundus nagu oleks pisaraid üles kiskunud ja kõneles edasi.
 „Varem tahtsin – läksin kalale. Tuli tuju – ronisin uibupuu otsa, vahtisin pilvi ja sõin õuna. Mõte kargas pähe – ratsutasin metsas. Oli päevi, mil ma otsustasin hommikul, et ma ei viitsi üldse voodist välja tulla ja ei tulnudki. Mitte midagi ei juhtunud, usud?“
 Baaba-Jagaa noogutas, ta uskus. See oli ju nagu tema elu, vaba ja lõbus. Vanusevahe ainult, kui Vanja käis kalal, siis vedeles Baaba voodis ja kui Ivan ratsutas, vedeles Jagaa jälle voodis.
 „Nüüd ei ole muud kui tee seda, too teist, päästa kuningatütart, raiu tamme...mul pole mitu nädalat olnud aega köögis värsket pirukat ahjust oodata, hobune ei mäleta enam mu nägugi, läheb tallis tasapisi paksuks. Praegugi – võtsin kiirema ratsu, minu oma Vasilissa päästmiseks ei kõlbavat, olevat liiga masajalgne. Aga mul on kõht tühi!“
Baaba -Jagaal oli ka kõht tühi, kui Vanja oma jämesäärset setukat kirjeldas, kuulis vist kogu mets kuidas nõia kõht korises.
 „Mul on kõht tühi.“ Ivani hääl vajus vaiksemaks ja veel kurvemaks.
 „Raiusin tamme maha, juurisin välja, koukisin kirstu maa seest välja – tead, palju see jurakas kaalub? – lõhkusin lukud. Higi lahmas, nälg näris neerude kallal ja siis – oppaa! Kirstus oli jänes! Praad, saad aru?“
 Baaba-Jagaale meenus jälle Vanja hobune. Ta sai aru.
 „Lõin jänese maha. Selle sees part! Pardi sees muna! Söök, kõik puha söök, tegin lõkke üles – tammel poled oksad on kuivanud – ja sain lõpuks midagi hamba alla.“
Loll- Ivani hääles oli isegi pisike sära. Söök ikkagi, värske liha! Paraku vajus jutt jälle kurvaks.
 „No ja nüüd tulid sina. Lööd mul liha käest maha ja röögid. Muud pole kui Vassilissa siin ja Vassilissa seal. Miks ma peaksin üldse naist võtta tahtma, kui ta juba enne abiellumist sihuke pind...“ Vanja valis sõna “...on?“ Sõna ei tulnud.
 „Aga...“
 „Mis aga? Võtku Kaštšei see Vassilissa omale, miks mina pean rabelema? Mul niigi hea!“
 Baaba-Jagaa tundis, et tal justkui polegi Vanjale midagi vastu öelda. Kui ainult...
  „Nad hakkavad sind taga otsima, ega enne ei jäeta kui sa Vassilissa ära võtad. Kuhu sa ennast peidad, niikuinii leiavad üles.“
Loll-Ivan sorkis norguspäi lõkkesüsi. Tõtt rääkis nõiamoor, tõtt. Hakkavad tõesti otsima. Leiavad üles ja topivad Vassilissale meheks. Kui ainult...
„Ma ei murra seda nõela pooleks! Las olla oma Kaštšeiga, mina nõela ei murra ja tulen hoopis metsa sinu juurde elama, sealt ei tea mind keegi otsida“
 Loll mees, mõtles nõid. Umbeloll ikka, mida ta seal onnis tegema hakkab, omalgi kitsas.
Samas ega ta ei peagi miskit tegema. Käib kalal, vahib pilvi. Mahume ära küll. Toob talvel ehk puidki tuppa, mõtles Baaba-Jagaa, Ivan armastab ise ka ahju peal peesitada ja ega see ahi ise soojaks ei lähe.
 „Mis ma sinuga ikka teen, las Vassilissa jääb vana Surematuga paari, koli sa pealegi minu osmikusse. Sel küll kõverad, aga sitked jalad, kannab sinu ka ära... aga talvepuud jäävad sinu hooleks!“
 „Tõsiselt?“ Vanja ei uskunud oma õnne.
„Lubad enda pole tulla ja seal elada?“ tõde hakas kohale jõudma.
„Elagu, hurraa, ole sa tänatud, Jagaa-moor!“
Vanja kargas püsti ja tegi isegi paar tantsusammu.
 „Ma teen sulle talvepuud, ma teen korraga mitme talve jagu neid, ära sa memmeke muretse, näe, sellest tammest siin alustangi, siit saab valusaid halgusid!“
Ivan rabas suure rondi kätte, seda nõiamoori nina all keerutades.
 „See oks üksi kütab su ahju kuumaks, tammest paremat puud pole, põleb kui põrguline!“
 Ivan viskas rondi hoogsalt eemale,
„siin on selliseid oksi üksi juba sadu, aga veel on tüvi ja...“
 „Lollakas“ ütles Baaba-Jagaa vaikse häälega, ise maha visatud oksaronti vaadates.
„Ega nad asjata sind Loll-Ivaniks kutsu. Ikka täiesti lollakas oled“
 Vanja pööras pead.
Vaatas oksa.
Oks oli kukkunud pardi seest kougitud mina peale, selle puruks löönud jaa sealt turritas nüüd välja nõela terav ots.
 Nõelasilm oli tammeoksa sees, ikka mitme hea verssoki kaugusel.
 „Vassilissa on nüüd kõige naha ja karvadega sinu. Ei kutsu nad sind ilmaasjata Loll-Ivaniks, ei kutsu...“
Baaba-Jagaa kahmas tamme tüve najalt luua ja pööras minekule.
Vanja käed olid külgedel rippu ja pea norus. Hukas see elu, puhta hukas. Ta istus maha ja võttis süte kohalt pooleldi kärssama läinud pardi.
Saab vähemalt kõhtu midagi, kes teab, millal jälle toidu ligi pääseb. Pulmad ja värki...
Baaba mõtles metsa kohal edasi vihisedes veel kord Loll-Ivani paksu pepuga hobuse peale. Kõht korises jälle.
 „Ah, lähen võtan selle kohe kaasa“ tegi Baaba-Jagaa äkilise kurvi.
 Kuningalossi nurgatornid hakkasid juba kuusiku tagant paistma.
 Tallid, teadis nõid, on neist natuke vasakul.

Tõukeks oli unenägu milles oli laev milles oli laev milles oli loss kus ma pidin end peitma, sest mind otsis taga erikomando, kes tahtis mind välja visata lossist mis oli laevas mis oli laevas ja mu ainus peidupaik oli leiliruumis mis oli saunas mis oli lossis mis oli laevas mis oli laevas.

Täiendus mitme päeva pärast: ma täiega vihkan seda lugu praegu, aga maha ka ei võta, las jääb endale meenutuseks, kui sitasti mõni asi võib lõpuks maitseda (pardon my french).


Kommentaare ei ole: