by W
Nähtud, et paljud on olnud noored ja ilusad, lähme nüüd postituse pealkirja juurde.
Ma küsisin selle küsimuse eile Maakalt.
Nägin vastavat teemat Redditis, aga ei leia enam üles. Võib-olla oli küsimus "mis vanuses sa hakkasid end täiskasvanuna tundma".
Vastuste osas domineeris, et ei olegi suureks saanud (nagu Londiste), ja et siis kui vanemad surnud e enam kellegi laps ei ole. Natuke vähem ka ise laste saamine.
Maaka vastus oli huvitav, segu juba enne teismeiga ja eikunagist.
Kuna ta küsis minult sama, siis minu vastus oli segu eikunagist ja ajast, mil ma hakkasin täiskasvanuid e endast vanemaid inimesi "kasvatama".
See on põhiliselt tööalane - jube veider kui järsku endast aastakümneid vanemad inimesed on ... teate, vahemõte - alluv on üks jube paha stagneerunud väljend, ärge kasutage seda .. e mitte alluva rollis, vaid järsku oled sa vastutav endast palju vanemate ja haritumate inimeste suunamise ja töötulemuste eest.
Aga kohati ka lihtsalt elus ja kes teaks paremini kui Maakas, kuidas ma täiskasvanute korralekutsumise ja kantseldamisega tegelen. Mitte et see väga vilja kannaks, a vähemasti ei lähe asjad täiesti käest, khm.
Ehk siis hetkest, kui ma tahtsin ja julgesin täiskasvanud inimestele väljendada oma mõttekäike ja suundasid ning täiskasvanud olid valmis neid kuulama ning arvesse võtma. Vanuses 20 + natuke.
Täiskasvanuks ei saa siiski mitte kunagi, sest see tundub nii kuiv ja igav ja läbimõeldud ja planeeritud ja ... no nigu mingi krdi agraarajastu, kus sa lihtsalt maha surid kui täiskasvanuna oma karja- ja põllumajandust, talvist ellujäämiseks vajalikku temperatuuri hoidmist jms läbi ei mõelnud ega järginud.
Üks elu on natuke liiga lühike täiskasvanu rolli omandamiseks ja selle perfektseks väljamängimiseks.
Siis, kui mul tekkis päris palgatöö ja arvestatavas koguses oma raha. Umbes 24 või nii. Palgatööle suunas mind veel mu oma emme hoolitsev käsi. Mille eest olen talle väga tänulik.
VastaKustutaOlen Kaur, kes ei saa sisse logida, sest mingid küpsised.
KustutaKui ma oma elupõlisest depressioonist lõpuks jagu sain.... mis võis sündida umbes mmm... 15-16 a tagasi? siis ma otsustasin, et täiskasvanud inimesele on lubatud:
VastaKustuta1. Olla veider
2. Olla vihane
3. Hoida keskmine sõrm taskus valmis, kui peaks ruttu vaja olema
4. Enda eest seista
Rohkemat ärge minu käest tahtke.
Kas see võiks teiste sõnadega olla, et siis kui said aru, et ei pea "ühiskonna" (mis on tglt defineerimatu mass, okkaline ja haraline) standardile ja ootustele vastama?
KustutaEi, kuna inimene pole kunagi täiesti väljaspool ühiskonda, siis on ikka paratamatu mingitele ootustele ja standartitele vastata. Aga need ootused ja standartid peavad olema hästi põhjendatud.
KustutaReliktsetele ootustele vastamist ei pea ma tõesti vajalikuks. Kui tahan. tätoveerin, kui tahan, värvin juuksed siniseks, keda elu see kehvemaks muudaks?
Punkt on veits selles ka, et ka veidrikuna ollakse siiski ühiskonna osa, kuivõrd veidrike roll on ühiskonda sisse kirjutatud, vastasel korral oleks seesinane ühiskond liigse rigiidsuse tõttu juba ohus. Kui mõni veidrik kogemata midagi kasulikku avastab, nt hügieeni, siis takkajärgi kindlasti kiidetakse innovatsiooni eest, ent see ei muuda selle avastamise hetkel tema positsiooni kuidagi mugavamaks, ikka on ekstsentrik.
Nojaa, isegi mina vahel kammin end enne inimeste hulka minemist. Üksikul saarel teeks seda märksa harvemini...
KustutaEsimest korda sain (enda arvates) täiskasvanuks kolmandat raksu malevat tehes. Vastutus noorkarja eest, võitlused kolhoosi isakestega, et oleks tööd ja lusti, igast koerused ja tilu-lilu. Meenub viinavõtt majandi ehitusjuhiga, eesmärgiga kinnitada minu fabritseeritud töökäsud. Töötegu ning viinavõttu segas aseesimehele meenunud tõik, et ta peab poja majandi lasteaiast ära tooma. Aga kuna tal oli jalg pehmem kui minul, siis viskas oma Volga võtmed ja ütles poja nime. Enne lasteaeda minekut tiirutasin (ikka väga sooja peaga) mitme kena tudengineiuga küla peal - ikkagi Volga! Tänu headele suhetele oli meie rühma keskmine palk suve eest ligi tuhat ja meie komandöriga kasseerisime kumbki 1500 rutsi. See summa on tänapäeva vääringus ehk võrreldab 15000 euroga.
VastaKustutaTegelikult sain meheks, isaks ja natuke ka abikaasaks peale kolmanda lapse sündi, siis juba nooremas keskeas:)
Ma just naersin eile, et täiskasvanuna tunnen ma end siis, kui pean 20aastastega samas ruumis olema ja kuulen, mis juttu nad ajavad. Või kui näen seda vankumatut enesekindlust selle kohta, et just NENDE käes on absoluutselt iga standardi mõõdupuu. Minuvanusele sõbrannale näiteks üritas üks neist lapsukestest just selgitada, et saad aru, ära kasuta enam sõnumites emotikone, sest muidu sind ei peeta lahedaks, inimesed arvavad, et sa oled VANA. Ja ei olnud isegi mitte šokeeritud, vaid konkreetselt segaduses, kui sõbranna vastas, et tegelikult on tal täiesti ükskõik, kas 20aastased teda lahedaks peavad. :D
VastaKustutaMeil endil juhtus eelmisel suvel see, et otsisime lapsele suviseks ajaks lapsehoidjat. Leidsime ühe tüdruku. Ja ta ütles, et tema ema tahab meiega rääkida. Ja me koristasime terve elamise ära, sest "omg, kellegi ema tuleb külla". Enne kui tuli meelde, et me oleme tegelikult ise ka emad-isad siin ja ei peaks enam ninast verd välja pingutama, et kellegi ema jaoks viisakad olla. Selgus muidugi, et ta oli enamvähem meievanune ka. Aga esimene instinkt oli ikka "omg, ta ema tuleb, käitu normaalselt". Ise oled faking 39.
Antud kontekstis tundub ema kui järelvalvet teostav inspektsioon. Maksuamet, tarbijakaitse, põllumajandusamet, tolliamet vms; keskmine täiskasvanu ei peaks neist ka ühtegi kartma, aga nii kui mõni radarile lendab, on "kellegi ema" reaktsioon korraks.
KustutaEks igal ühel ole oma mõõdupulk, mille järgi ta end/teisi täiskasvanuks tituleerib.
VastaKustutaÜks mõõdupuu on selline - kui pole kuskile kasvada või areng jääb seisma, oledki täiskasvanud.
Raisakullil on peatunud kasv vertikaalis, kuid horisontaal-vektoris võib ta veel rasva koguda, lisaks võib ta kahaneda seniajani kuni kirstukaan sulgub ja/või leegid õgivad ta luid, muutes need tuhaks - vat siis saab öelda, et "hjuumen" on lõpuks ometi täiskasvanud...
Hea on olla see, kes sa oled.
Raisakull
Ma tõelise eestlasena lugesin hjuumeni muidugi enesekindlalt hüümeniks ja olin hetkeks segaduses, et kas peaks ka kartma, et hakkab tagasi kasvama.
KustutaPardon! Mõeldud oli siiski "human" ehk inimene võõras keeles, nüüdseks juba teise ilma kolinud ühe sõbra kõnepruugi järgi, nii kuis lokaatoritesse kostusid.
KustutaRaisakull
Mul on teised kriteeriumid.
VastaKustuta"Täiskasvanu" ei kuulu nende sekka isegi teisi inimesi enda seest hinnates. Enesest rääkimata.
Kas sa tahaksid oma kriteeriumitest veidi lähemalt rääkida?
Kustutakas X on inimene, kes oma seisukohti muudab ja on paindlik või on järjekindel ja paindub aint kui peab?
KustutaVõi arvab ta, et tal on ALATI õigus?
Kas X on inimene, kes julgeb ära määrata, kuidas teised elama peavad, või on "ise tead, kuidas teed" koolkonnast?
ja siis on lademes pisikesi asju alates sellest, kas me lemmikraamatute osas on kattuvusi lõpetades sellega, kas ta oskab süüa teha ja kas ta arvab, et oma elu on igaühe enda teha, või loeb kõvasti, millisesse keskkonda missugusesse kehha ja ühiskonnaklassi inimene sündinud on.
Inimestel, kes "kõike teavad" ja kes ei paindu, on märkimisväärne oht murduda.
KustutaPisut paindlikkust tuleb kasuks.
Mittetäiskasvanu e lapse võib nt profülaktikaks keset poodi põrandale üürgama jätta, kohukese multipakki ostmata, ja minema kõndida. Ja tegelikult ei muutu see ka hiljem. Tuleb minema kõndida. Mõni eksemplar võtab mõistuse pähe, tuleb järele ja saab läbi arutada, mis nüüd juhtus. Täiskasvanutega on ses osas lihtsam, sest neist saabki igaveseks loobuda.
Ma olen täiskasvanu siis, kui olukord seda nõuab. Valdavalt seda õnneks vaja pole, olen ma ise.
VastaKustutaLiis
Eriti üldse ei taha täiskasvanu olla, sest täiskasvanu olemine tähendab vastutust mitte ainult enda tegemiste vaid tihtipeale teiste eest ka. Endiselt meeldib teha laste ja noorte inimeste tempe nagu näiteks puu otsa ronida. Täiskasvanuks saamise välk lõi siis sisse kui kolisime teisele mandrile ja traditsiooniline tugivõrgustik kadus ühe pauguga - pidime ise otsuseid tegema ja ise täiega nende eest vastutama. Alguses oli lausa põnev ise elukäiku suunata, nagu esimest korda autot juhtida.
VastaKustutaMa ei saa pärs täpselt aru, miks peab ilmtingimata "mittetäiskasvanu" olema. Kriteeriumid on muidugi erinevad, aga täiskasvanud inimene vastutab oma tegude ja sõnade eest, on usaldusväärne. Eelistan ise selline olla ja end ka sellistega ümbritseda, teeb elu kordi lihtsamaks. Ja kui ma ka sügavas keskea teises pooles seda ei suudaks ... no mai' tea. Aga millal ma selliseks sain - jumal seda teab - ülikooli ajal juba kindlasti olin. Samas ma ei ütle, et täiskasvanu peab ilmtingimata materiaalselt 100% üksi hakkama saama. Esimene tööleminek ei tee kedagi täiskasvanuks. Sain mina oma vanematel tuge niikaua kui vaja ja poeg on hetkel 28 - olemiselt vastustustundlikum ja usaldusväärsem kui ma iial oma elus olen olnud, aga jätkuvalt õpib ja ma ei leia, et ilmtingimata peaks veri ninast väljas tööd rabama. Teise nurga alt sain täiskasvanuks - ja seda mõtet mäletan siiamaani - kolmekümne nelja aastaselt, kui mulle ühel hetkel koitis, et kõik suhted (armusuhteid pean silmas) ei peagi igavesti kestma ja "happily ever after"-ga lõppema. Mäletan, ütlesin siis iseendale tunnustavalt, et oled täiskasvanuks saanud. Aga laias laastus, kriteeriumid on erinevad, kuniks kõik lasevad kõigil olla, on väga hästi. Minul isiklikult on liiga lapsemeelsete 40+ inimestega raske, aga neil kindlasti minuga ka.
VastaKustutaRentsil oli ühest küljest hea määratlus, et millal juhtub see, kui ei saa ise teistele probleemide lahenduseks suhu vahtida, vaid hakatakse endale vahtima. Ja ma mõtlesin sinuga sarnast rada pidi, et hea on, kui inimesel on terve elu võimalik seda vahtimise koormat jagada - et kui tema ongi see, kellelt kõige rohkem lahendusi oodatakse, siis vahel saab tema ise kellelegi toetuda.
KustutaSelle teise nurga alt mõtlen samuti midagi sarnast: taipamine, et seda hetke, kus ma olen ära õppinud, kuidas maailm käib ja kuidas seal ollakse, ei tulegi. Teistel ka ei tule, kui keegi teeb näo, et tema teab, siis ta teeskleb, võib-olla ka iseenda ees.
Üks krõks oli endal aga vastupidine, kui ma hakkasin aru saama, et mingites konkreetsetes asjades ma olengi keskmisest võimekam ja järelikul on OK, kui mulle sel puhul suhu vahitakse ja kui teistel ei tule sama hästi või kiiresti välja kui mul. Nooremalt oli mu vaike-eeldus, et minu võimed on tavalised, ainult võimetused on ebatavalised; kõik oskavad-teavad samu asju nagu mina ja on pealekauba näiteks normaalsuse peale palju paremad, ühesõnaga, mina olen kõige lollim. Ja siis ma läksin närvi, kui keegi ei saanud millestki aru või tal tuli halvasti välja, sest raudselt teeb ta meelega, minust ei ole ju võimalik halvemini, mina olen ju kõige lollim.
Mulle tundub, et "mina olen kõige lollim" käib, või vähemasti varemalt käis, mingi teismeea arengufaasiga kokku. Sest mul oli ka nii. Ja suhu vaatamise määratlus on ka hea. Mul vist vahepeal oli nii, et kõik aga muudkui vaatasid, aga nüüd olen sealmaal, et osa suhuvahtimist saab juba lükata järeltulevale põlvele :-). Vaieldamatult on asju, milles see põlv on minust parem. Muuhulgas - mida gen Zlt ei ootaks - praktiliste asjade korraldamine.
KustutaEee... notsu on saanud täiskasvanumaks kui mina.
KustutaMa sageli mõtlen, ja vahel ka ütlen, et "kui inimene on veel lollim kui mina, siis on see kaasinimeste suhtes pea kuritegelik".
See ei ole muidugi lauaga lapiti, ma ei eelda, et minu vanuses ja vanemad inimesed nt programmiuuenduste jms tehnoloogiliste veidrustega peaks silmapilkselt kohanema või keskmine inimene teadma, kuidas spets tööriistadeta nurgaliistud täpselt lõigata; pigem on see laia laastu inimlik ja empaatiline plaan. Ma olen antisotsiaalne otsekohene veidrik ja kui ma tajun, et isegi minu piir sai kellegi käitumise või sõnavõtuga riivatud, siis ... oot...
X-ist hommikul lugesin:
Tüüp suunatakse psühhiaatri juurde. Viimane küsib, kas veresugulaste hulgas on psühhiaatrilisi probleeme diagnoositud või täheldatud. Tüüp vastab, et diagnoositud ei ole, aga tema tädi ja onupoeg on kolm korda Trumpi poolt hääletanud.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMul hakkas praegu kripeldama see: "Üks elu on natuke liiga lühike täiskasvanu rolli omandamiseks ja selle perfektseks väljamängimiseks. " - ses mõttes, et siit jääb kõlama mõte, nagu oleks täiskasvanu roll midagi kindlat, muutumatut ja ideaalset, aga nii ei ole ju. Seda ei saa perfektsuseni viimistleda, sest elu muutub kogu aeg eest ära. Seda pole isegi mõtet VÄLJA MÄNGIDA, sest elul on kogu aeg oma päris nõudmised. Ja lõpuks kulub inimene nii ära, et mingil hetkel võib paratamatult juhtuda jälle lapseks, hooldusaluseks muutumine.
VastaKustutaMis on täiskasvanu - minu jaoks inimene, kes saab oma eluga hakkama ja vastutab vajadusel ka teiste eest. Laps definitsiooni kohaselt ei saa. Väga vana inimene ka enam alati ei saa. Aga üldiselt on täiskasvanuelu dünaamiline, muutuv ja libisev ja vigade tegemise suurepärane võimalus on meil olemas kogu elu jooksul. Oluline on nende vigade eest vastutada ja neist õppida.
Mul, kui ma järele mõtlen, on täiskasvanu ettekujutus seotud ilmselt konkreetse inimesega oma perekonnast. Keegi ei tea, mis ta peas toimus, aga tegemist oli täiskasvanu etaloniga. Ja ainsa täiskasvanuga, keda ma tundnud olen. Muudel inimestel läheb vahel ikka lappama ja see on normaalne. Laias laastus ka positiivne.
KustutaSiinkohal ma keeldun. Ma protesteerin! Etaloninimesi pole olemas. Inimesi ei anna mudeldada! /ajab nina püsti ja kõnnib eemale/ komistab/poriseb/ Ma võin friik olla, see ei tee mind vähem täiskasvanuks ja igasugused etalonid võivad minna ja olla etalonid seal kuskil omaette.
Kustutama ütleks nii, et etalon saab olla väljastpoolt vaataja jaoks. ma ei usu, et keegi seda seestpoolt on.
KustutaMa olen nõus. Aga päris elu "insta" mõjub teisiti kui netiinsta. Väga veenvalt. Eriti kui aastakümnete jooksul ühtegi vääratamist ei näe.
KustutaMa olen iseenda kõige täpsem etalon.
KustutaMeenub üks isa lapsepõlvesõber, keda olla juba 11-aastasest peale kutsutud Vanameheks. Väärsi Vanamees. Ma eesnime (August) sain teada vist alles matustel. Kasvas lapseeast varakult otse vanainimeseks. Kas ta just täiskasvanu etalon oli, aga see mälestus natuke ikkagi haakub W etalonijutuga.
VastaKustutaVeel meenub vanatädi Hilja, kes alati teadis, Kuidas On Õige. Täpselt teadis, kuidas maailm töötab (või peaks ideaalis töötama) ja koordineeris suguvõsas kõiki selliseid tegevusi, millega teised mõnikord abi vajasid - näiteks matuste korraldamine (surnu pesemisega alustades ja kõigi oluliste sugulaste aadresside-kontaktide omamisega lõpetades). Ja hoidku taevas, kui sa kogemata läksid vastuollu tema uskumustega, Kuidas On Õige!
Hiljaga võrreldes ma ei saa küll kunagi täiskasvanuks, pole lootustki. Aga oma kriteeriumite järgi ma juba peaaegu olen, enda sisetunde järgi olen täiskasvanu siis, kui mul on sõnaõigus, olen teiste inimestega võrdne, suudan võtta vastu oma elus enda jaoks olulisi otsuseid (ja ei sõltu nendes otsustes liialt teistest inimestest). Lapsel ei ole niipalju otsustusõigust ega ka vastutust, kui täiskasvanul. Ideaalis siis.
Ka Rentsi mainitud "kellelt sain enne abi ja keda nüüd ise aitan" kõnetab - mu ema ei saa enam nii hästi ise hakkama ja vajab tihtipeale abi - et mina oleks see täiskasvanu, kes saab aru, kas ta peaks näiteks oma nahahädadega arsti juurde minema ja siis arstile aja ka panema, sest ta ise ei oska enam nii hästi otsustada ja ametlikud asjaajamised on hakanud üle jõu käima. Kui ma oma lapsi kasvatasin ja asjaajamisega tegelesin, siis see minus täiskasvanu tunnet ei tekitanud. Ema eest hoolitsemine aga annab mõista, et ma hakkan tasapisi saama oma suguharus selleks vanemaks, targemaks ja otsustusvõimeliseks, ilmasambaks, kes suudab lahendada küsimusi, mida teised enam või veel ei suuda.
See kõik ei tähenda, et täiskasvanuks saamine kaotaks lapsikuse või lapselikkuse. Lapselikkuse ärakaotamist ei ole siin küll iial karta.
Küsimus oli, et mis vanuses? Sisetunde järgi ehk napilt enne 50 eluaastat.
KustutaMhm, ma polegi sellele vastanud ju.
VastaKustutaEnne kui kümneseks sain olin ma täiskasvanu. Täiskasvanu on see, kes saab aru, et kõik, mis temaga sünnib on tema süü, ta on ise kõige toimuva põhjus ja ta vastutab sajaga, sest keegi ei pea teda aitama. Kui teda lüüakse on see tema viga, kui tehakse muul moel haiget on see ta süü.
Ma hakkan nüüd tasapisi lapseks tagasi saama.
Ma kordan: need inimesed on mitmekylgselt väärakad ja peavad kummikuga vasta kulmu saama. "Sa oled halb laps, sul peabki halb olema"-koolkonna esindajad ei vääri elu, andestust ega inimese nime.
Kustuta