Kolmas päev: maa all, neljas: päälinna kõrgeim punkt, viies - koju

Slanicu soolakaevandusse minek algas samuti puhkuse mõttes õrjetult vara, kella poole üheksa ajal oli väljasõit. Kuna pool üheksa on siiski poolteist tundi hiljem kui eelmise päeva kella seitsmene minek olime natuke enam ärkvel. Ülejäänud bussisviibijate kohta seda öelda ei saanud, taas oli hämmastavalt palju magajad. Võibolla neil naabrid norskavad?

Sõit kestis taas üle kahe tunni, seekord tegi sohver ka ühe piruka- ja pissipeatuse. Kes mida siis kasutas, vähemalt jalgu sai sirutada. 

Meie ettekujutus päevast oli umbes selline, et bussiga viiakse meid soolakaevanduse sissekäigu lähedale, sealt siis kas treppide või liftiga maa alla, seejärel viiakse kättpidi kitsaid käike ning hiljem kujundatud saale vaatama. Kunagi käisime sama seltskonnaga Wieliczka soolakaevanduses, seal ronisime üle kuuekümne trepikäigu jagu allapoole, kolistasime kitsaid käike pidi ja lõpuks imetlesime suuri saale. No kui erinevad saavad kaevandused ikka olla, on ju?

Rumeenias on asjad teisiti. 

Maa alla veeti meid kohaliku bussiga, kaks kilomeetrit spiraali pidi alla ja alla ja alla, vahepeal tuli mõni teine buss vastugi. Finiš oli koopakeses, kus valitsev lõhn oli bussi heitgaaside vina, mida fantaasia võimendas. Turistid viibati käega edasi liikuma läbi puust vaheseinas oleva ukse, mis seejärel kolksuga kinni vajus ja.....ei mingit giidi, vaadake ise, mida teete. 

Ees paistsid suures saalid, mis tripadvisori piltidel olid sillerdavad ja müstilised.

Seda olid need ka oma silmaga vaadates. Mäetrollide palee, seinal vilkus tabloo, mis väitis, et oleme 210. meetri sügavusel maa all, õhutemperatuur on 13,3 kraadi ja õhuniiskuse näitu ma ei mäleta. Kõikjal oli sildikesi "libe põrand!" Ning hääled saalis sumbusud sinnadamasse kus need tekkisid. Juba kümne meetri kaugusel üksteisest oli raske aru saada, mida naaber hõikab. Tore, seega vaikisime. Esialgne hirm eksida kadus ruttu, külastajatele avatud saalid olid lihtsad ja hiiglaslikud, ei mingeid soppe ega tunneleid. Kolmekümne meetri kõrgusel lagede all oli näha puust galeriisid, hiljem lugesin, et neil kõndides kontrollib kohalik personal varisemisohtlikke paiku, et õigel ajal koopaid sulgeda. Nagu ajaloost lugeda on kontroll olnud vähemalt ühel korral ebapiisav, õnneks saime sellest teada päevi hiljem.

Jalutasime kõik vähegi võimalikud sopid ja urkad läbi, imetlesime koopas oleva kohviku mõrtsukhindu, soetasime suveniirsoola ja mõtlesime, kas oleks väga rõve mõnda seina limpsida. Jätsime limpsimata.

Mis kaevanduse ajaloosse puutub, siis on kohalikud kuraatorid võtnud eeskuju ERM-i omadest, valides eksponeerimiseks võimalikult uduseid pilte, lisades selgituseks hästi keerulise kirjapildi ja pisikese kirjaga sildikesi ning eksponeerides neid pilte nii pimedas, kui võimalik, pannes külastajale ette nööri, mis taandab pildid vähemalt poolteise meetri kaugusele. Lõrrrrrrrrr!

Telefon pilte täis, bussiga maa peale tagasi. Uskumatu kui pikk näib kaks kilomeetrit sellisel sõidul.

Õues paistis päike ja ootas meid tagasi viiv buss. 

Pärast seitsmetunnist võrdlemisi laiska päeva, sest buss-jalutamine-buss ei ole just väga kurnav, tuli meile nii loll mõte, et selliseid saab ainult välismaal pähe tulla. 

Üks noorik meie seltskonnast ei olnud kunagi Lidlis käinud ja Bukarestis ometi ju on Lidl. Seega - teele!

Lidl oli pea kolme kilomeetri kaugusel.

Me läksime jala.

Me oleme paksud. Ok, prisked. Täidlased.

Sel päeval käisime kokku üle 20000 sammu. 

Ma saan aru, kallid sportlikud lugejad, et teie teete need sammud lõunapausil ühe jala peal hüpates ära, aga halastage ometi...

Õhtul korteris päeva kokku võttes olime enda üle uhked.

Igatahes.

Neljanda päeva plaan oli kenasti paigas: Rahvuskatedraali ja Parlamendihoone külastus, seejärel kohalikule turule. Kell üks oli kavas parlament, seega, kuna hooned on lähestikku, tormasime kell kümme vutt-vutt katedraali. Kõik varasemad ekskursioonid sisaldasid läbiviijate poolt kindlat manitsust käia seda kirikut kindlasti vaatamas. Maailma suurim õigeusukirik, kohalik maamärk, seest kirju kui pühademuna, tuttuus ja moodne.

 Keegi ei maininud, et kirik on täiendavateks siseviimistlustöödeks aasta algusest saadik suletud. 

Me ei olnud ainsad, kes alt läksid, hoonet piiras hulk turiste, püüdes läbi aia mingeidki pilte plõksida ja mitte kõik ei olnud välisturistid. 

Mis seal siis ikka. 

Läksime oma koopasse tagasi, jõime veel kohvi, tegime aega parajaks ja lootsime, et parlamendis pole põrandaid värvima hakanud. 

Kui meie piletil oli juhised, et sisenema peab peasissekäigust, siis kui uks, mille lõpuks leidsime oli peasissekäik, siis olen mina mäetroll. Õnneks olid turvamehed viisakad juhatama kui valesid uksi tormijooksuga vallutada püüdsime. 

Kotid-joped läbi valgustatud, turvaväravad piiksuma aetud, esialgne pettumus, et pildistada hoones ei tohi silutud selgitusega, et tohib küll pildistada, ainult turvaalad ja turvameeskond ei tohi pildile jääda ning giid alustas. Rumeenia parlamendihoone on suuruselt maailma kolmas, kaalult maailma raskeim, ulatub maa alla napilt vähem kui maa peale, selle osaks on paarkümmend kilomeetreid linnaaluseid tunneleid, milles in ka Top Geari napakad rallit sõitnud ning kolossi ehitamisel on kasutatud pea täies ulatuses ainult Rumeenia enda toodangut ning maavarasid. Ja see kõik, kui just Top Geari osa välja arvata, ühe suurushullustuses diktaatori kapriisi rahuldamiseks. Diktaatori, kes selles lossis elada ei saanudki, ta hukati enne kui maja valmis. 

Muide, rumeenlaste oskus vältida diktaatori saatuse selgesõnalist kirjeldamist on tähelepanuväärne. "Siis toimus revolutsioon" on nende lause, nende päevade jooksul kuulsime seda kümneid kordi. Kõik. "Siis toimus revolutsioon ja alguses oli tõsine plaan parlamendihoone lammutada".

Hoone jäi alles, ehitati lõpuni ja kasutatakse nii sihtotstarbeliselt kui ka monumendina rahva oskustest. 

Meie giid rääkis innukalt hoonest ning kui tuli aeg lisaküsimuste esitamiseks oli näha kuidas teda häirisid küsimused poliitika kohta, mida grupist esitati. Poliitika on alati midagi, millele head seletust pole.

Muide, Rumeenia parlamendi ballisaali (pildil) saab 2000€ eest rentida, kui kellelgi on sünnipäev või midagi plaanis. Lihtsalt mainin.

Klassiühiskonna tippude palee üle vaadatud, järgmine sihtkoht oli kohalik turg. Seltskonna kolmas liige oli veendunud, et just turg on õige koht kust kaasa osta kohalikku ploomiviina. Seda otsides langes ta kolinal AI lõksu, too tõlgendas ploominapsu otsimist puskari hankimisena ja kirjeldas üksikasjalikult kuidas teha vahet heal samakal ning viletsal, sealjuures kordagi kasutamata sõnu "samagonn" või "puskar", seega me kaaslane kõndis letist letti ja otsis valjuhäälselt taga țuică't. No praktiliselt sama tegevus kui käia Nõmme turul ja hõigata "halloo, kellelgi salasuitsu on pakkuda?"

Palinkat ostsime lõpuks poest. Kommi ka, et oleks millega koduste hambaid rikkuda.

Viies päev oli äralennu päev. Väsinud, muljeid täis, igatsus oma voodi järele hakkas aina enam esile tulema. Ümberistumisega lend kestis pea seitse tundi ja kui sinna sõidul oli elevus üle väsimuse, siis tagasiteel oli tunne kui närtsinud nõgesel.

Õnneks maandus meie lennuk mõni aeg enne ajakirjandusest läbi käinud eksinud drooni saagat, seega südaööks olin juba kodus.