Papagoid, Miša ja pioneerirätt

 

by W 

Ma ei tea, miks ma üldse sinna korterisse läksin. Sugulane oli haiglas, võtmed anti mulle, et keegi käiks aeg-ajalt. “Seal pole kedagi,” ütles ta telefonis. “Ära unusta akent sulgeda. Ja ära puutu Aljona ema asju, tead küll.” Aljona ema ei sallinud ühtegi last peale enda oma, nii et temast oli targem eemale hoida. Isegi kui sa olid juba kunagine laps. Sa mäletasid seda pilku, mis tervel lehmafarmil piima kinni võis võtta. 

Aga see ei olnud tol hetkel probleem, sest ma olin elamises üksi. Kui jätta kõrvale köögilaual olev sooja toidu plastkarp, milles külg-külje kõrval kükitas kaks lennuvõimetut tumedat papagoid. Tuhmide silmadega. Isegi kaant ei olnud karbile vaja, nad ei tulnud sealt välja. Mida kuradit? Kes need siia tõi või jättis? Aljona ema kindlasti. Mõrd!

Hakkasin elamises ja kappides tuhnima, kuni leidsin räpase roostes puuri, mis haises metalli ja sinna kunagi surnud hamstri järele. Rõdul leidus kott tomatitaimede turvast. Käib küll, allapanuks. Kolisin linnukesed suuremale pinnale, mõeldes, kas köögilaud on nende pidamiseks ikka õige koht. Edasi puistasin puuri kapist leitud müslit ning planeerisin kallata ka sihvkasid, hiiglaslikust mitmekilosest kotist. Järsku selgus, et ma ei ole siiski päris üksi.

Maakas! Tuli ja hakkas sihvkasid sööma. 

"Ära tee, see on lindudele, võta parem tomateid, talve kohta täita head, Selverist, 7 EUR kg!" läksin ähmi täis. Maakas kahmas kuulekalt peod tomateid täis, juhtis itsitades mu tähelepanu sellele, et puuris pole mitte linnud, vaid mingid närilised, ja kadus silmapiirilt. 

Nad olid vist tõesti pigem karvased kui sulelised, jalgu oli ka kuidagi palju. 

Olles elukate hooldamisega ametis, libises mu pilk aknast õue. Rsk! Maša, mu kunagine vastik kolleeg, hullem kui mädapaise, üritab mu 87. aasta valgesse Mitsubishisse sisse murda. Ja siis juba juhiust küljest kangutada, nii et uksehinged oigavad. Lendasin õue ja Mašale kraesse. See ütles oma süüdimatus ülbuses, et oli mu telefoninumbri ära kaotanud ega teadnud, kuidas mind kätte saada, nii et hakkas autot lõhkuma. 

Autost ronisid välja Galina ja Natalja. Kogu see kamp teatas, et soovib minna Peeter Suure merekindluse maa-alustesse tunnelitesse Saku vallas. Mina pean neile giidiks olema. 

Davai, teeme ära, ennegi käidud. 

Tunnelisuudmeni jõudmiseks pidime mööduma suurest pruunist kuudist, mille küljes oli ketis hiiglaslik jääkaru Mihhail. Miša kõrvad olid nuditud köntideks kui kaukaasia lambakoeral. Me teadsime, et ta on ohutu, kuigi ta oli kunagi ühe Soome missi ära rappinud. Keegi ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. 

Durres, Albaania

Taskulampi ei olnud muidugi kellelgi. Võtsin kasutusele oma telefonilambi, mis tundus armetu. Tunneli algus oli liiga madal, et püsti seista, mudane ja libe. Jalad läksid alt ja liumägi tundus lõputu, kuni lõpuks potsatasime avarasse valgesse plastakentega räpasesse ja lagunenud tuppa. Kuna midagi tundus täiesi valesti olevat, tormasin akna juurde, avasin selle ja tahtsin sellest meelevaldsest põgenemistoast lahkuda, aga ... me olime kõrgel. Aknast paistis vaateratas, hiiglaslik liikumatu skelett vastu halli taevast, ja võsas linn. 

Ma olin täpselt sama vaadet telekast ja piltidelt näinud. Tšornobõl. 

Sopilise ruumi pimedamas nurgas vilksatas keegi. Justnimelt keegi. Ta liikus. Pingutasin silmi, et paremini näha. Katja! Minu lapsepõlve naabritüdruk Katja. Aga teda ei ole ju enam? Ja on? Ma ei saanud aru, kas ta on laps või täiskasvanu. Katja silmad olid tühjad ja tuhmimad kui "papagoidel" ja seljas oli tal nõuka-aegne koolivorm. Ruuduline seelik, helesinine pluus, tumesinine vest ja punane pioneeri kaelarätik kui veritsev sisselõige kaelal. 

"Jookseme" röögatasin. Jooksime. Läbi nii Peeter Suure merekindluse tunnelite kui Tšornobõli hüljatud majade, kuni jõudsime tühja akente ja usteta ujulani. Basseinini, milles vesi oli seisnud aastast 1986. 

Pissihäda tuli. 

Otsisin WC-d. Leidsin. Pott oli räpane kui 17. sajandist küürimata, kuid vesi potis selge ja puhas. Lisaks ujusid potis hiidsuured rohelised viinamarjad, ühes "okstega". Kõrval vedeles pooleldi söödud Turisti eine, mis nägi päris värske välja ja levitas üsna isuäratavat lõhna. Keegi oli selle äsja pooleli jätnud. Miks? 

Mõtlesin kui kaua läheks, et nälg sunniks mõlemaid sööma. Ja kas ma peaks seda seltskonnaga jagama või ... sööks kohe, kuni ainuüksi mõte teisi oksele ajab...

Unenägude pissihäda on enamasti päris, nii et ärkasin ja hakkasin enda kõrval lesivast päris krokodillist üle ronima, et oma turvalisse kodusesse WC-sse minna. Ei tea, kas kroku reageerib, seni on ta täisflegma olnud. 

Stockholm, paradokside muuseum

**************

* Kõik on päris inimesed, aga nimed on muudetud.

Ma ei tea, kas mu unenäod on keemia või millegi muu süü.

Kvetiapiin "võib põhjustada elavaid unenägusid“ ja söögiisu (mille korral oksendamiseni süüa, ikka ei saa kõht täis, minevikus kogetud). Nagu oleks kõigele lisaks välja löönud Prader-Willi sündroom. 

Praktikas tähendab see öist õudusfilmi, kus aju töötab täistuuridel ja süüa tahaks...

Ja mul jääb vahel telefon voodisse. 

"Seljatagune krokodill" on rulli keeratud saunalina, mis on mul voodi servas just põhjusel, et kui audioraamatut kuulates uinun, siis ei kukuks aparaat üle ääre maha. Võtab mitu head sekundit, et öösel asjadest õigesti aru saada.  

Telefon on lisaks igast lainetele üldse kahtlane asi. Kas päeval hallutsineerib AI läpaka ekraanil ja öösel läbi telefoni minu peas?

Hommikul olin väsinud, vaatasin ravimikarpi, vaatasin telefoni. Mõlemad vaikisid salapäraselt. 

... ja kvetiapiin on saatanast. Ma suur osa päevi ei võtagi seda ja kui võtan, siis veerand määratud doosist ja seegi maksab kätte.