by W
Seda, et mu 2 kuud haiguslehte sai läbi ja ma läksin tagasi tööle. Kus on muudatusi toimumas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu pikemalt rääkida, vaid hoopis teokarbimakaronide ülimuslikkusest.
Alustame algusest: kui võtta masstootja odavbrändid, siis teokarbimakaronid e conchiglied, fusillid, penned, farfalled, spagetid (ja ... mis puudu jäi, lasanjeplaadid?) ... no koostisosade poolest on nad kõik sama mass.
Ja ometi, teokarbimakaronid on vaieldamatult kõige maitsvamad. See on tunne. Ja tunne, nagu me teame, on tugevam kui fakt. Võiga teokarp on pisike soe ja pisut rasvane ülimaitsev ollus, kus kõik on korras nagu lapsepõlves.
Päevad, mil lihtne toit, mida üldse saada oli, oligi parim.
Keegi ei küsinud, kas see on tervislik.
Keegi ei pildistanud seda.
Keegi ei rääkinud gluteenitalumatusest.
Toit on asi, mis selgelt peegeldab mu stressitaset ja meeleolu.
Teokarbimakaron võiga vallandab mu ajus lohutava dopamiini, serotoniini ja veel mingid ained, mis ütlevad probleemide kohta "mul praegu pohhui, ära sega, ma söön".
Muud makaronivormid nii lihtsalt ehk võiga söömiseks ei kõlba.
Fusilli tahab kreemist kastet. Spagetid nõuavad tomatit, küüslauku, hakkliha. Farfalle vajab ilutsemist salatis või vähemasti fusilli sarnaselt kastet, soovitatavalt seentega. Lasanjeplaatidest üldse ei räägi, onju.
Kui keegi väidab, et "makaron on makaron”, siis see inimene ei ole minu inimene. Sest ta ei tea, et võiga teokarbimakaron on tõend, et maailm ei ole veel pöördumatult katki.
Ma keetsin hartšoo suppi ka, aga see ootab; homme on parem ju.
Aga sarvekesed! Kuidas sa unustasid sarvekesed?!
VastaKustutaMaitea, vabandust.
KustutaA kes neid ostab v sööb? Peale sinu siis.
Kui aus olla, ega mina ka väga söö. A mu poeg armastab neid.
KustutaSee ei ole ainult sinu subjektiivne tunne, et kuju mõjutab maitset, mis siis, et koostis on sama. Itaallastel on selle kohta põhjendatud ja läbiuuritud seisukohad, et millise kuju külge mis kaste kõige paremini kinni jääb, just nimelt, et ühe külge haagivad paremini kooresed-võised kastmed, teise külge kergemad ja vedelamad, kolmas sobib pudisema lisandiga kokku...
VastaKustutaSarvekestega (chifferi) kõrvale soovitavad nad munakastet (kui sarvekesed on siledad) või vängemat tšilli-küüslaugu-oliivi-anšoovise-tomatikastet (kui on kurrulised), need anšoovised sulavad sinna kastme sisse pmst ära ja on mõeldud maitseaineks. Ma olen vahel siis sedasorti kastmeid teinud, kui on mingi viimane kuivetunud või kahtlasevõitu vürtsikilufilee järel, mis tahab ärategemist, ja ma usun, et küllap tekkisid nad itaallastel samal põhimõttel, kõik tuleb ära kasutada ja pärast tuleb just sellest pärade ärakasutamise toidust eriliselt hea retsept.
Ja siis on ka populaarne kolme eri juustuga (fontina juustuga, mis on kollane õrna maitsega lehmapiimajuust, mozzarellaga ja parmesaniga) sarvekesed, neil on teine nimi (gomiti), aga ma tglt ei tea, mis vahe neil ja chifferil on. Võib-olla lihtsalt sama asi, aga eri piirkonnast pärit ja siis ka süüakse selle lisandiga, mida seal kandis kõige rohem saada on olnud - umbes et ühel olid lehmad ja nemad sõid juustuga, teised olid kalurid ja nemad sõid anšoovisega.
Ja kui on sellised ühest otsast lahtisemad ja vähem krõnksus sarvekesed, mille kohta nad ütlevad "piibud" (pipe), siis neid söövad nad mitmel moel värskerrohelisega, üks variant on nt nii, et makaroni keemise ajal praevad suvikõrvitsaviilud läbi, segavad värsket rohelist (peterselli, münti...) hulka ja siis lasevad valmis makaronid selle segu sees veel korraks panni pealt läbi, lõpuks panevad juustu peale.
Ja suuri sarvekesi (lumache), mis pole veel nii suured, et neile täidist sisse toppima hakata, praevad nad pärast keetmist vahel lihtsalt pekiga.
aga mul on üks lemmikmoodus panna teokarpide juurde veel konservherneid. Teokarbid, konservherned ja juust. Herned lähevad karbikese sisse ja siis on tore.
Kustutanii paju tarka juttu, mille sees päris krdi häid ideid söögitgemiseks. Täh!
Kustutaenamjaolt tänu sellele, et ma tõlkisin kunagi masu ajal (või peaks ka siin ütlema "tänu masule", sest tavalisest tõlketööst ei elanud enam päris ära ja ma vaatasin kirjastuste poole) Itaalia toidukultuuri raamatu! ma vaatan ise selle lisast eri makaronisortide juurde lisandikombinatsioone, aga nüüd guugeldasin täpsemalt menetlused ka juurde.
Kustutanii sain mh teada asja, mille üle olin laisalt ennegi mõelnud - et kui neil seal on suht tavaline lisand teokarpide juurde kartulist, sellerist ja porgandist, siis kas need on tükid või lasevad püreeks või mismoodi? ja nüüd sain teada, et sisuliselt teevad nad sibulast-porgandist-sellerist-kartulist ühepajatoidu, natuke tomatikastet panevad ka juurde, aga mitte niipalju, et see kõik põhiliselt tomatikastmeks muutuks - ikkagi klassikalise muhediku nägu toit. Ja siis segavad keedetud teokarbid sinna juurde. See paneb jälle arvama, et vbla jäi kellelgi seal ühepajatoitu üle, aga mitte nii palju, et pere söönuks saaks, ja siis nad tarvitasid selle ülejäägi makaronide juurde ära ja tekkis uus toit.
Panen selle endale kõrva taha, et kui endal kunagi ühepajatoitu selline liiga väike kogus üle jääb...
Seda viimast e ühepajatoitu makaronidega olen ma siiani tavaliseks toiduks pidanud, khm. Sest ma keedan supid enamasti paksud kui ühepajatoidud ja kõiki nimetatuid on ju normaalne supi sisse panna.
KustutaVedelad supid on imelik nähtus, kui ma tahan puljongit, siis ma tarbingi puljongit. Muidu peab ikka süüa ka sees olema.
Vanasti sai tehtud kõiki kõiksuguseid makaronilisi, aga sarvekesi meie majas ei hakatudki armastama. Põhjuseks see, et nende kaunis kuju kadus ruttu, kui oli vaja 1 kilo makaroni, sarvekest, spiraalikest jne toiduks vormistada. (Kilo pastatoodet pluss muud ained, 7-liitrise pajakesega, ja õhtuks oli alati otsas)
VastaKustutaPärast seda, kui nisu mind seestpoolt eriti tõhusalt söövitama hakkas, läksin riisinuudlite peale yle. Nisust saan ma mitu päeva kestva näriva kõhuvalu, iivelduse ja nõrkuse, aga riisi- ja oanuudlid on nagu pääsemine paradiisi. Enne seda läks terve elu teadmisega, et pärast sööki ongi raske ja vastik olla, see ongi normaalne, ole vait, [vabalt valitud sõimusõna].