Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul jätkasime väärikalt kohvi ja pannkoogitraditsiooni ning kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.