by W
See
algab pisikeste lisadega. Sageli iseendast,
kui töös on parandusruumi.
Ja seda on alati. Jagad oma mõtteid juhi ja kolleegidega ning
teostad mõned ideed.
Pakud, et saad puuduva kolleegi töö
täna ja homme kaetud. Ja küll me nende puhkustega ka hakkama saame.
Püüad kriisimomentidel õla alla panna kohati
oma mugavustsoonist kaugele välja minnes.
Teed
mõned ületunnid.
Vahel
on sul
kogemuspõhine
intuitsioon, mis ütleb, et kohene
lisaliigutuse tegemine või millegi “korraks” enda peale võtmine,
ilma,
et keegi oleks palunud,
võib ennetada mitmesuguseid ebamugavusi või lausa väiksemat sorti
kaost.
Sa
ei tee seda soovist olla tubli, ennast
tõestada
või silma paista, tahtest karjääriredelil tõusta. Ei. Sa oled teadlikult tulnud valdkonna madalaimale positsioonile, mis sul iial varem on olnud, lootusega, et see laseb sul tööpäeva lõpus ukse sulgeda ja töö tööle jätta.
Sa
teed kõike vaikselt, see
on varasemate kogemuste ja hirmupõhine refleks. Ignoreerimisest
tulenevate tagajärgede osas. Isegi kui need ei puuduta su enda
ametijuhendit ega vastutusala. Sul on tunne, et keegi peab märkama,
keegi peab tegema. Vastutuse võtma. Kuigi sa enam ei vastuta ju...
Kui
kõik kestab piisavalt kaua, muutub see
loomulikuks. Nii enda kui teiste jaoks.
Sa oled kusagil andnud
vaikiva nõusoleku lisakohustuste osas, milleks sa oled võimeline. Sest "kõike, mida sa oskad, võidakse kasutada ja kasutataksegi varem või hiljem sinu vastu". Ja on okei sulle veel midagi anda.
Kuni
sa ära väsid.
Kuni sa ühel hetkel enesele teadvustad, et
ütlesid just veel ühele lisaülesandele “jah, ikka saab”, kuigi
sul ei ole enam endast midagi anda, karikas on tühi. Sa arvutad
kokku oma aasta jooksul tehtud ületunnid, loed kokku aasta jooksul
olnud vabad päevad...
...
sa oled unustanud kohustused iseenda ees.
Unustanud, et
puhkamine ja vaba aeg ei
peaks tekitama süütunnet. Et seda ei pea ekstra miilidega välja
teenima. Et “ma tahan 2 vaba päeva nädalas” eest ei pea
vabandama.
Kui
küsitakse “kuidas läheb” või vahel isegi “kas sa pead vastu”
– peast käib korraks läbi uurida “kas see on sisuline või
formaalne küsimus ja kaua teil oleks aega kuulata?”
Su
küsimusele küsimusega “oleneb mis see teine alternatiiv praegu
on” vastusest ei saa ka keegi ilmselt aru, kas see oli päris või
retooriline.
Ja
siis istud
sa öösiti köögis, mõeldes kui ebamugav saab olema “taganemine
lepingust,” millele sa pole kunagi alla kirjutanud.
Kuidas sa
pead tõmbama joone ja lõpetama igasuguste nähtamatute lepingute
allkirjastamise oma une, kõrgenenud vererõhu, lugematute tundide ja
hingerahuga.
Loobuma
olemast pidev lahendus ja turvavõrk järjest kummitavatele
“ajutistele” probleemidele.
***
Ma
ütlesin üleeile tööl juhile, et ma annan lahkumisavalduse. Sel korral muidugi põhjalikuma selgitusega MIKS. Ja
sain 2 vaba päeva. Lubaduse
lahenduste otsimiseks. “Oota selle avaldusega, kui tahad võid igal
ajal ka päeva pealt minna”.
Viimati
oli mul 2 järjestikkust vaba päeva septembri alguses.
Laias
laastus mul enesekehtestamise ja otsustega probleemi ei ole; ma olen
kõike muud kui peoples pealser, olenemata nende ametikohast, ning
ma ei karda seda
tööd
kaotada.
Uut palgatööd ma isegi ei otsiks kuni järgmise
sügiseni.
Aga
samane iseseisev otsuste vastuvõtmine ja teatav kohusetunne,
puudujääkide katmine ka palumata, värvibki mu lõpuks
nurka.
See
on nüüd kolmas kord. Ka
ma ise teen midagi valesti.
Kurtsin täna Maakale, et “ma tunnen end kui ärevushäirega suitsuandur, mis on koguaeg valvel ja millekski valmis”.
Ja leidsin, et ma vajan trammijuhi kursusi ja luba, sest ... proovige ühte trammi samal ajal kahele või kolmele liinile korraga sõitma panna!
...
mul on siiani kirjutamata viimane osa meie Albaania reisist ...
Ma pidin tellima uue pangakaardi, sest praegune, mille PIN-koodi ma aastaid teadnud olen, on blokeeritud, sest mul on lisaks unetusele mälu- ja keskendumishäired. Mitte nii pahad kui aastate taguses ajas, mil ma koera või auto poe juurde unustasin või pangakaardi ID-kaardi lugejasse toppisin ja seda leidmata uue tellisin jms ... aga sinnani pole ju ka vaja jõuda.
Natuke õudne on see, et lahkumisavaldusest rääkides tehakse kiiresti ettepanekuid, millele on raske ei öelda.
VastaKustutaOma kogemusest: olin aasta tagasi samas olukorras - pooled lubadustest unustatakse ruttu...
Nii kurb. Mõtlen su peale ja loodan, et olukord leeveneb peagi.
VastaKustutaVana kooli inimesed kipuvad igasse töösse suhtuma nagu tegu oleks enda firmaga, seepärast neid igal pool hinnatakse.
VastaKustutaKui tegu enda firmaga või oled osanik siis täiesti loomulik, et oma "lapse" eest muretsemisel töötunde ei loe, teed nii palju kui vaja ja rohkemgi. See ka põhjuseks, miks edukaks ettevõtjaks sobivad väga vähesed.
Kui sa pole omanik ega osanik on töölepingus kirjas töötaja kohustused, õigused ja kompensatsioon. Seadustega reguleeritakse nii lisatöö kui selle eest tasustamine. Lepingust ja seadustest kinni pidamine kaitseb palgatöötajat. Firma maksab aja või tüki alusel. Nii nagu tasuta lisaülesannete võtmine on ka kodus vabal ajal töö peale mõtlemine tasuta töö tegemine. Iseasi kui enam-vähem võrdselt vahel teen mina sinu töö või sina minu töö puhkuste puhul või mõnel muul objektiivsel põhjusel.
Omanikud ja juhtkond saavad survestada ainult siis kui töötaja kardab tööst ilma jääda. Juhtide kompensatsioon on kõrgem just seepärast, et nemad vasutavad, mida kõrgem juht seda suurem vastutuskoorem.
Tööstress kipub olema just heade ja vastutustundlike töötajate probleem.
Njah, mul oli juba esimese kolmandiku peal tahtmine karjuma hakata, et ära tee rohkem nii! Neid liiga tublisid on neuroloogia ja veresoontekirurgia osakond täis, tänan väga. Ilmselt ka kardioloogia.
VastaKustutaAga kuidas sa saaks, et ei teeks rohkem nii?
Arvad, et ametivahetus aitaks?
Üks variant on see, et võta läbipõlemise ja stressiga haigusleht paariks kuuks (saab küll) ja selle aja jooksul peab ülemus paratamatult töö niimoodi ümber korraldama, et see ilma sinuta ka tehtud saab.
VastaKustutasee kõlab jube hea mõttena. Olen isegi kaalunud! kuigi mul pole muud ülemust kui ma ise.
KustutaMitte midagi muud pole öelda. kui et loen ja läheb korda.
VastaKustutaMiks ma ka 'ei' ütlemise kunsti süsteemselt harrastan ja naljalt lubadusi ei anna. Õigel ajal öeldud ei säästab ennast ja vähendab võimalust, et tehakse kiiruga kehva tööd, samuti ei toeta kehva, kurnavat süsteemi. Ei ütlemata jätmine ei saada süsteemile signaali, et midagi peaks korrigeerima.
VastaKustutaLiis
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaJah. Tuttav lugu. Hoia arengutega kursis.
KustutaVäga tuttavlik tuleb ette ja äratundmist palju. Kuna ma ka magan sõna otseses mõttes telefon padja all ja ilma läpakata ei liigu ka puhkuse ajal, samas tööl vahelduvad intensiivsed perioodid vähem intensiivsetega, siis püüan viimasel ajal üha rohkem oma elupõlist tubli tüdruku sündroomi eirata ja rahulikemal aegadel võtangi rahulikult: lähen pärast tööd õigeks ajaks trenni või käin hoopis hommikul enne tööd, jätan reedeseks kodukontoriks teha ainult hädavajalikud asjad, kuna ärkan ealiste iseärasuste tõttu järjest varem, tulen varem tööle ja lähen südamerahuga ka varem koju jne. See aitab üle elada need ajad, kus sisuliselt kogu vaba aeg seisnebki ainult magamises ja ülejäänud osa ööpäevast kulub tööle. Valdkonnas ja kohas, kus praegu töötan, ilmselt teisiti ei saagi, aga lõputult sellega jätkata ka ei kavatse.
VastaKustutaLoen ja ahhetan, kuidas nii võib. Nagu ma aru olen saanud, pole see mingi paari inimesega töökoht, kus tõesti asendajat raske leida. Aga suuremas firmas peaks saama ikka tööd nii organiseerida, et kõiki ette tulevaid auke ei peaks sina lappima. Ära lase endale seda teha. On ju olemas töö ja puhkeaja seadus, mille järgi nädalas töötunde 40, kui ühes nädalas vahetuste tõttu rohkem tuleb, siis teises nädalas tuleb anda vabu päevi rohkem.
VastaKustutaJätan oma nõuanded endale, sest ei tea su töölepingu sisu ega tööylesannete kirjeldusi. Saan ainult öelda, et suulistest kokkulepetest on sujuvalt peedistamine saanud.
VastaKustutaMa usun, et W ei vajagi siin nõuandeid. Ta teab ise ka, mis valesti on või mida tegema peaks. Ju hetkel ei jaksa enam. Ei võidelda, vaielda, nõuda jne. Laseme tal lihtsalt enda koormat jagada, hüppamata selga, et mis kõik valesti on tehtud ja mida nüüd teisiti peaks tegema.
VastaKustuta+1
KustutaKas see oli minu ylbe ja patroneeriva targutamise kohta või jaa?
KustutaEi usu, et see sinu kohta käis.
KustutaW
Jah, eee... tänan kõiki tähelepanu eest.
VastaKustutaTLS-i ma tunnen, olen ise suure asutuse töögraafikute koostamisega tegelenud, oma õigustest igati teadlik.
Mis mind afekti- ja muude huvitavate seisundite äärele on viinud - osalise ajaga töötades on "pisut keeruline" asendada täiskohaga töötajat (kelle töö nõuab väljaõpet ja kogemust e asendaja leidmine ongi väga raske) ja ma teen seda sel aastal enam kui 3 kuud kindlasti, hetkel oktoobri algusest ning ega mu oma töö ja muude kolleegide puhkused või kohati puudumised pole kusagile kadunud. Aeg-ajalt tuleb 6-7 tunniga teha 23h tööd (enda ja veel kahe täiskoha oma) ja seletamatul põhjusel on see olnud enam-vähem tehtav. Kuni ... selgub, et ikka ei ole, eriti kui on määramatus "millal see ometi lõppeb" osas. Ja kui lõppeb, hiilib asemele küsimus "millal see jälle juhtub".
Loomulikult oskan ma oma seisukohti ka tööl väljendada, ühes oma nägemusega, kuidas seda nüüd lahendama hakata ja ma oletan, et mind on lisaks kuulamisele ka kuuldud; ma kardan, et ma ehmatasin oma juhi ära, seda minu laiali lagunevat külge pole seal enne nähtud.
Ilmselt pean tõesti ka vähemasti perearsti juurest läbi käima ning sel korral ei aja tavaretoorikat "ega see mind veel töövõimetuks tee". Mul on elus olnud vist 2 haiguslehte.
Aga kui akuutset stressi = võimet magada ja normaliseeruvat vererõhku paika ei saa, siis võivad sel olla tagajärjed.
Nii otsas omadega, et valmis kuulama endast targemaid ja pädevamaid inimesi ning tegema nagu nad ütlevad.
Öeldakse, et on inimesi, kes ei sobi ettevõtjaks vaid ainult palgatöötajaks, sest ei võta vastutust, ei näita initsiatiivi jne. Ja siis on need inimesed, kes ei sobi palgatöötajaks - sest kõik see kirjeldatu oleks tõesti asjakohane enda ettevõtte eest muretsemisel, (kuigi eks liigne muretsemine viib seal ka hauda) sest vähemalt tulu saad endale ja kasumi ka. Kas ei saaks hakata sama teenust ettevõtjana pakkuma, või vähemalt käsunduslepinguga?
VastaKustutaMa tahaks teha lihtsalt oma ametijuhendijärgset tööd, töölepingus oleva koormusega.
KustutaAga on see võimalik - ei tea, kahtlane.
Igatahes on mul nüüd aega järele mõelda. Esmane töövõimetusleht on 30p.