Albaania, et meelest ei läheks

 Wildi tuules tahaks ise ka midagi reisi kohta kirjutada, aga ta kirjeldab meie tegemised nii kenasti ära, et milleks korrata? Samas jälle ikka kangesti tahaks ju, eksole.  

Natuke edevus ja natuke rohkem see tunne, mille puhkus sisse jättis, kõik need muljed ja meeldejäämised.

Ah, ma ei hakka end tagasi hoidma, kunagi on nüansid endal meelest läinud ja siis on ju hea siit vilksamisi vaadata mismoodi oli.

Niisiis.

Meie seiklused algavad Balti jaamast, kus W mind nähes tavaliselt nimetab mõnda mu rõivaeset eesliitega "muti-". On olnud mutikleit, mutisaapad, mutiveelmidagi.  Mulle sobib, ma teen seda nimme, seekord läksin alt või siis oli mu reisikaaslane lihtsalt liiga väsinud, ma olen siiani pettunud. Aga ma teen tagasi!

Ma olen närviline hilinemiste kartja, hilis-hilisõhtul toimuvale lennule minemiseks olin linnas juba kella viie paiku. Läks hästi, et hommikul ei tulnud, ma lihtsalt NII hirmsasti kardan hiljaks jääda. Seega lõime linnas aega surnuks, aga aeg ei tahtnud surra, lennule minemise ajakski tõmbles aja tagajalg veel üpris energiliselt. 

Minu jalad ei mahtunud tõmblema. Oleme küll ka hullemate lennukitega lennanud, kuid kuna seekord oli justkui uni ja justkui oleks olnud hea mõte magada oli see lend mu jaoks üks piinarikkamaid. W oli meile küll kummikraed ostnud kuid ma ei saa aru, kas asi on minu anatoomias või ma lihtsalt ei tea täpselt kuidas seda vidinat oma ihule installeerida - õudne oli. Lennukijooga oma täies ilus. Krae ümber kaela. Krae pühapaistena ümber pea ja laup eesoleva istme seljatoe vastu. krae lauale ja põsk krae peale. Võin vanduda, et mingil hetkel oli pea põlvede vahel ja see urrima krae kusagil sealsamas.

Samas - ma magasin kõigis neis poosides. Abiks ikka.

Kohale jõudes ja W nimega paberit käes hoidvat majutajat nähes hõiskas mu hing, sest kusagil ootas voodi. 

"Kodu" poole sõites ootasin pingsalt millal me linnast välja jõuame ja lehmade vahel slaalomit teeme.  Seda, et Albaania linnad ongi üks ja sama TallinPaideTüriViljandi ma veel ei teadnud. Eestist umbes kolmandiku võrra väiksemale maale peab ära mahtuma enam kui kaks korda rohkem inimesi, lisaks on see maa kokku kortsutatud nagu paber ja mäed pole väga sõbralik elukeskkond, lapikumatesse kohtadesse kokku voolanud inimmass on täitnud kogu pinna. 

Kogu maad kattis kerge väävlihõng.  Pähe tuli onuheinolik mõte "Nagu ämmale oleks külla tulnud, põrgu järele lõhnab".

Majutuskohta jõudes arveldasime üüri, meile tutvustati korteri mugavusi ja viidati laia zestiga "supermarketi" asukoha poole ning ma juba lootsin, et saan lennukis Quasimodolikuks keerdunud skeletti sängis sirutada, kuid ei, see ei olnud veel kõik! W tuli geniaalne idee merd otsima minna. Öösel. Pimedas. Tundmatus linnas. Tundmatut merd, mis võis kubiseda haidest, terroristlikest sukeldujatest ja linna reoveetorudest! 

Aga jah, ta on minust suurem mul ei olnud valikut. 

Kell oli umbes kolm öösel, aga linn elas veel. Pisikesed kidurad papid istusid pinkidel ja arutasid mingeid keerulisi asju, need, kes ei arutanud pühkisid tänavaid,  üksikud autod sõitsid kusagilt kuhugi, mitmed söögikohad olid veel avatud ja sel leidus isegi sööjaid, kes muud kui ikka needsamad papid. Selline vaikne tiksumine. üksainus ekraani moodi reklaam, ei mingeid vilesid, tulesid ja pasunaid.

Soe oli. Kusagil oli meri, otsustasime, et kui mitte muidu, siis hääle järgi me selle ka leiame. 

Tegime päris suure ringi, aga merre me saime. Arvasin, et nagu varasemad mered saab ka see koht olema "kolm meetrit kaldast ja kaelani"- profiiliga, aga võta näpust,  selleks, et kõhuni merre saada oleks võinud vabalt võileiva ligi võtta. Muudkui kõnni ja kõnni ja kõnni, siis saab tagumiku märjaks, siis läheb jälle madalamaks, siis jälle kõhuni...oeh.

Soe oli. rannas sumises mingi hilja peale jäänud seltskond, ilmselt turistid, meie mulistasime vees nagu hülged, troopiline pimedus kattis maad.

Küll uni maitses hiljem hea.

Hommik algas jahiga, mammut oli vaja koopasse lohistada. Poed ja turuletid tuli väiksesilmalise traaliga üle käia, pidime hankima võimaluse euroliidu välisel maal tänaval netti kasutada, kaardistasime oma lähimat ümbrust ja otsisime lühima tee mereni.

Linn oli esimese hooga šokeeriv. Kergelt räbaldunud, põhjamaalase jaoks ehmatavalt räpane, metsikult autostunud.  

Samal ajal oli väga üllatav kui vaikne oli seesama linn. Olgu, autod mürisesid, kuid ei mingit närvilist tuututamist, inimesed tänavail olid vaiksed ja vaoshoitud, isegi kohalikud hulkuvad koerad olid diskreetselt taustal. Soomastega asustatud India, võta või jäta. 

Sellesse pidi armuma. Tegu on täiesti "meie inimestega", terve reisi ajal ei saanud sellest tundest lahti.

Jalutasime kohalikel tänavatel, täiesti ebareaalne kogemus. Üks tänav - sattusime sinna vaid üks kord - sai meilt nimeks "surnud koera tänav", aga sama hästi oleks võinud tolle tänava nimetada "paabulinnu tänavaks". Kusagil sealsamas lõugas kõrge aia taga paabulind, teisel pool aeda vedeles ilmselt öösel surra otsustanud peni. 

Ärge arvake, et korjuseid kõikjal vedeles ja kolavad koerad olid kõike muud kui alatoidetud. 

Nüüd läheb mu ajataju rikki, seega ma ei hakka meie käike korrektselt päevadesse ükshaaval laduma.

Kõrgpunktid ainult, neid ikka oli.

Kui me  (ok tegelikult oli Wild see infoladu, mina olin jupp kaasalohisevat köit, pean end ses osas parandama) otsisime ajaloolisi ja meelelahutuslikke võimalusi Durreses aega veeta näitasid kõik interneti nooled ja näpud kohaliku Rooma-aegse amfiteatri poole. Omal ajal Balkanimaade suurim, kaua linnakünkas peidus olnud, keset kuuekümnendaid taasleitud. Netis on päris naljakas lugeda Kärenite nördimuskarjeid "Ja nad on nii lugupidamatud, et ehitasid muistise otsa maju!"  

Karjed karjeteks, me käisime seal ära, jalgratastega ja puha. Rattad oli hea mõte, saime üksiti kõik Durrese turistipunktid oma kaardile kirja. Ausalt öelda... nojah. Nad ei oska neid veel väga hästi müüa, aga ajalugu on ikkagi tore, eriti kui kõrvuti on kaasaegne linn ja igivanad müürid.

Tiranas käisime me hiljem, seal oli "peab käima!" objektiks muuseumina taastatud punker. Punkreid on linnades palju, enamik nähtuist on prügi täis ja väga hüljatud välimusega. Objektid, mille on potentsiaali olla turistidelt papi kättesaajad on jäetud hooletusse. Samas - alles neil oli see rammus kommunismipäike otse silmas, muidugi ei taha nad sellest enam midagi teada. Me oleme seal olnud, ma saan aru. 

Niisiis muuseum. Jube ängistav koht, pisikesed klaustrofoobide jaoks piinu tekitavad toakesed ilge ajaloo meenutusi täis. Fotod, nimekirjad, veel pilte, toimikuvirnad. Kui meil oli toimikute koostamise aeg oli siinmail mu meelest kergem: kuigi ka kohalikke kvislingeid oli koormate viisi oli meie jaoks see võim siiski võõras. Vene värk, Moskva võim. Albaania piinajad kasvasid nende endi sõnnikul, diktaator oli isiklik hull. Kuidas sellest üle saada? 

Muuseum on linna südames, linna keskkohta on ehitatud moodne tsenter. Ma vist ei oska sellitest asjadest lugu pidada. Hiiglaslik kumer linnaväljak keskpäevapäikeses oli kõike muud kui nauditav ajaveetmise koht, kummalised majad selle ümber olid...kummalised. Kogumulje võttis ülihästi kokku põõsa taga peidus olev roostes karusell.

Aga Albaania inimesed on toredad. Suures linnas käisime kohalike bussidega,  alguses maaliinide (?) bussijaama ja sealt linnaliini bussiga tsentrisse. Tagasitee oli natuke segane, meie kohmetust nähes levis bussipeatuses teave kahest eksinud välismaalasest ja meid peaaegu tõmmati õige bussi peale. Imekena.

Moodsad linnad ammendasid end pea kohe. 

Aga meile jääb alati Parii.., ptüi, ruraalne romantika ja agraarne ilu.

Ning ka vanad linnad: Berat, Kruje - neis me käisime. linnad, kus elades peab klaveri majja tassima klahvhaaval, sest muidu ei saa tänavanurgal ennast pöörata.

Loodus, kui saab maanteelt maha, on ilus nagu alati. Põllud on seal pisikesed, loomakarjad samuti, teedel on isegi eeslitega maamehi ja juhuslikke külalaatasid. Me saime turnida mägedes, kuhu viisid teed mida mööda sõites keeldusin mina kuristiku poole alla vaatamast. Ma poleks endast sellist argust oodanud.  Kole oli ja tore oli. Meid pildistasime imelisi kohti sillalt mida nähes iga eurokontrolör teeks piiblipaksuse akti ja turnisime üles mööda kiviseina, kus ma kuulsin ainult loodushääli (oma roppu ähkimist) ja küünte krõbinat, kui ma need kivisse sisse surusin.  Jälle jube hirmus ja õudsalt tore. Bovilla järv ja Gamti mägi on ses reisis sees, jätke meelde ja tehke järele. 

Ahjaa, teine koht, kuhu PEAB minema on Holta (W parandas mind, vale kanjon sai kirja) kanjon. Kui muid lehvib Albaania kohal õrn väävlihõng (ausalt, isegi Gamti mäe otsas oli väävlihais), siis selles kanjonis võiks... ma ei tea.. tuletikke laadida. Seinad kõrguvad kohati sel moel, et nende vahelt taevas ei paistagi,  kuiva jalaga seal kuhugi ei pääse,  kiiver on gruppide puhul nõutav. No kukub sealt midagi alla - kes neid lõhkise kaalikaga turiste sealt ikka välja lohistab. 

Ma sumasin seal nagu mingi eelajalooline koll oma tossude ja seelikuga. Märg mäekoll, kiiver peas.  Too kanjon on üks ütlemata tore koht, seal on sooje allikaid kus taguotsa- või jalgupidi vees pladistades võib ennast spaasse mõelda ja on kohti, kus peab enne rinnuni jahedavõitu vette sammumist korralikult hinge tõmbama, sest kananahk tuleb jahedusest selga.  Väga hästi veedetud aeg.

Üleüldse oli kogu Albaanias veedetud aeg hästi veedetud. Me ei ole oma varasematel puhkustel niipalju kunagi molutanud, molutamine on kunst. Me oleme nüüd kunstnikud. Rõdul istudes kuulasime majutaja linnukarja sidistamist, muezzini laulukatsetusi, meres loksusime nagu õngekorgid ja tänavail arutasime milline värskete äride kasvulava oleks praegu Albaania. Me oleme (ok. ok, mina olen) nii laisad (laisk), et ei viitsi isegi laiskade parteid teha, mida siin siis veel äridest mõelda. Kui ma suureks kasvan, hakkan Albaania vanameheks, kes kogu aeg, välja arvatud siesta ja pime öö, mängisid tänaval doominot. Dikreetselt mängisid, ei löönud nuppe möirates vastu lauda nagu ma kunagi Kopli vene meeste juures nägin ja kuulsin.

Eks siis teate, kust mind leida, kui see aeg kätte jõuab.