Lehed

kolmapäev, 6. august 2025

18 painajalikku päeva olevikust, sadu minevikust

by W

Lugesin Ritsiku postitust ja kerima hakkas miski, mida lihtsalt kommentaariks ei viska. 


Mul on täna teine järjestikune vaba päev. Peale 18 päeva järjest töötamist. Täna, sellel jumalikul priiskaval puhkepäeval, kerin ma tööportaale ja silm lööb särama seal, kust ma varem üle libisenud olen. 

Inimesed? Ei. Juht, vanem? Oo ei. Arvuti? Persse. Lao- ja finantsprogrammid? Kui keegi mainib “kaubaartiklite sesoonsuspõhist planeerimist”, siis ma hakkan lihtsalt röökima.

  • Nõudepesija? Jah, vabalt.
  • Komplekteerija? Tehtav.
  • Koristaja? Ma olen võimeline need 101 keemiapudelit ja 18 lappi-moppi selgeks saama. 
  • Ma võin teile öösel tigusid ja nälkjaid kokku korjama tulla, muru niita, puud laduda. 

Miks? Sest neid töid ei võeta koju kaasa. Vist. Nad ei pane sind kell 4 hommikul unenäos arusaamatuid SAP-i uuendusi lahkama või ülehomseid müügiprognoose koostama. Pea jääb terveks, midagi ei hapne või fermenteeru seal koguaeg. Äkki saaks koguni klapid kõrva panna ja mingisugune robot loeb ette Stephen Kingi ning see on see rahulik tööinimese elu, millest vanemad ja haridusasutused ei ole  kunagi rääkinud. 

Aga lähme ajas tagasi.

See oli viis ja veidi peale aastat tagasi. Ma töötasin tollal keskastmejuhina (kuhu ma ei kandideerinud); pealtnäha polnud häda midagi. Peale personalipuuduse, kusagile kaduvate õhtute ja nädalavahetuste. Tulemustähtaegade ja eelarvete täitmise surve. Hoone ümberehituse ja peatse e-kaubandusse sukeldumise stressi. 

Tuli koroona. 

Personalipuudus võimendus, mitmesugused tähtajad liikusid varasemaks ning ma kadusin kusagile “äkitselt kriitiliseks muutunud olukordade” ja "see lihtsalt tuleb ära teha" uttu. Nii füüsiliselt kui kuvari taga. Kuhu ma jõudsin sageli siis kui kontoris juba tuled kustus olid. Mul oli vahel teksade taskus 3 töötelefoni. Raske oli aru saada, milline just helises ja mis lõigust teema torust võib tulla. Töötunnid kuhjusid, vabu päevi oli 2-4 kuus, ma ei näinud mitmetes küsimustes delegeerimisvõimalusi. Ka mu vahetu juht levitas piltlikult öeldes pisut kärsahaisu ja oli kahtlaselt palju majas. 

  • Siis läks uni.
  • Siis läks söögiisu - tassitäis kohvi ja ärevust oli päevi mu mao sisu. Vahel õhtul ka pool klaasi rummi. 
  • Siis läks eluisu - ma tahtsin tööle minnes auto alla jääda, et sinna mitte jõuda. 
  • Siis tulid paanikahood.
  • Lõpuks läks mõtlemis- ja töövõime.

Ühel hetkel ei olnud mul enam mälestust ega arusaama sellest, kes ma peale töö üldse olen. Või olin. Kas mulle meeldis midagi, oli mul mõni hobi? Kas ma kunagi tegin vabade päevadega midagi toredat või suhtlesin inimestega? Kas ma oskasin naerda?

Tulid arstid, uinutid, rahustid, antidepressandid, antipsühhotikumid. Palgata puhkuse pakkumine. 

Mul oli veel nii palju oidu, et teada, et nädalase spa-puhkuse ja tabletidieediga ma sellest süsteemsest kokkuvarisemisest välja ei tule. Eriti, et mul ei ole valdkonnas mingit ambitsiooni, ma ei ole seda kunagi karjääri ja oma elu "pärisosana" näinud. Andsin lahkumisavalduse. Peale mida töötasin siiski veel enam kui 2 kuud, kuni leiti sobiv inimene (kes pidas vastu ca 6 kuud). 

Läbipõlemine on eelneva ühesõnaline kokkuvõte. 

Peale lahkumist, augustist 2020, magasin sisuliselt kaks kuud järjest. 

Uni on eskapismi vorm, olgu ta või pealiskaudne ja hakitud. Mäletan, kuidas ma kuulsin hommikuti trepikojas uste avanemist, sulgumist, tööle minevate inimeste liikumist ning tundsin sooja rahustavat mõtet "ma ei pea kusagile minema, ma olen vaba". 

Ligi 2 aastat tegin ma juhutöid (Goworkabit jms), lühikese episoodi videooperaatorina turvafirmas, taastasin mingil määral finantsturgudel kauplemise, mis kadus palgatööga minu elust 2018, ning panin paika prioriteete ja tempot. 

2022 aasta suvest on mul osalise ajaga nn lihttöö ja kuigi vahel viskab sinna veel üht-teist sisse ja tunde pisut vahel üle, siis üldiselt on olnud OK. 

Läbipõlemisest taastumine võib võtta paar aastat, ütleb internet

Mina, oma 18 päevase tsükli pealt ütlen, et palju kauem - see võib peale aastaid välja lüüa nagu herpes või psoriaas. 

Minu lihttööst jäi tööandja õnnetusjuhtumi tõttu järele vähem kui muidu, eriti, et avariiosakondade vastutav isik oli puhkusel ning märkimisväärne osa automatiseeritud tööst / prognoosidest tuli nädalaks kinni keerata. E oma ajuga ja käsitsi teha. Mente et manu.

"Sa saad hakkama, sa jääd ellu, sa oskad, sa tead" - jah, ma olen elus, kuigi oma tulemustega ei ole ma sugugi rahul ning see kõik ei ole pingelt siiski võrreldav varasemaga. 

Mu aju ja keha mäletavad, kuidas on elada töös, mis väänab su tabelitesse, tulemustesse ja loeb sind vaid siis inimeseks kui KPI-d, arvestamata olukorda, on rohelised. 

Ja sa ise pead samal ajal tegelema ja arvestama inimestega, kes to hetkel "juhti" vajavad ning "efektiivsuse tõstmise vajaduse juures" võimalikult terveks peavad jääma. 

Ma kaotasin viimase kahe nädalaga ligi 5kg. (Paks olen ma muidugi ikka edasi.)

Loodetavasti on kriis möödas. Loodetavasti saan ma oma lihttöö + "veel üht-teist" juurde tagasi; mulle meeldib mu töö, mul on hea juht. 

Aga tõestada ma end enam ei taha ega suuda. Ma pean end kaitsma. Lähen igaks juhuks vaatan veel tööpakkumisi.
Flegmaatikutele, äärmusintrovertidele, muidu kind of f*cked minded inimestele. 

Ootus:

  • Need ei tee haiget ega haigeks.
  • Need ei nõua vastutust suurte summade liigutamise ega teiste inimeste ees(t).
  • Need ei varasta hinge. 
  • Need ei too äratuskella helisedes ängistust ja allaneelatud pisaraid.



29 kommentaari:

  1. Sa ajad praegugi kärsahaisu välja, ole enda vastu leebem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selles on oma iva - mingitel Eriti Vastikutel Perioodidel ei ole higi lihtsalt higi, vaid hakkab haisema nagu segu kassikusest ja põlevast tõrvapapist. Neerupealised vist viskavad sinna mingeid hormoone/aineid sekka.

      Kustuta
    2. See polnud lausa nii otse mõeldud, tead ju.
      Oeh.

      Kustuta
    3. Otse öeldes peaks praegusel kellaajal magama. Käib ka sinu kohta.

      Kustuta
    4. Oma kellaajad võite pista sinna, kus pipar kasvab. (Taga-Indiasse)
      Muidu aga.. Hooldajatöö hakkab veits selja peale, ent üldiselt on siiski tegu lihttööga, mida pole raske koju mitte kaasa võtta. Sitahaisu suhtes peab hea taluvus olema.

      Kustuta
  2. Ja siis vaatame Rentsi "mis on teie tööalane ambitsioon?" sissekannet.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Einoh, minul ei olegi ambitsioone, st mingit sisemist tungi kusagile sektorisse õudselt panustada või miski kauni ametinimetuseni jõuda.
      Elon Muskil, Ita Everil ... no visionääridel, loomeinimestel, sportlastel ja veel mõnelgi võib elu olla töö, töö olla elu e ühine identiteedikompott, aga keskmisel inimesel vist siiski ei ole?
      Ma olen liiga vana, et mõista sisuloojate ja influentserite eluontööonelu asja, kuigi see on tänapäeval vägagi teema.

      Finantsiline toimetulek ühes mõningase keskkonnavaenuliku luksusega (nt reisimine) - ma rohem kui ses raamis rabeleda ei tahaks. Vaba aeg ning mõttevabadus teeb indiviidiga imesid, isegi kui see otse ühiskonda ei panusta. Kaudselt siiski - mida rohkem nö õnnelikke ja korras närvidega inimesi, seda kenam ju? Või mis.

      W

      Kustuta
    2. see loomeinimeste värk võib ka läbi põletada, tean omast kogemusest. Kuigi mitte niivõrd loominguline pool, vaid kogu see logistika ja administreerimine, ilma milleta loominguideid ellu ei saa viia. Küll ma tahaks agenti või mänedžeri, aga selle eeldus peaks olema see, et ta agenteerib ja mänedžeerib nii, et mul tekiks piisavalt raha talle maksta. Sest kui mul juba oleks selleks piisavalt raha, siis ma lihtsalt loobiks raha iga tekkiva logistika- ja adminprobleemi pihta. Pooled neist seisnevad nagunii projektide jaoks vajaliku raha väljasebimises.

      Kustuta
    3. aga sellised "milline on teie tööalane ambitsioon"-küsimused on halb märk sellest, et tööandja eeldab, et töötaja elabki oma tööle. Nagu ka "me oleme siin kõik üks pere" või "ma soovin, et te näeks mind ülemuse asemel sõbrana".

      Kustuta
    4. Ma ei näe kedagi ülemusena, see on üks halb sõna.
      Aga juht peab olema mõistlik ning ma pean saama talle alt üles vaadata ning vajadusel toetuda (kuigi ma olen väga iseseisev, et mitte öelda isepäine); temaga peab saama/julgema rääkida avatult.

      Sõber - ma kasutan seda sõna vaid inimeste kohta, kes on mul olnud 10+ aastat ilma sugulussidemete ja koos töötamiseta.

      Kustuta
    5. see sõbrajutt pidavatki töises keskkonnasolema ohumärk, et hakatakse eeldama lisatasuta ületunde ja suvalisel kellaajal telefoni vastuvõtmist jne.

      Kustuta
    6. Brrr. "me oleme siin kõik üks pere", ööök.

      Kustuta
  3. Sa oled julge. Või siis pole mul veel liiga paha.

    VastaKustuta
  4. Ma muidu oleks 100% nõus, aga mulle jääb arusaamatuks, kust siis raha peaks saama?

    VastaKustuta
  5. Kas sul mõni toeisik ka oli või pidid yksi kogu kupatusest läbi roomama? Arstiabi, rehateenused, psyhholoogid ja teraapiad, toetavad lähedased ja head sõbrad, kes rasketel aegadel aitavad nõu ja jõuga kindlale pinnasele?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul seletamatul põhjusel on sõbrad olemas, jah.
      Psühholoogide ja teraapiatega ma ei tegele, psühhiaatritega on lihtsam.

      W

      Kustuta
  6. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  7. Nagu ka Rentsi tööposti juurde kommisin: https://www.youtube.com/watch?v=_ChQK8j6so8 Kogu Office Space'i film kirjeldab kenasti ja mõnusas huumoris (korporatiivse) tööelu irooniat ja lõpus lihttöö pakutavat rahuldust. Ma olen püüdlikult hoidunud vastutavatest kohtadest, vaid paar nappi libastumist on toimunud. Ühes ametikohas tekkis samuti kriis, kuna projektihankega seotud loomeisik ei teinud tähtajaks oma tükki valmis ja kogu graafik läks nihkesse, aga selle tähtaeg oli üsna konkreetselt kivvi raiutud. Mõned mööndused tegin, tulles tööandjale vastu, aga kui üleväsimusest hakkasin hallukaid nägema, tõmbasin joone alla ja loobusin projektist osalemast, jätkasin oma argikohustustega. Sellega suurenes muidugi koormus teistele, aga neil oli samamoodi võimalus loobuda ja ma siiski ei leia, et me kõik peaksime sellist süsteemset inimeste kurnamist toetama. Nii kaua kui me vastu ei hakka, arvatakse, et kõik on okei ja sidruneid kannatab veel pigistada. Jauran seda ka kaasale, kes kipub üle tegema: lühiajalised üksikud pingutused on okeid, aga kui su töö koosnebki lõputust tulekahjude kustutamisest, siis pole see enam kriis, mis vajab kiiret ja suurt pingutust, vaid normaalsus, seega vajab ka normaalset töötempot. Lõputu spurtimisega kukud kokku. Ja alati tasub endalt küsida "a mis siis juhtub, kui jääb tegemata/läheb üle aja/jne? kas maailm kukub kokku?" Mul aitab selline vaatenurk perspektiivi, suurt pilti hoida. Tegelikult on väga vähe asju, mis õigustavad säärast pingutust, nt enda ja lähedaste otsene ellujäämine. Ja ka viimasel juhul on võib-olla võimalus teha elukorralduses kohendusi, mitte tingimata rohkem tööd.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma hoidun ka vastutavatest kohtadest, need on alati tulnud asutusesiseselt; kõikidele olen "ei" öelnud, ka kuid järjest, aga kedagi teist vahel isegi ei otsita. Rajarekord on 4 järjest vastikumat töölepingut/ametijuhendit 2,5 aasta jooksul ja pea alati on olnud viga lõpuks allkiri anda.

      Aga et keegi mind väga peedistanud või otse midagi nõudnud oleks e nagu sidrunit pigistanud - ei ole eriti, ise olen enda suurim vaenlane ja kriitik ning ainus, kes saab mu väljapool igasugust töö- ja puhkeaega tööle. Pigem on mu juhid soovitanud mul asja kergemalt võtta ja vahepeal juhe seinast välja tõmmata.
      "Sa ei ole enam nagu majavaim, vaid majavamm".

      Ja ühegi minu senise tööandja sootuks kadumisega ei kaasneks muud kui veidi uudislõike, artikleid, nõmedaid Delfi kommentaare - ei mingeid kataklüsme indiviidi- ega ühiskonnatasandil. See on asja juures kõige totram.

      W

      Kustuta
  8. Minge siis Tervisekassasse tööle ometi - pidevad peod, luksuslik töökoht jõusaali ja kesklinna rõõmudega, palka lubati 10k+ :)

    Kaur

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle ei meeldi peod, jõusaalid ega kesklinn ja 10k+ muutub ka ühel hetkel probleemiks - otsa kulda, kunsti, Vahemere äärset kinnisvara ja siis muudkui muretse kõige selle pärast...

      W

      Kustuta
    2. Jeerum. Mõtle ometi tööandjale, kes peab selliste pirtsmokkadega hakkama saama. Ei tee jõusaali - häda, teed jõusaali - samuti häda...

      Tegelikult ei peaks naljatama. Teen seda asendustegevusena enda probleemidest kirjutamise asemel. Siirast hakkamasaamist ja lähedaste tuge kõigile, kel seda vaja.

      Kaur

      Kustuta
    3. Sullegi probleemipuntra valutut hargnemist.

      W

      Kustuta
  9. Mis mõttes "palgata puhkuse pakkumine" kui tegu pidanuks olema haiguspuhkusega? Kas ületunnid maksti kinni? Teraapiad? Kuramus, ma ütlen!
    Naine oled ve? Kuula laulu! https://www.youtube.com/watch?v=tB8PYChPIE0&t=8s
    (Futsk!)

    VastaKustuta
  10. Mul on samasugune unistus - lihtne mõtlemisvaba töö. Samas tahaks palka kah ja mulle tundub, et ma ei kvalifitseeru.
    Nt keevitajad kuuldavasti saavad päris head palka (ja neid kuuldavasti on nii hädasti vaja, et kui oled korralik inimene, siis ollakse valmis kasvõi tänavalt võtma ja välja koolitama), siis ma olen nõrk naesterahvas - nad peavad metalli tõstma. Või siis spetsehitus pidi hinnas olema - ventilatsioon, nõrkvoolutööd, torutööd, märgruumid. Aga ma olen käeliselt andetu! Vahepeal mõtlesin, et õpiks CNC-pingi operaatoriks, kah väidetavalt vajaminev oskus. Aga laisk olen ka ja praegu siis väänan oma paragrahve, mis sest, et saabus emotsionaalne reis (s.t hulgiskleroos ägenes ja reienärvipõletik tuli).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmhm; kui ma ei oleks nii vana ja laisk... jahelao korralik komplekteerija näeb ka 2-ga algavaid palganumbreid ning töö koju kaasa võtmine klassifikseeruks juba väärteoks.

      Kustuta